Читать книгу Gambrinus - Александр Куприн - Страница 5

II

Hiiglasuur sadam, üks maailma suuremaid kaubasadamaid, oli alati tungil laevu. Siin randusid päratu suured tumeroostesed soomuslaevad. Siin lastiti Kaug-Itta sõitvaid kollaseid, jämedakorstnalisi Vabatahtliku Laevastiku aurikuid, mis neelasid iga päev pikkade rongide viisi kaupu või tuhandeid vange. Kevaditi ja sügiseti lehvisid siin sajad kõigi maailma rahvaste lipud ja hommikust õhtuni kostis kõikvõimalikes keeltes käsklusi ja sõimlemist. Laevade ja loendamatute kaubaaitade vahel sagisid laadijad, tõtates edasi-tagasi mööda kiikuvaid maabumissildu: kaltsudes, peaaegu alasti, joobnud, tursunud nägudega vene paljasjalgsed, räpastes turbanites ja pealtpoolt põlvi laiades, kuid säärte kohalt kitsastes pükstes tõmmunäolised türklased ning rässakad, tugevalihaselised, hennaga porgandipunaseks värvitud juuste ja sõrmeküüntega pärslased. Tihtipeale sõitsid sadamasse eemalt kaunitena paistvad kahe- ja kolmemastilised kuunarid oma korrapäraste purjekorrustega, mis olid puhtad, valged ja pringid nagu noorte naiste rinnad; kui need sihvakad laevad tuletorni tagant nähtavale tulid, paistsid nad — eriti selgetel kevadhommikutel — imepäraste valgete nägemustena, mis nagu ei ujunudki vees, vaid õhus, silmapiirist kõrgemal. Siin kiikusid kuude kaupa sopases, rohelises sadamavees kummaliselt kirjatud, nikerduste ja ornamentidega kaunistatud anatoolia kõrgemastilised kotšermad ja trapesundi felukid, mille ümber ujus praht, muna- ja arbuusikoored, ning lendasid valgete merikajakate parved. Vahetevahel sõitsid siia ka mingid imeveidrad kitsad, mustade tõrvatud purjedega laevad, räpane kalts lipu asemel; sõites kaares ümber muuli ja riivates seda peaaegu poordiga, kihutas säärane laev ühel küljel, kiirust vähendamata, ükskõik missugusesse sadamasse ning randus sõimu, needmiste ja ähvarduste saatel esimese ettejuhtuva kai ääres, kus siis tema täiesti alasti, pronkspruunid, väikest kasvu, kurguhäälega kõnelevad madrused erakordse kiirusega kokku panid räbaldunud purjed, ning räpane, salapärane laev muutus sedamaid surmvaikseks. Ja niisama salapäraselt, ööpimeduses, tulesid süütamata, kadus ta hääletult sadamast. Kogu laht kihas öösiti salakaubavedajate kergetest paatidest. Nii sadama lähikonnas kui ka kaugemal elutsevad kalurid vedasid linna kalu: kevadel väikest kamsaad, keda püüti miljonite kaupa ja täideti pargased ääretasa, suvel inetut kammeljat, sügisel makrelli, rammusat meriärni ja austreid, talvel aga kümne- ja kahekümnepuudaseid beluugasid, keda, sageli elu kaalule pannes, püüti paljude verstade kaugusel rannast.