Читать книгу Mis teha, Ann? - Aidi Vallik - Страница 6

Ann istub Silva pool, tema kušeti peal, käed umber suure kollase kaisukoera põimitud. Silva itsitab kadedalt. Ann murrab veel ühe tüki šokolaadi ja pistab suhu. Mõtlikult hoiab ta seda keele peal sulamas ja mõmiseb:

“Aga mina küll ei tea, mis Reena teeb, kui ta sellest teada saab. Kurat küll, kas mul ei või siis lahe ja lõbus olla? Pean ma siis tõesti alati tegema nii, nagu tema tahab? Oleks tal selle Gregoriga siis olnud ka midagi.”

“Aga äkki ongi, äkki Gregor valetab?”

“Hakkab ta jah nii naglalt kohe sõbrannaga liini ajama, kui midagi tõsist oleks olnud. Mina ei usu.”

“Noh, helistas, ja siis? Sõitsitegi Pärnusse või? Millega?”

“Rendiautoga! Mina ei tea, kuskohast Gregor selle kätte sai! Täitsa normaalne! Saad sa aru, tüüp alles kuusteist ja juhib jumala hästi. Alguses lõi tummaks küll, kui ta mu selle bemariga peale korjas – mõtlesin, et mida nüüd, hea, kui kraavi ei käi. Aga polnud hullu midagi. Algul võttis põlved natuke värisema, kui ta linnast välja jõudes täie rauaga uhama hakkas, aga pärast, noh... Ühesõnaga, lõpp lahe oli! Marts oli ka ja Sander, need jumala sõiduvees, ostsid bensukast õlut ja purgidžinni, ja mitte vähe! Gregor juhtis enamuse teest, siis vahepeal Marts ja Sander ka.”

Silva vahib teda uskumatult.

“Kas teid maha ei võetud? “

“Misasja, korra peatati küll, natuke enne Pärnut. Minul muidugi kohe sabin sees, et mis nüüd küll saab, tüübid kõik alaealised, ma ise ka... Sada varianti käis peast läbi. Toppisin kiiruga neid kuramuse džinnipurke istme alla peitu, et neil ei tuleks pähe meid puhuma panna!”

“Aga mis siis sai?”

Ann hakkab lustakalt naerma.

“Mis sai? Kaotasin usu meie politseisse! Noh, raskelt õnneks läks! Usu või mitte: Marts ja Gregor maksid tüübid kinni!”

Hetk vaikust. Ann naudib ammulisuist jahmunud ilmet Silva näol. Korraga ei tea Silva, kas panna käesolev šokolaaditükk suhu või hõbepaberile tagasi. Võtab natuke aega, enne kui ta pööraselt kihistama hakkab.

“Ei noh... Appi! See on ju täitsa kreisi, mida need tüübid teevad! Mida? Ja ongi nii?”

Ann lausa kõõksub naerust.

“Usu, usu, imelugu! Gregor ütles, et nelja tonniga sai asja klappima. Jube kahju, et ma seda ise pealt ei näinud, eks nad kutsuti välja politseiauto juurde, seal nad oma asju ajasid. Algul olid lõpp karmid mehed: noh, lapsed, mis see nüüd on ja nii edasi. Pärast, kui poisid tagasi tulid, oli neil jumala kama, vahtisid teisele poole, nagu poleks meid olnudki.”

Silva vangutab pead.

“Täitsa jabur! Ma lihtsalt ei usu seda! Ongi siis nii või, et olgu ainult pappi ja kõik on lubatud? Okei, seda parem meile! Aga... no perset küll, Ann, ega sa pula ei aja?”

“Eks meili Kätlinile ja küsi järele. Me ju käisime tema pool ka ja pärast veel koos väljaski. Muide, ta tervitab kõiki. Ta oli lõpp rõõmus, kui mind nägi! Reena muidugi oli talle juba helistanud ja minu kohta igasugust jama kokku sokkinud, aga Kätlin teab ju isegi, et Reena teeb alati sääsest elevandi.”

“Mis te läksitegi Pärnus Kätlini juurde koju või?”

“Helistasin ette, et kas võib tulla, tal oli ema tööl ja võõrasisa ei tule arvesse. Eks siis läksimegi, Sander, enda arust lõpp tegija vend, oli autos nii palju joonud, et kustus sinna ära. Jätsimegi ta sinna Kätlini tuppa magama ja läksime ise välja. Istusime ühes pubis ja sõime praadi, alkoholi seal poistele ei müüdud, kuigi Gregor pakkus jälle peale. Noh, ma ei tea. Igatahes pärast me lonkisime natuke, käsime Port Arturis ja Gregor ostis mulle selle.”