Читать книгу Öömaja - Александр Куприн - Страница 4

Augustikuu viimastel päevadel, suurte manöövrite ajal, sooritas N jalaväepolk pika, neljakümneverstase rännaku Bolšije Zimovitsõ kirikukülast Nagornaja külani. Oli kuum, kõrvetav, rammestav ilm. Silmapiiril, mida hõbetas peenike kauge tolm, värelesid kuumaks köetud õhu läbipaistvad, lainetavad joomed. Mõlemal pool maanteed, nii kaugele kui silm seletas, laiusid ühetaolised kollase, torkiva kõrrestikuga kaetud koristatud viljapõllud.

Väeosa kohal ja järel hõljus õhus pikk, looklev ja ahtake kollaka tolmu riba. Soldatid liikusid üleni sellesse tolmupilve mähituna. Tolm ragises neil hammaste all, kattis higiseid nägusid ja muutis need mustaks. Üksnes hambad ja silmavalged valendasid neis kurnatud, kõhnades, karmidena näivais nägudes. Küürus ranitsate ja nende külge kinnitatud kokkukeeratud sinelite raskuse all, sammusid soldatid vaikides, rivitult, väsinud jalgu vaevaliselt järele vedades. Ainult vahetevahel, kui kellegi tääk riivas tärisedes naabri tääki, kostis ridadest jõhkrat, tigedat sõimu. Mehed ei saanud end öösiti välja magada ja vaevlesid kuumuse, väsimuse ja janu käes. Mõned närisid käies loiult, vähimagi isuta, hommikul väljajagatud leivaportsjonit, ainult et kuidagimoodi lühendada pikka ja igavat rännakuaega.

Ohvitserid ei liikunud rivis — vabadus, millele kõrgem ülemus rännaku ajal läbi sõrmede vaatas —, vaid parempoolsel teeveerel. Nende valged kitlid olid seljal ja õlgadel higist mustaks tõmbunud. Küürus, ratsutid lõdvale lastud, tukkusid roodukomandörid ja adjutandid oma kõhnade, väljapraagitud hobuste seljas.

Igaüks soovis maksku mis maksab võimalikult rutem peatuskohta jõuda ja vilusse pikali heita.

Porutšik Avilov, haiglane, sõnakehv ja närviline noormees, kõndis oma üheteistkümnenda roodu esimese rea kõrval. Uued säärikud pigistasid tublisti jalgu, mõõga kanderihm hõõrus õlga, peas tuksles pehmelt ja raskelt veri. Kuid kõige enam vaevas Avilovit tuim igavustunne, mis teda rännakute ajal alati valdas ja millest ta mingi kerge tegevusega vabaneda püüdis. Kord murdis ta maantee ääres kasvava paju küljest painduva vitsa ja puhastas seda hammaste ning küünte abil koorest, kord peksis mõõgaga hoolikalt maha torkiva takja erepunaseid nuppe, kord, võtnud endale sihiks mingi eemalt paistva punkti, püüdis välja arvestada, mitu sammu selleni on, ja kontrollis siis end. Viimaks, sellest kõigest tüdinenult, hakkas ta «unistama», nagu ta oli seda teinud mõnikord korpuse õhtuse jumalateenistuse ajal igavuse eemalepeletamiseks. Ta küsis endalt mõttes: «Millest me siis seekord unistame?» ja hakkas meenutama kõike, millele tal oleks praegu meeldiv mõtelda või mis kuuldust või loetust kunagi varem tema kujutlust oli erutanud. Vahel kujutles ta end Prževalski või Jelissejevi taolise tuntud reisijana. Ta organiseeris ekspeditsiooni julgetest, raskuste ja ohtude vastu karastatud seiklejatest, kes värisesid juba tema pilgust. Ta avastas senitundmatuid saari ja maid ning püstitas nende pinnale vene lipu. Tema nimi sai tuntuks kogu maailmas. Kui ta Venemaale tagasi pöördus, korraldati tema auks ovatsioonirikkaid vastuvõtte. Naised külvasid teda üle lilledega ja sosistasid vaimustatult üksteisele: «Seal ta on, seal ta on, see kõige kuulsam!» Vahel kujutles ta, et manöövrid on juba läbi ja et ta läheb oma rooduga eratöödele mingi muinasjutuliselt rikka ja tingimata aristokraatse päritoluga mõisniku juurde. Mõisnikul on tütar — kahvatu, mõtliku ilmega kaunitar. Suurilma kavalerid on teda ammu oma labase tühisusega ära tüüdanud ning ta armub esimesest pilgust lihtsasse, vaesesse ja uhkesse, alati endasse sulgunud, «pettumuse pitserit laubal kandvasse» jalaväeporutšikusse. Kuuvalge öö, kohtumine vanas suures pargis, tulised armuavaldused…