Читать книгу Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel - Aimar Ventsel - Страница 8

Tundra, taiga ja põhjapõdrad on ootuspärane etnoloogi töömaa, ent mina tutvustan ka maailma, mille eksisteerimist Siberi avarustes enamik inimesi ei oota: linnad, noorte elu ning põhjapolaarjoone tagune ööklubi.

Niisiis, olen ametilt etnoloog, teaduskraadilt doktor. Etnoloogid uurivad inimkultuuride aspekte eesmärgiga aru saada, kuidas inimesed erinevates situatsioonides käituvad ja kuidas kultuuritaust nende käitumisviise seletab. Tavaarusaam, et etnoloog uurib kusagil võsas vanu kombeid, on vananenud. Etnoloogid (keda nimetatakse ka antropoloogideks) uurivad tänapäeval kõike – tänavajõukudest kuni Sahara nomaadideni. Seejuures sõidavad nad ringi ja käivad igasugustes põnevates maades. Paljude arvates on etnoloogia mõttetu raharaiskamine, aga oma uba on selles teaduses siiski. Olukordades, kus kohtuvad erinevad kultuurid, kuluvad etnoloogid kui kultuuridevahelise suhtlemise eksperdid marjaks ära. Näiteks USA väed kasutavad Afganistanis etnoloogide abi. Ka töötab palju etnolooge arenguabiprojektides.

Minu uurimistöö ei olnud nii militaarne või poliitiline. Ma läksin 2000. aastal Jakuutiasse uurima omandisuhete muutumist postsotsialistlikus siirdeühiskonnas, mis lahtiseletatuna tähendas, et mind huvitas, mis on saanud endistest kolhoosidest. Kaheksa kuud viibisin ma Anabari rajoonis (jakuudi keeles uluss’is), mis on Sahha Vabariigi^[1.] kõige loodepoolsem rajoon. See asub Põhja-Jäämere ääres ja suure osa seal oldud ajast elasin ma rändavate põhjapõdrakarjaste juures või paikselt tundras elavate küttide jahionnides. Anabari uluss on Taimõri poolsaarest natukene ida poole. Jakutskist on sinna umbes 2000 kilomeetrit. Minu uurimistöö seisnes kohalike inimeste juures elamises ja nende elu dokumenteerimises nii päevikusse kui ka filmilindile.

Anabaris kohtusin ma oma tulevase abikaasaga, arstiga, kes oli tulnud „meditsiinilise dessandi” raames tundraelanike tervist kontrollima. Sellest ei tule siin raamatus juttu, aga ma ütleksin, et see on ilus ja romantiline lugu. Eestis on vähe inimesi, kes on oma tulevast elukaaslast kohanud Põhja-Jäämereäärses tuulises tundras. Edasi järgnes sisseelamine evengijakuudi perekonda, mis on protsess omaette. Igatahes ma soovitan neil inimestel, kes kogu aeg leierdavad, kui harmooniline on elu traditsioonilises Siberi suguvõsas, kõik keelud, traditsioonid, kohustused ja normid omal nahal järele proovida.

Pärast Anabari uluss’i järgnes uurimistöö Verhojanski mägedes, Ida-Jakuutias. Verhojanski mägedes mõõdeti kunagi Euraasia madalaim temperatuur (–71,2 °C) ja inimesed on sealkandis väga uhked selle üle, et nad elavad külmapoolusel. Minul külmaga eriti pistmist ei olnud, sest viibisin seal suvel. Ma elasin evenkidest hobusekasvatajate juures ja need nädalad olid tõeline indiaanlaseelu – püss ja lasso sadula küljes, ratsutasime läbi mägede ning sõime lõkke ääres põdraliha. Elu sellistes mägedes sarnaneb väga Jack Londoni raamatutes kirjeldatuga. Juhtus seal Verhojanskis muidugi igasugu asju ja elu viis mind kokku purjus külašerifi, illegaalsete kullaotsijate, elus karastunud kaugsõidujuhtide, napisõnaliste küttide ja vanade tarkade evengi naistega, kes suudavad iga haigust rohtude või puukoorega ravida. Ma mäletan selgelt seda hetke, kus mägijõge ületades tekkis tunne, et veel natukene ja siis on lõpp. Ainuke põhjus, miks ma veel siin olen, on see, et pisikene jakuudi tõugu kõrb tiris mu sealt välja. Tema nimi oli Hedeka ja tänaseks on ta kindlasti juba ära söödud, kas inimeste või siis huntide poolt, ent mälestus temast on igavene ja püha.

Pärast Verhojanskit viisid uurimisrajad mind Kesk-Jakuutiasse, Mõndõgai külla, kus ma elasin mõnda aega traditsioonilises jakuudi peres, lauljanna Valja Romanova isakodus (Valjast siiski natukene siin raamatus juttu tuleb). Läksin sinna heinatööle abiks, kimasime külgkorviga tsiklitega mööda karjamaid ringi, ajasime puskarit, jõime kumõssi ja mina kui etnoloog sain aru, mida tähendab šamaani haud jakuudile. Kõigist neist sõitudest ja olemistest on sündinud ka hulgaliselt kirjutisi, küll enamasti akadeemilisi ja inglise keeles. Kes tahab neist ülevaadet saada, peaks Amazonist hankima minu monograafia „Reindeer, Rodina and Reciprocity”^[2.].

Olen nüüdseks ka aastaid uurinud jakuudi moodsat kultuuri, eriti seda, kuidas traditsioon on seotud tänapäeva muusika, teatri ja kunstiga.

Siin raamatus on minu Jakuutia. Ma otsustasin vähem käsitleda ootuspärast ja kirjutada just ootamatust. Nii tuleb tundra kõrval palju juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Siberi klubidest, linnadest ning noorte elust teatakse vähe. Ka sellest, mida kujutab endast põhjapolaarjoonetagune ööklubi ning kuidas seal muusikat tehakse. Millest on kahju, sest see on omaette maailm ja üldse mitte väga väike maailm. Nagu juba mainitud, on Siber tööstusrajoon, enamik inimesi elab linnades ja linnad on Siberis huvitavad. Vähemasti minu jaoks.

1 Sahha Vabariik (Jakuutia) on Jakuutia ametlik haldusterritoriaalne nimi.[ ↵ ]

2 Reindeer, Rodina and Reciprocity: Kinship and Property Relations in a Siberian Village (Halle Studies in the Anthropology of Eurasia), by Aimar Ventsel (Mar 22, 2006). [ ↵ ]