Читать книгу Professor Dowelli pea - Aleksander Beljajev - Страница 7

Sellest, kui Laurent keelatud kraani saladuse avastas, oli möödas umbes nädal.

Selle aja jooksul olid Laurenti ja pea vahel tekkinud veelgi sõbralikumad suhted. Kui professor Kern ülikooli või kliinikusse läks, keeras Laurent kraani lahti ja suunas pea kõrisse väikese õhujoa, et ta saaks rääkida arusaadaval sosinal. Ka Laurent kõneles vaikselt. Nad kartsid, et neeger võib nende jutuajamist kuulda.

Professor Dowelli peale mõjusid nende vestlused nähtavasti hästi. Silmad olid muutunud elavamaks ja isegi murekortsud kulmude vahel silenenud.

Pea rääkis palju ja meeleldi, justkui hüvituseks sunnitud vaikimise aja eest.

Eelmisel ööl oli Laurent professor Dowelli pead unes näinud ning ärgates mõelnud: «Kas professor Dowelli pea näeb und?»

«Uned...» sosistas pea tasa. «Jah, ma näen unenägusid. Ja ma ei tea, mida need mulle rohkem toovad, kas muret või rõõmu. Näen unes, et olen terve ja tugev, ning ärkan kahekordselt õnnetuna. Puudulikuna nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sest olen ilma jäetud kõigest, mis on olemas elusatel inimestel. Mulle jäeti vaid mõtlemisvõime. «Mõtlen – järelikult olen olemas»,» tsiteeris pea kibeda naeratusega filosoof Descartes’i sõnu. «Olen olemas...»

«Mida te siis unes näete?»

«Ma pole veel kordagi näinud ennast oma praegusel kujul. Näen end sellisena, nagu kunagi olin... näen sugulasi, sõpru... Hiljuti nägin oma kadunud naist ja elasin koos temaga läbi meie armastuse kevade. Betty pöördus ükskord minu poole patsiendina, kui oli autost välja astudes jalga vigastanud. Meie esimene kohtumine toimus mu vastuvõturuumis. Saime kohe kuidagi lähedasteks. Pärast neljandat visiiti palusin tal vaadata oma pruudi pilti, mis lebas kirjutuslaual. «Abiellun temaga kohe, kui saan ta nõusoleku,» ütlesin ma. Ta astus laua juurde ja nägi seal väikest peeglit. Sellele pilgu heitnud, puhkes ta naerma ja ütles: «Ma arvan, et... ta ei keeldu.» Nädala pärast oli ta mu naine. Nägin seda stseeni hiljuti unes... Betty suri siin, Pariisis. Teate, sõitsin Ameerikast siia kirurgina, kui Euroopas käis sõda. Mulle pakuti siin kateedrit ja ma jäingi siia, et elada kalli haua läheduses. Mu abikaasa oli imeline naine...»

Pea nägu muutus mälestustest helgeks, ent tõmbus siis kohe morniks.

«Kui lõpmata kauge on see aeg!»

Pea vajus mõttesse. Õhk sahises tasa kõris.

«Eile öösel nägin unes oma poega. Tahaksin väga teda veel kord näha. Kuid ei julge talle sellist katsumust peale sundida... Tema jaoks olen ma surnud.»

«Kas ta on täiskasvanu? Kus ta praegu viibib?»

«Jah, täiskasvanu. Teiega peaaegu üheealine või pisut vanem. Lõpetas ülikooli. Praegu peaks ta viibima Inglismaal, emapoolse tädi juures. Ei, vist oleks parem unenägusid mitte näha. Kuid mind,» jätkas pea pärast lühikest vaikimist, «piinavad mitte ainult unenäod. Ärkvel olles piinavad mind võltsaistingud. Imelik küll, aga vahel näib mulle, et tunnen oma keha. Äkki tekib tahtmine täiel rinnal hinge tõmmata ja ringutada, käed laiali, nii nagu teeb pikka aega ühes asendi istunud inimene. Ja mõnikord tunnen vasakus jalas podagravalu. Naljakas, kas pole? Kuigi arstina peaksite seda mõistma. Valu on nii tõeline, et vaatan tahtmatult maha ja näen muidugi läbi klaasi enda all tühja ruumi, põranda kiviplaate... Ajuti tundub mulle, et kohe hakkab hinge matma, ja siis olen ma peaaegu rahul oma «surmajärgse eksistentsiga», mis mind vähemalt astmast vabastab... Kõik see on puhtalt reflektoorne talitus ajurakkudes, mis olid kunagi seotud keha elutegevusega...»

«Kohutav!...» ei pidanud Laurent vastu.

«Jah, kohutav... Imelik, elus olles tundus mulle, et elan üksnes mõttetöös. Kui olin teadustöösse süvenenud, siis ma kuidagi nagu ei märganudki oma keha. Ja alles selle kaotamise järel tundsin, millest olen ilma jäänud. Praegu, nagu mitte kunagi varem oma elus, mõtlen ma lillede ja värske heina lõhnast kusagil metsalagendikul, pikkadest jalutuskäikudest, murdlainete mühast... Ma pole küll kaotanud haistmist, kompimist ja muid tajusid, kuid olen ära lõigatud tunnetatava maailma kogu mitmekesisusest. Heinalõhn on väga hea väljal, kus ta on seotud tuhande muu tajutava elemendiga: metsa lõhnaga, lõppeva loojangu iluga, metslindude lauluga. Kunstlikud lõhnad ei saaks mulle asendada tõelisi. Lõhnaõli «Roos» päris lille asemel? See pakuks mulle sama palju rahuldust kui pasteedi lõhn näljasele ilma pasteedita. Kaotanud keha, olen ma kaotanud maailma – kogu selle hõlmamatu imelise maailma, täis asju, mida ma ei märganud, asju, mida saab võtta ja katsuda, tunnetades samal ajal oma keha, iseennast. Oo, annaksin meeleldi ära oma kehatu eksistentsi üksnes rõõmu eest tunda pihus tavalise munakivi raskust! Kui te vaid teaksite, missugust rahuldust valmistab mulle svammi puudutus, kui te hommikuti mu nägu pesete. Sest tajumine – see on mu ainus võimalus ennast reaalses maailmas tunda... Kõik, mida ma ise teha saan, on puudutada keeleotsaga oma kuivanud huuli.»

Sel õhtul saabus Laurent koju hajameelselt ja erutatult. Vana ema pakkus talle harjumuspäraselt teed ja külmi suupisteid, kuid Marie ei puudutanudki võileibu, jõi kähku ära klaasi sidruniga teed ja tõusis, et oma tuppa minna. Ema tähelepanelik pilk jäi talle peatuma.

«Kas miski teeb sulle muret, Marie?» küsis eideke. «Kas tööl on pahandusi?»

«Ei ole midagi, ema, olen lihtsalt väsinud ja pea valutab... Heidan varem magama ja kõik läheb üle.»

Ema ei hakanud teda kinni hoidma, ohkas ja vajus üksi jäädes mõttesse.

Sestsaadik, kui Marie hakkas tööl käima, oli ta väga muutunud. Muutunud närviliseks, kinniseks. Ema ja tütar olid alati olnud suured sõbrad. Nende vahel polnud kunagi saladusi. Nüüd aga oli saladus tekkinud. Vanamemm Laurent tundis, et tütar varjab midagi. Ema küsimustele töö kohta vastas Marie väga lühidalt ja ebamääraselt.

«Professor Kernil on kodus ravila meditsiinilises mõttes suurt huvi pakkuvatele patsientidele. Ja mina hoolitsen nende eest.»

«Mis haiged need siis on?»

«Igasugused. On väga raskeid juhtumeid...» Marie kortsutas kulmu ja vahetas teemat.

Emakest need vastused ei rahuldanud. Ja ta hakkas juba isegi asja tasapisi mujalt uurima, kuid tal ei õnnestunud teada saada midagi rohkemat, kui tütar juba öelnud oli.

«Ega ta ometi Kerni armunud pole? Ja võib-olla õnnetult, temapoolse vastuseta?...» mõtiskles eideke. Kuid heitis selle mõtte kohe kõrvale: tütar poleks oma kiindumust tema eest varjama hakanud. Ja pealegi – kas Marie pole siis kenake? Ja Kern on poissmees. Kui ainult Marie teda armastaks, ei suudaks Kerngi vastu panna. Teist niisugust nagu Marie ei leia terve ilma pealt. Ei, siin on midagi muud... Ja eideke ei suutnud veel kaua uinuda, kohevaks klopitud sulekottidel aina külge keerates.

Ei maganud ka Marie. Kustutanud tule, et ema arvaks teda juba magavat, istus Marie voodil, silmad pärani. Ta tuletas meelde Dowelli pea iga sõna ja proovis ennast tema olukorda kujutleda. Puudutas tasakesi keeleotsaga huuli, suulage, hambaid, ja mõtles:

«See on kõik, mida pea teha saab. Võib hammustada huulde, keeleotsa. Saab kulme liigutada. Silmi pööritada. Neid kinni panna ja lahti teha. Suu ja silmad. Rohkem mitte ühtegi liigutust. Ei, saab veel natuke otsaesist nahka kortsutada. Ja rohkem mitte midagi...»

Marie sulges ja avas silmi ning tegi grimasse. Oh, kui ema oleks teda sel hetkel näinud! Eideke oleks arvanud, et tütar on hulluks läinud.

Siis äkki haaras Marie end õlgadest, põlvedest, kätest, silitas rindu, tõmbas sõrmedega läbi oma paksude juuste ja sosistas:

«Jumaluke! Kui õnnelik ma olen! Kui palju mul on! Kui rikas ma olen! Ja ma ei teadnudki, ei tundnudki seda!»

Noore keha väsimus nõudis oma. Marie silmad vajusid tahtmatult kinni. Ja siis nägi ta Dowelli pead. Pea vaatas talle otsa, tähelepanelikult ja kurvalt. Pea pääses oma laualt minema ja lendles õhus. Marie jooksis pea ees. Kern viskus pea suunas nagu raisakull. Käänulised koridorid... Kõvasti kinni kiilunud uksed... Marie kiirustas neid avama, kuid need ei avanenud ja Kern jõudis peale järele. Pea vilistas ja susises juba päris ta kõrva ääres... Marie tundis, et tal on õhust puudus. Süda peksab rinnus, selle kiirenenud löögid kajavad valusalt vastu terves kehas. Külmavärinad jooksevad üle selja... Ta avab üha uusi ja uusi uksi... Oh, milline õudus!...

«Marie! Marie! Mis sul on? Ärka juba ometi, Marie! Sa oigad...»

See pole enam uni. Ema seisab voodi peatsis ja paitab ärevalt ta juukseid.

«Pole midagi, ema. Nägin lihtsalt halba und.»

«Sa oled liiga tihti hakanud halba und nägema, lapseke...»

Eideke lahkus ohates ja Marie lamas veel mõnda aega lahtiste silmade ja peksleva südamega.

«Aga närvid hakkavad mul küll korrast ära minema,» sosistas ta tasa ning jäi seekord sügavalt magama.