Читать книгу Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel - Aimar Ventsel - Страница 7

Ehk sellest, miks mulle meeldib Siber ja mida ma arvan maailmaränduritest. Kuidas tekkis huvi põhjala ja Jakuutia vastu – Jack London, Lennart MeriDerzu Uzala, Nõukogude geograafid, Sannikovi maaNahksuka jutud. Ka sellest, kuidas minust sai Siberi-uurija.

See oli 1995. aasta suve varajasel hommikutunnil. Nii varajasel, et päike polnud õieti tõusnudki ja horisondil sirendas vaid verejas triip, millest allpool ja kusagil kaugel oli päike ise. Ma seisin lennukitrapi platvormil ja mulle avanes sürrealistlik pilt. Trapi algusest kuni lennujaama ukseni moodustasid kaks inimspaleeri teeraja. Sisemise spaleeri moodustasid Vene sõdurid, nüüdseks juba hingusele läinud luitunudpruunides vormides ja pilotkades, Kalašnikovid käes. Välimine spaleer seisis esimesest kümmekond meetrit tagapool, oli hõredam ja koosnes ühtemoodi hallides tolmumantlites meestest. Kõigil neil olid ees suured 1980ndate italo disco stiilis peegelklaasidega päikeseprillid, mis vaevu hahetaval koidikul tundusid eriti jaburad. Spaleeride vahele jäänud teerajal kakerdas Surguti lennujaama sissepääsu poole lennukitäis enam või vähem maani täis Eesti teedeehitajaid^[1.]. Olid jäänud veel loetud minutid hetkeni, kui mu jalg astus esimest korda Siberi pinnale. Ma tõstsin pilgu ning nägin lennujaama taga lõputut, musta ja sünget taigat.

Sel hetkel tabas mind SEE tunne. SEE tunne valdab mind iga kord, kui kohtun jälle üle hulga aja Siberiga. Too esimene kontakt on tavaliselt lennukiaknast. Kas nähes all vonklevaid jõgesid ning nende vahel ja ümber mustavat ning silmapiirini ulatuvat musta ürgmetsamassiivi (parim väljend, mis olla saab!). Või siis, kui lennuk läheb enne Jakutski lennujaamas maandumist viimasele ringile. All paistab tükike kribulat tsivilisatsiooni (lennuväli ja tee linna), mille ümber keerdub lai Leena jõgi, ja edasi taiga, taiga, taiga.

Ma usun et SEE tunne on tuttav igale inimesele, kes satub põhjalasse. Sinu vastas seisab midagi, mis on sünge, ähvardav ja ebasõbralik – suurem kui elu. Tunnet, et ma olen väike ja abitu olend looduse suuruse ja jõu ees, pole ma tundud kusagil mujal. Ei Sahara kõrbes, Kaukaasias, Alpides ega troopilises vihmametsas – ainult kaugel põhjas, olgu see siis Skandinaavia, Euroopa Venemaa-osa või siis Siber ja Kaug-Ida.

Ma olen palju juurelnud selle üle, miks ma tunnen ennast ainult taigas ja tundras sellena, kes inimene tegelikult on – nõrga ja abitu olendina, kelle ellujäämine sõltub vaid oskustest ja teiste samasuguste olendite abist. Ega mul ühest vastust polegi. On vaid väike, nii-öelda tööhüpotees.

Põhjalale paneb oma pitseri kliima. Ja kliima on maakera põhjapoolkera tipus karm. See karmus kajastub nii looduses kui ka sealsetes inimestes. Ohtlik on tegelikult küll igal pool, kus inimene on üksi vastamisi ürgloodusega. Džunglis ja kõrbes elavad suured kiskjad, mürgised maod, päike ja lausvihmad võivad olla surmavad. Ent on vaid üks koht maailmas, kus kaheksa kuud aastas on nii külm, et inimene võib surnuks külmuda, ja see koht on Arktika. (Tõe huvides tuleb küll öelda, et on olemas ka Antarktika, ent kes meist sinna ikka satub).

Kohati on mul tunne, et arktiline loodus on alatisel kaitsepositsioonil. Igal eluvormil on kaitsev väliskiht, et sooja ja elu sees hoida. Pole vahet, kas tegemist on pehme karusnaha või okastega. Ka inimesed on Siberis karmid, napisõnalised ja sissepoole pööratud. Kaine siberlase ehk sibirjakiga pole lihtne kontakti leida. Ta piidleb sind silmanurgast või avalikult, ent hoiab distantsi, kuni ühel hetkel teed sina esimese sammu, või saab uudishimu temast võitu ning ta tuleb tutvust sobitama.

Nii nagu Siberi elanikud on kaitses, on vist kaitses terve see maailmaosa. Kohati on mul tunne, et Siber on elusorganism, kus kõik on omavahel seotud, umbes nagu Gaia^[2.] Isaac Asimovi raamatutes. Ja et kõik see moodustab nagu kummipalli, mis põrkab küll sissepoole, ent siis lükkab võõra ikkagi välja. Et palli kestast läbi saada, tuleb kangekaelselt vaeva näha.

Seda juttu illustreerib hästi päriselust pärit seik. Mu endised tudengid, Eestis teatud ringkondades tuntud rändajad Avantüristid^[3.] ehk Berit Renser ja Terje Toomistu olid suure osa maailmast läbi rännanud, kui nad otsustasid Siberisse minna. Tegelikult ei läinud nad isegi Siberisse, vaid pigem väravasse, mis ühendab Siberit välismaailmaga, Salehardinimelisse linna. Salehard on kui mitte kõige, siis üks tsiviliseeritumaid ja modernsemaid linnu Venemaal. Ja meie rändajad sattusid juba paari päevaga sellistesse jamadesse, et pidid sealt põgenema! Siber tõukas nad tagasi.

Tagantjärele mõeldes ei olnud kummipalli kesta läbimise protsess kõige valutum ka minul, ent aastatega see siiski õnnestus.

Ega Siberisse nii kerge sattuda olegi. Siberisse minek tähendab üldjuhul kas nüri päevadepikkust loksumist rongis, mida sa juba teisel päeval iga ihurakuga vihkad, või lendamist täiskiilutud ebamugavates lennukites. Ja kohale jõudes ei oota viisakad hotelliteenindajad ega turistidele mõeldud infrastruktuur. Tegelikult on Siberis esmapilgul üldse raske orienteeruda ja minu arvamus on, et Siber on turistile või rändajale üsna ebasõbralik kant. See on tingitud Siberi ajaloost. Siber on olnud alates 1960. aastatest ennekõike Venemaa loodusressursside ekspluateerimise eesliin. Asulad ja linnad kerkisid sinna, kus oli midagi kaevandada. Teed rajati selleks, et oli vaja liigutada tehnikat, inimesi ja maavarasid. Hotellid eksisteerivad Siberis ennekõike komandeeritud spetsialistide või siis teel olevate tööliste majutamiseks, mitte aga vaatamisväärsustega tutvujatele peatuspaiga pakkumiseks. Mitmel pool Siberis on siiamaani asulate vahel ainukeseks regulaarseks transpordiks tööliste bussid või kaubaautod.

Kaks aastat kirjutasin ma maailmamuusikast Go Reisiajakirjas. Ning autorina sain ka tasuta eksemplari. Selles (muide, tõesti heas) ajakirjas kirjutavad paljud eestlased oma maailmarännakutest. Ning Reisiajakirja lugedes saab ka üldiselt aimu, kuhu eestlane rännata armastab. Kogu selle aja jooksul, mil ma olen seda ajakirja lugenud, on seal olnud peale ühe minu loo vaid kaks artiklit Siberis käimisest. Üks neist oli tagasivaatav artikkel 1970ndail korraldatud ekspeditsioonist Kamtšatkale ja teine noorte suusaretkest Uuralitesse. Minnakse Lõuna-Ameerikasse, Lähis-Idasse ja Aafrikasse, rikkamad ja turvalisema seikluse otsijad Skandinaaviasse. Ma ei mäleta aga ühtegi lugu rännakutest Alaskale või Põhja-Kanadasse. Tiit Pruuli kirjutas ühes juhtkirjas, et tänapäeval reisivad inimesed turvaliselt ja ilma suuremate üllatusteta, olles kogu reisi juba ette plaaninud.

Küsisin kunagi filmimehelt, suurelt rändajalt ja healt kolleegilt Liivo Niglaselt, et miks ikkagi ei seigelda Siberis. Liivo arvas, et inimesed kardavad vist. Siberi üks omapära ongi see, et seal ei anna rännakuid detailideni ette plaanida. Internet on väga halb allikas, kui vajate infot ükskõik mis linna hotellide või busside kohta, ja neti teel ei saa te üldjuhul mitte midagi reserveerida. Kohale jõudes avastab tänapäeva kõrgtehnoloogiline rändaja, et pole seal kasu ei sülearvutist, inglise keelest ega GPS-ist. Wifit ja netti annab väljaspool suuri linnu otsida ning GPS võib näidata suvalisi koordinaate õigete asemel. Ja ükski riistapuu ei mõika, kui istute trööstitu kaevanduslinna bussijaamas, kus sõidavad ainult ettevõtte bussid. Siis aitab vaid terav mõistus ja vene keele oskus. Kui lisada veel pikad distantsid, mis ulatuvad reeglina sadadesse kilomeetritesse naaberkülade vahel, siis võite vist juba aimata, mis teeb Siberi minu jaoks põnevaks. Ja see on osa tollest koorest Siberi ümber, mis peletab niinimetatud normaalrändaja eemale.

Mina ei käi Siberis „piire kompamas” või „ennast proovile panemas”. Kuidagi imelik on ennast paariks nädalaks „proovile panna” keskkonnas, kus lapsed ja vanurid elavad kogu aeg, tegemata numbrit sellest, mis moodsale matkajale näib kangelasliku eneseületamisena. Ma käin seal, et nautida vibreerivat ja vilgast elu kohas, kus seda normaalse kodaniku meelest ei tohiks üldse eksisteerida.

Kui ma vaatan Go Reisiajakirja lugude pilte hipidest ja nende värvilistest idamaade seiklustest või kangelaslikest paadimatkajates Norras ja nende kõrgtehnoloogilisest varustusest, tuleb peale ennekõike põlgus. Just nende viimaste suhtes. High-tech matkamine on minu jaoks elamuse ostmine. Ostad sobiva varustuse, paned infovahendite abiga reisi paika, hoiad neid kasutades maailma oma tegemistega kursis ja ennast maailmaga kontaktis. Pärast istutakse mõnes mägihotellis ja räägitakse, kui raske ja ränk reis ikka selja taha jäi. Ent see kõik on sama ohutu ja põnev kui trammiga Kosmose kino eest Estonia teatrini sõitmine. Sõitke veoauto polsterdamata kabiinis kolm päev läbi lund täis tuisanud tundra! Eriti kui kabiinis on peale sinu ja juhi veel kolm inimest. Väljas on lumetorm, sees aga palav, sest priimuse peal keedetakse pidevalt süüa.

Ma olen kohanud ka tõelisi rändajaid ja viimastel aastatel ka ise nendega retkedel käinud. Tõelisi rändajaid on võimalik trehvata näiteks Moskvas Leningradi vaksalis. Seal näeb matkajate salku, kes Venemaa ühest otsast saabudes parasjagu rongi vahetavad, et teise otsa edasi kulgeda. Need päris rändajad ei ole värskelt raseeritud. Tüdrukutel on pulstunud juuksed. Ka ei kanna nad kalleid spetsiaalseid matkarõivaid, vaid eranditult kamuflaaži. Seljakotid ostetakse mitte firmasildi, vaid mugavuse ja vastupidavuse järgi. Tõelistel rändajatel pole kaasas kosmonautide supertoitu ega keemilisi pulbreid, millele vee pealevalamisel kattub laud plastmassimaitseliste hõrgutistega. Meie vedasime toiduaineid ikka ise kaasa. Jahu näiteks, et taigas lõkkel pannkooke küpsetada. Talvel ka plekkahju, et telgis mitte ära külmuda. Ja anumateks kasutati tühje plastpudeleid või armee katelokke, mitte kalleid hermeetilisi purunematuid matkakonteinereid.

Kui teist möödub Leningradi vaksalis selline päikesest põlenud inimeste killavoor, välipudelid seljakottide otsas pendeldamas, on juba kaugelt kuulda erksate ja rõõmsate häälte jutuvada. Nad kiirgavad entusiasmi ja energiat, neist õhkub lõkkesuitsu ja kaugete rännuteede romantikat. Hightech rändajast ei õhku mitte midagi, või kui, siis parfüümilõhna. Piinlikult raseeritud mehed retuusides, kitsastes suusamütsides ning oranžides jopedes näevad lihtsalt tobedad välja. Ma ei kujuta neid sellistes riietes laagritule ääres istumas. Läheb säde peale ja ongi auk sees. Mu naaber Tallinnas, ka vana Siberis-käija, avaldas arvamust, et „sihandesed” ei teegi lõket. Kindlasti on neil mingi sooja kiirgav termopatarei reisil kaasas. Voldid pärast kokku ja paned seljakotti. High-tech rändajate grupipildid näevad välja kuidagi tehtud ja pungestatud, ei paista nende silmist väsimusemärki ega seda sära, mis on inimesel, kes on äsja kaelamurdva päevarännakuga maha saanud ja on nüüd iseenda tugevusest joobunud.

Kust tekkis mu huvi Siberi vastu? Ma arvan, et Jack Londoni raamatutest. Nõukogude ajal sai teda ja teiste autorite kõikvõimalikke seiklus-reisiraamatuid loetud nii palju, kui neid üldse kätte sattus. Tol ajal ilmus palju kirjandust, mis rääkis kas geoloogide, revolutsionääride, rändajate või siis muidu seiklejate elust ja juhtumisest kas Siberis, Kanadas või Alaskal. Olid sellised raamatud nagu Eric Collieri „Kolmekesi kõnnumaal”, mis kuulub siiani mu lemmiklugemisvara hulka. Olid sarjad „Maa ja ilm” ning „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Olid ka „Nahksuka jutud” ja Ida-Saksa kirjaniku Liselotte Welskopf-Henrichi kultusraamat „Suure Karu pojad”. Kõiki neid lugesin mitu korda. J. F. Cooperi „Nahksuka jutud” meeldivad mulle tänini, nende romaanide keel on väga kujundlik ning tõlge eesti keelde hea. Ning muidugi on alati mõnus lugeda raamatuid, mille kangelased on üdini positiivsed ning antikangelased autud ja väiklased lurjused!

Lood põhjas käimistest paelusid mind lapsepõlves rohkem kui muudes maailma kolgastes toimuvad juhtumid. Mäletan, et pärast filmi „Derzu Uzala” nägemist laenutasin raamatukogust ka raamatu ja lugesin selle kaks korda järjest läbi. Mind võlus nanai küti sitkus ja karastatus, kui ta venelasest ohvitserile põhja tarkust õpetas. Alles hiljem sain teada, et see raamat kuulub ingliskeelses maailmas vene kirjandusklassika hulka. Kui paljud on seda Eestis lugenud? Noored pole sellest teosest halligi kuulnud. Lapsepõlves sai mitu korda läbi loetud ka kuulus „Sannikovi maa”, millel olid vapustavalt lahedad illustratsioonid. „Sannikovi maa” on parim vene fantaasiaromaan üldse, eriti kujukalt on kirjutatud algusosa, kus Vene teadlased koerarakenditega läbi jäämägede kaugele maale rändavad, hoolimata raskustest ja külmast.

Erinevalt „Derzu Uzalast” mulle „Sannikovi maa” ekraniseering eriti ei meeldinud. Küll aga avaldas mulle muljet mustvalgest televiisorist vaadatud vist suisa Ameerika sari Jack Londoni „Valgekihva” ainetel. Muidugi kuulusid mu lugemisvara hulka eesti keeles välja antud raamatud Nõukogude geoloogidest või siis punavõimu saadikutest, kes Siberis ringi rändasid, koerarakendite või põtrade seljas kaugete laagriteni tungisid, et kohalikke rõhutud rahvaid vaenulike rikkurite ja šamaanide ikkest vabastada. Manasin endale silme ette värvikaid pilte polaaröös kaljunukil tantsivast šamaanist või läbi lumise taiga rühkivast geoloogide salgast. Ka kuuvalguses uluvast hundist ning põdra varitsemisest jõeäärses võsas. Mul on hiljem olnud õnne enam-vähem kõike seda ka päriselus nähakogeda. Ja krooni pani minu jaoks sellele kirjandusele Nikolai Baturini „Karu süda”, kus kirjeldatakse elu taigas, üksildust ja looduse võimsust nii, nagu suudab teha vaid inimene, kes seal ise on viibinud.

Aastakümneid hiljem mööda Jakuutiat ringi sõites leidsin ma väga vähe kodusid, kus ei olnud riiulis mõnda Jack Londoni raamatut. Kõik, mida kirjutas Jack London, oligi tõepärane peegeldus elust Arktikas. Ja nii imelik kui see ka pole, see kehtib ka tänapäeval. Me elame 21. sajandil, meil on internet, asfaltteed ja keskküte. See on nii ka põhjapoolkeral. Ent ma sattusin Jakuutia kolgastesse ajal, kui tsivilisatsioonimugavused olid Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kadunud. Ja mul oli pidev déjà-vu^[4.] Jack Londoni raamatutest loetuga. Neis külades kehtis põhjala külalislahkuse ja rusikaseaduse segu. Aita inimest, ent vaid siis, kui ta on ise suuteline ennast aitama. Elu tähtsamad asjad on jahinuga, püss ja tikud, mitte pihutelefon või sülearvuti.

Esimene hetk, kui ma teadvustasin endale Jakuutia olemasolu, oli siis, kui laenutasin pioneerilaagri raamatukogust Lennart Meri suhteliselt kõhna raamatu „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Teose, mille eksisteerimisest vist keegi teine ei tea. Kohati pole seda isegi Meri praegu käibivates bibliograafiates. Raamat on sellest, kuidas Nõukogude noor Lennart Meri ja tema kaaslased 1958. aasta suvel süstaga Jakuutiasse Leena jõele matkale lähevad. Autor kirjeldab kogu ettevõtmist väga värvikalt, teeb passaaže ajalukku ja maalib kena pildi ka loodusest. Sealt saingi teada, et jakuudid on maailma kõige põhjapoolsemad veisekasvatajad, et taiga on suur ja lõpmatu, et inimesed on lahked ja abivalmis, et tõelised mehed joovad piiritust ja ka seda, et huvitavad retked on ennekõike iseenda teha ja organiseerida. Leidsin selle raamatu hiljuti antikvariaadist ja avastasin üllatusega, et see on mulle lehekülgede kaupa sõna-sõnalt meelde jäänud. Raamatut uuesti lugedes avastasin ka selle, miks tulevase presidendi üht esimest kirjatööd hea meelega maha vaikitakse. Kellele ikka meeldiks, kui pidevalt rahvusluse lipulaevaks peetavat Meri seostatakse näiteks selliste ridadega: „Siber on neljamõõteline, aeg muutub seal niisama nähtavaks, nagu pikkus, laius või kõrgus. Tõsi, homset päeva võime näha kõikjal, ilma et tarvitseksime astuda üle koduse lävepaku, kuid kusagil pole ta nii reaalselt tunnetatav kui Siberis. Kõik siin on uus, võimas ja hiiglaslik, nagu sobiv mandrile, mille puutumatusse pinda rajatakse kommunismi alusmüürid.”^[5.]?

Minu huvi Siberisse mineku vastu tekkis hiljem, 1990ndail, kui maausulised hakkasid Lääne-Siberis hantide juures käima ning tulid sealt tagasi põnevate lugude, muusika ja piltidega. Üks usin käija ja ekspeditsioonide organiseerija oli praegune kultuurikandja ja Viljandi Kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja. Minagi tahtsin kaasa minna, ent Anzori mind ei võtnud. Küll aga võttis ta oma esimesele ekspeditsioonile kaasa minu tolleaegse pruudi – nagu hiljem välja tuli, eesmärgiga ta mult üle lüüa (mis siiski ei õnnestunud).

Ent lõpuks jõudsin ka mina Uurali mägede taha. See oli 1995. aastal, kui läksin tegema välitööd oma magistritöö tarbeks. Elasin siis Berliinis, käisin ülikoolis ja mõtlesin, et oleks vaja kirjutada lõputöö just Siberist. See polnud Freie Universitäti etnoloogiainstituudis just eriti tavapärane, seal tehti välitöid ikka soojades maades: Indias, Pakistanis, Indoneesias või Aafrikas. Mina aga olin mõni aeg tagasi tutvunud paari Siberi-fänniga ja nendega koos ma Siberisse läksingi. Saatuse irooniana juhtusin Tallinnast välja sõites kokku Anzori Barkalajaga, nii et ikkagi tegin oma esimese Siberiretke koos temaga. Tallinnast sõitsime Leningradi, kust lendasimegi Eesti teedeehitajatega Surgutti. Seal, Lääne-Siberis Obi keskjooksul kohtusin Saksa sõpradega ja nii mu magistritöö mõte sündiski. Pärast magistrikraadi kaitsmist tahtsin teha doktoritöö Berliini reggae-maailmast. Jumala õnn, et mu granditaotlus tagasi lükati! Muidu oleksin praegu keskastme teadlane mõne igava Saksa ülikooli juures ja lükiksin üksteise otsa igavaid teadustöid reggae’st, postkolonialismist, noorte identiteedist ja postmodernismist.

Otsisin võimalust midagi edasi teha – ja siis kutsuti mind äsjaavatud instituuti Ida-Saksamaa väikelinnas Halles. Tegemist oli uue Max Plancki Instituudiga, mille põhisuunaks oli muidu väga tehniliste Max Plancki Ühingu instituutide seas hoopis sotsiaalantropoloogia. Instituudis avati ka Siberiuurimise töörühm, kuhu otsiti paaniliselt kedagi, kes läheks Jakuutiasse.

Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu.

1 Kuni 1990ndate lõpuni töötasid Lääne-Siberis Eesti teedeehitajad, kelle peamine ülesanne oli rajada maanteid naftaväljadele. Teedeehitajate erilennukitega käisid tol ajal Lääne-Siberis ka kõik etnoloogid.[ ↵ ]

2 Gaia hüpotees on poolteaduslik vaade, et Maa funktsioneerib kui elav organism. Isaac Asimov kirjeldab oma raamatus „Asumi äär” Gaiat kui ideaali, mille poole ülivõimekad robotid ühiskonda suunavad: harmooniline ühiskond, kus kõik elusorganismid moodustavad ühe suurema ja tervikliku elusorganismi.[ ↵ ]

3 Avantüristid on Petrone Prindis ilmutanud oma Lõuna-Ameerika seiklustel põhineva reisiromaani „Seitse maailma”.[ ↵ ]

4 Déjà-vu – juba nähtu, varem kogetu tunne. (prantsuse k)[ ↵ ]

5 Lennart Meri, „Laevapoisid rohelises ookeanis”, Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1961, lk 7.[ ↵ ]