Читать книгу Mis teha, Ann? - Aidi Vallik - Страница 5
2.
ОглавлениеEsmaspäeva hommikul on klass kihevil kui sipelgapesa. Ann ja Reena on ümber piiratud tüdrukutest, Marten, Sander ja Tiit seisavad poistepundi keskmes. Mõlemas itsitatakse, ahhetatakse, pursatakse aeg-ajalt ohjeldamatult naerma ja vaadatakse, vilksti, koridori teise otsa poole, ega õpetajat tule. Vaid klassi kõige vaiksemad, keda niiöelda päris seltskonnaks ei peetagi, seisavad teistest eemal ja teevad nägu, et neid kogu see asi ei huvitagi. Võib-olla ei huvitagi. Ega nad muidu ole kõiges justkui veidi kõrvale jäänud.
“Issand jumal, kuidas teile politseid kaela ei saadetud või midagi?” ahmib Liina õhku. “Oleks ma teadnud, et edasi sihuke kino tuleb, oleksin teiega kaasa tulnud!”
“Pärast ju Marten helistas jah veel,” meenutab Kristin. “Me olime Antu, Olle ja Lauraga bussipeatuses, passisime niisama, kui ta meid sinna kutsus. Meie veel mõtlesime, et mingi pula on, et näe naljameest – kamoon, mingisse baari sellisel kellaajal ja umbalaealistena! Et kes meid sinna sisse oleks lasknud! Persse küll, teinekord peab ikka uskuma!”
“Ja teid ta kutsus kohe?” pärib Katrin veidi kadedalt, silmad ja suu põnevusest pärani.
“Nojah, me olime ju algusest peale koos ühes pundis, juba koolimajas,” seletab Ann.
“Aa, nägime jah. Mis, Reena, sinul viga oli? Passisid ja mossitasid nagu puuslik. Eks pärast läks vist sulgi tuju paremaks?” küsib Laura ja hakkab naeru kõkutama.
“Naera-naera. Kui sa minu asemel oleksid olnud, sa oleks surnud olnud,” vastab Reena pahuralt. “Ilgelt lahe on vaadata, tead, kuidas sulle parima sõbrantsi poolt näkku pannakse!”
“No kuule nüüd, Reena!” ütleb Ann jahmunult. Midagi sellist ta umbes oodanud oligi, aga nüüd just nõnda?
“Reena oli jumala purjus! Täis nagu ma ei tea mis asi!” hüüab Tiit irvitades üle tüdrukuteringi ja raputab koolikotti pea kohal, hakates klassiuksele lähemale loovima. Koridori tagumisest otsast lähenevad Meelika kõpsuvad sammud.
“See Melsa võiks kasvõi kordki natuke hiljem tulla!” oigab Katrin ja pööritab silmi. “On see tõsi, Reena? Olidki täis või?”
“Ole vait, loll!” sisistab teine ja kummardub näost punasena maast oma kotti võtma.
“Muidugi oli!” itsitab Tiit edasi. “Kui te näinud oleksite, mis ta seal kõik ära tegi, enne kui Ann ta ära koju viis!”
“No mis ma nii väga siis ikka ära tegin!” osatab Reena. “Vaata, mis sa ise olnud oled! Jõulupeo ajal oksendasid garderoobi ees nelja nurka, enne kui õueukse üles leidsid!” Ta kohendab oma suure sinise koolikoti rihma ja nihkub koos teistega ukse poole.
“Tšš!” teeb Marten tähendusrikkalt.
“Tere hommikust!” teatab nendeni jõudnud Meelikas ja hakkab klassiust lukust lahti keerama, käekott pudeneb käsivarrele, teises käes on kriidid, kaenla all klassipäevik. “No tere hommikust,” ütleb ta veel kord.
“Tere-tere jah!” teatab Marten ta selja taga, aga seda õpetaja vist ei kuulegi, kohmitsedes luku kallal, mis kuidagi avaneda ei taha.
“Jätame tunni ära!” õhutab Tiit.
Meelikas heidab talle pilgu. Ilma vaimustuseta.
“Ei otsa vaimukustel,” ütleb ta. “Hämmastav energia esmaspäeva varahommikul.”
Siis läheb uks lahti. Õpetaja siseneb ja saab valguse majja. Üheksas aa valgub käratsedes ja kiirustades klassituppa laiali. Lõbusa kolinaga tõmmatakse toolid laudadelt alla, üksteisega elavalt arvamusi vahetades, niipea kui õpetajalauast kaugemale jõutakse, hakatakse vajalikku kraami lauale laadima. Loomulikult on kõigil midagi arvata nädalalõpu sündmuste kohta! Ongi nii või, et Ann oli terve peo Reena kutiga? Oligi seesama pruunide silmade ja heledate juustega või? Aga ta on ju jumala ilus kutt! Kus koolis ta käib? Reena, on see tõsi?
“Ei ole, kuradi tolvanid!” pahvatab Reena ja istub mürtsuga laua taha, õpiku, vihiku ja pinali endale endale müüriks ette ladudes.
“Alustame nüüd tundi!” hüüab Melsa. Teda ei pandagi just nagu tähele. Ikka veel ei raatsi... noh, kuule, Ann, mis seal siis oli? Mis siis sai, kui te seal baaris möllasite? Mille peale Reena vihastas?
“Ah, olge vait!” karjub Silva kätega vehkides.
“Hakkame peale!” hüüab õpetaja juba päris valjusti.
Ann sunnib end kala näoga õpetajale otsa vaatama. Sama teevad teisedki, maad võtab suhteline vaikus. Poisid lõpetavad veel mingit juttu kiiruga sosistades. Aga jah, hea küll, teeme siis pealegi tööd. Kuigi ei viitsiks, sest...
Juba toksib Laura talle pliiatsiga õlale. Ann keerab end veidi.
“Kas te läksite Reenaga selle Gregori pärast tülli või on tal ikka pohmakas?” küsib ta ülehelisosinal.
Ann turtsatab. Vilksamisi registreerib ta õpetaja hoiatava pilgu ja pöörab end tagasi.
“Nii, täna peame teiega selgeks saama ilukirjandusstiili põhitunnused ja ühtlasi on mul selle raames kavas teile meenutada poeetilisi kujundeid, mida põhikooli jooksul õppinud olete, vist seitsmendas, eks ole,” teatab Melsa kategoorilise häälega. “Palun võtke oma õpikud lahti leheküljelt üheksakümmend seitse. Teil on seal väike tabel. Lugege omaette need näitelaused läbi. Siis palun teil kommenteerida lauseti nende väljenduse erinevust.”
Vähemalt pool klassi teeb raamatud lahti. Ülejäänud sukelduvad koti või materjalikuhja sügavustesse seda alles otsima. Pille ja Katrin sosistavad. Tiit joonistab päeviku nurgale. Marten vahib tühja pilguga tahvlit ja kratsib pastakaga ennast kõrva tagant. Melsa maalib tahvlile pealkirja “Ilukirjandusstiil”.
Masendav. Ja Reena on ikkagi pahane. Mis siis, et Ann lootis, et... Äh, tont teab, mida ta lootis. Vastik tunne on tülis olla. Aga ise ta oli sihuke. Mida Ann teha sai? Nüüd on ta meelega Annist nii kaugele istunud, kui vähegi andis. Lasku käia. Ka Silvaga on täiesti talutav istuda. Silva on lahe tüdruk. Temaga on huvitav, täpselt sama palju kui Reenaga, nii et ärgu arvaku siin midagi.
Tuleb kiri.
“Gregor tahtis su telefoninumbrit, ma andsin!” seisab sellel. Marten vaatab tähendusrikkalt tagasi (ta istub mõnevõrra eespool kõrvalreas).
Ah nii, mõtleb Ann, huvitav, huvitav. Ta püüab keskenduda õpikule, aga tabelistki näevad ta silmad äkki Gregori kavalat viltust pilku. Huvitav-huvitav. Mida see poiss endast kujutab? Temaga on lahe. Rääkida, tantsida, pidutseda. Ta on lõbus. Ja nägus.
Aga Reena?
Reenast süvenenumat inimest hetkel klassis ei olegi. Vähemalt tundub nii. Puiselt sirge seljaga jõllitab ta ainiti oma raamatusse.
Ei, ma ei saakski, mõtleb Ann. Tal on ikkagi Reenast kahju. Muidugi. Nad on olnud sõbrannad esimesest klassist saadik. Ja Reena on vist tõesti sellesse Gregorisse täitsa armunud. Ann ise ju ei ole? Ta on ainult uudishimulik. Gregor on põnev ja lahe. Temaga oleks tore koos olla. Aga ainult seltskonnas, otsustab Ann. Muidu on suhted Reenaga jäädavalt mokas.
Ka viiendaks vahetunniks pole Reena Anniga sõnagi vahetanud. Ühe korra möödudes isegi tõukab teda küljega, nagu oleks Ann talle teele ette jäänud. Solvav! Mis ta endast mõtleb? Ja mina veel pabistan ta pärast, mõtleb Ann. Häh! No kui talle meie vana sõprus nii jumala kama on, misasja siin mina veel põen. Ja miks üldse mina peaksin esimesena leppima minema? Tema oli ju ülekohtune ja nõme! Mingi kuti pärast, nagu oleks ei tea mis olnud...Kujutagu vähem ette.
Ann teeb südame kõvaks ja nõjatub vastu seina. Silva räägib parasjagu kõigile, kes kuulata viitsivad, kuidas nad pärast vastu hommikut seal baaris veel karaokevõistlust tegid. Hmm, kahju küll, et seda ise pealt ei näinud. Poleks seda Reenat pidanud solgutama, oleks võibolla saanud kauem seal olla ja pärast üksi kiiremini koju jõudnud? Oleks seda teadnud, kuidas Reena nüüd käitub, poleks eluilmas seal külma käes tema halisemist kuulanud ja teda püsti hoidnud, mõtleb Ann tigedalt.
Telefon hakkab laulma. Ann võtab, vaatab, süda hüppab ärevusest peaaegu džemprikaelusesse. Võõras number - ongi Gregor või? Vägisi kisub muigama. Ann läheb teistest natuke eemale, kohendab juukseid.
“Jaa, mina.”