Читать книгу Professor Dowelli pea - Aleksander Beljajev - Страница 8

Ükskord, lapanud enne uinumist meditsiiniajakirju, luges Laurent professor Kerni artiklit uutest teadusuuringutest. Selles artiklis viitas Kern teiste teadlaste töödele samas valdkonnas. Kõik need väljavõtted olid pärit teaduslikest ajakirjadest ja raamatutest ning langesid täpselt kokku nendega, mida Laurent oli pea juhendite kohaselt nende hommikuste lugemiste ajal alla kriipsutanud.

Järgmisel päeval, kohe, kui avanes võimalus peaga rääkida, küsis Laurent:

«Millega professor Kern minu äraolekul laboris tegeleb?»

Pärast väikest kõhklust vastas pea:

«Me jätkame temaga teadustööd.»

«Tähendab kõiki neid märkusi teete te tema jaoks? Aga kas teie teate, et ta avaldab teie tööd oma nime all?»

«Aimasin seda.»

«Aga see ajab ju vihale! Miks te seda lubate?»

«Mida ma teha saan?»

«Kui teie ei saa, siis mina saan küll!» hüüatas Laurent vihaselt.

«Tasem... Ilmaaegu... Minu olukorras oleks naljakas autoriõigustele pretensioone esitada. Raha? Milleks see mulle? Kuulsus? Mida võiks mulle anda kuulsus?... Ja pealegi... kui see kõik välja tuleb, ei saa me oma tööd lõpetada. Aga mina olen ka ise selle lõpetamisest huvitatud. Tuleb tunnistada, et tahaksin näha oma töö tulemust.»

Laurent jäi mõttesse.

«Jah, selline mees nagu Kern on kõigeks võimeline,» lausus ta tasa. «Professor Kern ütles mulle, kui tulin tema juurde tööd otsima, et te surite ravimatu haiguse tõttu ja pärandasite ise oma keha teadusuuringuteks. On see tõsi?»

«Mul on raske sellest rääkida. Võin eksida. See on tõsi, aga võib-olla... mitte kogu tõde. Töötasime koos temaga, elustades inimorganeid, mis võeti värskelt laibalt. Kern oli mu assistent. Tol ajal seadsin oma töö lõppeesmärgiks inimese keha küljest eraldatud pea elustamise. Viisin ise lõpule kogu ettevalmistava töö. Olime loomade päid juba elustanud, kuid otsustasime oma edusamme mitte avalikustada, kuni meil õnnestub elustada inimese pea ja seda demonstreerida. Enne seda viimast katset, mille õnnestumises ma ei kahelnud, andsin Kerni kätte käsikirja kogu enda tehtud teadustööga, et ta selle avaldamiseks ette valmistaks. Töötasime samal ajal ka teise teadusliku probleemi kallal, mis oli samuti lahenduseni jõudmas. Siis tabas mind kohutav astmahoog – see oli üks haigustest, millest ma teadlasena püüdsin võitu saada. Minu ja astma vahel käis ammune lahing. Kogu küsimus oli vaid ajas: kumb meist esimesena sellest lahingust võitjana välja tuleb? Ma teadsin, et võib ka juhtuda, et võit jääb talle. Ja ma pärandasin tõepoolest oma keha anatoomilisteks katseteks, kuigi ei oodanud, et see on just minu pea, mis elustatakse. Niisiis... selle viimase astmahoo ajal oli Kern minu juures ja andis mulle abi. Ta süstis mulle adrenaliini. Võib-olla... oli annus liiga suur, aga võib-olla tegi astma oma töö.»