Читать книгу Luule, ametnik - Aili Alavee - Страница 5

Kas on olemas keegi, kes võinuks näha nii:

Laial Õiguse tänaval, rohelisel muruplatsil sooja kevadpäikese all avaldasid meelt värvikirevad Ungari mesinikud. Mesinikest ühele poole jäi maja, mis oli end marmorsena viie siseõue ümber kerra tõmmanud, teisel pool olev metalne maja sirutas neli pikka haru maailma. Ühele majale oli kirjutatud Consilium Justus Lipsius^[1.], teisele oli kirjutatud Commission Européenne Europese Commissie^[2.]; selle ees pildistas end jaapanlaste rühm.

***

Või siis seda, mis oli ehk enne algust või pärast lõppu või ei saanudki seda olemas olla, või oli see ometi kõige muu põhjuseks või tagajärjeks?

Naine surus end sulguvast bussiuksest sisse. Kohver mahtus hädavaevu, mantli saba ja juuksed jäid ukse vahele kinni. Buss viis ta lennukile, lennuk maale, kus lõputult heleda öötaeva all laius lõputu hulk lõhnavat rohelust.

Mees jõudis tänavale, aimas ukse vahel tuttavat kuju, nägi heledat juukselokki ukse vahel, buss sõitis minema.

Naine istus värske rohu keskel, hingas tõelist õhku, vaatas öötaevast, mis jäigi heledaks.

Mida võinuks vaadata mees?

1 Nõukogu, Justus Lipsius, ladina keeles. [ ↵ ]

2 Euroopa Komisjon, prantsuse ja flaami keeles. [ ↵ ]