Читать книгу Härrana sündinud - Agu Takis - Страница 5

Vene ajas oli ka midagi head. Tööpuudust ei tuntud ja nii sai 15-aastasest Ainist Emmaste Tarbijate Ühistu müüjaõpilane. Õpilase kuupalga eest võis osta kaks paari sokke. Töökoht oli Ainil Emmastes, elukoht Nurstes. Selle kaksteist kilomeetrit väntas Ain jalgrattaga kaks korda päevas maha. Jalgratas oli vana, tee auklik ja pehme, aga teist võimalust polnud. Kasu oli sellest väntamisest niipalju, et jalad muutusid tugevaks. Selgeks sai ka kummi parandamine ja seda tuli vahel teha mitu korda päevas.

Emmaste Tarbijate Ühistul olid kauplused Emmastes, Nurstes, Valgul, Sõrul ja Õngul. Kaup toodi Kärdlast Emmastesse, kontrolliti ning saadeti edasi harukauplustesse. Kaupa vedas laiali siitkandimees Rein veoautoga GAZ-51. Ain sai Reinuga hästi läbi ja õppis temalt autojuhtimist. Et kaup veeti laiali pärast tööpäeva lõppu, usaldas Rein sageli auto noormehele.

Lisaks kaubamüügile tuli ühistul tegeleda põllumajandussaaduste kokkuostmisega: loomanahad, õunad, kartulid ja vill. Müügil olid omakorda bensiin ja petrool, mida müüdi lahtiselt kahesajaliitristest vaatidest, kivistunud sool, mida tuli suure raudkangiga lahti raiuda, ja lahtine jõusööt.

Emmaste kauplus asus väikeses majas surnuaia kõrval. Uus kauplusehoone mõnekümne meetri kaugusel oli valmimas ja varsti ootas ees kolimine uutesse ruumidesse. Kaupluse juhatajaks olnud keskealine naine suhtus Aini hästi. Teades, millist palka Ainile maksti, leidis ta vahel võimalusi poissi premeerida.

Kaup toodi kohale Kärdla kesklaost ja kehtis aususe printsiip. Koguseid küll kontrolliti, aga sageli jäeti see kiirustades tegemata. Nii leiduski kesklaos neid, kes oskasid olukorda ära kasutada. Kaupa saadeti vähem ja ükskord tekitati kauplusele 9000-rublane puudujääk – see leidis kinnitust ka hilisemas dokumendi revisjoni käigus. Kaupluse juhataja püüdis olukorda parandada, aga lootusetult. Tulemas oli inventuur ja mõni päev enne selle algust süttis öösel kaupluse hoone. Õnneks või õnnetuseks märgati tulekahju ja see kustutati. Tegemist oli ilmselt süütamisega. Kaupluse põrandal oli kaks kasti: üks veini, teine bensiiniga. Üks neist oli tõmmatud tulekoldesse ja selleks osutus veinikast. Poevõti jäi kadunuks ja aastaid hiljem leidis Ain selle ühe kohaliku mehe mootorratta külgkorvist. Et see võti oli erilise kujuga, uskus Ain veendunult, et tegemist oli sama võtmega.

Viidi läbi põhjalik revisjon ja puudujäägi suurus tehti kindlaks. Kaupluse juhataja kõrvaldati töölt, teised jäid ametisse edasi.

Algas uurimine. Leiti tunnistaja, kes nägi Aini põlenguööl kaubaautoga ringi sõitmas. See versioon polnud aga võimalik, sest samal õhtul käis Ain Kärdlas haiget selga näitamas ning veetis seal ka öö. Aini vanaisa juures korraldati aga sellele vaatamata läbiotsimine.

Vana maja oli heinu täis topitud ja sealt otsimist alustatigi. Kõigepealt kästi vanaisal heinad välja hanguda, mille peale ei suvatsenud vanaisa Joosep isegi vihastada, rääkimata käsu täitmisest. Seejärel alustasid võmmid heinte läbitorkimist pikkade raudvarrastega. Lõpuks puudutaski varras midagi suurt, mispeale hüüatas läbiotsimist juhtiv miilitsakapten Rebane võidukalt: „Koorem käes!”

Joosep teadis, et tegemist on vana ahjuga ning soovis Rebasele edu. Vanaisale anti uuesti käsk heinad lakast välja hanguda, mille peale ta võmmid pikalt saatis ja minema kõmpis. Miilitsad asusid aga suure entusiasmiga ise heinu hanguma. Joosep jälgis kaugemal seistes, kuidas nad ahju leidsid ning südamest vandusid. Vanaisa õnnitles neid koorma leidmise puhul.

Nüüd viskas Rebase närv üle: „Naerad, vana tola!” karjus ta püstoliga ähvardades.

Joosep oli äkilise vihaga mees. Pikemalt mõtlemata haaras ta kirve. Ain, kes seda kõike pealt vaatas, ei teadnud, mida teha. Rebane püstoliga vehkides ees, Joosep „kuradite” saatel, kirves käes, tema kannul – nii suundus see tandem metsa poole.

Lõpuks vaibusid kired ning võmmid kadusid. Ain ja Joosep said aga poole ööni heinu uuesti üles hanguda. Kadunud kaubakoorem jäigi leidmata.

Ain oli suur spordisõber. Kui Emmastes toimus spartakiaad, osales ta jalgrattasõidu võistlusel ning võitis esikoha. Eks kasuks tuli igapäevane sundtreening tööle ja koju. Ain arvati vaatamata oma kuueteistkümnele aastale rajooni võistkonda ning otsustati Viljandisse maanoorte spartakiaadile saata. Kahjuks oli teel kaks takistust.

Aini isa tunnistas ainult kahte spordiala: heinategu ja küttepuude varumine. Vanemas eas lisandus ka kolmas lemmik – tõstmine kahesaja grammi kaupa. Suurte pingutustega õnnestus Ainil isa vastuseis ületada, kuid seejärel tekkis küsimus – millega sõita? Appi tuli kaupluse lähedal elav vanapoisist meremees, kelle keldris leidus muu kolu hulgas päris korralik jalgratas. Ainult ülekanne oli suur, kuid siiski parem kui Riga 10. Kummid olid see-eest korralikud. Polnudki muud kui õhk sisse, paar nädalat trenni ja Ain vuras veoauto kastis Viljandi poole.

Esimest korda suures linnas – Viljandis. Kõik oli Ainile uus ja tundmatu. Unustamatu mulje jättis muidugi järv. Ain kasvas üles paari kilomeetri kaugusel merest. Emapoolse vanaisa maa piirnes merega, aga paadiga sõuda sai ta esimest korda alles Viljandi järvel. Selle eest kandis hoolt Nõukogude piirivalve, kes tegi mere äärde pääsemise võimatuks.

Jalgrattasõidul oli sadakond võistlejat, ja kui välja arvata mõni hiidlane, olid kõigil käikudega jalgrattad. Esimene 25 läks libedalt, aga tagasi tuli sõita vastutuules, lisaks mäed – selleks oli ülekanne liiast.

Mõne päeva pärast ootas krossisõit lossimägedes. Ilm oli võistluse päeval vihmane ja soe. Selline ilm sobis Ainile väga. Võistlusrataste piduriklotsid muutusid libedaks, aga vähemalt Ainil seda muret polnud – tema pidur oli kanna all.

Start õnnestus, mägedes andis Ain talda ja esimese viiekilomeetrise ringi järel lõpetas ta kolmandana. Pealtvaatajatele tegi Aini sõit kõvasti nalja, sest kõik nägid, millise rattaga ta võistles. Hiljem pani loodus asjad paika ja kolmandal ringil lendas Ain võssa. Ratas ise jäi terveks ning finišis oli ta lõppkokkuvõttes seitsmeteistkümnes. Selle tulemusega jäi Ain rahule. Isegi teiste võistlejate treenerid patsutasid talle tunnustavalt õlale.

Mõne päeva pärast veoauto kastis kodu poole loksudes, mõtles Ain tulevikule. Praamilt maha sõites torkas sadamakail silma miilitsa tibukollane auto. „Huvitav, keda nad ootavad,” mõtles Ain. Võmmid tulid otsejoones sportlaste auto juurde ja küsisid midagi võistkonna esindajalt. Seejärel käsutati Ain miilitsaautosse. Trellitatud kongis sõitis poiss Kärdla poole, ise juhtunu üle nuputades.

Juhtus see, et kojujõudmise asemel visati Ain kartserisse. Selgituseks ütles üks spordilembeline miilits, et kohe tuleb ülemus ja selgitab asja.

Ülemuseks osutus Napoleoni kasvu ning arvatavasti ka sama mentaliteediga miilitsamajor. Ain viidi ülekuulamisele. Et ta oli äsja saanud 16-aastaseks, pidi ülekuulamise juures viibima ka keegi täiskasvanutest. Selleks isikuks osutus kaubakoorma otsimisest tuttav miilitsakapten Rebane. Püstol pandi demonstratiivselt lauale ja läks lahti. Ainile oli toimuv uus ja arusaamatu. Hiljem elukoolis taipas ta, et mehed olid palju sõjafilme vaadanud. Rebane röökis ja ähvardas, ülemus mängis esialgu head onu. Kui kurja rolli etendav Rebane kisamisest väsis ning toast väljus, ütles ülemus Ainile usalduslikult, et püüab Aini aidata, kui see vaid kaubakoorma veo ja varguse üles tunnistaks. Koorem olevat leitud ja Aini isa süü üles tunnistanud. Selle väitega tegi ülemus suure vea. Olematut kaubakoormat ei olnud võimalik ju leida. Kui Ain sellele tähelepanu juhtis, kadus kohe ka hea onu. „Rebaseonu” tuli tagasi ja nüüd ähvardasid ja röökisid nad koos. Füüsilist vägivalda otseselt ei kasutatud, peale kerge raputamise. Lõpuks visati Ain kartserisse tagasi. Nii toimus see neli või viis korda öö jooksul, hommikul kästi Ainil kaduda.

Ain kõmpis spordikomitee juurde, leidis sealt oma jalgratta, istus sadulasse ja startis 50 kilomeetri distantsile. Seekord koju.

Kaubakoorma otsingud jätkusid, kuid proovi leida olematut. Kaupluse juhataja üle toimus kohus, kuid kaebealune oli rase ja talle määrati seetõttu tingimisi karistus. Tegelikud süüdlased naersid pihku ja eesti vanasõna „Õige hõlma ei hakka keegi”, leidis taas kinnitust.

Hiljem, Eesti vabariigi ajal, mõtles Ain sageli, millega tegeleb jospelmajor nüüd. Arvatavasti peab loenguid alaealiste ülekuulamisest.

Elu läks edasi. Ain töötas nüüd Emmaste kaupluses juba täiskohaga. Liikusid jutud kooperatiivide ühendamisest Hiiumaa Tarbijate Ühistuks. Selleks, et kooperatiive ühendada, oleks see idee järgi pidanud olema nende liikmete üksmeelne otsus. Tegelikult piisas vaid kommunistliku partei soovist. Nii ka läks.

Aini elu muutus nii palju, et nüüd oli ta Hiiumaa Tarbijate Ühistu töötaja. Kaupluse juhatajaks sai Aini isa ja see polnud poisi jaoks just parim variant. Isa oli nõudlik mees ja Ainil tööpuudust polnud.

Emmaste meeldis Ainile. Hiiumaa on kinnine koht ja siin teab igaüks, mida naaber teeb või mõtleb. Sama lugu oli Emmastega, kus sageli elati rohkem teiste kui enda elu. Et Emmaste on mereäärne vald, sõitis toona peaaegu igast perest keegi merd. Saarele tagasi jõudsid maailma näinud mehed, kes oskasid ja tahtsid nähtut ka kodus kasutusele võtta.

Merel oli võimalus raha teenida ja seda kasutati korralike elamute ehitamiseks, laste koolitamiseks, tehnika soetamiseks. Rahvas hoidis kokku, võõrasse suhtuti ettevaatlikult ning igaüht omaks ei võetudki.

Küsimustele vastati hiidlasliku huumoriga, millest võõral oli raske aru saada. Kui aastaid hiljem esitati Eesti Televisiooni otsesaates ühele Emmaste mehele otsene küsimus, kas targemad mehed on Hiiumaal või Saaremaal, jäi mees sügavalt mõttesse. Pärast pikka pausi vastas vanahärra, et seda on väga raske kindlaks teha. Nimelt toodi igal kevadel Saaremaalt Hiiumaale seapõrsaid ja teenijatüdrukuid. Sead jäid Hiiumaale ja nendega oli asi selge, aga tüdrukud viidi sügisel Saaremaale tagasi – ning pole sinna veel ükski tühjalt läinud. Ju seal peab ka ikka midagi olema.

Kumb saar on vanem, see on samuti selge. Hiiumaa kõrgeim osa Kõpu tuli merest palju aega enne Saaremaad. Ja kõik teavad ju niigi, et ajal, kui hiidlased Kõpus tõrva põletasid, hingasid saarlased lõpustega.

Et Saaremaale on Emmastest üle Soela väina seitsme kilomeetri ringis, suhtlesid sealsed inimesed omavahel tihedalt. Hiidlased teadsid vankumatult, et kui välku lööb, kogunevad saarlased Pammana pangale lootuses, et neid pildistatakse. Saarlased olid kindlad, et sama teevad hiidlased ja kogunevad Sõru sadamasse.

Emmastes tehti ka kõvasti isetegevust ja sporti ning valla võrkpallimeeskond oli aastaid Hiiumaa parim. Isegi Kärdla tankipolgu meeskonnast saadi jagu.

Omamoodi legend oli Aini „elukooli õppejõud” Rein. Tema oli võrkpallimeeskonna kapten ja tugev teistelgi aladel. Võrkpallis ründas Rein tagaliinilt ja pärast paari õlut lennutas ta staadioni taha võssa viimase granaadi. Lagedat maad oli staadionil 72 meetrit, millest granaat enne maandumist üle vuhises. Kui see mees oleks saanud treeneri ja oda…

Emmastes elas fantastiline pillimees Johannes, kes mängis peaaegu igasugust pilli. Johannes meisterdas ise muusikariistu ja kirjutas laule. Emmastes tegutses vist ka Eesti ainus mandoliiniorkester. Vahelduseks kutsus Juss, nii teda hüüti, orkestrisse ka Aini oma akordioniga. Nüüd oli Ainil abi keskkooli puhkpilliorkestri kogemusest, sest mängida tuli noodist. Vatti ja valu sai Ain kõvasti, aga mõned lood saadi ka selgeks. Ühe looga tuli orkester Tallinnas isetegevuse ülevaatusel suisa esikohale – Ainil õnnestus lugu ühel korral puhtalt mängida ning see juhtus just žürii ees.

Et Emmastes ilusaid tüdrukuid jagus, kutsuti pillimees Aini ka igasugustele pidudele ja sünnipäevadele. Nii sai alguse Aini huvi naissoo vastu. Raha liikus, alkohol oli odav, muud ju osta polnudki. Kärakat võeti aga kõvasti. Ka Aini varitses oht alkoholi küüsi sattuda. Õnneks tuli loodus vahele – pärast kangema tarbimist oli poisil nii paha olla, et peaparandus tundus võimatu. Juba siis mõistis Ain, et kui mees hakkab jooma teiste soovil, on asi halb.

Hiiumaal oli ka päris palju Vene vägesid: lisaks tankipolgule piirivalve-, mere- ja KGB väeosad.

Saarel oli suur naiste ülekaal. Paljud noored, nii poisid kui ka tüdrukud läksid mandrile õppima. Noormehi ootas lisaks Vene kroonu, millest päästis ainult surm või surmatõbi. Saare tüdrukud olid kenad ja töökad ning enamik neist läks pärast kooli lõpetamist mehele ja jäi mandrile. Samal ajal saadeti koolidest saarele spetsialiste, kes pidid seal sundkorras vähemalt kolm aastat töötama. Peamiselt olid need noored neiud.

Et helgemad pead läksid kooli ja parimas eas noormehed kroonusse, oli pidudel tüdrukute pink pikk. Aga veri vemmeldas ja „abi” tuli saarel asuvatelt sõduritelt. Selline abistamine ei meeldinud muidugi siitrahva noormeestele ja sageli kiskus pidudel asi lööminguks.

Palju oli segaabielusid ja vallaslapsi, aga et saarel puudus vene kool, õppisid väikesed poluvernikud eesti koolis, said eestlasteks ja nii muutusidki rahva geenid tugevamaks.

Ain „vägistas” laval akordionit ja jälgis ühtlasi saalis toimuvat. Kuni aeglase pealehakkamisega maapoisid julgust kogusid, tegid sõdurid pingi kenama osa puhtaks ja kohalike viha kasvas. Oli ka juhtumeid, kus Vene suurlinnade elukogenud poisid käitusid tüdrukutega ülbelt. Lõunamaalased, keda tüdrukud olid üht-teist lubades üles keeranud, pidasid neid juba endi omandiks.

Põhiliselt tekkisid arusaamatused Sõrul asuva Tohvri patarei sõduritega. Mõnikord lahenes olukord sinise silmaga, mõnikord tekkis suurem kaklus. Juhtus sedagi, et sõjaväeosast toodi autodega mehi juurde ning siis oli kasulikum kohe jalgadele valu anda.

Mõned sõdurid kodustasid siitnurga neiud, mõned abiellusid ja jäid pärast teenistust saarele, mõned sõitsid koos naistega oma kodumaale. Suurem osa lahkujatest olid varsti tagasi – elu kodust kaugemal osutus liiga karmiks.

Nagu eespool jutuks, muutusid eestlaste geenid tugevamaks ja paljud spordis ning teistel aladel paremad olid sageli segaabieludest või juhuvahekordadest.

Lahtise peaga noormehed lõpetasid keskkooli, astusid ülikooli ja et saarel erialast tööd polnud, kadusid nad peagi pealinna avarustesse. Sama juhtus tüdrukutega. Kodusaarele jäänud mehed töötasid autojuhtide, traktoristide või ehitajatena.

Ent, noored on noored. Peagi tekkisid suhted, mis lõppesid tihti abieluga. Nii abiellusidki kesk- ja kõrgharidusega noored neiud algharidusega noormeestega. Ega nendel meestel midagi viga olnud, ainult koolitee jäi lühikeseks.

Emmaste Tarbijate Ühistu likvideeriti. Aini isa läks tööle KEK-i ehitustööliseks, nii nimetati kolhoosidevahelist ehitusettevõtet. Aini uueks töökohaks sai kalakombinaadi Sõru tsehh.

Meres oli noil aastail räimeuputus. Kevadel toodi Sõru ja Haldi sadamates kaldale paarsada tonni räime päevas. Mis sellise kogusega peale hakata? Kohalikud naljamehed laulsid: „Söö silku, leiba, kala, siis seisab nagu tala!”

Kuidas seismisega oli, pole teada, aga Siberi vangilaagrid vajasid toitu. Räimede soolamiseks ehitati betoonbasseinid, kuhu mahtus sadakond tonni kala. Neid betoonbasseine oli sadu. Kui püügihooaeg läbi sai, kühveldati soolakala tünnidesse, laaditi autodele ja viidi Haapsallu, kust kalad edasi suure kodumaa avarustesse rändasid.

Kala tuli ropult, nagu ka raha kalameestele. Töö oli muidugi raske ja ohtlik. Puudusid päästevahendid, paadid olid vanad ja kaine peaga mõni mees merele ei läinudki. Ega pääsenudki, sest kõik, kes merele said, pidid läbima Vene piirivalve ja KGB kadalipu. Kui selgus, et keegi sugulastest välismaal elab, tuli kaluriametist suu puhtaks pühkida. Ainile meeldisid nii meri kui ka kalapüük, aga mõned võõrsil elavad sugulased tõmbasid kaluriametile kriipsu peale. Seega pidi Ain räimi soolama, tünne vitsutama ja hiliste õhtutundideni kalaautot ootama. Palk oli aga kümneid kordi väiksem kui mõne tunni merel olnud kaluritel. Ain taipas, et töö rikkaks ei tee, aga aitab sellele kindlasti kaasa.

Saabus sügis. Kalapüügihooaeg lõppes ja Ain otsustas autokooli minna. Juunis sai ta 18 täis ning võis nüüd juhiloa teha. Suvel oli ta eksternina andnud amatöörautojuhi eksami, aga selle loaga võis juhtida ainult sõiduautot.

Tallinnas Nõmme mändide all elas tädi oma majas ja Ain lubati neljaks kuuks sinna. Tädi elukaaslasele polnud see eriti meeltmööda, aga Ain püüdis olla korralik ja nende vahel pahandusi ei tekkinud.

Õppimine läks Ainil hästi ning jõululaupäeval olid juhiluba ja autokoolitunnistus käes – seal ilutsesid vaid viied. Samal päeval sai 18-aastane Ain oma esimesed valehambad. Emmastes bensiini müües tuli seda vaadist kummivoolikuga tõmmata, bensiin oli aga mürgine ja nii kadusid esimesed hambad mõne kuuga.

Seega sõitis Ain nüüd kodusaarele tagasi uute hammaste ja värskete juhilubadega. Lootus kusagile autojuhina tööle saada oli väike, sest autosid oli saarel vähe, lubadega mehi aga palju.

Esmalt proovis Ain õnne Kärdlas kohalikus autobaasis. Kahjuks polnud seal tööd. Autobaas oli alles loodud ja kümmekonnal autol juhid olemas.

Järgmiseks katseks oli Putkaste sovhoos – seekord Ainil näkkas. Sovhoos vajas juhti veoautole, mis vedas peamiselt juhtkonda kuuluvaid spetsialiste. Auto oli vana ja vajas pidevat remonti, aga paremat polnud esialgu loota. Ain lõpetas küll kooli viitega, aga autoremondist teadis vähe. Teiste meeste abiga saadi auto liikuma ja nii algas Aini autojuhielu.

Kui auto oli korras, polnud töö raske, kuid igavavõitu. Sageli tuli pikalt oodata koosolekute või mõne joomapeo lõppu.

Varsti tekkis üks esimesi armastusi. Peamiselt vedas Ain sovhoosi zootehnikut, ilusate kurvidega noorikut. Häda seisnes selles, et too zootehnik oli abielus ja Ainist kolm aastat vanem. Mees teenis aega Vene kroonus. Tõmme oli aga vastastikune ja varsti teadsid seda kõik.

Paari kuu möödudes kutsuti Ain direktori kabinetti. Ain sisenes hirmutundega – milles asi? Direktor oli noorem mees ja Ainil oli temaga senini hea läbisaamine olnud. Ülemus päris Ainilt töö ja elutingimuste kohta ja uuris ühtlasi, kas Ain tuleks tema isiklikuks autojuhiks. Sovhoosile eraldati uus sõiduauto Moskvitš-411 ja see oleks jäänud Aini juhtida. Poissmehest direktor pakkus Ainile ka ühte tuba oma kolmetoalises korteris. Siinkohal polnud Ainil vaja pikemalt mõelda. Seni oli tema kasutada vaid magamiskoht mitme kilomeetri kaugusel asuvas eramajas. Ain nõustus. Kabinetist lahkudes kutsus direktor Aini korraks tagasi ja täpsustas, et töötasu jääb samaks ning zootehnikut tuleb edasi vedada – see oli muusika Aini kõrvadele.

Siinkohal tahaks selgitada mõnda terminit. Mis asi on sovhoos ja kuidas see kolhoosist erineb? Sovhoosiks nimetati riiklikku põllumajandust arendavat asutust, mis erinevalt kolhoosist moodustati endiste riigimõisate asemele. Kolhoosides maksti palka esialgu natuuras, hiljem ka rahas. Sovhoosis nagu igas teises asutuses ainult rahas. Kolhoosi juhtis juhatus ja selle esimees, sovhoosi direktor. Kolhoosnike suur eelis oli see, et nemad ei maksnud oma töötasult riigile makse. Kui algusaastatel oli kolhoosniku nimetus häbiasi, siis kolhooside arenedes muutus see auasjaks.

Maksta tuli tulu- ja lastetusmaksu, need moodustasid palgast kuni 40 protsenti. Ent eestlased on visad ja töökad ning vaatamata kõigile lollustele arenesid kolhoosid kiiresti. Palgad tõusid, ehitati uusi tootmishooneid ja elumaju, millest suurem osa oli küll asula tüüpi kortermajad. Toodangu realiseerimisega probleeme polnud, ainus mure oli, kuidas ise söönuks saada. Valmis ehitati tohutud sealaudad, kuid sinna jäid maha ainult seasitt ja -kisa. Ülejäänu rändas külmutusvagunites Venemaa avarustesse.

Midagi samalaadset toimus ka Putkaste sovhoosis, kus Ainil oli au vedada selle direktorit ja zootehnikut. Elukooli tarkust ammutas Ain mõlemalt.

Direktor oli noor, kuid tark ja kogemustega tootmisjuht. Muidugi oli ta parteilane, sest selleta poleks keegi direktoriks saanud. Ometi peab üks viga mehel olema – ikka see viin, viin, viin. Vintis peaga muutus ta agressiivseks ning oli sellest ka ise teadlik. Kaine peaga oli ta Ainiga kokku leppinud, et see tal lollusi teha ei laseks.

Sovhoosis oli piisavalt palju neid, kes direktori nõrka kohta teades püüdsid teda täis joota. Õnneks käis Aini jõud direktori omast üle ja kui viimane hakkas segast ajama, võttis Ain ta sülle ja viis koju. Jootjad ähvardasid ja direktor vallandas Aini. Järgmisel hommikul surus direktor aga Aini kätt, ja nii see kordus.

Aini trumbiks oli kella tundmine. Kui auto pidi ees olema kell kümme, siis direktor ei vaadanud, kas on. Ta teadis, et on.

Zootehnikuga oli lõbusam. Lisaks suhtluskoolitusele sai Ain targemaks ka sovhoosielu küsimustes.

Suvi möödus lõbusalt. Ain tegi sporti, nii jalgratast kui ka teisi spordialasid. Hiidlastel on tore väljend „üleääre õmblemine”. See tähendab, et midagi küll tehakse, aga mitte põhjalikult. Kahjuks iseloomustas see ka Aini tegemisi. Teda jätkus küll paljudesse kohtadesse, aga hingega ta ühe asja juures ei püsinud.

Sageli tahab jutuks tulla termin „eraldati”. Kindlasti jääb see paljudele lugejatele arusaamatuks. Kui isikul või firmal on tänapäeval vaja midagi soetada, läheb ta kauplusesse või mõnda teise firmasse ja ostab või liisib vajamineva. Nii juhtub, kui on, mida osta või liisida. Nõukogude Liidus oli paraku kaupa nii napilt, et selle ostmiseks anti luba ehk vajaminev eraldati.

Eraldati kõike, autodest viinapudeliteni. Näiteks eraldati ülikonna ostmise luba, kui oli ette näidata tõend abiellumisest. Auto, mille ostmise luba eraldati sovhoosile ja millega sõitis Ain, oli üks neljast Eestile eraldatud autost. Põllumajandusele oleks vaja olnud veel vähemalt sadakond sellist autot, kuigi autost oli asi kaugel. Tegemist oli neljaveorattalise sõiduautoga, mootori võimsus koguni nelikümmend hobujõudu. Ometi oskas Ain selle peletisega vajadusel saja kahekümne kilomeetrist tunnikiirust arendada. Kuidas auto sellise kiiruse juures püsti jäi – see küsimus vaevab Aini tänini.

Sügis aga lähenes ja ees ootas teenistus Nõukogude armees ehk Vene kroonus.

Direktor ei tahtnud Ainist loobuda ning lubas välja ajada pikenduse, aga pigem olgu õudne lõpp kui lõputu õudus.

Ainil oli kaupluses töötades raskete soola- ja suhkrukottide tassimisest tekkinud kubemesong ja ta lootis sisimas, et see päästab kroonust. Kui ta varasügisel ihualasti kõrge komisjoni ees seisis, leiti aga, et songaga võib vabalt riiki teenida. Aini õnnitleti ja talle teatati pühalikult, et ta on teenistuseks Nõukogude armee sisevägedes kõlblik. Püha jumal, see häda siis ka veel!

Enne sügise saabumist osales Ain Pärnus jalgrattasõidul, kus õnnestus täita ka meistersportlase norm, mida siiski ei kinnitatud.

Oktoobri keskel tuligi tähitud kirjaga kutse, mis kohustas järgmisel hommikul komissariaati ilmuma. Kiiresti lõpparve, direktori loal viimane sõit Moskvitšiga vanemate juurde, ja Ain oli valmis kodumaa kaitseks. Armsa vanaisaga jäigi see kohtumine viimaseks. Hüvastijätt zootehnikuga samuti. Varahommikul istus direktor rooli ja viis Aini sadamasse.

Ain vaatas lahkuvalt praamilt kaugusesse kaduvat saart ja ohkas mõttes: „Millal näen seda taas...”

Ta oli muretseja tüüp. Rohkem kui enda minekule elas ta kaasa kodusaarele jääjatele. Haige vanaisa, väike vend ja ega siis emal olnud ka kerge, aga pääsu minekust polnud. Küll elab need kolm aastat ka üle!