Читать книгу Luule, ametnik - Aili Alavee - Страница 6

Metallmaja kuuendal korrusel istus neiu, kes proovis vaadata sinistes kaustades olevaid tähti, lugeda neist kokku sõnu, lauseid ja mõtteid. Aga tema silme ees kangastusid pilgud. Mõnedes etteheide, teistes kadedus või sulgumine, kolmandad tema omi teatud hetkest hoolikalt vältimas, ja suur hulk neid, mis olid siiralt kurvad ja pettunud.

Vahepeal hakkas metalne maja laskma lifte ja treppe pidi lahti neid, kelle ta oli hommikul neelanud. Enamasti hallikad, pruunikad ja beežid, kogunesid nad kobaratesse, esimesele korrusele ja välisukse ette, jutustasid rõõmsalt, kohtasid sõpru ja tuttavaid, kellega minna lõunale.

Luule, neiu kuuendalt korruselt, pidi kõigi nende hulgast leidma Aleksandri.

***

Paar tundi varem oli Luule töökaaslane Ilona temaga tutvudes kiirelt kätt surunud ja tormanud koosolekule, lubades naastes kõigest rääkida. Nii oli Luule metallseintega kambrisse kaustavirnaga üksi jäänud. Kaustad olid sinised, taevas hall, seinad metallist, akende ees kummaline ajuti liikuv kaadervärk, aken oli kui võretatud.

Kaustad olid talle antud aitamaks aru saada, mida ta peab tegema ja kuidas toimib tema vastne tööandja, komisjon. Kaustavirn pidi temas koduse tunde looma. Jah, nii see oli, kauge võõras Euroopa Komisjon, paljude tõotatud maa oli nüüd ootamatult tema … omanik? … käsutaja? Ta proovis leida õiget sõna kirjeldamaks sidet tema ja komisjoni vahel, ei leidnud, võttis laualolevast karbist pliiatsi ja visandas enda ja komisjoni kohta hoopis pildi. Vähemalt pliiatsitera oli kvaliteetne.

Kaustavirn olekski küllap soojendanud kellegi südant, olnud abiks kellelegi teisele, kellelegi, kes oli siia määratud. Luule aga oli vales kohas, see oli kole eksitus. Ta tahtis minema joosta, ükskõik kuhu, välja külmast metalsusest. Jah, aga kuhu oli tal joosta?

Ta võttis kausta kätte. Kas kodus oli ka kaustadel nii tugev plasti lõhn?

Kaugel all tänaval kõndisid inimesed, peatusid, rääkisid, läksid edasi. Nagu kõik oleks korras, nagu poleks siin seda koledat kambrit, kus ta vangis istub.

Siinsed inimesed – kogu seda nägude, vormide ja hoiakute mitmekesisust ei jõudnud ta esimestel minutitel, lennukilt maha tulles ära imetleda ega ära imestada.

Ta aina istunuks ja joonistanuks neid kõiki.

“Preili, kas te soovite taksot?” ehmatati ta võlust välja lennujaama saali.

Ei, ei, ainult mitte taksot. Ta kiirustas kohvrit järele vinnates uurima busse ja ronge.

Aga läks veel mitu päeva, kuni ta mõistis, et kõigi siinsete inimeste ülesjoonistamine on lootusetu ettevõtmine, ja ta hakkas end välja lülitama.

Luule võttis kotist veel ühe kausta, selle, mis oli talle antud eile, esimesel tööpäeval uutele töötajatele korraldatud õppusel. Ta pani selle teiste kaustade peale. Selles pidi olema kirjas ta enda kohta: eetika, eeskirjad, tema õigused ja kohustused.

Ta püüdis aru saada, mille lugemisest alustada, ja otsustas kõige õhema kausta kasuks. Kui telefon helises, oli ta kaustaga poole peal.

See oli ei tea kust helistav Ilona. “Mul läheb siin kauem, aga ma lubasin kell pool üks põllumajanduse direktoraadi Aleksandrile fuajees nende kaust üle anda, tal on dokumente kiiresti vaja. Mul ei ole tema numbrit. Kas sa saaksid ise minna? Kaust on minu laua peal, sellele on kirjutatud “Aleksander, põllumajandus”. Saad ju, eks? Suur tänu sulle.” Kõne lõppes.

Mis kaust, mis Aleksander? Kell oligi juba peaaegu pool üks. Jah, oli tõesti Ilona laual selline kaust. Luule haaras selle kaasa ja tormas lifti.

Liftis ei olnud ühtegi nuppu, et valida korrust. Lift hakkas liikuma, ülespoole. Oh, kui nüüd Aleksander vahepeal juba ära läheb. Lift jõudis üheteistkümnendale korrusele, sealt tulid peale kaks tundmatus keeles elavalt rääkivat viiekümnendates aastates härrat, lift võttis suuna allapoole, lastes üheksandal korrusel härrad välja ja asus uuesti ülespoole teele. Kuidas ometi alla pääseda? Nüüd tõusis lift kaheteistkümnendale korrusele, peale tuli neli inimest, lift asus teele alla ja peatus kaheksandal korrusel. Meeleheitel sööstis Luule kiirelt liftist välja ja nägi lifti kõrval korrusenuppusid. Kui rumal oli ta olnud – muidugi tuli oma korrus lifti kutsudes tellida. Oleks veel Aleksander seal.

Esimesel korrusel oli tohutu inimsumm. Kuidas ta Aleksandri ära tunneb?

Miks oli ta siin, klaasist ja metallist majalahmakas, mitte väikses koduses koolimajas õpilaste ja värvide keskel? Seal, kus oli loomuldasa tema koht.

Rahvast kogunes fuajeesse aina rohkem. Majja voorisid väljast lõunale tulijad, osad läbi turvakontrolli, osad niisama, ikka kuuluvuse ja sissepääsuloa kohaselt. Mõned istusid töökaaslasi oodates. Iga hetkega muutus lootus õige inimese leidmiseks väiksemaks.

Mismoodi oli Ilona kausta üleandmist ette kujutanud? Aga polnud midagi parata, Luule kogus julguse kokku ja pöördus esimese ettejuhtuva inimese poole:

“Vabandust, kas teie olete Aleksander?”

Luulet vaatas sekundijagu pilku tumepruunidest, vilgastest, pikaripsmelistest silmadest. Neist laienes üle näo naeratus.

“Ma võiksin olla Aleksander. Näiteks järgmisel neljapäeval. Siinsamas, sobib, eks?” Hetk hiljem oli kõnetatu oranži minimantli ja ülipikkade mustade juustega naise juures, musitas teda tervituseks põsele ja nad läksid lobisedes söökla poole.

Luule oli keeletu. See vist ei olnud parim viis Aleksandri leidmiseks. Aga mida ta veel teha võiks? Tegelikult ei midagi. Ta istus tugitooli.

Mida ta siin ometi tegi, otsides taga tundmatuid, olles majas, kus oli liiga palju korruseid, koridore, kabinette? Majas, mida normaalsed inimesed nägid kauge pildina telerist.

Ta vaatas valdavalt hall-must-pruunilt riietatud rahvahulka. Kas neil olid ka lauad samasuguseid plasti lõhnaga kaustu täis? Kas nad istusid samamoodi metallseinte ja võretatud akende taga? Päris paljud paistsid sealjuures rõõmsad. Kuidas oli see võimalik?

Tema juurde tuli hallülikondlane. “Vabandust, ma otsin töökaaslast, kes pidi mulle kausta ära tooma. Mulle paistab, et teie käes on kaust minu nimega ...”

“Jah, palun, siin see on,” ulatas Luule mõtlemata ja kergendatult kausta. Hallülikondlane kadus sellega inimeste hulka.

Aga kuidas ma tean, kas see oli õige inimene? Igaüks võis ju öelda, et see on tema kaust. Selles võis olla midagi väga tähtsat ja salajast. Mida ta Ilonale ütleb, kui kaust läks kaotsi? Värisevi jalu püüdis Luule rahvasummas hallülikondlast leida, aga see ei õnnestunud.

Ta istus uuesti tugitooli. Ilonat ei olnud, kausta ei olnud, ühtegi tuttavat ei olnud. Taevast ei olnud. Värsket õhku ei olnud. Ei olnud keskpunkti, suunda ega mõtet. Ei olnud päästvat ideed siit minema saamiseks. Mitte midagi ei olnud. Jalad värisesid ja kõht oli tühi. Raha ka peaaegu ei olnud.

Aga ta pidi täna ju pangaarve avama!

See oli Aleksandrit otsides meelest läinud. Lõunast oli juba hea tükk kulunud, nii põikles ta kärmelt kolleegide vahelt läbi ja ringiga ümber jaapanlaste rühma, püüdes mitte jääda fotodele, möödudes platsil meelt avaldavatest inimestest, kes loosungite järgi olid Ungari mesinikud.

Pikk kassajärjekord pangas näksis Luule lõunaaega aina lühemaks. Kõik järje saanud seletasid asju hirmpikalt. Teenindaja oli lahke ja abivalmis, arve sai avatud, aga Luulel ei olnud enam tahtmist süüa, õigupoolest ei olnud aegagi jäänud.

Selle asemel kõndis ta parki. Siin oli lõpuks õhku. Puud olid rohelised, ka siin. Kuigi nende rohelus oli teistsugune. Taeva sina oli teist värvi. Selle linna pilvedes ei olnud harmooniat.

Pargi alguses oli pisike ausammas, sellele oli kirjutatud “Robert Schuman”. Oh kui tore, Luule teadis vähemalt, kes oli Robert Schuman. Tõnu oli talle jutustanud. Kaugemal paistis fotode järgi tuttav ratsanikega juubelikaar.

Kui võimatu ja mõistusevastane see kõik ka ei olnud, Luule oli Brüsselis. See lihtsalt oli nii.

Enne tulekut oli ta kujutlenud, et inimesed on siin ranged, tähtsad, ennast täis ja igavad. Senini põgusalt kohatud ei olnud sellised.

Hommikul oli osakonnajuhataja Heikki teda kaastöötajatele tutvustanud.

Nad olid läbi käinud Carlose juurest. Carlose nukker pilk oli eemal ja ta istus sama suures kabinetis nagu Heikki ise, soovis Luulele sõbralikult head algust ja küsis temalt hulga küsimusi Eesti kohta. Tal olid hallid lühikesed juuksed, nende värviga sobiv hall ülikond, ja Luulele tundus, et eriti ilusad kingad. Luule oli jäänud silmitsema seinal olevat fotot, kus oli noor Carlos, tema ümber trobikond lõunamaisena paistvaid inimesi, enamik lapsed.

“Ma töötasin kunagi Piirideta Arstide organisatsiooniga Boliivias,” selgitas Carlos. “Siis aga osutus komisjoni kutse tugevamaks. Alguses tulin töötama Kolmanda Maailma abiprogrammidega, ja eriti tugev oli komisjoni kutse siia, peasekretariaati.” Jutu jooksul oli ta pilk aina rõõmsamaks muutunud, ja viimaste sõnade juures vaatas ta silmanurgast lustakalt Heikki suunas.

“Nii,” ütles Heikki.

Gudrunit nende osakonnast mäletas Luule Tallinnas toimunud töövestluselt. Gudrun oli seal ta vastuste peale aina julgustavalt noogutanud.

Gudruni kabinet oli roheline oaas igas suunas kulgevate taimedega. Laua peal oli foto noore naise ja kahe väikese tüdrukuga, seal oli ka karp šokolaadi, mida Gudrun lahkelt pakkus.

Gudrun kinnitas, et ükskõik mis mure on, Luule võib alati tema abile loota.

Järgmisse kabinetti olid nagu naljaks kokku istuma pandud kaks väga erineva väljanägemisega noormeest. Ühes neist oli kõik ümarik, soojavärviline ja naerev, teine oli, vastupidi, kõhn, kahvatu, sakiline ja turris kulmudega. Nemad olid samuti uutest liikmesriikidest äsja tööle võetud.

“Tere tulemast, Luule,” ütles esimene rõõmsalt. “Ma olen kindel, et sulle hakkab siin meeldima.”

“Tere tulemast meie torni,” ütles teine mornilt.

Kas Heikki oli “torniga” rahul? Aga sõna väljendas ka Luule tunnet.

Heikki ise oli sõbralik, lihtne, kindlalt maa peal. Heikki oli samuti pidanud tutvustusringi järel kiiresti koosolekule minema, väga vabandanud ja lubanud õhtupoolikul põhjalikult rääkida.

Ehk oli Ilona kõige sarnasem ta ettekujutusega komisjoni ametnikust. Aga temaga ei olnudki nad ju veel rääkinud.

Luule joonistas neist kõigist mõttes pildi. Soe ümar maakivi, kõhn ratsanik, aed-karikakar, leebe päike, välgujumal, kahkjas roos valges kitsas klaasvaasis.

Eile, esimesel tööpäeval uutele töötajatele peetud loengul olid osad inimesed aina agaralt küsimusi esitanud, mõned aga olid, nagu Luulegi, vaikselt kuulanud ja tundusid üsna tema sarnased. Loengust endast Luulele palju meelde ei jäänud, ta pea oli olnud täis teisi asju.

Veidral kombel oli kõrvu jäänud jutt ravikindlustusest. Alates sellest hetkest on nad kaetud, ükskõik millises maailma nurgas nad ka ei oleks. Maailm avanes ja kuulus nüüd neile.

Kas Carlosele oli kunagi tööletulekul sama asja seletatud? Mida tundis tema, kes ta oli juba enne paljudes riikides elanud?

Luule oli muidugi ka reisinud ja maailma avastanud, käinud korra Soomes ja Rootsiski. Aga siin tulvas maailm tema maailma jõuliselt sisse. Eri rahvusest töökaaslased, keeled, jaapanlaste trobikond ukse ees ...

Tagasiteel kontorisse, Ungari mesinike suminast möödudes tundis Luule, et päike paistab ja jalge all on kindel maa.

Aga katus ta pea kohal? Kogu selle hüplemise juures oli ta unustanud korterimaaklerile tagasi helistada. Üks päev vähem korteri leidmiseks …

***

Maja pikima koridori ühes otsas oli nende osakonna koosolekusaal, Luule ja Ilona kabinet oli teises otsas eelviimane. Nad sammusid koosolekult mööda sinivaibalist halliseinalist koridori oma ukse poole. Ühel pool andsid koridorile rütmi vaibavärvi sinised uksed. Teisel pool oli hallide maast laeni seinakappide rivi. Siin ja seal oli seintele plakateid pandud. Pildikesi täis maakaart, Luulele tundmatu kunstniku teos, foto helesinises meres olevatest valgetest saartest. Kellegi ukse peal oli vihmavari. Ta lootis neid kõiki kunagi rahulikult vaadata.

“Paneks meie ukse peale ka midagi,” ütles ta Ilonale.

“Jah, pange näiteks trellide pilt,” ütles neist tõukerattal mööduv sakiline kolleeg, kelle nimi oli Tomaž.

Koosolekusaali ukse taha pargitud tõukeratas oli ennist koosolekul huvi tekitanud.

“See on hea mõte,” oli arvanud Carlos, silmad kohal. Mis iganes aitab kaugele silmapiirile läheneda, on hea? Carlose enda kõnnak oli, nagu oleks ta kogu aeg ratsutanud. Luule kujutles korraks, kuidas oleks nende koridoris hobune välja näinud. Küllap oleks ta päevavalgusest puudust tundnud.

“Nüüd hakkab Gudrun koridoris kepikõndi ka tegema,” arvati.

“See on hea mõte, eriti talvel,” ütles Gudrun.

“Täna tõukeratas, homme jalgratas, ülehomme võib-olla aiakäru, kuhu me niiviisi jõuame,” oli keegi rahulolematu.

Tomaž seletas siiranäoliselt, et tõukerattaga oli lihtsalt hea tööle tulla ja miks mitte siis juba ka pikki koridore sõita, töö tõhusus suureneb.

“Hea küll, kas alustame?” küsis Heikki. “Kõigepealt tutvustame meie uut kolleegi, Luule Aedmäed.”

Seda hetke oli Luule kartnud. Mida oli tal nendele tähtsatele inimestele enda kohta tarka öelda? Temal, kes ta tuli väiksest riigist, väiksest linnast, tavalisest perest. Ka ei olnud ta elus veel midagi korda saatnud. Et ta õppis ülikoolis pedagoogikat ja töötas aasta, peaaegu aasta õpetajana? Seda ta rääkiski. Tema üllatuseks noogutasid kõik talle sõbralikult ja heakskiitvalt. Edasi hakati rääkima asjadest, mis Luule jaoks võõrad. Ta pingutas hoolega jälgida ja märkmeid teha, sest tema pidi pärast ülevaate koostama.

Mingil hetkel tajus ta meeleolumuutust, enamiku kolleegide üllatust, proovis oma tähelepanu teravdada ja tabas Carlose jutu lõpust: “... kaubavahetuse volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu.” Kõik paistsid selle peale imestunud. Sakiline kolleeg Tomaž oli nägu väänanud, ümar ja päikseline kolleeg Fernandu oli teinud käega kaarja liigutuse. Heikki “hüva, eks me siis näe” oli kõlanud erilise tooniga.

Luule tahtis kohe kähku Heikkile lubatud koosoleku protokolli valmis kirjutada, aga ei suutnud keskenduda.

Juba esmaspäevaks pidi tal olema leitud korter. Ta vaatas lootusrikkalt e-kirju, olles eile vastanud kaheksale kuulutusele.

“Kuidas on?” küsis Ilona

“Mitte ühtegi vastust. Ma ei saa aru, miks nad ei vasta! Nad ju tahavad kortereid üürile anda ...”

Luule oli alguses proovinud helistada, aga siis ei olnud konkreetsele korterile spetsialiseerunud maakleril aega. Kui mitme väriseva südame ja pingutatud prantsuse keelega ette võetud kõne peale oli maakleril lõpuks aega, rääkis ta maha sama jutu, mis kuulutuses, ja ei teadnud midagi lisaks, sest ta ei olnud korteris kunagi käinud. Helistamise pingutus oli nii kesise tulemuse jaoks liiga suur.

Miks eelistasid bürood kortereid näidata töö ajal? Töö ajal pidi Luule ju töötama. Nii ei olnud ta senini veel ühtegi neist vaatama jõudnud.

Kõik pakkumised olid ka kaks korda kallimad, kui ta endale lubada sai.

“Aga helista siis ikkagi, mina helistasin. Nad tavaliselt võtavad telefoni vastu.”

“Sina oskad prantsuse keelt. Mis ma teen, kui keegi räägib jälle midagi, millest ma aru ei saa?”

“Küll sa saad. Kui ei saa, palud korrata. Küll nad räägivad uuesti.”

Ilona oli komisjonis tööd alustanud kaks kuud varem. Tema elu oli hästi korraldatud. Tal oli muidugi kerge öelda, et võta ja räägi ja kõik õnnestubki.

“Või leian kellegi, kellega korterit jagada. Ma küll ei tea, kuidas seda teha,” arutles Luule.

“Ei tasu, siis sa ei saa normaalset elu elada,” arvas Ilona, tõusis laua tagant, et peegli ees huuled üle värvida. “Ikka on ju vaja ka võimalust omaette olla.”

“Siin on hea odav pakkumine,” näitas Luule Ilonale.

“Vaata ka, kus korter asub.”

“Molenbeekis. No ja siis? Miks te kõik kardate seda?” See oli linnaosa, mida talle nende mõne päeva jooksul mitu korda hoiatavalt oli nimetatud.

“Eks sa käi ja vaata siis,” kehitas Ilona õlgu.

“Kas sa ise oled seal käinud?”

“Ei ole, ja ei olegi vaja igale poole minna, aitab, kui teisi kuulda võtta. Saad korteri paremasse kohta ka, tähtis on elada mugavas ja heas kohas. Kannata veel. Mina olin kolm nädalat korterhotellis. Kui sa tahad, ma võin sinuga kaasa kortereid vaatama tulla. Sel nädalal on mul kiire. Aga näiteks järgmisel neljapäeval lõuna ajal?”

Ei, see ei sobinud.

Veel nädalaks korterhotelli jääda oli üleliia kallis. Ehk Tõnuga koos oleks see võimalikki olnud. Tema, Luule jaoks, aga mitte. Ja üldse, neljapäeval …

“Ei, neljapäeva lõuna mulle kahjuks ei sobi,” vastas Luule. “Kas sa juba laupäeval saaksid tulla?”

“Isa saatis mulle just raha, pidime sõpradega laupäeval riidepoodidesse minema ja õhtul välja,” teatas Ilona.

Luule ei ohanud. Ta vaatas arvutiekraani, kus ei olnud ühtegi sobivat kuulutust, vaatas vastasmaja metalli, vaatas taevast.

Kuidas Tõnu ometi võis talle sellise supi keeta? Miks pidi Luule olema siin, lootusetult vales kohas. Loomulikult, siin pidigi jõukate vanemate saadetud raha eest poodlema ja õhtul muretute sõpradega väljas käima. See ei olnud selliste temataoliste tavaliste inimeste koht. Korteri otsimisegagi ei saa ta hakkama, äpu, täielik äpu. Mida küll töökaaslased niiviisi mõtlevad?

“Aga hea küll, võime laupäeva hommikul ka minna,” soostus Ilona.

Luule võttis telefonitoru ning leidis paari katse ja arusaamatuse järel maakleri, kes virises ta väikese kuueelarve üle, aga nõustus laupäeval kortereid näitama.

“Ah jaa, täna õhtul saab soodsalt ägedat spordiklubi proovima minna, ainult 20 eurot. Ehk sa tahad ka tulla?” küsis Ilona lahkelt.

Luule ei ohanud ka nüüd. Ta vaatas kella, see oli juba kuus läbi. Luulel oli koosoleku ülevaatest olemas ikka veel vaid pealkiri ja kuupäev. “Ei, täna ma küll kahjuks ei saa. Ma pean siin veel asju lõpetama.”

“Ma vaatan, kas Tomaž ja Fernandu tahavad tulla,” ütles Ilona.

Luule kontrollis eelmistest protokollidest, et kolleegide nimed õigesti kirja saaksid. Carlose perenimi täitis terve rea.

Ta süvenes uuesti koosoleku ajal tehtud märkmetesse.

Mida tähendab “mõju hindamine”? Ja kui Carlos ütles, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu, siis mida see tähendas? Mis selles ebatavalist oli? Sõiduohutus on ju ometi hea asi?

Kuidas see kirja panna, kui sellest aru ei saa? Eriti ei saa ju kirja panna, et kõik olid üllatunud, see ei oleks paistnud eriti asjaliku protokollina.

Ta oleks tahtnud seda kõike joonistada, palju selgem oleks olnud. Ta võttis paberilehe ja visandas kõik kolleegid, nii nagu nad tol hetkel kõrvuti istusid, ka need, kelle nime ta veel ei teadnud. Parem tunne tuli.

Aga ülevaade tuli ikka valmis kirjutada.

Luule koputas Tomaži ja Fernandu uksele, aga seal ei olnud kedagi. Carlos oli veel kontoris, aga tema enda käest ei tahaks küsima minna, Heikki käest ammugi mitte.

Lõpuks koputas Luule Gudruni uksele.

“Sa ei olnud täna koosolekul, aga ehk saad aidata ülevaadet teha?” Küsimus kõlas Luule enda jaoks absurdsena. “Ma ei saanud aru, miks Carlos rääkis, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu.”

Gudruni jaoks ei olnud aga abipalves ega küsimuses midagi imelikku. “Sellepärast, et varasemast oli teada, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik on selle direktiivi vastu. Nüüd aga ei esitanud tema kabinetiülem ühtegi vastuväidet ja määruse ettevalmistamist saab jätkata. Kirjutagi lihtsalt, et direktoraat jätkab tööd sõiduohutuse direktiivi eelnõuga. Kirjuta kõigest lühidalt, ühe-kahe lausega. Kas ma saan veel millegagi aidata? Kas sa tahad, et ma loen mustandi üle?” pakkus Gudrun.

Sellest ei olnud Luule unistadagi osanud.

“Muidugi, suur tänu,” ütles ta kergendatult.

“Kuidas sul sisseelamine läheb?” küsis Gudrun

Talle söandas Luule kurta, et ta peaks juba esmaspäeval korterhotellist välja saama. Õnneks ei tulnud Gudrun välja nõuandega nagu Ilona, et pikendagu lepingut.

“Aga lähme Heikki juurest läbi, küllap on ta nõus, et sa võtad esmaspäeva vabaks, et endale midagi kindlasti leida,” pakkus Gudrun.

“Ei, ei ole vaja, küll ma saan hakkama,” ütles Luule.

“Ja kuna ma veel oma tulekust mäletan, et alguses on rahaga kitsas, siis, kui sul vaja peaks olema, laenan sulle.”

Gudruni abipakkumine kõlas soojalt ja delikaatselt, Luule oli tänulik.

“Suur tänu pakkumise eest, saan rahaga ka hakkama.” Luule tundis, et saabki hakkama.

“Ma tahaksin veel midagi küsida, aga ma ei tea, kas nii on õige küsida,” ütles Luule

“Ikka on õige küsida.”

“Miks on dokumentides noortepoliitika kohta kogu aeg sõnad nagu “koordinatsioonimehhanismide väljatöötamine” ja “väljaarendatud sektoritevaheline lähenemisviis”, kui see peaks olema noorte inimeste kohta?” küsis Luule.

“Tegelikult see ongi selle kohta, kuidas noorte inimeste elu paremaks teha, aga sinu dokument on teiste dokumentide ja tegevuste alus. Pärast tehakse kasulikke asju, noorte teabeportaal veebis või noorteorganisatsioonide koostööd ja programmid. Vahepeal me tegelemegi keeruliste asjadega. Aga sul on õigus, osa asju saaks lihtsamalt kirjutada. Sa ise ka, proovi alati lihtsalt ja selgelt kirjutada,” ütles Gudrun.

Nüüd sai koosoleku ülevaate kirjutamine hoo sisse, peagi oli mustand valmis. Gudrun oli veel kontoris, vaatas teksti läbi, tegi paar täiendust, ja nii sai Luule asjaga ühele poole.

Luule astus lifti kurnatult, aga rahul südamega. Päev oli korda läinud. Ta sammus puudega palistatud tänavat mööda, linnud laulsid. Jah, ka Brüsselis saab olla tõeline kevad. Ehk on maailmas kõik võimalik.

***

Laupäevaks oli kokku lepitud nelja korteri vaatamine. Kurruliste vuntsidega maakler võttis Luule ja Ilona autole. Nad sõitsid. Nad sõitsid veel ja veel. Nad peatusid 15korruselise lugematu arvu trepikodadega maja ees, astusid niiskuse ja mustuse järele lõhnavasse kitsasse lifti, astusid kööktuppa, mille seinapoolses servas oli voodinišš. Tuba oli viimati koristatud kes teab millal. Nad vaatasid välja aknast, millest paistis teine samasugune maja.

“Palun näidake kaardi peal, kus me oleme,” nõudis Ilona maaklerilt.

Maakler kobistas tükk aega mapis.

“Näidake, näidake,” jäi Ilona nõudmisele kindlaks.

Maakler võttis kaardi aeglaselt välja ja näitas.

“Siit kulub sul hommikul kontorisse jõudmiseks vähemalt tund aega. Vaatame teisi kortereid,” ütles Ilona.