Читать книгу Varjude tuisk - Aleksei Pehhov - Страница 1

Väike roheline paharet reageeris üsna valuliselt, kui ma Zagraba laant maha tegin. „Aga mida sa siis ootasid, Garret? Fanfaare?” viiksus Kli-Kli pahaselt. Pruukis mul halvustada ükskõik mida, kasvõi mõnda niru lillekest, kui kuninga narr vallandas oma kodumaa kaitseks kirgliku tiraadi.

„Ei, ma lihtsalt kujutasin Zagrabat ette pisut teistsugusena,” kostsin ma leebelt, jõudes juba hakata kahetsema, et olin selle üldse jutuks võtnud.

„Milline see siis pidi sinu meelest olema?” ei andnud Kli-Kli järele.

„Noh, ma ei tea…” venitasin ma mõtlikult, et vaid tüütust paharetist lahti saada.

„Kui sa ei tea, mis sa siis räägid mõttetusi?” Sinisilmne narr põtkas jalaga mätast, mis oli õnnetul kombel tema teele jäänud. „See ei meeldi! Too ei meeldi! Mida sa lootsid siin oma naiivse ja süütu pilguga näha?! Kas suursuguseid, üheksakümne jardi kõrguseid puid? Või vereojasid ja obureid iga põõsa all? Anna andeks, kuid seda siin pole. Zagraba on päris mets, mitte mingi muinasjutu tegevuskoht!”

„Sellest ma sain juba aru,” noogutasin vaguralt.

„Haa, või tema sa aru!”

„Kli-Kli, võta vaiksemaks,” sõnas meie ees kõndinud Angerjas pead keeramata.

Porisev pägalik heitis pika tõmmu garraklase poole solvunud pilgu, tõmbus turri ja jäi vait ning järgmise kahe tunni jooksul ei saanud temast sõnagi välja pigistada.

Me kõndisime Zagrabas juba viiendat päeva. Nojah, eks see pidi olema päris veider vaatepilt: üheksa napakat olevust, kelle seas on kaks tumehaldjat, üks paharet, üks laiaõlgne härjapõlvlane, üks pahur habemega päkapikk, üks morn rüütel, kaks sõjameest ja üks kangesti vargaliku väljanägemisega tegelane, sammuvad kuuskede vahel ja lõugavad täiest kõrist.

Miks lõugavad? Sest nad kõik on peast põrunud.

Miks nad on peast põrunud? Sest mitte keegi, kellel on vähegi oidu peas, ei roniks mingi hinna eest Laanemaale, ammugi mitte orkide manu, kes on oma külalislahkusega üle kogu Siala kurikuulsad.

Tegelikult ei olnud me nii nõdrameelsed ühti (vähemalt kui rääkida minust). Zagrabasse ronima sundis meid väga konkreetne vajadus, mida nimetatakse Vikerkaare sarveks. Mis pimeduse päralt oli meil hädasti tarvis mingisugust neetud pasunat? Einoh, oleks minu teha, ei läheks ma Hrad Speinist toda sarve tooma ka kullakoormate eest mitte. Kuid kahjuks pole ma iseenda peremees, olen omale tellimuse kaela võtnud ja pean talve keskpaigaks sarve imekaunisse Avendumi linna Maagide ordu kätte toimetama, vastasel juhul võime oma kuningriigiga hüvasti jätta.

Vikerkaare sarv, mille endisaja maagid peitsid lolli peaga Kondilosside kõige kaugemasse soppi, on ainus, mis hoiab tagasi Nimetamatut, kes on viimased viissada aastat meie vastu hammast ihunud. Ent sarve vägi on nõrgenemas ning kardetavasti juba märtsis võib nõid koos kõigi Tühimaa jõududega meile külla sadada. Loomulikult ei oota meil keegi Nimetamatut avasüli ning Maagide ordul on sarve hädasti vaja, et vaenlane jääväljadele tagasi suruda.

Nii palju siis sellest, mis asju me Zagrabas õigupoolest ajame. Hangime sarve, päästame maailma ning tegeleme muu sama mõttetu ja kasutu jamaga.

Narrus? Võib-olla tõesti. Ma ärkan igal hommikul sama mõttega, kuid miskipärast ei taha mind keegi kuulata. Ei Miralissa ega ammugi mitte Alistan Markauz.

Eks see ole mu oma süü, et võtsin vastu tellimuse, millest ei saa taganeda. Sestap peangi nüüd puhkima, rühkima, vantsima, kisama ja maadlema kõikvõimalike hädadega, mida hunnikute viisi kaela sajab.

Ent sellel tellimusel on ka omad head küljed. Kui töö tehtud, saan ma tasuks viiskümmend tuhat kullas ja kuningliku armuandmise… ainult et ma ei ole veel kuulnud, et surnud vajaksid raha või armuandmist. Laiba vajadused piirduvad tavaliselt sügava haua ja mälestuskiviga.

Miks ma seda kõike räägin? Sellepärast, et kõik, mis on meie salgaga teel Avendumist Zagrabani juhtunud, on olnud alles õrnad kevadised õiekesed. Aga Zagrabas ja eriti Hrad Speinis saame maitsta kibedaid marju. Ma ei hellita meie missiooni õnnestumise osas erilisi illusioone (kui, siis õige pisut).

„Garret, kas mõlgutad jälle lollusi?” Kli-Kli hääl tiris mind tusamõtetest välja.

„Lollused on sinu rida. Mina olen varas, mitte kuninga narr,” vastasin väiksele kiusajale tujutult.

„Sul pole vedanud. Oleksid sa narr, ei oleks sa nii haledalt orki lennanud ja kuningalt seda tellimust vastu võtnud. Istuksid praegu kodus, libistaksid humalamärjukest…”

Tundsin vastupandamatut kihku rohelõustale tubli nihvakas anda, kuid otsekui mu mõtteid lugedes vupsas ta Angerja taha, seega pidi arveteõiendus jääma pärastiseks.

Kohe, kui me sisenesime Zagrabasse, sundis Miralissa salgale metsiku tempo peale ning esimese päeva lõpuks oli mul surm silme ees. Peatusime ööseks mingil metsalagendikul ja ma kartsin, et järgmisel hommikul ma enam üles ei saa. Kui teistele meeldib nii kangesti läbi metsa tormata, siis on neil selleks täielik õigus, mina lesin parem rohus ja tõmban hinge. Kui tahavad, siis tassigu mind seljas, sest vannun Sagoti nimel, minul polnud metsas marssimiseks enam jaksu.

Ja järgmise päeva hommik oli tõesti ränk. Tuli end vägisi püsti ajada, hambad kokku suruda ja hakata astuma, jalg jala ette. Lõunaajaks olin kiire, kuid ühtlase kõndimisrütmiga siiski kohanenud ning veel ühe päeva möödudes lakkasin väsimust märkamast. Tegelikult kahtlustan, et haldjatar sokutab keedukatlasse miskit oma maagiavarudest, et me päevastel rännakutel paremini vastu peaksime.

Zagrabasse sisenemisest peale on meil tuld teinud Egrassa. Hämmastaval kombel ei suitse Miralissa nõo süüdatud lõke peaaegu üldse. Esimesel ööl tundsin kergelt muret, et tuli võib soovimatut tähelepanu tõmmata, kuid muidu üliettevaatlik haldjas paistis üsna rahulik ning seega ei tarvitsenud ka mina selle pärast oma südant vaevata.

Hoolimata mu skeptilisest suhtumisest Zagrabasse nägime nende viie päevaga, mis me läbi metsa rühkisime, hulgaliselt imelisi asju. Me läksime mööda loomaradu, mis kord ilmusid sõnajalgade ja ogamurakate puhmaste vahel nähtavale, kord jälle kadusid. Sammusime läbi Zagraba musttamme tihnikute ja männikute, üle päikesepaisteliste lagendike ja metsalilledest kirendavate välude. Hüppasime üle vulisevate, kristallselge veega ojade. Mets laius igasse ilmakaarde: penikoormate kaupa padrikut, tihedat läbipääsmatut tormimurdu, millest tuli kallist aega raisates ringi minna, kümneid aasasid ja soiseid lapikesi, mida ujutasid üle tundmatutest olenditest kubisevad veed.

Ja mitte jälgegi orkidest.

Üksnes oravad tervitasid meid vihase kädinaga ja saatsid salka pikalt, hüpates oksalt oksale ja puult puule. Üleeile, pärast lõputut ronimist üle kevadises tormis murdunud puutüvede, jõudsime imekaunile metsavälule, mida katnud lillevaip võttis silme ees kirjuks. Ent tarvitses Egrassal aasale astuda, kui lilled plahvatasid kirkaks vikerkaareks ja sööstsid taevasse, muutudes tuhandeteks igas suuruses ja igat värvi liblikateks. Kangesti uudishimuliku loomuga Kli-Kli püüdis üht neist kätte saada, kuid potsatas kellegi urgu, nii et peanupp vaevalt paistis. Kaotasime tema väljasikutamisega parasjagu aega ja narr sai nii Miralissa kui krahv Markauzi käest kõvasti võtta. Sestpeale püüdis Kli-Kli nende silma alla mitte sattuda ning matkas teie alandliku teenri seltskonnas.

Tammesalu juures, kus vulises mahalangenud lehtedest laevukesi kandev lustlik oja, põrkasime kokku metsseaga. See oli pirakas kult – kaks meest oleksid vabalt mahtunud korraga talle selga istuma. Kui sihuke loom jõuaks peolauale, jaksaks kaks kompaniid huntnäljaseid sõjamehi ta vaevalt nahka panna.

Deler kui kõige nutikam ja nobedam kribis silmapilk puu otsa. Ja seda hoolimata tõigast, et tol pöögipuul polnud maad ligi hoidvaid oksi, mida vajanuks iga enesest lugupidav härjapõlvlane, et puu otsa ronida. Kult põrnitses meid oma pisikeste mustade tigedate silmadega, uratas vihaselt ja suundus meie poole.

Ent Miralissal piisas vaid oma kollaseid silmi välgutada ja käsi ette tõsta, kui siga tardus paigale kui naelutatud ning tatsas seejärel süüdlaslikult röhkides oma teed.

Deler tunnistas oma pelgupaiga kõrguselt haldjatari siiralt imetleval pilgul ning kobis alla. Me liikusime läbi metsa hanereas, Egrassa sammus kõige ees ning meie väikese kolonni lõpus astus Alistan Markauz. Krahvi käsi ei lahkunud tema armastatud mõõga pidemelt, kolmnurkne tammepuust kilp rippus aga seljal.

Haldja sõnul oli selline rivikord juba kolm korda meil elu päästnud. Hallas porises ehtpäkapikuliku põikpäisusega, et kõik see on mõttetus ja talle ei meeldi näha oma nina ees härjapõlvlase tagumikku. Egrassa üksnes muigas selle peale:

„Niipea kui avaneb võimalus, demonstreerin ma austatud meister päkapikule rõõmuga Zagraba üllatusi.”

Üsna pea selline võimalus avaneski. Egrassa sorkis maast võetud kepiga pinda enda ees ning see varises kokku, avades meie pilgule sügava hundiaugu, mille põhi oli otsekui siiliselg tihedalt orasid täis pikitud.

„Mõtle nüüd, päkapikk, mis oleks juhtunud, kui sa poleks kõndinud mu taga,” sõnas haldjas lõbusalt, veenvuse mõttes kihvu välgutades.

Hallas ühmas nõutult, tõstis kiivri peast ja kratsis kukalt, kuid võttis oma sõnad tagasi alles siis, kui haldjas oli tema nähes kahjutuks teinud veel kaks püünist – põõsastesse peidetud vibulõksu ja otse teeraja kohale tammelehestikku riputatud hiiglasliku palgi. Kui see mürakas teele prantsataks, saaks keegi lömastatud.

„Kes need lõksud üles seadis?” küsis Laternamees, tõstes oma hirmsa kahekäemõõga vasakult õlalt paremale.

„Kes teab.” Haldjas naeratas kavalalt, vaadates lühikesele mehele ülevalt alla. „Radu on liiga palju, et kõigil silma peal hoida.”

„Kuid sina ju tead, kus milline lõks asub!” tahtis Mumr oma küsimusele maksku mis maksab vastust saada.

„Natuke maagiat – ja ongi kogu kavalus,” kostis tõmmu haldjas, kohendades s’kaši seljal.

Oli selge, et Egrassa ei kavatse oma rahva saladusi võõrastega jagada.

Kohe pärast väikest vahejuhtumit, kus asjale läinud Kli-Kli vajus rinnust saati laukasse, astus meie teele ette põder. See oli põdrakuningas, kelle sarvede laius oli üle kolme jardi. Loom tõmbas sõõrmetesse õhku, vaatas meid oma suurte sametiste silmadega ilma suurema huvita ning kadus vägevaid jalgu loopides kuusikusse. Hallas mõmises pahaselt ja kahetses, et ei taibanud elukat maha lüüa.

„Küll oleks palju liha saanud!”

Deler naeris lõbustatult ja ütles, et päkapikkudel on kogu aju nende habemetesse ära kadunud, kuidas nad muidu ei taipa, et hiidloomadega pole mõistlik jamada.

Hommikust õhtuni sädistasid, säutsusid ja laulsid puuvõrades linnud. Kui me ööbimispaigas pikali viskasime, sosistasid tammed meile unelaulu ja kakud huikasid öövaikuses rahustavalt. Miralissa ütles meie matka neljandal päeval, et me peame hoogu juurde andma ja nüüdsest hakkab salk kõndima ka öösel. Keegi (vististi mina) oiatas tasakesi, kuid loomulikult ei pööratud sellele vähimatki tähelepanu.

Taevasse kerkis täiskuu, nii et valgust oli metsas piisavalt, pealegi paistsid haldjad nägevat pimedas sama hästi nagu kassid. Nüüd möödus suurem osa ööst kõndides ning magama heitsime alles koidu eel, et pärast keskpäeva Hrad Speini poole edasi marssida.

Öösel sain ma tundma Zagraba maagilisust. Mets muutus pimedal ajal metsikuks, võõraks, salapäraseks, kuid omal kombel kauniks maailmaks.

Tammede ja vahtrate tumedad kätena sirutuvad oksad ning salapärane sosin võrades – mine võta kinni, on see tuule sahin lehtedes või tundmatute olendite vaikne jutuvada. Puudelt, põõsastest ja kõrgest rohust kostsid kõhinad, piiksud, tasased itsitused. Mõnikord jälgisid meid tillukeste silmade säredad sädemed. Rohelised, kollased, punased. Öise eluviisiga metsaasukad vaatasid meid ja vahetasid isekeskis arvamusi, kuid ei rutanud oma urgudest välja ronima, et meid tervitada.

„Kes need on?” küsisin ma Kli-Klilt sosinal.

„Sa mõtled neid lobisejaid? Minu rahvas kutsub neid metsavaimudeks. Igal puul, põõsal, lagendikul või ojal on oma metsavaim. Ära tee neist välja, nad on täiesti ohutud.”

„Need on niisama, pudilased.” Deler katsus sõrmega oma tapri vahedust. „Näeksid sa, millised vaimud on Tukumetsas! Nondest ei tea kunagi, mida oodata, aga need siin istuvad vagusi, ei tülita kunagi, ainult…”

„Ainult vahivad,” lõpetas Hallas Deleri eest.

„Täpselt,” oli härjapõlvlane kord ometi päkapikuga ühel meelel.

Ent öises Zargabas oli lisaks vaimudele muudki kummalist. Kord nägime, kuidas metsaalune põles. Tuhanded jaaniussid olid rohus süttinud smaragdroheliste, türkiissiniste ja erepunaste tulukestena. Kli-Kli püüdis kümmekond neid kahjutuid olendeid kinni, pani oma õlgade peale ning mitme minuti vältel helendas paharet otsekui pühak mõnes preestriloos, kuni jaaniussid tüdisid kuninga narril sõitmisest ära ja libistasid end maha, ühinedes oma suguvendadega elavaks kaleidoskoobiks.

Öö oli kakkude aeg. Nad liuglesid hääletult kuupaisteliste lagendike kohal, otsides toitu, kuulatades rohu seest kostvaid hääli.

Öö oli huntide aeg – me kuulsime mitmel korral nende kauget ulgu. Öö oli selliste olendite aeg, kelle nimesidki ma ei teadnud. Öö oli täis lindude häälitsusi, mis kõlasid rohkem nõdrameelse naeru moodi, kiljatusi, huikeid, sidinat, kraaksumist. Öös elas kõikvõimalikke olendeid ja mitte alati ei olnud nad kutsumata külaliste vastu lahked.

Neljal korral juhtisid Egrassa ja Miralissa meid rajalt kõrvale, me pugesime peitu ja ootasime, kuni oht möödus. Mille eest me raja kõrvale põõsastesse varjusime, seda ei vaevunud haldjad meile seletama. Kuid isegi püsimatu paharet ja riiakas päkapikk olid sellistel hetkedel vakka ning täitsid kõiki haldjate korraldusi.

Zagraba muutus öösel värvikirevaks. Värvid olid erksad ja lopsakad: haljas smaragd, õrn türkiis, jäine sinine, magus tulipunane, mürkroheline. Külma tule sähvatused täitsid metsa nõidusliku, lummava eluga. Jaaniussid veiklesid vikerkaarevärvides; hiiglaslik ämblikuvõrk küütles sinakalt ja selle omaniku, tubli kõrvitsa suuruse ämbliku keha helkis purpurselt; pehkivad kännud ergasid rohekalt; hiidseente smaragdrohelistel kübaratel, mille all võinuks inimene saju eest varju saada, pulseerisid sooned sinakalt ja oranžilt. Vees peegelduv roosa valgus eksles järveäärsete pajude okste vahel.

Hulkuvate tulukeste jahe lõõm, sinised sädemed puuvõrades, öövaimude silmade helgid; metsa, rohu, niiske maa, kõdunevate lehtede, kuuseokaste, männivaigu, tammetõrude, mee ja oja värskuse lõhn. Rääkigu Kli-Kli päeval mida tahes, Zagraba laante öine ilu, metsik ja millegagi võrreldamatu, oli mind täiesti vapustanud. Ent enamasti oli Zagraba öötundidel peaaegu must ning me pidime liikuma hõbedase kuu kahvatu helgi paistel.

Viienda päeva õhtuks jõudsime sammaldunud lehiste vahel tiirutades viimaks Kuldmetsani.

„Kiitus jumalatele!” hüüatas Laternamees oma kandamit maha heites. „Paistab, et jõuame kohale!”

„Sul on õigus,” kinnitas Miralissa. „Hrad Spein jääb siit poolteise päeva kaugusele.”

Miskipärast hakkas mul tema sõnade peale kõhus ebameeldivalt pistma. Siin see on! Oleme peaaegu kohal! See, mis alles kaks tundi tagasi näis nii kauge ja saavutamatu, oli nüüd vaid kahe päevatee kaugusel.

„Mets nagu mets ikka.” Hallas kõõritas kahtlustavalt kuldsete lehtedega puude poole. „Esmasündinud on alati ennast upitanud nagu mingid äravalitud. Võiks arvata, et neil on ka sitt puhtast kullast!”

„Loodetavasti ei avane sul võimalust seda neilt küsida, Hallas,” sõnas Angerjas pahaendelise muigega. „Orkidel pole kombeks sellistele küsimustele vastata.”

„Hakkame liikuma, tuleb edasi minna.” Milord Alistan võttis saapa jalast, raputas sealt kivikese välja ja tõmbas jalavarju jalga tagasi.

Kuldmetsa kutsuti sedasi sellepärast, et lisaks teistele puudele kasvasid seal ka kuldlehised. Need olid majesteetlikud hiiglased tumeoranžide tüvede ja laiade lehtedega, mis näisid olevat tukatikullast valatud. Kuldlehised kasvasid ainult siin, Kuldmetsas, ning nende puitu hinnati kõrgelt kogu põhjalas, rääkimata mõlemast impeeriumist ja sultanaadist. Kui orkid said kätte kuldlehise maha võtnud puuraiduri, siis kõigepealt raiuti tal tema oma kirvega käed otsast ning seejärel tehti nii kohutavaid asju, et neist ei saa rääkidagi.

„Kui sa vaid näeksid, Garret, kui ilus on Kuldmets sügisel!” õhkas Kli-Kli.

„Sa oled siin varem käinud?” küsis Deler narrilt.

Kli-Kli takseeris härjapõlvlast teatraalse põlgusega.

„Teadmiseks neile, kes ei tea: Kuldmets on mu kodumaa. See ulatub koguni Härjapõlvlaste mägedeni välja – see on terve Zagraba idapoolne ala, seega pole just üllatav, et ma tean, mismoodi ta sügisel välja näeb.”

„Muide, sügis on juba käes,” tähendasin ma pahareti õrritamiseks.

„Septembri algus,” turtsatas narr põlastavalt. „Oota, kuni saabub oktoober…”

„Ma tahaksin oktoobri alguseks olla Zagrabast võimalikult kaugel.”

„Kas su kodu jääb siit kaugele?” küsis Laternamees, silitades masinlikult värsket armi otsaees (orki jatagani jäetud mälestus).

„Tahad külla tulla?” itsitas Kli-Kli lõbusalt. „Siis pead sa kõmpima veel oma kolm nädalakest, kuni jõuad orkide territooriumi keskossa. Sealt veel kaks nädalat päris tiheda metsapadrikuni, aga edasine sõltub saatuse tahtest. Võib-olla sa suudadki paharetid üles leida, muidugi juhul, kui nad tahavad leitud saada. Orkid on meid ettevaatlikuks teinud ja teie, inimesed, armastasite vanasti meie peale oma vahvate koertega jahti pidada.”

Selles oli Kli-Klil õigus – ammustel aegadel kohtlesid inimesed paharette väga halvasti, pidades väikesi rohelisi olevusi hirmsateks koletisteks. Selleks ajaks, kui lõpuks õige sott saadi, oli kunagisest suurest rahvast jäänud alles kõigest mõni hõim.

„Kuid selle metsa ajalugu on siiski päris põnev. On see tõsi, et just siia ilmusid esmakordselt nii haldjad kui ka orkid?”

„Jah,” itsitas Kli-Kli. „Ja kargasid kohe üksteisele kõrri. Haldjatel olevat selle kohta koguni laul. „Muinasjutt kullast” on vist selle nimi.”

„„Legend pehmest kullast”, Kli-Kli. Sa ajad kõik segi,” pistis vahele meie jutuajamist pealt kuulnud Egrassa.

„Ah, mis vahet seal on!” rehmas Kli-Kli muretult käega. „Muinasjutt, legend… nagunii ei saa Zagrabas rahu olema seni, kuni elab kasvõi üksainus ork.”

„Egrassa,” palus Mumr haldjat. „Äkki jutustad meile selle legendi?”

„Seda ei tule mitte jutustada, vaid laulda. Ma laulan. Järgmises peatuskohas.”

„Sa kavatsed siis laulda keelatud laule, nõbu,” ühmas Miralissa, rebides lähima puu küljest kuldpunase lehe ja hõõrudes seda sõrmede vahel.

„Miks see keelatud on?” küsis Kli-Kli kohe Miralissalt.

„Mitte just keelatud, lihtsalt selle laulmist peetakse haldjate viisakas seltskonnas ülima lugupidamatuse avalduseks. Muidu lauldakse seda küll – põhiliselt mässumeelsed noored ja põhiliselt nurgatagustes, salakesi, et mitte riivata esivanemate au.”

„Mida selles siis nii halba on?” küsis Angerjas kulmu kergitades.

„Haldjad on seal kujutatud mitte just kõige paremas valguses, Angerjas,” torkas äkitselt vahele seni vaikinud milord Alistan Markauz, „seevastu orke näidatakse süütute valgete lambukestena. Ma võin poolte oma maade peale kihla vedada, et see lugu on inimeste välja mõeldud.”

„Milord eksib, see laul on haldja loodud. Palju aega tagasi. Te olete seda laulu kuulnud?” imestas Egrassa.

„Jah, noorpõlves. Üks teie hele hõimuvend laulis seda.”

„Neist võib seda uskuda.” Tumehaldjas kohendas hõbevõru oma peas. „Meie sugulased loobusid esivanemate võluväest, nii et ei maksa imestada, et nad võõrastele sihukesi asju laulavad.”

„Kuid sinagi lubasid seda meile laulda!” nokkis Kli-Kli Egrassat.

„See on teine asi!” nähvas haldjas kõrgilt.

Rääkigu tumehaldjad teistele mida tahes, nende suhted oma heledate sugulastega polnud just probleemitud.

Me kõndisime veel kolm tundi, enne kui haldjas andis käsu seisma jääda. Salk peatus aasal, kus kasvas tihedalt väikeseid metskarikakraid, ning lillede valevuse tõttu tundus, nagu oleks lumi maha sadanud. Sügis ei võimutsenud Laanemaal, igatahes mitte veel. Me käisime ikka veel liblikate ja metsalillede keskel.

Lilleaasa servas vulises jändriku valgepöögi juurte vahel oja, seega veega polnud meil muret.

„Jääme täna ööseks siia,” ütles Miralissa otsustavalt.

Alistan noogutas. Sellest hetkest peale, kui me olime metsa sisenenud, oli ta juhtimise täielikult Miralissale ja Egrassale loovutanud ning kuuletus kõigile nende korraldustele. Üks asi, milles milord Rotti ei saa küll kuidagi süüdistada, on ajude puudumine. Krahv sai suurepäraselt aru, et haldjad teavad metsast palju rohkem kui tema ning nende nõuandeid tasub kuulda võtta. Ehk siis juhtohjad vajadusel käest anda.

„Egrassa, sa lubasid meile laulda,” tuletas Kli-Kli pärast õhtusööki haldjale meelde.

„Jääme parem magama,” haigutas Hallas. „Öö on käes.”

Päkapikule meeldisid ainult tema rahva laulud. Midagi sellist nagu „Vasaraga kirve pihta” või „Hullude kaevurite laul”. Miski muu teda ei huvitanud.

„Ei mingil juhul!” pistis paharet ägedalt protesteerima.

„Hallas, sa oled täna vahis,” tuletas Angerjas päkapikule meelde. „Nii et ära hakka pikali viskamagi, nagunii ei saa sa täna magada.”

„Laku panni! Esimene vahikord on sinu ja Laternamehe jagu. Meie Deleriga valvame alles hommikupoole ööd, seega jõuan väheke sõba silmale lasta.”

Hallas keeras end külili ja hakkas kellestki välja tegemata jalamaid norskama.

„Kas me siis kuuleme laulu?” küsis Mumr, kellel Miralissa oli just lõpetanud õmbluste väljavõtmise.

Tänu haldjatari šamaanioskustele jäi hirmsat haava meelde tuletava inetu armi asemel üle Laternamehe lauba jooksma peenike roosa kriips.

„Jah, ma ju lubasin,” vastas Egrassa. „Kuid see nõuab saateks muusikat.”

„Milles küsimus? Mul on vilepill.” Laternamees pistis käe taskusse.

„Kardan, et oleks vaja mahedamat muusikat,” keeldus haldjas Mumri pakkumisest. „Su pill teeb liiga kõva häält. Ma tulen kohe.”

Egrassa tõusis muruplatsilt kergejalgselt püsti, läks oma pauna juurde ja võttis sealt peopesasuuruse puuplaadi. Plaadile olid tõmmatud peenikesed, pimedas vaevalt nähtavad hõbedased keeled.

„Mis see on?” küsis Deler uudishimulikult.

„G’dal,” vastas Miralissa. „Egrassale meeldib seda vabal ajal sõrmitseda.”

Egrassale meeldib musitseerida? Einoh, seda poleks küll osanud arvata. Igatahes ei olnud ma kogu meie retke kestel täheldanud, et haldjal niisugune harrastus on.

Tumehaldja krobelised sõrmed libisesid üllatava osavusega üle peenikeste keelte ning imelik pill tõi kuuldavale tasase hääle. Egrassa jätkas keelte näplemist ja üle tukkuva lagendiku voolas sulnis meloodia.

„Võtke arvesse, et tegelikult tuleks legendi laulda orki keeles. Inimkeeles ei kõla see nii kaunilt,” hoiatas Egrassa meid ja hakkas laulma.

Legend pehmest kullast

Egrassa laulis hästi, laul voolas vaikselt ja kaunilt. Sõnad mäslesid, nagu oleks kusagil kaugel käinud raevukas taplus, ning keeled nutsid, kui orkide Käsi heitis hinge, andes oma kaimule ja verivaenlasele hüvastijätuks viimase nõuande.

Haldja g’dal tõi kuuldavale nukra lõpuakordi, ning lagendiku kohale laskus rusuv vaikus.

„Ilus legend,” ohkas lõpuks Deler.

„Mis siin imestada, et haldjad sellest laulust suurt ei pea. Milord Alistanil on õigus: teie rassi ei näidata siin kuigi heas valguses,” tunnistas Mumr.

„See-eest orkid on nii üllameelsed,” kostis Miralissa põlastaval ilmel.

„Mitte kuigi heas valguses… nii üllameelsed…” osatas Kli-Kli. „See on kõigest tobe laul, tegelikult pole midagi seesugust kunagi juhtunud!”

„Kust sina seda tead?” Deler viskas end hobusetekile siruli ja haigutas laialt.

„Sest see on kõigest legend. Selles pole raasugi tõtt! Kui haldjad ilmusid Kuldmetsa, ei hakatud siin midagi läbi rääkima. Orkid tormasid kohe taplusse. Ja kindlasti ei kutsunud haldjad ja orkid üksteist sõpradeks.”

„Kuid Eldoniessa oli päriselt olemas. Ta oli meie rahva esimene ja viimane kuningas,” jahutas Miralissa natuke Kli-Kli sõjakust. „Tema lapsed asutasid haldjakojad.”

„Aga Argad elas kaheksasada aastat hiljem ja jõudis mäletatavasti peaaegu et Lehestikuni välja, te suutsite hädavaevu tema maleva Mustmetsa servas peatada,” õiendas paharet. „Ning inimesed ilmusid Sialasse tuhat seitsesada aastat pärast neid sündmusi, seega ei saanud Eldoniessa, Argad ja inimene kuidagi üksteisega kohtuda. Ja haldjad ei ole sugugi sellised idioodid, et teha nooleotsi kullast. Ja orkid ei ole nii juhmid, et taguda jatagane pronksist. See on kõigest legend, treš Miralissa.”

„Kuid tunnista, Kli-Kli, et see on ilus legend,” sõnasin mina.

„On tõesti,” noogutas väike narr armulikult. „Ja pealekauba väga õpetlik.”

„Õpetlik? Mida ta siis õpetab, paharet?” küsis Alistan Markauz kepiga lõkkes surkides.

„Seda, et ei maksa inimesi usaldada ega uskuda, muidu võid oma kodu alatiseks kaotada,” vastas paharet.

Keegi ei hakanud vastu vaidlema. Seekord oli kuninga narril tuline õigus: oleks meil voli, notiksime me maha kõik vaenlased, seejärel sõbrad ning lõpuks ka üksteist.

Tol ööl tulid mu juurde taas luupainajad ning mingil hetkel, kui koleduste segapuder mu peas hakkas üle ääre ajama, tegin silmad lahti.

Hommik oli juba käes, kuid kõik alles magasid, välja arvatud Laternamees. Hallas ja Deler põõnasid, lükanud oma kohustused lepliku Mumri kaela. Märgates, et ma olen ärkvel, noogutas sõdur vaikides. Ma lamasin veel natuke, imestades, et Miralissa ei kiirusta üles tõusma ja teisi üles ajama. Kas haldjatar otsustas lasta rühmal enne viimast sööstu jõudu koguda?

Ilmselt nii.

Kusagilt aasa servast kostis Kli-Kli tasast üminat. Paharet lonkis metsaveeres ja jomises lihtsat laulukest. Seega polnud ma ainus varajane ärkaja.

„Mida sa laulad?” küsisin ma talle lähemale astudes. „Ajad kõik üles.”

„Ma tasakesi. Maasikaid tahad?” Kli-Kli ulatas mulle kaabu, mis oli ääreni täis oivalisi maasikaid.

Marjad lõhnasid hullutavalt ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.

„Sa oigasid jälle läbi une, Tantsija. Nägid halba und?”

„Ju siis.” Kehitasin hooletult õlgu. „Õnneks ei jää mul unenäod meelde.”

„See ei meeldi mulle,” ütles paharet kulmu kortsutades. „Keegi tahab, et sa neid näeksid.”

„Ja kes see keegi on?”

„Näiteks Isand. Või tema käsuline – Lafresa.”

„Sa ikka oskad sõpradel tuju tõsta,” ütlesin ma Kli-Klile. „Lähme, teeme lõkke üles, kuni teised magavad.”

„Sa mine ees. Ma teen maasikatele lõpu peale ja viin kaabu Delerile tagasi.”

„Hm… Kli-Kli, kas sa siis ei näe, et see on nüüd mahlaga määritud? Sa litsusid pooled maasikad puruks!”

„Tõesti või? Selle peale ma ei mõelnudki.” Paharet silmitses mõtlikult oma kätetööd. „Ma leian lihtsalt, et purustatud maasikad on tsipake maitsvamad kui muidu. Äkki ma peaksin kaabu ojas läbi loputama?”

„Parem mitte, teed ainult hullemaks,” arvasin ma ja läksin tagasi.

Kli-Kli on nagu väike laps; nagu ta ei teaks, et Deler räuskab nüüd rikutud kaabu pärast terve päeva! Ja pidi see narr nüüd veel Isandat ja Lafresat mainima!

Isand, va kuriloom, on teinud meile rännaku algusest peale kaikaid kodaraisse loopinud, kuid kes ta sihuke on, ei tea me seniajani. See närakas on kõikvõimas, kättemaksuhimuline ja võiks vägevuselt võistelda mõne jumalaga. Kuid paistab, et meid niisama käpalöögiga maha lüüa ei paku härrale pinget, mistõttu ta õrritab ja kiusab meid, nagu jaksab, ning kui me ajame tema järjekordse kurikavala plaani lörri, ei kurvasta ta põrmugi, vaid mõtleb kohemaid välja veel peenema ja ohtlikuma. Nagu ka Nimetamatule, ei meeldiks Isandale sugugi, kui me tooksime Vikerkaare sarve hauakoobastest välja. Ent kui Nimetamatu jaoks on see elu ja surma küsimus, siis Isanda puhul paistab olevat tegemist järjekordse kapriisiga.

Lafresa on Isanda käsualune ning ehkki ta näeb välja nagu kahekümnene, peab tal vanust olema mitusada aastat, igatahes nii oli see ühes minu unenäos. (Jah, kujutage ette, mul lõi hiljuti välja prohvetlike nägemuste nägemise anne!) Ja veel on Lafresa minu teada kõige vägevam šamaanitar (või peaks ütlema naisšamaan?). Isanda teenijanna valdab keelatud nõiakunsti Kronk-a-Mori, mille abiga ta tappis kaks meie kaaslast, kui me varastasime võtme ja jätsime ta pika ninaga. Ja kui aus olla…

„Vaata, kuhu astud, tapuritv!” kraaksatas kellegi jäme hääl kusagil mu jalge all.

Pidin ehmatusest äärepealt tiivad sirutama ja pikali lendama. Igatahes hüppasin päris kõrgele.

„Ma olen oma elus kõiksugu asju näinud, kuid seda mitte, et tapuridvad niiviisi hüppaksid! Hei! Kuhu sa vaatad, lollakas?! Vaata alla! Alla!”

Maas istus olend, kes meenutas kummalist rohutirtsu, kiili ja soku ristandit. Just nii. Jalad olid sel tillukesel olevusel nagu tirtsul, pea ja keha olid soku omad ja läbipaistvad kiletiivad paistsid olevat päritud suurelt kiililt. Keha oli üleni kollase-mustatriibuline. Ühesõnaga, mu ees istus ei keegi muu kui legendaarne kiiliksikk. Mõõtmetelt oli ta kõige rohkem minu peopesa suurune.

„Noh, kaua sa kavatsed mind jõllitada?” küsis sama hääl.

Alles siis nägin ma, et kiiliksiku turjal istus inimene, mu väikese sõrme mõõtu. Kuldsed kiharad, viril nägu, pealaest jalatallani lillas sametis, seljal tilluke vibu. See olend põrnitses mind kaunikesti ärritunud moega.

„Flinn!” ahhetasin ma.

„Milline läbinägelikkus, joogu metsavaimud mu verd! Kas sa oled alati nii tark või ainult hommikuti? Vii mind kähku haldjatari juurde!”

„Millise haldjatari?” jahmusin ma mehikese häbematusest.

Kiiliksikk tõusis õhku ja jäi tiibadega täristades mu nina ette rippuma. Ta turjal istuv flinn vaatas mind sõjakalt.

„Kas kõik tapuridvad on nii juhmid või oled ainult sina sihuke mulle ette sattunud? Treš Miralissa Musta Kuu kojast. Tunned sellist?”

„Jah…”

„Ära siis tuku, vaid vii mind tema juurde, idioot!” röögatas mehike.

„Mis kära see on?” küsis Kli-Kli, kes oli märkamatult ligi hiilinud. „Ah soo, flinn on end kohale vedanud!”

„Ma sulle näitan „kohale vedanud”, rohenägu!” sai too vihaseks.

„Ütled, et rohenägu?” Kli-Kli tõmbas silmad hoiatavalt vidukile. „Mokk maha, kribu, või muidu läheb sul haprasti!”

„Hea küll, hea küll, mis sa norid,” tõmbus flinn kohe tagasi. „Ma teen ju tutvust!”

„Tutvus tehtud. Mis põhjusel sa siis end kohale vedasid?” küsis Kli-Kli, rõhutades eriliselt sõnu „kohale vedasid”, kuid flinn tegi näo, et ei kuulnud solvangut, ning lõõritas:

„Sõnumid! Informatsioon! Uudised!”

„Mine siis ja edasta. Näed, haldjad on juba üles tõusnud.”

„Mind tuleb tutvustada, sa ju tead, nii on kombeks,” ütles flinn vissis näoga, nagu oleks talle hapusid tikreid suhu topitud.

„Küll ma juba tean,” ohkas Kli-Kli. „Kõik te olete ühe kiiliksiku sabaga löödud! Lähme siis pealegi. ”

Kiiliksikk lendas tiibade põrinal pahareti õla kõrval. Mina järgnesin neile kui aueskort.

„Leedi Miralissa, lubage teile tutvustada flinni… Kribu, mis su nimi oligi?”

„Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust, puupea,” sisistas flinn suud naeratusse vedades.

„Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust.”

„Mul on rõõm tervitada oma venda väikerahva hulgast oma lõkke ääres. Mis sind siia tõi, Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust?” küsis Miralissa sõbralikult noogutades.

„Sõnumid. Informatsioon. Uudised,” vastas Aarroo tseremoniaalse fraasiga ja sundis kiiliksikku maanduma.

„Kas sa otsisid just mind või on sinu uudised ükskõik millisele tumehaldjale?”

„Ma otsisin just sind. Musta Kuu koja pea saatis mitu mu venda otsima teid, treš Miralissa, kuid leidmisõnne oli ainult minul. Ja seda sellepärast, et mina oskan mõelda.”

„Õnn soosib väärikaid,” vastas haldjatar kiidukukele tõsiselt. „Kas soovid maitsta meie toitu ja juua meie veini?”

„Meeleldi!” hüüatas Aarroo ja hõõrus peatse söömingu ootuses oma tillukesi käsi.

Egrassa oli juba söögipoolise eest hoolt kandnud ning rahuloleva flinni ette ilmus pisike kuldtaldrik, täis Hallase keedetud putru, ja tibatilluke peeker aroomikat veini. Nähtavasti tassib haldjas neid miniatuurseid toidunõusid kaasas spetsiaalselt juhuks, kui peaks trehvama kiiliksikkudel ratsutavaid jutupaunikuid.

Ma puudutasin Kli-Klid küünarnukist ja kutsusin ta kõrvale, et flinn, Sagot hoidku, meie jutuajamist ei kuuleks.

„Mispärast selle mutukaga niiviisi jännatakse? Kas poleks lihtsam välja uurida, mis asjus ta meie juurde tuli, ja alles siis teda toita?”

„Oh, Garret!” sõnas paharet ja laksutas pettunult keelt. „Muidugi poleks lihtsam. Ta on ju flinn! Neile ei tohi häbematust andeks anda, muidu need lendajad, kes topivad oma nina igale poole, kuhu pole vaja, istuvad sulle täiesti pähe, ent ka iidseid kombeid ei maksa rikkuda. Kui oleks olnud midagi pakilist või mingi oht ähvardamas, oleks ta meile seda juba teatanud, kuid kuna asi kannatab oodata, siis on parem nende tobedatest reeglitest kinni pidada. Kohe pistab ta oma pudru nahka ja räägib ise kõik ära. Sa ole parem tänulik, et ta saadeti meile sõnumit tooma, muidu ei oleks me ainult kostiga pääsenud. Priitahtlikena töötavad flinnid nõuavad sõnumi toomise eest tavaliselt midagi kaalukamat kui kõhutäide. Lähme tagasi, ma tahan kuulata, mida sel pläralõual öelda on.”

Flinn oli eine peaaegu lõpetanud. See pisike sell pugis näljase hiiglase aplusega, kiiliksikk kiikas üle peremehe õla taldrikusse ja mökitas peenikese häälega paluvalt nagu uppuv hiir. Aarroo-mis-ta-nüüd-oligi lükkas kiiliksiku koonu ärritunult muudkui eemale.

„Kas teil pole selle suure poti põhja enam midagi jäänud? Flolidal ei jäta teid enne rahule, kui miskit hamba alla saab,” torises flinn peekrist veini lonksates.

Egrassa haaras puulusika, võttis katlast tubli lusikatäie ning kiiliksikk sööstis tiibadega täristades seda hävitama nagu näljane kull kana kallale.

Selle aja peale ärkas Hallas üles. Päkapikk haigutas, nägi hommikust söövat flinni, lõi suu kinni, nii et hambad plaksusid, ja kukkus ägedasti silmi hõõruma. Selle protseduuri järel vaatas Hallas uuesti Aarrood, kuid too polnud, nagu oligi oodata, kuhugi kadunud ja jätkas mälumist, kõõritades mornilt jahmunud Hallase poole.

„Imelik,” lausus päkapikk mõtlikult ja tonksas magavat Delerit küünarnukiga. „Hei, lotu! Me nagu ei joonud eile midagi. Miks mulle siis pisikesed mehikesed viirastuvad?”

Deler ärkas, heitis Aarroole pilgu ja ütles:

„See on flinn, sa rähnihabe!”

„Mis flinn, Nimetamatu päralt! Deler, flinnid on olemas ainult muinasjuttudes ega söö minu enda keedetud putru!”

„Päkapikud on inimestest veel hullemad,” kuulutas Aarroo pahaselt, pöördudes nähtavasti kõigi lagendikul viibijate poole. „Mis puutub pudrusse, armuline, siis ainult lugupidamisest treš Miralissa vastu ei viska ma seda lurri teile habemesse! Ma pole elu sees midagi nii jälki maitsnud!”

Päkapikk ahmis sihukese jõhkruse peale vaid õhku ega osanud midagi vastu kosta.

„Nõndaviisi.” Flinn lükkas taldriku sügava ohkega eemale. „Kõikidest seadustest on kinni peetud.”

Aarroo vilistas kiiliksiku lähemale, ronis talle turjale, tegi meie kohal tiiru ning, jäädes õhus paigale, kuulutas poollauldes:

„Sõnum! Treš Eddanrassa, Musta Kuu koja pea, saadab oma tütrele Miralissale tervituse ja kurva teate. Treš Edontassa langes kokkupõrkes Veriste Kirveste klanniga. Samas tapluses langes ka treš Epevlassa. Nüüd on treš Miralissa tõusnud lehekrooni päriluses treš Melenassa ja treš Epilorssa järel kolmandaks. Treš Eddanrassa palub oma tütrel nii kiiresti kui võimalik koju naasta, jättes muud asjatoimetused sinnapaika. Sõnum on edastatud. Kas saadate vastuse?”

„Kuidas see juhtus?” küsis Miralissa teravalt.

„Sõnum on edastatud. Kas soovite vastust saata?” ajas flinn oma joru.

„Vastus on selline: seni, kuni pole lõpule viidud asjatoimetus, mille kodade nõukogu mulle eelmisel aastal usaldas, ma koju ei tule.”

„Kuuldud,” noogutas flinn tähtsalt ning kiiliksikk tegi meie kohal veel ühe tiiru.

„Täpselt nagu vesikiil.” Mumr lasi kadedalt vilet, jälgides muinasjutulise olendi lendu.

„Informatsioon! Tasuta!” lõõritas flinn ja tõmbas näo krimpsu. Nähtavasti ei meeldinud talle tasuta midagi teha. „Punasalust, mis jääb Tšu linna taha, on kadunud kõik linnud. Nagu ka metssead, põdrad, hundid ja peaaegu kõik metsavaimud.”

„Miks?” küsis Egrassa lühidalt.

„Kui ma teaksin, poleks informatsioon tasuta,” vastas Aaroo ärritunult. „Mulle ütles seda suure kännu vaim, mis elab siit kolme penikoorma kaugusel. Ta ei teadnud ise ka suurt midagi, igatahes püüavad pisiasukad viimasel ajal sellest piirkonnast eemale hoida. Ja hoiavad oma suud lukus.”

„Totter informatsioon!” Hallas sikutas ärritunult oma habet.

„Nagu puder, selline ka informatsioon,” sai flinn vihaseks ja tema kiiliksikk pistis tigedalt sumisema. „Kui päkapikk tahab irvitada, siis hankige uudiseid kelleltki teiselt! Las habemik toob neid teile ise!”

„Ole vait, Hallas!” tuli Angerjalt kiire käratus.

„Palun andke mu teenrile andeks, austatud Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust,” sõnas Miralissa lepitavalt.

„Teenrile?” küsisid päkapiku huuled hääletult.

Deler viibutas Hallasele rusikat. Päkapikk läks näost punaseks nagu sepaääsil hõõgvele aetud metall-leht, kuid ei lausunud sõnagi.

„Nii juba läheb,” ühmas flinn rahulolevalt ning kiiliksikk tegi meie kohal kolmanda tiiru.

„Kas me lähme läbi selle salu, leedi Miralissa?” tahtis teada Alistan Markauz.

„Paraku küll. See on kõige otsem tee.”

„Kuid on ju ka teisi teid?” küsis krahv täpsustuseks, rõhutades iga sõna.

„On, aga kui me lähme läbi Punasalu, siis jõuame Kondilosside juurde homme õhtuks. Ringiga minnes kaotame viis-kuus päeva. Pealegi kulgeks tee orkide asustatud maade serva mööda. See oleks liiga ohtlik.”

„Mitte ohtlikum kui koht, kust on pagenud kõik metsavaimud,” ei olnud Egrassa nõoga nõus.

„Me riskime.” Haldjatari silmad sähvatasid.

„Sina oled meie suguvõsas vanem, sina otsustad.” Haldjas tõstis käed üles, näitamaks, et ei kavatse Miralissaga vaielda.

„Uudised!” ütles flinn, oodanud ära kõneluse lõppu. Ja laulis: „Tervelt kolm tükki! Esimese uudise hinnaks on selle kangust täis päkapiku tants.”

„Mis asja?!” möiratas Hallas. „Päkapikud ei tantsi iial kellelegi!”

„Siis on mul kahekordselt vedanud!” naeris flinn kahjurõõmsalt. „Kui tahate kuulda esimest uudist, siis las päkapikk tantsib. Kui ei taha, lendan ma minema. Mulle antud ülesande olen ma juba täitnud ja räägin siin teiega vaid viisakusest.”

„Ah sa väike…” Päkapikk kargas püsti ja surus käed rusikasse.

„Ta tantsib,” ütles Alistan Markauz kindlalt.

„Mida?! Et mina hakkaks…”

„Sõdur, see on käsk! Tantsi!” Kaardiväekapteni hääles helises teras.

„Tantsi, sõber.” Deler patsutas päkapikule rahustavalt õlale. „Mõtleks kus asi – tantsida flinnile. Kujutle, et sa tantsid minule.”

See otsustas asja. Päkapikk turtsatas põlglikult. „Et päkapikk tantsiks härjapõlvlasele? Ennemini tantsin ma flinnile.”

Ja tantsiski. See paistis olevat mingi päkapikkude sõjatants. Igatahes kargas Hallas sõjakirkaga vehkides ning see meenutas rohkem taplemist kui rõõmsat tantsu. Arvatavasti ei olnud Kuldmets sihukest etteastet veel näinud. Laternamees toetas päkapiku ponnistusi pillimänguga. Kli-Kli plaksutas rõõmsalt käsi, Deler oli naerust lõhki minemas.

„Kõik!” teatas päkapikk lõpuks lõõtsutades.

„Te, päkapikud, tantsite veel kehvemini kui teete süüa,” kuulutas flinn halastamatult.

Deler jõudis Hallasest õigel hetkel kinni krabada ja ta ohutusse kaugusse tirida.

„Kuidas jääb uudisega?” Miralissa püüdis kõigele vaatamata viisakaks jääda.

„Uudis… Kuldmetsas on nähtud inimesi. Nad edestavad teid kahe päevaga. Üle kahekümne mehe. Kõik relvastatud. Üks naine. Mingeid vappe ma riietel ei näinud.”

„Kuhu nad suundusid?”

„Nad liikusid Punasalu poole. Kahe päeva eest oli seal veel rahulik.”

„Võin oma hinge panti panna, et see on Balistan Pargaid oma meestega,” ütles milord Alistan kulmu kortsutades.

„Ja Lafresa. Nad jõuavad sissekäigu juurde meist tükk maad varem,” nohises Kli-Kli.

„Arvad, et pärast apsakat võtmega on nad otsustanud meid sissekäigu juures varitseda?”

„Võib-olla, Garret, aga võib-olla ka mitte.” Haldjatari silmist paistis rahutus. „Nad võivad ka riski peale välja minna ja püüda kõige magusamat tükki kätte saada.”

„Sarve?”

„Jah. Kui sa räägid meie juttu kellelegi edasi, otsin ma su üles,” pöördus haldjatar flinni poole.

„Küll ma juba tean, et haldjate saladustesse on parem nina mitte toppida. Ma vaikin kui haud,” porises flinn.

„Ega keegi neist meestest polnud vigastatud?” küsisin ma temalt.

„Ühel polnud vasakut käelaba.”

„Need on nemad.”

Noh, kui ilma käelabata, siis on see raudselt Koolnunägu. See rajakas jahib mind ammust saati ning kui ta viimati üritas mind valgusse saata, raius Hallas tal käelaba küljest. Koolnunägu töötab mõjuvõimsa Mänguri heaks, nagu kutsuvad teda Isanda teenrid. Mängur on keegi tähtis nina Avendumis ja just tänu tema hoolitsusele oleksin ma äärepealt eluga hüvasti jätnud. Praeguse seisuga kuulub Koolnunägu seega Balistan Pargaidi kaaskonda.

Kui mõni veel ei tea, siis krahv Balistan Pargaid on Isanda teener ning tema majast ma paningi pihta võtme, mille abiga me loodame pääseda Hrad Speini südamesse. Sellesama võtme pidi Lafresa toimetama isiklikult Isanda kätte, ent ma näppasin selle ära ning Balistan Pargaid ja Lafresa asusid meid taga ajama.

Seni on meil kuidagi õnnestunud neid ära petta ning isegi kohtulahingust polnud neil abi. Mumr raius milord Pargaidi võitleja tükkideks ning seejärel jäi kõik järsku vaikseks. Balistan Pargaid haihtus koos oma kaaskonnaga, jättes meid pead murdma, kuhu ta ometi minna võis. Lafresa kadus silmapiirilt juba millalgi Sagra kohtu kahevõitluse ajal, nüüd paistab, et ta suundus joonelt Hrad Speini ning krahv on vahepeal talle järele jõudnud. Arusaadav, miks Lafresa ei kartnud Zagrabasse siseneda, eks ta lootis oma šamaanioskuste peale. Pealegi polnud tal valikut: võti on kadunud ja selle kohaleviimise tema ülesandeks teinud Saadik läheb väga tujust ära, Isandast rääkimata.

„Milline on teine uudis?” pöördus Egrassa flinni poole.

„Teise uudise hind on näputäis suhkrut.”

„Meil pole suhkrut,” teatas Hallas kahjurõõmsalt. „Ega me mingid pagarid ole. Tahad, ma tantsin sulle veel kord?”

Päkapiku sõnad kõlasid väljakutsuvalt.

„Oh ei! Mu süda ei pea teist korda sihukesele vaatepildile vastu! Mida teil oleks suhkru asemel anda?”

Me vahetasime omavahel pilke. Pimedus teab, mis võiks sõnumitoojat huvitada.

„Mul on kommi!” hüüatas järsku Kli-Kli.

„Näita!” sirutas Aarroo kaela õieli.

Kli-Kli tuhlas rutakalt oma riiete arvukais taskuis ja õngitses välja üksjagu lömmis, kuid kiiskavasse kuldpaberisse keeratud kompveki. Küllap kandis ta seda kaasas juba Avendumist saadik.

Flinn uuris kommi tähelepanelikult ning lausus igavleva näoga, just nagu teeks meile tohutu teene. „Rämps muidugi, kuid käib kah. Viska maha.”

Minu meelest oli see teesklus ning tegelikult kompvek meeldis talle. Flinn lasi kiiliksikul maanduda otse maha visatud kommi peale ja hakkas seda oma ratsu kõhu alla siduma.

„Uudis! Kuldmetsas on nähtud inimest. Riietatud halli keepi, nägu ei paista. Relvastatud odaga. Kõnnib kiiresti, peaaegu peatusteta. Teist nelja lennutunni kaugusel. Tuleb otse siiapoole. Kuldmets oleks justkui meega määritud, ma pole elu sees siin nii palju võõraid näinud. Ah jaa! Ma ei soovita teil teda tülitada – metsavaimude sõnul on ta sõdalane.”

„Me pole ka just kingsepad,” protesteeris Deler.

„Kui metsavaimud ütlevad, et mees on sõdalane, siis me võtame tavaliselt seda kuulda, kuid eks te ise tea. Kolmanda uudise hind on tolle pikavuntsilise tapuridva sõrmus.” Flinn nõksas peaga Alistan Markauzi poole.

„Milline neist?” küsis krahv.

„Kindlasti mitte see hõbedast sinu vapiga,” irvitas väike väljapressiga. „Te, inimesed, olete nende suguvõsavidinate osas hirmus tundlikud. Nende küsimine oleks selge rumalus, te ei annaks neid nagunii. Mulle meeldib see teine, punase rubiiniga.”

Alistan võttis ilma mingi kobinata sõrmuse sõrmest ja pani selle maha. Flinn naeratas rahulolevalt, ning sõrmus rändas kompveki kõrvale kiiliksiku kõhu alla.

„On su uudis seda väärt?” küsisin mina.

„Eks te ise otsusta. Uudis! Orkid on lähedal.”

„Kus?” Egrassa käsi sirutus vibu järele.

„Tšu linna varemetes. Nad on kuuekesi. Tavalised piilurid. Nad ei oska teid oodata. Istuvad seal oma järgmised viis päeva.”

„Kust sa tead?”

„Kuulsin,” muigas flinn. „Üks neist sattus lõksu, murdis jala ja praegu sonib palavikus, nii et ainult viis neist on võitlusvõimelised. Te võite neile otsa peale teha või ka kaarega mööda minna.”

„Me võtame su informatsiooni teadmiseks. On see kõik?”

„Jah. Rohkem uudiseid pole. Head aega!”

Kiiliksikk tõusis unnates õhku ja lendas kõhuga karikakraid riivates metsa suunas minema. Vaesekesel oli päris kenake koorem kanda ja ma imestasin, et ta üldse suutis sihukese lastiga lendu tõusta.

„Flinnid on kõiksugu sõrmuste peale kangesti maiad,” valgustas mind Kli-Kli.

„Võtan teadmiseks.”

„Ilge mölakas!” Hallas saatis lahkuvat flinni kurja pilguga.

„Mida sa siis flinnist ootasid?” teeskles Kli-Kli üllatust. „Nad teenivad elatist uudiste müütamisega.”

„Aga mis keelab tal meid orkide kambale maha müümast? Küllap esmasündinutel juba leidub, millega tasuda meie asukoha teadasaamise eest. Mina neid könne ei usalda.”

„Ta teeks seda, kui esmasündinud soostuksid temaga rääkima. Kuid nad ei pea flinne mitte millekski, need aga on liiga uhked, et säherdust suhtumist sallida.”

„Paneme asjad kokku!” Egrassa ajas end maast üles. „Meil on veel terve päev pimedani aega ja öö varuks. Me peame täna läbi kõndima nii pika maa kui vähegi võimalik.”

„Mida me orkidega teeme?”

Mumri küsimus oli põhjendatud – kusagil eespool olid esmasündinud, ehkki nad ei osanud meid oodata.

„Tapame ära,” ütles Egrassa vilksamisi Miralissa poole vaadates ning too noogutas. „Muidugi võime ka ringiga mööda minna, kuid vaenlasi oma selja taha jätta poleks kuigi mõistlik.”

„Aga mida teha selle isandaga, kes meie taga sammub? Teate mis, me Deleriga jääme maha ja esitame talle paar küsimust!”

„Hallas, sul pole ajusid ega kujutlusvõimet!” Härjapõlvlane rääkis oma paarimehega liigse viisakuseta. „Sinul pole muud, kui saaks aga kirkaga vehkida. Flinn ütles ju, et too inimene on ohtlik ja temast tuleb eemale hoida! Ja isegi kui me temast jagu saaks, siis kuidas me pärast salga üles leiame? Kas sa selle peale mõtlesid? Või oskavad päkapikud alates tänasest jõlkuda metsas teelt eksimata?”

„See pole keerulisem kui käia kaevanduskäikudes,” porises Hallas.

„Mina küll ei taha metsa ära eksida ja jõuda ühel ilusal päeval orki koopasse,” nähvas Deler.

„Keegi ei jää siia,” katkestas milord Alistan päkapiku ja härjapõlvlase nägeluse. „Kui see mees tahab meie kannul käia, siis käigu. Kui ta jõuab meile järele ja ründab, siis anname vastulöögi. Mulle teeb rohkem muret meid Hrad Speini juures oma penidega ootav Balistan Pargaid ja see Punasalu.”

„Pargaidiga tegeleme siis, kui me temani jõuame,” ütles Angerjas, kellel oli kott juba kokku pandud.

„Punasalu pärast ei maksa samuti väga muretseda,” sõnas Miralissa s’kaši õlale heites. „Metsavaimud võisid sealt lahkuda sajal erineval põhjusel. Loodame parimat.”

„Ja valmistume halvimaks,” pomisesin ma tasakesi, kuid haldjatar siiski vist kuulis mind.

„Kli-Kli!” Härjapõlvlase hääl oli väga vaikne, kuid pilk ei tõotanud paharetile midagi head. „Mis sa mu kaabuga tegid?!”

Paharet pidas paremaks end minu selja taha peita. Alati on nii – tema teeb pahandust ja mina andku aru.