Читать книгу Minu Austraalia - Airi Ilisson-Cruz - Страница 6

Oleme niisiis maandunud Darwinis: ühelt poolt kuiva punase kõrbega, teiselt poolt ookeaniga ümbritsetud kuumas kolkahõngulises kuurortlinnakeses. Mis edasi?

Esimene päev osutub parajaks pettumuseks. Jah, kuigi siin on ilus ja soe ning randu ääristavad palmid, ei mõju koht mitte sugugi hingematvalt ja eriliselt. Mulle meeldis Aasia loomulik ja metsikult naturaalne ilu sada korda rohkem, siinne maastik ja ka poodidest vastu vaatav tarbimiskultuur meenutavad pigem Ameerikat.

Teine suur pettumus on meil ka: kontoarve sulab kui jää päikese käes, puhtalt tänu igapäevasele söögile ja joogile. „Kallis riik see Austraalia!” oleme peagi sunnitud tõdema. Veel pole maailmamajandus kukkunud ning hinnad on siin võrreldes Eestiga pöörased. Niisiis väldime restorane nagu tuld ning täidame kõhud supermarketist lunastatud odava saia ja puuviljaga.

Mitte et me kaks kätt tühjades taskutes oleksime tulnud! Aga enne Austraalias maandumist peatusime kaks nädalat Tais ja seal maksis näiteks neli päeva sukeldumiskursust 500 dollarit... Et mis siis nüüd teha? Täpselt sama, mida teisedki aastaks tööviisaga Austraaliasse reisile tulijad: alustame aktiivselt tööotsingutega. Kõigepealt seame sammud hosteli kõrval asuvasse töövahendusbüroosse.

Naisterahvas büroo laua taga lausa haigutab igavusest. Tundub, et oleme tema päeva esimesed kliendid, kuigi päike hakkab juba õhtusse veerema. Esitame oma soovi: palun paariks nädalaks kiiresti tööd! Selle peale vahib naine meile üllatunult otsa:

„Minimaalselt paariks kuuks leiaks teile midagi, hea, kui pooleks aastaks saate jääda!” pakub ta. „Aga lubada ei saa... Teised kõik pakivad asju ja sõidavad siit minema. Farmihooaeg just lõppes!”

Vahime naist arusaamatuses. Olen peaaegu esitamas küsimust: „Mis mõttes lõppes? Septembris ju Austraalias alles suvi hakkab!” Järgmiste nädalate jooksul saan aru, kui loll mu küsimus oleks olnud. Eestlase jaoks ongi lõunapoolkera kliima paras absurd. Mida enam suve suunas (suvi kestab novembrist veebruarini), seda rohkem liigub farmitöö mandrit mööda alla lõunasse. Kuna ekvaatori lähedal ehk Austraalia mõistes põhjas on novembris liiga kuum ja sajab liiga sageli, siis sel ajal suurem osa farme juhutöölisi ei võta. Seljakotirändurid suunduvad seetõttu lõunasse, kus võib siis lihtsasti leida tööd viinamarjaistandustes või õunakasvatustes.

Kompromissina pakub tööbüroo proua, et klienditeenindaja koha supermarketis ta vast meile leiab. Kui oleme nõus pikaajaliselt töötama, tuleb vaat see paberihunnik talle täidetult tagastada ja maksta vahendustasu 70 dollarit.

Täname kiirelt ja taganeme köhides uksest välja. Misasja, kulutada säärane hulk raha, et saada luba poes kaupa riiulitele laduda?!? Me tahame ju romantilist farmitööd!

Paraku kuuleme ka õhtul hostelis, et tööbüroos kuuldud jutt on sulatõsi. Hostel tühjeneb iga tunniga ja seljakotirändurid kolivad algava kuumuse eest lõunasse, jahedamatele jahimaadele.

Vaatame Lanaga teineteisele nõutult otsa. On sõnadetagi selge, et pooleks aastaks me sellesse Austraalia põhjatipu kolkalinna jääda ei taha. Kireva ning seiklustest õilmitseva Aasia järel tekitab Darwini päikeseküps loidus minus pettumust. Kus on küll see oodatud Aasia-jätku-lummus? Pigem näen Darwinis „ameerikamaalasi puhkehetkel”. Rõõsasid, suurema ja väiksema ülekaaluga turiste on hommikust õhtuni täis kõik söögikohad. Igal pool naeratatakse sulle laisalt ja viibatakse: „Tule, istu maha, võta meiega üks õlu!”

Me pole tulnud siia õlut kaanima – ei, meie otsime seiklusi. Teise päeva õhtul pakime asjad. Järgmisel hommikul sõidutab kohalik liinibuss meid nii kaugele linnast välja suure maantee äärde, kui saab. Plaanime hääletada idarannikule, möllida end tööle esimesse farmi ja kuuga laadida täis kaukad edasiseks reisiks!

Buss paneb meid maha tühermaal, ühe (taas Ameerika!) maanteefilme meenutava liivase kohaliku bensiinijaama kõrval. Võtame sealt väikese piruka ja juba vinnamegi paarikümnekilosed seljakotid tee äärde. Pöidlad püsti ja... ennäe! peatubki kohe üks võimatult pikk veoauto, nii et kummid pidurdamisest suitsevad.

Lanale on see esimene kord hääletada. „Usu mind, see polegi nii hirmus,” veenan teda. Kui ükskõik mis ei meeldi, siis auto peale ei istu, luban talle. Mainin talle lühidalt oma hääletamispagasit. Olen „elukutseline”: pöidlaküüditanud Eestis ja Euroopas alates keskkoolist ning alles hiljuti teinud läbi nädalase autostopiseikluse Türgi teedel.

Igatahes tunduvad need tänased rekkamehed õige usaldusväärsed! Kõigepealt Ron kõrvalistmelt, kes naeratab meile vastu laialt ja natuke lihtsameelselt. Temale võlgneme tänu peatumise eest. Sekund varem olevat ta hüüatanud paarimehele valjult: „Stopp!” See on üks väheseid kordi, kui Ron suu lahti teeb: kogu ülejäänud reisi kestel ütleb mees vaevalt kolm lauset, meiega suhtleb edasi paarimees Jordy.

Mina juba tean ja oskan hinnata, et kaugsõidurekkas leiab eest täieliku elamise köögist kuni mugava „magamistoani”. Meid sätitaksegi sinna ehk siis tagaistmele. „Kas te „Verist teemanti” olete näinud? Ei?” Tätoveeritud kätega Jordy ulatab esiistmelt DVD-mängija koos kahe paari kõrvaklappidega. 3000 kilomeetri pikkune kõrbereis itta on alanud.