Читать книгу Hobusevargad - Александр Куприн - Страница 4

I

Ühel juulikuu õhtul pikutasid väikese Polesje jõe Zulnja kaldal tihedas pajuvõsastikus kaks inimest: kerjus Onissim Kozjol Kazimirka külast ja tema lapselaps Vassil, umbes kolmeteistkümne-aastane poisijõmpsikas. Vanamees tukkus, katnud näo narmendava lambanahkse mütsiga, et kärbsed ligi ei pääseks, Vassil aga, toetanud lõua peopesale, vahtis silmi pilutades hajameelselt jõele, soojust õhkuvasse pilvitusse taevasse ja kauge, loojangu palangus teravalt mustendava männiku poole.

Vaikne, soona liikumatu jõgi oli üleni mattunud valgete vesirooside tihkesse, kalki rohelusse, kust vaatasid rauge pilguga välja kaunid, valged, puutumatult puhtad õiekroonid. Üksnes jõe teisele poole, kalda lähedusse, oli jäänud puhas. sile vesiroosilehtedest vaba veeriba, ning selles nägi poisike kaldaäärse tarna, musta, sakilise metsa ja selle taga paistva loojangukuma erakordselt selget vastupeegeldust. Ning siinpoolsel kaldal, otse jõe ääres, seisid võrdsel kaugusel üksteisest vanad, õõnsad hõbepajud. Nende lühikesed, sirged oksad hargnesid ülespoole, nemad ise aga — madalad, jändrikud, jämedad — meenutasid jässakaid. oma kõhetuid käsivarsi taeva poole sirutavaid rauku.

Peenikese, nukra häälega viristasid vastastikku nepid. Vahetevahel sulpsatas vees raskesti mõni suur kala. Kihulaste parv väreles läbipaistva, peenikese sambana vee kohal.

Kozjol tõstis äkki pea mättalt üles ja jäi Vassili otsa vahtima jahmunud, totra pilguga.

«Mis sa ütlesid?» küsis ta unesegase, kähiseva häälega.

Poiss ei vastanud midagi. Ta ei pööranud isegi nägu vanamehe poole, vaid ainult langetas ja tõstis jälle aeglaselt oma pikad ripsmed, kusjuures tema näol püsis endiselt jonnakas, igavust tundev ilme.

«Varsti tulevad,» jätkas vanamees nagu endamisi. Vaja õige vahepeal üks piip teha.»

Ta veeretas end laisalt üle külje ja istus türklase moodi kükakile. Peale vasaku käe pöidla olid tal kõik mõlema käe sõrmed maha raiutud, kuid selle ainsa pöidlaga toppis ta piibu kiiresti ja osavalt tubakat täis, surudes seda parema käe köndiga vastu põlve, võttis mütsist tuletikud ja läitis piibu. Magusavõitu, algul reseeda lõhna meenutav mahorkasuits ujus siniste joomedena õhus.

«Oled sa siis Buzõgat oma silmaga näinud?» küsis Vassil nagu vastu tahtmist, pööramata silmi jõetaguselt kauguselt.

Kozjol võttis piibu suust, kummardus kõrvale ja sülitas valjusti.

«Kuidas siis? Teadagi oma silmaga… Oi, on pöörane inimene. Samasugune nagu mina muiste — mehepäevil. Mürgeldab küla peal, möllab kõva auru all… nagu tormine öö!… Palkas juutidest moosekandid, need kiunutavad tema ees käies oma pille, tema aga teeb näo, nagu poleks midagi iseäralikku. Paremas käes on tal taskurätik, säärikute otsas uued kalossid, vestil hõbedane uurikett. Tuli Gripa Kovaljova salakõrtsi: «Hei, lirva, viina!» Viskas hõberubla klaasi, tühjendas selle ühe sõõmuga, raha aga viskas moosekantidele. Külamehed käivad tal kogu aeg kannul… Põrnitsevad tema poole nagu koerad hundi peale, kuid kätega kallale minna ei julge! Ei saa talle midagi teha, lõristavad ainult vihaselt hambaid.»

«Oi?» hüüdis poiss vaimustatud usaldamatusega.

«Tõsijutt… Aga mis tema sellest hoolib? Oh-oh-oo!… Tema vilistab neile. Ma pole sinu hobuseid varastanud? Järelikult ära aja mulle oma käppi külge. Iseasi, kui ma oleksin varastanud sinu hobuse ja sina oleksid mind kinni püüdnud — noh, siis oled sa minust üle, sul on täielik õigus mind peksta. Aga muidu — ei, korista oma käed!… Ei lähe läbi!»

Poiss vaatas vaikides jõele. Sealt hakkas juba kostma, algul harva, otsekui laisalt, vali konnade krooksumine. Õhtune udu vinetas pilliroos ja tuprus tüllkerge auruna vee kohal. Taevas tõmbus mustaks, siis roheliseks, ning taevavõlvil hakkas selgemini silma paistma seni ähmaselt kumanud noorkuu sirp.

«Kozjol, kas see on ikka tõsi, mida räägitakse, et Buzõgal on kahekordsed ribid?» küsis Vassil mõtlikult. «Et teda ei saavat üldse tappa? Kas see on tõsi?»

«Sulatõsi. Kuidas siis teisiti? Tal on kõik ribid kuni nabani kokku kasvanud. Säärast nagu Buzõga peksa millega tahes, kuid maksa sa juba temal, vennas, paigast ära ei löö, seda ei ole. Seepärast, et tal on maks ribide külge kinni kasvanud. Maks aga on inimesele kõige tähtsam. Kui inimesel on maks paigast ära löödud, siis pole sellest inimesest enam elulooma. Jääb nõrgaks, hakkab verd köhima, ei saa süüa ega juua ja annabki oma hinge issandale…»

Poiss katsus oma rinda, ahtakesi külgi, sissevajunud kõhtu ja ohkas pikalt.

«Räägitakse veel, et mõnel inimesel on kahekordne selg… nagu hobusel,» lausus ta kurvalt. «Kas see peaks tõsi olema, Kozjol?»

«See on samuti tõsi. Sedagi juhtub olema.»

«Aga Buzõgal?»

«Mis Buzõgal?»

«Kas temal on samuti kahekordne selg?»

«Noh, seda ma juba ei tea. Ei või ütelda.»

«Mina arvan, temal on samuti kahekordne…»

«Kõik võib olla,» noogutas vanamees pead. «Kõik võib olla… Peaasi, Buzõgal on nupp õigel kohal. Oh-oh-oo! Ta on säärane inimene et! Šepeljovkas sattus ta ükskord lõksu… Kuigi, ütleme, ise ta lõksu ei jooksnud — teda andis ära üks külapoiss. Neil oli seal naine mängus. Ta tabati hobustega põllul… See oli õhtul. Noh, arusaadav, ta toodi tarre, tuli võeti üles ja hakati peksma. Peksti öö läbi metsikult, kõigega, mis kätte puutus. Kui talumehed juba peksavad, siis teadagi — neil on säärane seadus, et kõik peavad peksma. Toovad lapsed ja naised platsi, et ka need virutaksid. Et pärast, tähendab, kogu külal tuleks vastutust kanda. Nojah, materdavad teda, materdavad, kuni ära väsivad, siis hakkavad tema kõrval viina viskama, tõmbavad veidi hinge ja annavad jälle. Järsku Mitro Gundossõi näeb, et Buzõga veel vaevalt hingab, ja ütleb: «Vaadake, poisid, et kurjategija enneaegu ära ei kõngeks. Pidage veidi vahet, ma annan talle tilga vett.» Buzõga aga on kaval, ta teab, et kui inimesele pärast säärast peksu vett anda, siis on hingeke väljas. Noh, võttis siis end kuidagi kokku ja palub: «Õigeusklikud kristlased, aulik külarahvas, kui annaksite õige mulle klaasikese viina, eks siis võite jälle edasi peksta. Ma tunnen, et mu lõpp on lähedal, tahaksin enne surma viimast korda viinakest maitsta.»