Читать книгу Qafi mõistatus - Alberto Mussa - Страница 2

Alberto Mussa
Qafi mõistatus

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tõlgitud väljaandest:

Alberto Mussa

O enigma de Qaf

Editora Record

2013

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Roasto

Konsulteerinud Helen Geršman

Kujundanud Maris Kaskmann

© 2004 by Alberto Mussa

Published by special arrangement with Vilas-Boas & Moss Literary

Agency & Consultancy

© Tõlge eesti keelde. Leenu Nigu, 2019

ISBN 978-9985-3-4773-7

e-ISBN 9789985348499

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Eelhoiatus

Selle raamatu põhilugu on jaotatud kahekümne kaheksaks peatükiks, mille pealkirjadeks on vastavalt kakskümmend kaheksa araabia tähestiku tähte.

Nende vahel on nummerdamata vahepeatükid, mille olen nimetanud vaheldumisi parameetriteks ja ekskurssideks.

Ekskursid on lood, mis on enamal või vähemal määral seotud jutustuse põhiliiniga, algselt olid need sellesse põimitud, kuid lugeja huvides pidasin paremaks need ära võtta.

Parameetrid on legendid araabia kangelastest, kes on kõrvutatavad peategelase või temataoliste poeetidega ja kelle andeid on võimalik omavahel võrrelda.

Neil, kes kavatsevad vaid põgusa seiklusjutuga meelt lahutada (ja see olekski minu soovitus), tasub lihtsalt ja sirgjooneliselt piirduda põhilooga, kulutamata aega vahepeatükkide peale, mida võib, üheainsa erandiga, lugeda ka iseseisvalt ükskõik millal ja ükskõik millises järjekorras.

Selleks et mõista paremini nii islamieelset kultuuri kui ka jutustust hõlmavat müütilist universumit, on soovitav lugeda parameetreid.

Ja lõpuks, vaid need, kes on nii jultunud, et püüavad enne loo lõppu Qāfi mõistatuse ära lahendada, peavad ette võtma ekskursside lugemise, lisaks tuleb neil pöörata tähelepanu epigraafidele ja sellele napile infole, mis on kirjutatud kõigi kahekümne kaheksa araabia tähe alla.

ا

alif

1. täht

numbrina 1

järgnevuses esimene

Kui ma valetan, kas ei sea ma siis jalule üht veelgi iidsemat tõde?

(Šahrazad, see tõeline)

Teadmatuse ajastu – nõnda on hakatud araablaste ajaloos nimetama perioodi, mis jõudis lõpule islami sünniga – oli aeg, mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil.

Ometi, otsekui toonase ajastu rafineeritud maitse tõestuseks, kriibiti kaamelinahkadele vaid seitse sel ajal loodud luuleteost ja neid hinnati nii kõrgelt, et need kinnitati praegugi veel Mekas asuva suure Musta Kivi külge, et need seal ripuks, kuni on sööbinud beduiinide mällu igaveseks.

Kui ma mõned aastad tagasi Beirutis käisin, võtsin enesega kaasa kaheksanda luuleteose, mis – ma kinnitan – kuulus tingimata nende sekka, mis rippusid kunagi suure Musta Kivi küljes. Mittekanoonilises traditsioonis oli selle pealkiri „Qāfiya al-Qāf”, mida võib tõlkida kui „luuletus, mille riimiks on qāf-täht ja mis räägib mäest nimega Qāf”. Sõnamäng, nagu näha.

Professorid, erudiidid, intellektuaalid, kel avanes võimalus teost lugeda, kinnitasid, et nad ei ole kunagi varem sellest kuulnud ja et nii poeemi sündmustik kui ka tegelased on nende jaoks täiesti tundmatud. Seletasin, et tekst on originaali ennistatud versioon, sama ebaehtne kui maal, skulptuur või monument, mille on taastanud restauraatori käed.

Nende õpetlaste, Kairo ja Beiruti mainekate ülikoolide ekspertide peamine vastuväide oli, et ei ole teada ainsatki käsikirja, mis võiks minu tööd tõendada, ka mina ei olnud suuteline oma allikaid avaldama.

Mul tuli seega tunnistada, et allikaid ei olegi, kui mõista nende all vaid kirjalikku materjali. Kui minu vanaisa Nadžīb mu vanaema Marisse armus, lasi ta kodunt jalga ja asus teele aurulaeval, mis viis Mari perekonna Brasiiliasse, pelgalt raamatutest koosnenud pagasi kõrval tõi ta endaga kaasa mõned „Qāfiya al-Qāfi” värsid, mida ta teadis peast.

Poeemi põhiosa õpetas mulle selgeks vanaisa. Ülejäänud valged laigud, mida vanake Nadžīb ei suutnud meenutada, taastasin Lähis-Ida palverändudel kogutud legendide ja erinevate ajalookildude põhjal, mille olin suutnud kokku korjata.

Sellegipoolest peeti teksti võltsinguks. Tõsi, struktuuri ja stiili poolest erines see märgatavalt teistest Musta Kivi külge riputatud poeemidest ning araabia keelt ja poeete ülistava kompositsioonitehnika poolest oli see oma ajast ees. Küllap just seda voorust peeti liiaseks.

Ja nii ei õnnestunudki mul poeemi kunagi avaldada. Mitte keegi ei soovinud minu poolt taastatut õigeks tunnistada. Versioonid, mis ringlesid (kui ringlesid, sest selles osas on kahtlusi), olid tindiga odavale paberile kirjutatud kahtlased koopiad.

Nagu sellest oleks veel vähe, nimetas üks kuulus araabia kirjandusloolane „Qāfiya” juhtumit üheks kõige räigemaks akadeemiliseks võltsinguks, mis on semitistikas ette tulnud.

Ma solvusin, pöördusin meedia poole, et kirjutada vastulause, nimetasin neid doktoreid lollpeadeks, kutsusin mittekanoonilise traditsiooni õpetlasi üles poeemi kaitsma. Paraku aga tuli mul vähehaaval tunnistada, et kogu mittekanooniline traditsioon koosneb ainuüksi minu isikust.

Ekskurss
ESIMENE ARAABLANE

Esimene kord kui kirjutati – või õigemini raiuti kivisse – sõna „araablane” märkimaks kaameli seljas ratsutavat nomaadi, oli aastal 853 enne Kristust, mil Gindibu ja veel tuhat kaameliratsurit ühinesid Iisraeli ja Arameaga assüürlaste vägede vastu.

Ajaloolased ei tea, kes täpselt oli see Gindibu ja milline oli nende hirmuäratavate araablaste päritolu. Juudid peavad neid Ismaeli, Aabrahami vanima lapse ja Iisaku venna järeltulijaiks. Kreeklased ja foiniiklased olid ühte meelt, et nad olid Kadmose lapsed. Egiptlaste arvates tärkasid nad liivale pihustatud Osirise spermast. Pärslaste meelest olid nad Ahrimani väljaheited.

Araablaste jaoks on „araablased” kõik need inimesed, kelle emakeel on araabia keel. Selle kriteeriumi järgi on nad üks ja seesama rahvas, kuigi on jagunenud sadadeks hõimudeks ning puhaste ja mittepuhaste araablaste pärilusliinideks, mis ei vii tingimata üheainsa esivanemani välja.

Teadmatuse ajastu araablaste jaoks ei olnud Ismaeli kaheteistkümne poja rajatud hõimude liikmed sõna ranges mõttes araablased. Nad muutusid aaraablasteks tänu tõelistele araablastele, kes olid pärit Jeemenist ja kellelt Ismaeli järeltulijad õppisid ära keele ja võtsid üle kombed.

Legendid räägivad kellestki Ya’rubist, kes asus esimesena elama Araabia poolsaare lõunapoolsetesse mägedesse ja kes oli esimene, kes kasvatas kitsi, põletas viirukit ja valmistas leotist, mida meie nimetame kohviks.

Lisaks oli Ya’rub esimene inimene, kes rääkis araabia keelt. Ainult et araabia keel, erinevalt ülejäänud inimkeeltest, ei tekkinud pärast Paabeli torni kokkuvarisemist. Selle mõtles välja Ya’rub.

Tollal koosnesid keeled ainult tegu- ja nimisõnadest, lisaks mõned ase- ja abisõnad. Ya’rub lõi omadussõna. Kuid ta ei jäänud sellega rahule.

„Tahan, et keel oleks lõputu, et igal sõnal oleks hulganisti sünonüüme,” nii kõlab tema kuulus lause.

Ja Ya’rubi väsimatu töö tegi araabia keelest keele, millel pole lõppu. Ent seejuures ilmnes üks probleem: sõnu üksteisega asendades ei jõudnud ta kunagi selleni, et kahe sõna tähendus oleks üksüheselt, täpselt, eksimatult kokku langenud. Alati tuli esile mõni uus mõte, uus varjund, midagi, milleni algne sisu ei küündinud.

Näiteks sõna „džamal” (kaamel), mis pidi algselt olema sõna „džamāl” (ilu) sünonüüm. Või siis „bayt” (kodu), mida Ya’rub püüdis välmida kui sõna „bayd” (muna) vastet.

Kahetsusväärsel kombel jõudsid tema äpardused paljude kõrvu ja innustasid esimesi rändinimesi luuletusi looma. Ya’rub kutsus mehi relvile, et vagabundid maha lüüa. Kuid tal ei olnud edu: patune poeesia oli nakatanud naisedki, kes asusid tagakiusatuid varjama, kattes neid omaenese seljast heidetud rõivastega.

Ya’rub neelas häbi alla ja jätkas võitlust, kuni üks poeet – ’Awaḍ, keda hüüti ka ’Awaḍiks – komponeeris satiirilise luuletuse, milles üht ja sama sõna võis mõista kahel erineval moel. See oli lõpp.

„Sõnad ei ole isegi iseenda sünonüümid,” järeldas Ya’rub ja lõi silmad maha.

Siinkohal lähevad erinevad versioonid lahku, kuid kindel on see, et Ya’rub tõmbus üksindusse ja püüdis mägede eraldatuses luua oma täiuslikku keelt.

Ta oli üksinda kakskümmend kaheksa aastat. Tema habe ja juuksed kasvasid nii pikaks, et teda poleks olnud võimalik ära tunda, kui ta ei oleks olnud ainus inimene, kes suutis järjepanu leiutada sõnu, et leida kord üks, mis oleks semantiliselt eelmisega sama ja millel oleks ainult üks tähendus.

Alles surivoodil, kui tema jõupingutused olid lõplikult liiva jooksnud, kogus ta lapsed enda ümber ja avaldas kahetsust.

„Ma ei usu sünonüümidesse.”

Ja ta ei lausunud enam mitte kui midagi.