Читать книгу Qafi mõistatus - Alberto Mussa - Страница 3

ب

bā’

2. täht

numbrina 2

järgnevuses teine

Kaks kirjutavad: see, kel pole mälu; see, kel pole sõnu.

(Anonüümne)

Teekond, mis viis poeedi, „Qāfiya” autori ja selle romaani kangelase Qāfi mõistatuse lahenduseni, tõi talle ühtlasi ka armastuse Layla vastu. Seepärast elagu igavesti kaamelinahk, mis esimesena talletas selle loo, kuigi tean, et leidub vähe neid, kes oskavad päriselt hinnata selle vaimuteravust ja ilu.

Neiu Laylast pole ehk tõesti kuigi palju teada. Kuid vähemalt kingin surematuse poeet al-Ġaṭaši nimele ja Labwa hõimule, taastan kõige kaunima luuleteose, teen teatavaks kõige lummavama mõistatuse lahenduse, põrmustan legendid džinnide kunsttükkidest ja jumalate vägevusest. Sest nõnda peab see olema – edevusest priid raamatuid ei kirjuta.

Kuulsin legendi al-Ġaṭašist juba väiksena, kui istusin vanaisa kiiktooli ees, viibisime kahekesi vanas rõivavabrikus, mis asus hiiglasliku maja tagaosas Formosa tänaval Campos dos Goytacazesi linnaosas. Vanake Nadžīb jutustas mulle portugali keeles loo, mis oli eeldatavasti tema isiklik versioon „Qāfiyast”.

Juba esimesel korral lummas mind lugu poeedist, kes rändas tundmatu naise otsinguil läbi kõrbe; mõistatusest, mis käis ringina tervet maailma ümbritseva muinasjutulise mäe kohta; džinnist, kes oli ühesilmne ja pime ning suutis ajas rännata.

Ma mäletan hästi, millised tunded valdasid mu kiiktoolis istuvat vanaisa. Näis, nagu usuks ta päriselt mõistatusest rääkivat legendi, võimalust, et ka meie – luust ja lihast inimesed – suudame naasta minevikku. Alati, kui tegin näo, et ei usu teda, vaatas ta mulle väga tõsiselt otsa ja osutas tolmunud instrumendile, mis oli, nagu hiljem mõistsin, väike teleskoop.

Vanaisa Nadžīb suri, enne kui ta jõudis mulle näidata, mis asi on teleskoop. Ilmselgelt kasvasin üles, poeem mällu sööbinud. Kuid mulle oleks meeldinud näha seda paberil. Tuhlasin Formosa tänava maja läbi, pöörasin kirstud pahupidi, avasin raamaturiiulil kõik viis tuhat köidet, isegi teleskoop kukkus kogemata maha ja leidsin vaid peotäie lahtisi lehti, millel võis ära tunda Nadžībi enese käekirja ja millele olid märgitud vaid juhuslikud tähelepanekud araabia kirjanduse kohta, ilma et al-Ġaṭaši seiklusi või ühesilmset ja pimedat džinni oleks kordagi mainitud.

Paberite hulgast leidsin ka joonise meie sugupuust, mis viib välja Labwa hõimuni, kes on viiendast sajandist alates elanud Hebroni künkaid ümbritsevatel kõrbeväljadel.

Soov taastada kaduma läinud fragmendid ja „Qāfiya” kirja panna ajendas mind õppima klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, kuni Jeemeni väljasurnud raidkirjani välja. Samuti tudeerisin Lähis-Ida arheoloogiat, uurisin üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvusin beduiini etnograafiaga ja õppisin pähe pea kogu islamieelse luule.

Kuid alles siis kui pühendusin täheteadusele selles primitiivses vormis, nagu seda olid harrastanud kaldealased, suutsin ma algse poeemi kokku panna ja jõuda Qāfi mõistatuse lahenduseni.

Parameeter
IMRU’ AL-QAYS

Paljude õpetlaste meelest oli kõige vanem teadaolev araabia poeet Imru’ al-Qays, ja mitte al-Ġaṭaš.

Neil on mõned olulised erinevused: al-Qays oli Kinda hõimu vägeva pealiku poeg, al-Ġaṭaši isa pole teada. Al-Qaysi ei saa seostada ühegi naisterahvaga, samas kui al-Ġaṭaš oli Layla järele arust ära. Just al-Qaysi vaim oli see, kes võttis vastu prohvet Muhamedi ja juhatas talle teed külaskäigul põrguringidesse, al-Ġaṭašil poleks eales jätkunud selleks kannatust¹.

Al-Qays oli tiirane. Räägitakse, et tal olid vasikasilmad ja et nende silmade abil võrgutas ta hulgaliselt naisi. Konstantinoopolis viibides armatses ta paleemüüride vahel otse valvurite silme all tseesari enese karske tütrega. Öösiti tungis ta laagritesse, et pruute röövida. Iseäranis meeldis talle üllatada alasti neidiseid, kui need end oaasis pesid. Al-Qays armastas kirglikult vormi.

Oma ülesriputatud poeemi alguses loetleb ta mahajäetud laagripaiku, kus ta peatus ning nuttis taga üht naisterahvast ja tema hõimu telke, otsides jalajälgi, mille kõrbetuuled olid minema pühkinud.

Vastavalt žanrireeglitele ta oma armastatu ja muusa nime ei nimeta. Kriitikud eeldavad, et tegemist on beduiinitariga, kes oli järgemööda mainitud paikades viibinud. Aga ei – igas kõrbe sopis leidus al-Qaysile ise armastatu.

Lihane isa ajas ta hõimust minema, kui sai teada, et poeg oli hüpanud kaameli selga, tunginud kandetoolile ning hellitanud seda, mis tuksles onutütre tuunika all.

Ja mina ütlesin: mine ees, lase ohjadest lahti, kuid ära võta mult vilja, mida nopitakse topelt …

See avantüür oli viimane piisk. Näib, et poeedi isale olid juba varem hakanud närvidele käima laialt levinud värsid, mis paljastasid al-Qaysi seksuaalseid vägitegusid. Read, kus ta magatab rasedat tütarlast, kes samal ajal annab lapsele rinda, evib mõnetist eemaletõukavat ilu.

Erootilises prelüüdis, mis on omane kõigile klassikalistele poeemidele, ei ületa luuletajad tavaliselt tosinkonda värssi. Al-Qays komponeeris neid üle neljakümne.

Kuid seksuaalsest hüpertroofiast hoolimata ei jätnud ta siiski unarusse teisi traditsioonilisi motiive: hobuse ülistamist, kaameli ohverdamist, jahistseene, kõrbekirjeldusi. Mõned kujundid avaldavad muljet, nagu öö saabumine, mida võrreldakse musta sõjaratsu rinnaga, mis magava ratsaniku kohal tõuseb ja langeb.

Eriliseks teeb Al-Qaysi luuletuse aga tormikirjeldus, mis hõlmab tervet teost ja mis mõnede arvates on nägemus Apokalüpsisest. Kesk loodusjõudude raevu, kus mäed on värtnapead, uppunud metselajad on sibulajuured, langenud puud on piprapulber, kaigub Imru’ al-Qaysi kõige kaunim värss:

Taymasse ei jäänud palmitüvegi, kiviehitiste vahel on vaid kaljurünkad

Nendest lõikudest on võimalik mõista, et al-Qays oli suur üksiklane. Asjata püüti mõistatada, kas ei leidu naist, ühtainukestki, keda ta oleks veidigi sügavamalt armastanud.

Sellestsamast ülesriputatud poeemist otsiti vihjeid, et panna kokku portreed beduiinitarist, kelle selga kaunistab must juuksepahmakas, mis on kui datlikobarad lookas palmipuul, kelle taljejoon on peenike köis, kelle sääred on üle mülka asetatud papüürusekepid, kelle sõrmed on liikudes valged ussid või peened oksaraod.

Aga mina küsin: millised veel siis on ilusad naised kõrbes kui mitte sellised?

Usun, et maailma kauneimad luuleread on need, mida omistatakse al-Qaysile:

Kui Plejaadide tähtkuju ilmus taevasse nagu sätendav pärlikee, astusin ootamatult telki ja tema võttis kardina ees riided seljast, kõik peale kõige salajasema ihukatte …

Ja ma tõmbasin ta enda vastu – ja seelikusaba langes maha, et pühkida meie järelt jäljed

Olen ikka veel ainus inimene maamunal, kes kahtleb nende värsside ehtsuses. Juba ongi väidetud, et see on minu vimm, et püüan al-Qaysiga teha sedasama, mida teised tegid al-Ġaṭašiga. See kõik on vale puha. Tunnen al-Qaysi iseloomu hästi. Ma ei usu, et ta oleks lasknud naisterahva jalajälgi ära pühkida, isegi kui tal oleks tulnud riskida sellega, et tütarlapse hõimlased saavad neile jälile. Ütlesin juba, et ta armastas kirglikult vormi. Ta armastas pigem liivale jäänud kehajälge kui naist, kes oli seal lamanud.

ج

džīm

5. täht

numbrina 3

järgnevuses kolmas

Armastan naisi, kes alasti ei ole kunagi täiesti paljad.

(Imru’ al-Qays)

Ġurābi poegade silmad ei vaadanud mind armulikult, kui hüppasin kaameli seljast maha, kloppisin oma valgelt tuunikalt tolmu ja nõudsin neilt kõrbe külalislahkust. Loore näo ette tõmmates kiirustasid naised nagu lõvide² eest põgenevad gasellid haaremi punutud jõhvkardinate taha. Mehed ei liikunud oma mattidelt.

„Tõuske üles, araablased! Olen al-Ġaṭaš Lawba hõimust. Üksteist päeva olen ajanud üksinda taga selle looma jälgi.”

Kividki ei oleks nii tummad. Vaid tuul söandas tuunikaid lehvitada ja telkides sahistada. Ja mõned puhtaimast Araabia tõust märad, Ġurābi rikkuse allikad, hirnatasid minu suunas.

„Maksan ükskõik millist hinda mõne sellise looma eest!”

Ja ma suundusin laagri poole, otsekui oleksid mehed rohutuustid kuivanud jõe ääres. Kui esimesele loomale lähenesin, sööstis hõimu pealik al-Muṯannī mulle vastu, mõõk löögivalmis:

„Mitte ükski võõras ei rüveta Ġurābi tütarde au!”

Sest tallesid imetavate märade vahelt astus välja üks hõimu naistest. Ja pisut tugevam tuuleiil puhus loori ta näolt.

Olin Ġurābi märadest lummatud – mustad lakad, täidlased huuled, laiad puusad. Mitte ükski neist polnud võrreldav tütarlapsega, kellesse olin silmapilkselt armunud.

„Ġurābi pealik, ma võtan kõige kaunima mära, kes on sinu enese telgis kasvanud!”

Al-Muṯannī naeratas, sest ma olin taibanud ära tunda pealiku tütre. Kuid meie selja tagant, mõõk mõlemas käes, urahtas keegi:

„Mis hõimust see varas oligi, kes söandab tulla nõudma Ḏū Suyūfi tulevast?”

Pöördusin põlglikult ümber:

„Mina olen al-Ġaṭaš ja see on minu saabel. Need, kes on meie hõimu meelelaadi tunda saanud, mädanevad nüüd mulla all.”

Tema vastus läks kaduma, selle summutas märade hirnumine.