Читать книгу Minu Austraalia - Airi Ilisson-Cruz - Страница 8

Kop-kop! Kopkopkop! Juba hulk aega taob keegi veoauto külje vastu. Mitte kõvasti, aga kuuldavalt ja järelejätmatult.

Püüan magada rekka katusel magamiskotis tähistaeva all, kuid see tundub järjest lootusetuma ettevõtmisena. Kindlasti tahab üks rekkajuhtidest meid järjekordselt hirmutada. Miks nad oma neljatunnist öist puhkeaega ära ei kasuta ja mul rahus olla ei lase?! Olen unine ja kuri.

Nagu näete, oleme kahe juhiga semudeks saanud. Meie jagame nendega oma viimaseid Singapurist pärit snäkke ja nemad teevad meile bensiinijaamas hamburgeri välja – ega me just eriti agaralt vastu vaidle, sest hõredat kukrut arvestades kulub prii söök marjaks ära.

Teise kõrbereisipäeva lõpus otsustavad mehed, et seekord me öö läbi ei sõida. Selle asemel jääme laagrisse metsikus kõrbes „eikusagimaal”. Jordy ja Ron pakuvad džentelmenlikult, et nad magavad tagumise rekka kabiinis, mida esimene rekka alusel kaasas veab. Meie võime seega jääda esimese rekka kabiini. Lana pöörabki sinna kohe magama.

Mulle aga ei anna rahu iseäralik mõte. Just enne on Jordy lõpetanud jutu, kuidas ta magab vahel rekka katusel. „Milline eksootika!” olen imetlust täis. Lebada kõrgel otse eredalt siravate selgete kõrbetähtede all ning kuulata, kuidas öisel liival ja kuivade taimepuhmaste vahel toimub salajane elu! Katus on piisavalt kõrgel, sinna ei ulatu ükski loom ega kardetud madu, ja ma kannatan oma magamiskotis olla kuni 15-kraadises külmas.

Nii turningi otsustavalt, magamiskott seljas, rekka külge pidi üles.

Kuuvalgus on hele nagu öine tänavalatern. Maanteerongi taga lõpevad kuivanud heinamaad, otse ees jätkub lõppematu liivalagendik, millest kostab igasugu imelikke öiseid sirinaid. Keegi nagu köhiks ja keegi nagu sammuks... õhk lõhnab nagu Eestis augustikuistel öödel, kuidagi puhtalt, kuid siiski juba hoiatavalt külmalt: varsti läheb veelgi külmemaks! Vahepeal käib läheduses üks hele ja jõuline piiks. Keegi suurem pistis vist väiksema nahka?

Olen saanud mõnda aega rahulikult pooltukkuda, kui algab tüütu koputusmaraton.

Kop-kop! Kopkopkop!

Ronin lõpuks magamiskotist välja ja küünitan pea üle ääre. Olen valmis autojuhile otsustavalt ja ebaviisakalt selgeks tegema, et mida iganes ta üritab, ei ole see äge mõte.

Halleluuja! Vastu auto plekki taob oma koonuga hoopis punane, ligi kahemeetrine känguru! Ta pole sugugi kõhnake nagu väikeste kängurute ehk wallabide pisikesed hallid kägaras laibad, mis ennist maanteel vedelesid. Pole ime, et ka kohalikud inimesed seda nii võimsalt massiivset looma aastatuhandeid kartnud on! „Kuuldavasti kängurud söövat heina ja kartvat inimesi, ka need suuremat sorti kõrbekängurud?” juurdlen enda lohutuseks.

Kuid kindlasti on see isend pii-iisut liiga uudishimulik.

„Shh-hh!!!” üritan teda autost eemale hirmutada.

Selle peale vaatab hiigelkänguru üles ja hakkab äkki naerda pugistama! „Sain su lõpuks üles, unimüts! Saame tuttavaks, mina olen Wilikli!”

Tõmbun tagasi ohutu katuse varju ja hõõrun silmi. Rääkiv känguru?! See PEAB olema uni! Näpistan kätt ja näpistus on valus. Järelikult ärkasin! Koputused ongi vaiki jäänud. Piilun uuesti üle ääre, valmis enda tobeda ehmatuse üle irvitama.

Aga suur loom seisab ikka sealsamas kindlalt, on liikunud kaks sammu vasakule ja põtkib, pea kuklas, kannatamatult jalgu vastu maad. „Noh! Millal sa alla kavatsed tulla? Mul pole aega lõpmatuseni passida!”

See on liiga imelik ja arusaamatu, et vastu vaielda. Küllap ei valmistaks talle erilist vaeva üles hüpates rekka mõlgistada. Võtan südame rindu ja roningi alla.

Ah selline ta ongi?

Rääkiva hiigelkänguru kohta olen ma raamatutest legende lugenud küll – tema esiisad pärinevad 30 000 aasta tagustest unenägudeaegadest ja lihtne oleks öelda, et ta ongi üks suur uni, kui ta poleks nii paganama reaalne mu ees. Konutan nüüd ta kõrval liival. Ta ei lase end käega katsuda ega taha vastata küsimustele.

Nagu Austraalia meestele, meeldib ka talle rääkida lugusid.

„„Alguses oli sõna,” ütleb teie piibel, üks maailma ajaloo variante,” alustab ta. Aga maailm võib alata ka nii, et „alguses oli loom” – kilpkonn või hunt või emu või wallabi.”

Kurat, see on ikka täitsa jabur lugu! Oleksin nagu sattunud unenäolisesse pärismaailma ega oska midagi muud, kui suud maigutada. Wilikli ei hakkagi mu reaktsiooni ootama, vaid räägib aina edasi:

„Aborigeenide muistendi kohaselt olnud Austraalia taevas algul nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed pidid käsikaudu korjama toiduks seda, mis pihku sattus... Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks said püsti tõusta.”

Olen end mõnusalt istuma sättinud ja kuulan, vahele küsimata.

„...Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast kõrgemale laagriplatsi kohal, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema. Nendest kaugetest aegadest kuni tänaseni vaatame meie, kängurud, hommikuti harakate järele, kes tervitavad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga.”

Nii lõpetab Wilikli.

Tükk aega on vaikus, sest ma maigutan ikka veel suud.

„Wilikli, miks sa seda mulle räägid?” tuleb mu hääl tagasi, enne kui punane ilmutis paari sujuva hüppega kõrbepimedusse kaob. Ta ei vasta, ainult punane kuiv kõrb supleb öisest tirtsusirinast küllastunud kuuvalguses.

Sellest kummalisest ööst alates on mul tunne, nagu oleks Austraalia hing mind omaks võtnud, ja ma uurin aborigeenide maailma suure huviga edasi. Ma ei karda edaspidi madusid, keda kass tuppa toob. Harakate kädinat kuulan uutmoodi rõõmuga. Ja mul on kahju krokodillidest, keda austraallased kinni püüavad, et välja selgitada, kas kinnipüütud krokodill sõi mehe ära või ei söönud, ja ta selle vaatluse käigus sureb.