Читать книгу Varjude tuisk - Aleksei Pehhov - Страница 2

„Kli-Kli, mis siin varem oli?”

„Kas sa siis varemete järgi aru ei saa? Linn loomulikult!”

Lamasime paharetiga kahekesi maas, hallide sammaldunud kivide hunniku taga peidus. Meie kõrval kõrgus ribijas sammas samast kivist, mis terve Tšu linn, ja seegi oli kattunud paksu tumeda samblaga.

Kuldlehiste ja lehtmändide vahel kerkisid iidse linna varemed. Sammas siin, müürijupp seal, natuke maad edasi, hundimarju täis põõsa juures kokkuvarisenud kaarvõlviga ehitis, veel kaugemal hiiglaslik sisselangenud kupliga hoone. Ja niiviisi nii kaugele, kui silm ulatus. Varemed kasvasid otse pehme sambla seest, uppusid sellesse, lämbusid sõnajalgade ja astelpõõsaste rägastikku, ägasid võimsate kuldlehiste juurte all. Arvatavasti oli see linn kunagi olnud suursugune ja ilus, kuid kunagisest hiilgusest olid järel vaid minevikuviirastused. Nüüd polnud see muud ajakoidest puretud kivid.

„Ma näen, et mitte küla. Kes siin elasid?”

„Kust mina tean?” nipsas narr õlgu kehitades. „Need varemed mäletavad ogrede lahkumist Tühimaale ning orkide ja haldjate Sialasse saabumist. Mina ei saa kuidagi teada, kes siin tol ajal elasid. Kuid usu mind, Tšu on väga ilus. Või siis oli väga ilus.”

„Sa oled ka siin jõudnud käia?”

„Muidugi mitte. Lihtsalt Tšu pole Zagrabas ainus mahajäetud linn. Sealkandis, kus minu hõim elab, on veel üks, väga selle sarnane. Me panime talle nimeks Bu. Too linn on Tšust palju paremini säilinud.”

Päev veeres õhtusse, päike vajus silmapiiri taha ning puuokste vahelt tungisid läbi vaid üksikud kiired. Metsas kiskus hämaraks. Tõmbasin oma miniatuurse välevibu lähemale ja kontrollisin sajandat korda, kas see on laetud.

Mu suureks rõõmuks ja Kli-Kli sügavaks pahameeleks oli Alistan Markauz jätnud meid siia, seniks kuni teised orkidega õiendavad.

Ja õigesti tegi! Varas ja narr pole loodud kähmlusteks ega taplusteks. Paharet oli selle osas küll teist meelt, kuid otsustas torisedes siiski minu seltsi jääda.

„Kra-a-a! Kra-a-a! Kr-a-a-a!”

Linnu kraaksatus hõljus sünge kummitusena üle varemete, seintelt vastu kajades ja hüljatud paiga rahu häirides. Korraks sähvas üle tiidakil sambatipu ja puutüvede paarsada jardi eemal loodud loitsu sinakas helk, misjärel võttis taas maad väljasurnud linna vaikus.

„Hakkas pihta,” ütles Kli-Kli end püstakile ajades. „See on Miralissa töö.”

„Ma ei kuule midagi.”

„Seda parem. See tähendab, et teised ka ei kuule. Ootame.”

Ja me ootasime. Minutid venisid lõpmata kaua.

Paks samblavaip summutas samme ning me kuulsime jooksjat alles siis, kui meid lahutas kõige rohkem kümme jardi. Kli-Kli näpistas jube valusasti mu kätt ja nookas samba suunas. Algul pidasin ma jooksjat Egrassaks. Ainult et miks polnud haldja käes mitte tema tavaline s’kaš, vaid jatagan?

Muidugi ei olnud see mitte haldjas, vaid ork. Kaks rassi on selleks omavahel liiga sarnased, et nende eristamiseks piisaks ühest pilgust. Sagot tänatud, et me lamasime kivide taga ja ork ei saanud meid näha.

„Mida sa ootad?! Läheb ära ju!” kähistas Kli-Kli, võttes vöölt viskenugade esimese paari.

Narril oli õigus. Kui esmasündinu pääseb eluga minema, hoiatab ta omasid ning me maksame oma peadega. Vaenlane oli nii lähedal, et mööda laskmine nõudnuks erilist osavust.

Plaks!

Nool tungis õhukesest rõngassärgist vaevata läbi ja jäi selga turritama. Ork komistas ja prantsatas näoli samblasse. See, et ma olin jooksvale vaenlasele selga lasknud, ei tekitanud minus vähimaidki süümepiinu. Oleks tal vaid võimalus olnud, oleks ta pikemalt mõtlemata teinud nii minule kui Kli-Klile otsa peale.

„Kas sa tapsid ta ära?” Kli-Kli surus ennast hirmunult minu vastu.

„Justkui,” kostsin kõhklevalt, viivitades vibupüssi langetamisega.

„Selles asi ongi, et justkui. Tal jätkub nutti surnut teeselda!” kahistas paharet, kuid ei tõtanud asja lähemalt kaema.

„Kli-Kli, nool on talle vaata et sulgedest saati selga tunginud. Kuidas ta saaks elus olla?”

„Ma ei hakkaks igaks juhuks talle lähemale minema,” hoiatas narr mind.

Hirm ja kahtlus on alati nakkavad. Nüüd piidlesin ma liikumatut orki kartlikult. Äkki on paharetil õigus ja esmasündinu vaid teeskleb surnut? Igatahes jatagan oli tal endiselt käes.

„Hea küll,” ohkasin ma. „Arvesta, et ma teen seda üksnes sinu rahustuseks.”

Olin sunnitud mõne sammu võrra lähemale minema ja laskma orki selga teisegi noole. Sihukese sadistliku teo peale vennike isegi ei võpatanud.

„Noh, kas nüüd veendusid, et ta on elutu kui kivi?”

„Peaaegu.” Narr tipsis ettevaatlikult laiba juurde ja tonksas surnud orki saapaninaga. „Kiitus jumalatele, sa tegid talle otsa peale.”

„Ei ole nad nii hirmsad midagi, surelikud nagu inimesedki.”

„Kui sa tabad neid ootamatult.”

Egrassa hääl sundis mind järsult ümber pöörama ja vibupüssi tõstma.

„Garret, kui minu asemel oleks ork olnud, oleksid sa juba surnud. Pealegi pole sul vibupüss laetud. Mis teil siin juhtus?”

„Ork, üks neist esmasündinutest, kelle te pidite tapma. Garret lasi ta maha, kuid mina nägin teda esimesena,” seletas Kli-Kli, raatsimata kogu au mulle jätta.

„Ei, Kli-Kli, see pole nende hulgast.” Haldjas keeras laiba ringi ja kummardas orki kohale, uurides kiretult tolle nägu. „Miralissa tõmbas neile liikumatusevõrgu ümber ja me nottisime nad kõik maha, nad ei jõudnud silmagi pilgutada. Neli lõkketule ümber, veel üks haavatu kõrval, kokku kuus. Me tapsime nad kõik.”

„Kust siis see välja ilmus? Või on see ork mu haige kujutlusvõime vili?” pobises paharet pahaselt.

„Lihtsalt see teie närune flinn ei pidanud vajalikuks meile seitsmendast teatada,” mühistas müüri tagant ilmunud Hallas. „Ma ütlesin kohe, et ei tasu seda lendavat tolgust usaldada!”

„Seal, kus oli seitsmes, võib olla ka kaheksas,” lausus Egrassa mõtlikult.

„Ning samuti üheksas ja kümnes,” ei saanud paharet jätta haavale soola riputamata.

„Lähme teiste juurde, siis otsustame, mida teha.”

Hakkasime haldja kannul astuma, Hallas nohises meil sabas. Egrassa juhtis meid enesekindlalt läbi võssa kasvanud varemete labürindi. Igast küljest vaatasid vastu häving ja kõdu, ent samal ajal oli see paik… ütleksin, et ilus. Ilus oma kummalisel, aastatuhandete mõistatuslikkust kandval moel.

Sambad ulatusid sama kõrgele kui kuldlehiste ladvad või siis lösutasid sammaldunud tükkidena maas. Üks postamendil seisev kuju oli ajahambast nii rängalt puretud, et enam polnud võimalik aru saada, kas see pidi kujutama inimest, orki või kedagi hoopis teist, kes oli elanud Sialas enne halli ajastut.

Vaevu hubiseva lõkke ümber lamava nelja orki laibas turritas kaugelt rohkem nooli, kui olnuks vajalik. Miralissa ja Egrassa olid hoolitsenud selle eest, et asi ikka kindel oleks. Vähe maad eemal vedeles iidvana lehtmänni all veel kaks surnukeha.

Egrassa rääkis milord Alistanile lühidalt minu tapetud orkist.

„Flinn ei pruukinud teda näha, kui ork istus kuskil peidus,” arvas Miralissa, näppides mõtlikult oma tumerohelise kuue käist.

„Ta lihtsalt ei tahtnud näha, mileedi.” Hallas ei suutnud ikka veel unustada oma etteastet pisikesele sõnumitoojale.

„Hallas, Deler, Mumr, Angerjas! Võtke paaridesse ja otsige üles koht, kus see seitsmes ork ennast peitis,” käskis Alistan Markauz.

Angerjas noogutas kõigi eest ning Metsikud kadusid varemetesse.

„Tunni aja pärast läheb täiesti pimedaks.” Milord Alistan vaatas kissis silmil taevasse. „Kas jääme siia või liigume edasi?”

„Sõltub sellest, mida me sõdurid leiavad,” vastas Miralissa väsinult,

„kuid ma pooldaksin edasi liikumist. Praegu on täiskuu, valgust on piisavalt, me saame hommikuni vabalt kõndida, seejärel puhkame ja pärast seda jõuame kohe Hrad Speini juurde.”

„Mina arvan samuti, nõbu, et me ei peaks siia jääma. Võiksime teha puhkepeatuse, kui Punasalust välja jõuame.”

„Garret, lähme vaatame surnuid,” kutsus mind Kli-Kli.

„Mind laibad ei huvita.”

„Aga võiks!”

Sellal kui paharet tapetute vahel luusis, laadisin ma vibupüssi kahe uue noolega.

„Osavalt tehtud, leedi Miralissa. Rohelise üksuse parimaid traditsioone silmas pidades! Kiitus minu poolt,” ütles Kli-Kli tagasi tulles haldjatarile.

„Noh, kui juba sina kiidad mu tööd…” naeris too.

„Ei, tõsiselt. Me viskasime liikumatusevõrgu, misjärel oli meil viis sekundit aega neid nooli täis pikkida. Arvan, et kui võrk lõpuks purunes, ei saanud need kaks ikka veel mõhkugi aru ja lasid end vastu vaidlemata maha lüüa. Kes haavatule otsa peale tegi?”

„Deler,” vastas Alistan Markauz. „Aga kust sina haldjate rünnakuvõtteid nii hästi tunned?”

„Ma oskan mitmes keeles lugeda,” teatas Kli-Kli täiesti asjakohatult.

„See ka mõni uudis, et sa teisi sugeda oskad,” ütles Deler, kuulnud narri sõnu vaid poole kõrvaga. „Me peame siit kaduma, milord Alistan. Üks lipsas meil käest.”

„Sai minema! Neid oli seal kaks. Sealpool, siit natuke edasi, on mingi kaevu moodi asi. Seal nad siis kükitasid. Üks jooksis õnnetul kombel Garretile sülle, teine pani edelasse. Vigastamata, milord. Ma püüdsin talle järele minna, kuid samblas kaovad jäljed ruttu.” Angerja nägu oli morn. „Ja ma pole ka jäljekütt. Siin oleks Kõutsi tarvis, viibigu ta valguses…”

„Mida nad kaevus tegid?” küsis Alistan Markauz ning Mumr ulatas vaikides talle mingi riideräbala.

„Inimene?”

„Jah, milord, ta on surnud, nägu puha ribadeks, kuid ma tundsin ta riiete järgi ära,” noogutas Laternamees. „Ta oli kahevõitluse ajal Balistan Pargaidi meeste hulgas.”

„Selge pilt. Orkid teavad nüüd, et Kuldmetsas on võõrad, ja toda põgenikku me enam kätte ei saa,” sõnas Miralissa kurvalt. „Me peame siit kiiresti lahkuma ja jõudma Hrad Speini sissekäigu juurde enne, kui esmasündinud meid kinni püüavad.”

„Kas te mõtlete nende eest Kondilossidesse pakku minna, mileedi?”

„Mitte tingimata. Esiteks pole nad lollid. Sestpeale, kui kurjus hauakoobaste alumistel tasanditel ärkas, käivad esmasündinud sellest kohast penikoorma kauguselt mööda. Mitte miski, isegi mitte haldjate lähedus, ei pane orke tegema sihukest rumalust nagu minema Kondilosside idavärava juurde.”

„Ärme siis kauem viivita.” Markauz andis Egrassale noogutusega märku, et ta hakkaks ees minema.

Ning me salk astus öhe.

Öösel läheb metsas pimedaks ruttu ja samas kuidagi märkamatult. Alles jooksis jalge all kitsas vaevunähtav rada, ja juba on see täielikult pimedusse mattunud.

Puud, oksad, põõsad lahustuvad kõike endasse mähkivas öösõbas, neist jäävad pelgalt mälestused (seal oli mänd, aga seal, kus praegu paistab vaid tintmust pimedus, kasvas vana vahtrapuu) ning ainult kui tõstad pilgu taevasse, võid näha omavahel läbi põimunud puuokste siluette, mis varjutavad taevavõlvil süttinud tähti.

Sa komberdad mitu pikka, vaevalist minutit pimesi, pingutad nii väga midagi näha, et silmadel hakkab valus. Siis aga veereb jumalate põuest tõrksalt välja täiskuu.

Ta meenutab Isilia juustu suurt tumekollast kera, tema pind on samamoodi täis auke ja vagusid. Kuu toob valguse ja kallab selle öösse, valab vihkudena magavasse metsa, laseb kiirtel mängelda tukkuvate kuldlehiste okste ja tüvede vahel, tantsiskleda lagedatel sündivas udus, mis kerkib samblast valgete joomedena ja sirutub ülespoole. Kuuvalgus muudab metsa kauniks ja muinasjutuliseks. Kuupaiste muutis ju ka iidse Tšu linna varemed imeliseks.

Langedes ajahambast puretud nimetute ebajumalate nägudele, lasi hõbedane valgus paista neil elavatena ja see pani meie kujutlusvõime liikuma.

Uh-hu-hu-u-u! Öökulli või mingi teise linnu huige veeres tihkete lainetena mööda kuuvalguse vihkusid, kajas lehtmändidelt, kuldlehistelt ja surnud hoonete seintelt tagasi.

Kogu maailm ja kogu Zagraba hingasid õrnu hõbedasi niite, mida ketras täiskuu värten. Oli sama valge kui päeval ning üksnes tähed olid kuu ülesärkamise pärast pahased. Nad tuhmusid ja koguni nihkusid maakerast eemale, et mitte langeda öise valgusallika lummusse.

Salk liikus kärmel sammul ning meile etteheitvalt järele vahtinud Tšu linna puuslikud jäid peagi kaugele taha. Rada lookles sinka-vonka, kord ilmudes nähtavale, kord jälle kadudes teeäärsesse võssa. Tunni aja pärast kadus see täielikult ning edasi tuli meil rühkida läbi tiheda kuusiku.

Kahused, torkivad käpad tükkisid meile näkku, nii et tuli käsi kaitseks üles tõsta ja pead all hoida. Jõudsin läbi selle okkalise ja lahkusetu padriku tungides kõik maapõhja needa. Mu ees astunud Mumr vandus mis hirmus, kui Angerjas lasi ühel oksal liiga vara tagasi langeda ja see Laternamehel üle näo sihmas. Vaevalt olin ma ainus, kes hingas kergendatult, kui kuuskede vahel hakkas jälle rada paistma.

Tee suundus allamäge, kuusik asendus lehtmetsaga. Nüüd kõmpisime üle madalate küngaste, kus kasvasid vahtrad ja õitsvad punakulmupõõsad. Väikesed punased õiekesed pidid päevavalges ilmselt paistma verepiiskadena, ent praegu hõbelesid nad kuupaistel nagu kogu ülejäänud metski.

Me läksime mööda järvekallast, mustas vees peegeldusid kuu ja tähed, ronisime järjekordsest künkast üles ja tümpsisime jälle alla, hüpates üle oma teed tõttava ojakese. Punakulmusid kasvas siin tublisti rohkem kui järve ääres. Nad laiutasid igal pool, kuhu pilk ka ei langenud, tõrjudes välja teisi põõsaid ja isegi puid.

„Vaata, üks on siiski jäänud,” pomises Kli-Kli mu selja taga.

„Millest sa räägid?” küsisin vastu.

„Vaata, seal okste vahel on metsavaim. Näed, silmad sädelevad? Flinn ütles, et nad kõik on Punasalust läinud.”

„Kas me siis kõnnime juba Punasalus?”

„Kus me siis sinu meelest oleme? Säde tänaval või?” nähvas Kli-Kli sapiselt. „Selge see, et Punasalus!”

„Pole see nii punane ühti, sa ajad jälle midagi segi, Kli-Kli,” ühmas Laternamees kahtlevalt.

„Tee silmad lahti, Mumr! Praegu on ju öö! Kuid päeval, eriti septembri algul, punetab siin kõik punakulmu õitest.”

„See koht pole metsasalu moodigi,” toetasin ma Laternameest.

„Lollpead!” tõmbus narr torssi ja lõpetas meiega rääkimise.

Paharet oli täna pahas tujus. Minu meelest oli ta väga närvis.

Mina aga ei tundnud midagi erilist ja ka Valder püsis vakka. Nojah, ta on vaikinud sellest ajast peale, kui ma nägin unes Isanda vanglat. Võibolla on surnud ülemmaag mu lõpuks rahule jätnud ja oma teed läinud? Haa! Eriti seda loota ei maksa.

Kes see Valder on? Ma olen temast justkui juba rääkinud. Valder oli võlur, kes sai mõni sajand tagasi Vikerkaare sarve pärast surma, kuid on nüüd mulle pähe pugenud… Olgu peale, see on pikk jutt, võib-olla ma panen kunagi oma mälestused kirja ja siis saate te kõigest lähemalt teada.

Rada sahises jalge all, mu silme ees õõtsus Laternamehe selg. Mitusada sammu olin ma astunud sestpeale, kui me lahkusime Tšu linna varemetest?

Öö selgroog oli ammu murtud, tähed ujusid üle taevakupli, kuu paistis aina eredamalt. Siin olid punakulmud vallutanud terve metsa, neid kasvas peaaegu et iga kuldlehise all. Need neetud põõsad ei paistnud otsa lõppevat. Kõige rohkem ärritas nendest õitsvatest põõsastest tulev hapukas lõhn. See tungis jõhkralt sõõrmetesse, poolteise tunni pärast lõhkus mu pea sellest valutada ja kogu aeg kippus aevastus peale.

Mida sügavamale Punasalusse me liikusime, seda pinevamaks muutus vaikus. Enam polnud kuulda harjunud tuulesosinat, okste sahinat, öölindude huikeid ega putukate suminat. Ei paistnud ühtegi jaaniussi… ega ka mitte metsavaimusid. Öös heljus üksnes meie sammude kahk.

Kogu mets näis olevat surnud. Vaikus rõhus ja tekitas ebamäärast ärevust. Koguni kuupaiste paistis nüüd elutu, kattes kõik kahvatuselooriga.

Tagantpoolt kostis tupest välja tõmmatava relva suhinat. Pöördusin vaatama. Milord Alistan kõndis, paljastatud mõõk käes, näol sünge ja murelik ilme.

„Mulle ei me-e-eldi see va-a-ikus,” pomises Kli-Kli sõnu venitades.

„See pole veel kedagi tapnud.”

„Ära sa ütle, Garret. On ikka küll,” kostis meie kõiketeadja.

Järgmise pooltunni kestel ei lausunud me üksteisele sõnagi. Igaüks kuulatas kõikjale valgunud vaikust, lootes tabada kasvõi mingit heli peale meie sammude sahina.

Alati on nii. Sa ei pane taustahelisid kunagi tähele, pead neid enesestmõistetavaks. Seal siristab linnuke, seal tiristab rohutirts, siin kahisevad lehed. Ent pruugib kõrvale harjumuspärastel helidel kaduda, kui sa hakkad kõigist neist kõrvalistest ja ajuti tüütutest säutsudest ja krabinatest puudust tundma.

„Oleme kohal,” sisistas Hallas läbi hammaste ja surus võitluskirka tugevamini pihku.

Rada lõppes sillaga, mis näis olevat sama vana kui Tšu. Ma ei imestaks, kui selle oleksid ehitanud samad meistrid. Ent erinevalt linnast polnud sild põrmugi lagunenud.

Sild oli ehitatud kividest, kolmkümmend jardi pikk ja kaks jardi lai. Kaks meest mahtusid seal vabalt kõrvuti kõndima. Kummalgi küljel jooksis käsipuu aset täitev kõrge, inimesel vööni ulatuv kivirinnatis. Iga viie jardi järel kasvasid rinnatisest välja sambad, mil võis olla kõrgust kaks mehepikkust. Arvatavasti olid nad kunagi toetanud katust (millest enam polnud jälgegi). Aga võib-olla pole katust kunagi olnud ja sambad tehti üksnes ilu pärast.

Sild ühendas kas jääraku või kuristiku kaht külge – ma ei näinud, mis see oli, sest järsud kaldad kadusid pimedusse ja hetkel nähtamatust põhjast tõusvasse hõbedasse uttu.

„See on Punasalu süda,” teatas meile Kli-Kli.

„Kas me peame selle ületama? Miskipärast tundub see koht kuidagi kahtlane.”

„Ärge muretsege, milord Alistan, sild on kaljust tugevam ja püsinud siin tuhandeid aastaid,” rahustas Miralissa kaardiväekaptenit. „Ärme viivita.”

„Oodake!” Angerjas tõstis käe ja silmitses pingsalt salu vastaskülge. „Leedi Miralissa, Egrassa, võtke vibud ja meie Deleriga läheme teisele poolele.”

„Angerjal on õigus. Kui seal on varitsus, siis notitakse sillal meid kõiki kanakarjana maha,” arvas härjapõlvlane ja vahetas oma armastatud kaabu kiivri vastu.

„Hästi,” noogutas Alistan Markauz lühidalt. „Minge.”

Härjapõlvlane jooksis ees, tema tapri tera helkis kuupaistel ähvardavalt. Egrassa ja Miralissa seisid laskevalmis vibudega. Kaks sõjameest jooksid üle silla ja kadusid punakulmupõõsastesse.

Ma hakkasin mõttes lugema. Kui jõudsin kuueteistkümneni, tuli Angerjas nähtavale ja viipas meile. Oli meie kord minema hakata. Varsti jäid teisele kaldale maha ainult Egrassa endiselt pingule tõmmatud vibuga ja Laternamees, kes kaitses haldja seljatagust võimalike ohtude eest.

„On siin sügav?” küsisin ma paharetilt, kui olime jõudnud silla keskossa.

„Ma olen siin nagu sinagi esimest korda.”

„Sa lihtsalt tunned neid kohti nii hästi…”

„Kohtade tundmine ei tähenda veel, et ma oleksin neis varem käinud, Garret. Kuidas päkapikud ja härjapõlvlased oma maa-alustes labürintides teed leiavad? Nad on mägede lapsed ja neil pole tarvis iga kord välja uurida, kus on ida ja kus lääs. Paharetid, puunümfid, haldjad ja orkid – kõik me oleme Zagraba lapsed ja me ei eksi siin kunagi ära. Me teame alati, kus me asume, pole tähtis, mis metsaosa see parajasti on. Teil inimestel on raske sellest aru saada.”

Asusime jälle teele. Punakulmud hakkasid hõrenema. Kuused ja lehtmännid tõrjusid põõsad kõrvale ning too neetud õielõhn oli peaaegu hajunud. Vaikus aga püsis. Olime ikka veel Punasalus.

Astusime muudkui edasi. Kerge kott hakkas ajapikku mind maadligi kiskuma, rõngassärk oli õlad marraskile hõõrunud ja rõhus selga, jalad olid tinarasked ja valutasid. Ammu tulnuks teha puhkepeatus, kõmpisime järjepannu juba mitmendat tundi, kuid Egrassa hoopis kasvatas tempot, püüdes meid võimalikult kiiresti Punasalust välja viia.

Kli-Kli haistis esimesena, et midagi on pahasti. Ta komistas, vaatas ringi ja tõmbas öist õhku sõõrmetesse.

„Kli-Kli, ära jää seisma!” porises Hallas.

„Midagi on valesti,” ütles paharet häiritult.

„Mis nimelt?”

„Ma ei tea,” porahtas narr ja kiirustas edasi.

Seejärel seisatus Egrassa ja andis käe tõstmisega märku, et me kuss oleksime. Haldjas kuulatas pikalt öise metsa sünget pimedust ning lausus seejärel Miralissale midagi orkide kurguhäälikutest kubisevas keeles.

Haldjatar vastas samas keeles ja Egrassa juhtis meid edasi. Haldjad seirasid alailma ümbrust. Ma ei pidanud vastu ja vaatasin tagasi, kuid seal ei paistnud muud kui kuupaistel hõbetav kitsas metsarada, mõlemal küljel morn kuusemüür.

„Mis toimub?” küsis Alistan Markauz.

„Praegu ei toimu veel midagi, milord, ärge ainult maha jääge,” vastas haldjas, liikudes juba peaaegu jooksusammul.

Miralissa pobises midagi enda ette ja vehkis aeg-ajalt kätega. Ma mõistsin õudusega, et ta punub jooksu pealt mingisugust loitsu. Joogu mind pimedus, miks nad ei või meile öelda, mis toimub?!

Kli-Kli kalpsas mu ees, kott põntsus tal seljal – pisikesel paharetil polnud kerge Egrassaga sammu pidada.

Paharet vääksus tasakesi. Algul arvasin, et ta lõõtsutab sedasi pingutusest, kuid siis taipasin: Kli-Kli niutsus hirmust. Vaat siis tuli ka mul hirm naha vahele.

Ja mitte väike.

„Kli-Kli!” käratasin talle. „Anna kott siia, sul on siis kergem kõndida!”

Narr vaatas mulle otsa. Tema sinised silmad olid täis loomalikku õudu. Ma pidin oma ettepanekut kordama, kuni ta lõpuks taipas, mida ma temast tahan. Paharet ei hakanud vastu vaidlema ja ulatas oma nodi täis väikese märsi kohemaid minule.

„Mis toimub?” kordasin ma juba kõlanud küsimust.

„Flööt!” piiksatas narr.

„Pimeduse nimel, mis flööt?!”

„Lihtsalt kõnni kiiresti, eks?”

Oligi kogu jutt.

Ent varsti ma kuulsin seda. Kuulsin ja algul keeldusin uskumast, et see võimalik on. Vaikuse lõhestas kristalne trillerdus. Vaevu kuuldav heli. Tundmatu flöödimängija, kes oli ilmselt purjuspäi otsustanud öises metsas väheke musitseerida, tundus asuvat üsna kaugel. Flööt katkestas öörahu nii ootamatult, et ma jäin seisma kui maasse naelutatud ning Deler põrutas mulle otsa.

„Liiguta jalgu, Garret, kui elu armas! Ma ei tea, mis seal tagapool on, kuid tunnen, et see ei tähenda meile midagi head.”

Egrassa hakkas jooksma. Taas kostis flöödimängu, nüüd juba palju lähemal, ja siis alles jõudis mulle pärale, kes see liigub meie poole. Oli ainult üks elusolend, kes häälitses nii väga flööditrillerduse moodi. Orkid kutsusid seda koletist õudusflöödiks ehk h’san’koriks.

„Sagot päästa meid kõiki!” karjatasin mina.

„Ära selle peale küll lootma jää! Anna jalgadele valu, Garret!”

Ja me andsime. Trillerid kostsid järjest lähemal. Flöödihelid piitsutasid meid valusamalt kui haraline piits. Missugune see elajas ka polnud, kelle nimega meid kauges lapsepõlves hirmutati, igatahes jooksis ta meist palju kiiremini.

„Ma… arvasin… et nad… on kõik… ammu… välja… surnud… või üldse… tühipaljas… muinasjutt,” ähkis Laternamees.

Ta viskas oma kompsu maha, nüüd oli tal ka oma kahekäemõõga raskust vaevaline kanda. Kuid kõige raskem oli Alistan Markauzil. Lõpuks andis kaardiväekapten alla, viskas kiivri põõsasse, seejärel kilbi ning siis jõudis järg ka väikese sõjanuia kätte. Krahvi ainsateks relvadeks jäid mõõk ja pistoda.

„Nagu… näed… mitte… kõik,” kähistas Kli-Kli. „See paganamas… on täitsa… elus… ja näljane… Ta ei ole… muinasjutt…”

„Miks me jookseme?” lõõtsutasin mina. „Veel kolm minutit sihukest jooksu, ja ma annan otsad.”

„Et ta sind… ära ei sööks… loll! Ootame… kuni Miralissa… saab loitsu valmis!”

Palusin mõttes, et see juhtuks juba rutem. Sagot, kui sa kuuled mind, kiirusta teda takka!

Puud sulasid kokku tumedaks virvendavaks uduks. Maailm ahenes kitsaks rajaks, Kli-Kli seljaks, hingelduseks mu rinnus, Miralissa pominaks ja jahiretkele asunud h’san’kori möireteks. Higi voolas silmadesse, juuksed kleepusid otsaette. Ma tahtsin seisma jääda, maha variseda ja siiasamasse surra. Kuid kõik jooksid ja minul ei jäänud muud üle kui nendega kaasa joosta.

„Viska… kott… maha… mõlemad,” soovitas Kli-Kli pugisedes.

Ma viskasin kergendusega tema märsi kõrvale, seejärel heitsin seljast ka enda oma ning jaksasin kohe paremini joosta. Saaks veel rõngassärgi seljast – ent selleks tuleks korraks peatuda ja peatumine tähendas praegu otseteed koletise kõhtu sattumist.

Flööt trillerdas… ning hetk hiljem vastas talle teine.

„Neid on kaks!” kiunatas Kli-Kli.

Selsamal hetkel lõpetas Miralissa pomisemise ning teest paremat kätt tõmbusid põõsad laiali, avades käigu.

„Sinna!” hüüatas haldjatar õhku ahmides.

Meid polnud vaja keelitada. Niipea kui me rajalt ära keerasime, sulgusid põõsad meie taga ja maha tambitud rohi tõusis jälle, nagu meie jalad poleks seda puutunudki. Olime sattunud kuusikusse, kus meid ümbritses pilkane pimedus. Sähvatas kummaline välge ning üle mu keha jooksid külmajudinad.

„Me oleme nüüd nähtamatud, kuid heitke igaks juhuks maha!” käskis Miralissa. „Kli-Kli, sinu rahvas teab kaitseloitsusid. Haldjate nõidusel pole h’san’koridele peaaegu mingit mõju. Aita!”

„Ma ei oska!” pistis ehmunud paharet hädaldama. „Ainult natuke seda, mida vanaisa õpetas!”

„Tee, mida suudad!” sisistas haldjatar vihaselt, puistates õhku mingisugust pulbrit.

Kli-Kli noogutas ja pistis vurrina keerlema. Pärast kümmet pikka sekundit kukkus ta maha, ja üheks üürikeseks viivuks värvus maailm me ümber roosaks. Ma ei tea, mis see oli, kuid Miralissa noogutas tunnustavalt.

„Hüva, ärge nüüd liigutage! Ärge isegi hingake! Te olete nüüd flöödi jaoks kõigest puujuured. Vähemalt minut aega…”

Viimaseid sõnu pomises ta väga-väga vaikselt.

Olime me alles portsu otsa lennanud!

H’san’koride kohta pole peaaegu midagi teada. Arusaadav ka, sest need, kes on neid kohanud, pole tavaliselt kellelegi midagi rääkinud, põhjuseks mõistagi äkiline elust lahkumine. Seetõttu piirduvad meie teadmised õudusflöötidest haldjate ja paharettide hirmsate legendidega, mis räägivad salapärastest metsakoletistest, ja mõne üksiku surnud flööte kujutava gravüüriga (isiklikult minul puudub nende peletiste väljanägemisest vähimgi ettekujutus).

Kaks seni avastatud h’san’kori laipa müüsid eriti vaprad trapperid, kes käivad koguni Kuldmetsas küttimas, meeletu raha eest maha (üks eksemplar läks Maagide ordule, teise ostis keegi kollektsionäär). Ja veel, umbes kolmsada aastat tagasi korraldas üks erakordselt julge ja rumal Ääremaa parun h’san’korijahi. Pool jahisalgast sai surma, kuid üks metsaline suudeti elusalt kinni võtta. Flööt ei jäänud ootama, kuni ordu maagid vesiste suudega kohale kiirustavad. Ta murdis puuri, kuhu inimestel oli jätkunud lollust teda pista, pilbasteks ning tegi lossi ühes naaberkülaga maatasa. Seejärel ootas ta ära maagide saabumise ja nottis nad peaaegu kõik maha. Ilmnes, et võitlusmaagia ei avalda h’san’korile vähimatki mõju, mistõttu kaotati kolm adepti ja seitse akolüüti. See oli puhas õnn, et ordumeeste seas juhtus olema ülemmaag, kes sai koletisest jagu, lajatades lähima veskiga talle pähe.

Kuid see kõik oli kauges minevikus. Meil polnud leidlikku ülemmaagi ega ülearust veskit kusagilt võtta. Me saime vaid tasakesi maas lebada, tegemata ühtegi liigutust, vaevu hingates. Jälle kostis flöödi trillerdus. Oh, nii lähedalt, pimedus mind võtku! Esimesele flöödile vastas kohe teine.

„Ma olen puunott, ma olen nähtamatu,” sosistasin ma hiljukesi. Juuksed olid mul hirmust püsti.

Kli-Kli äigas mulle valusasti jalaga ja pani sõrme suule. Ma pilgutasin silma kinnitamaks: sain aru, olen kuss.

Meie pelgupaigast avanes rajale väga hea vaade. Ühtelugu lõhestasid vaikuse trillerdused ning ma sain vaid paluda Sagotit, et meid ei märgataks.

„Nad ajavad kedagi taga!” kähistas Mumr, teenides Angerjalt valusa vopsu.

See, mida ma hetk hiljem nägin, talletus mu mällu igaveseks.

Mööda rada jooksis inimene. Isegi mitte ei jooksnud, vaid lendas, pannes sellesse kogu oma jõu. Tundmatu jalad vaevu puudutasid maad, ta kihutas teda taga ajavate koletiste eest minema suurte hüpetega. Saabas puudutab maad, äratõuge, ning mees lendab tubli kolm jardi edasi, järgmine äratõuge, järgmine pikk hüpe. Oleksin võinud kihla vedada, et hea tahtmise korral oleks ta suutnud hobusega võidu joosta. Hall keep lehvis selja taga otsekui öölinnu tiivad, nägu oli kapuutsiga varjatud. Mees hoidis käes musta varre ja väga pika lehekujulise otsikuga torkeoda.

Nelja sekundiga oli inimene nähtavale ilmunud, meist mööda sööstnud ja puude vahele kadunud.

Ja siis nad tulid.

Flööt hakkas jälle laulma ning käänaku tagant kargas välja olend. Ta jooksis mööda nii kärmesti, et ma ei jõudnud teda õieti nähagi – jaburalt pikkade käte ja jalgadega puna-must-roheline olevus. H’san’kor kadus siuhti silmist. Elukas oli nii ametis saagi jälitamisega, et meid ta ei märganud, pealegi olime tänu Miralissale ja Kli-Klile muutunud natukeseks ajaks tema silmale nähtamatuks.

Veel kord kõlas päris lähedal flöödihüüd ning meist mööda vuhisenud h´san´kor vastas talle.

Teine peletis tormas rajale, komistas ootamatult ja jäi seisma otse meie pelgupaiga vastas. Lillakalt hõõguvad silmad vahtisid otse meie poole. Ma surusin end maad ligi. Nüüd sai seda olendit lähemalt silmitseda.

Väga pikk, kolme mehe kõrgune kuju paistis veidralt kiitsakas. Tal olid tohutult pikad käed ja jalad, pead kandev kael oli sama kõhn kui ülejäänud keha. H’san’kori pea nägi välja nagu nahaga üle tõmmatud kentsakas konnakolju.

Ma ei näinud elukal mingit karva ega soomuseid, kogu nahk oli punamusta-roheliseks triibutatud. Nina asemel oli must auk, mille kohal põlesid hiigelsuured lilla leegiga silmad, peas turritasid lühikesed keerdus sarved ning tema suu… Miskipärast arvasin ma tal olevat palju hambaid, ent kui peletis ajas lõuad laialt irevile, nägin enda üllatuseks seal kõige rohkem viit kõverat kollast tüügast. Ei mingit turvist ega riideid, see-eest hoidis pikkade küünistega parem käsi midagi oganuia laadset ja vasak… H’san’kori vasak käsi hoidis kotti, mille ma olin mõne minuti eest maha visanud.

Tundsin, kuidas kõhus hakkasid jääussid vingerdama. Ta ei saa meid näha! Ta ei tohi meid näha!

Elukas tõstis koti nina juurde, nuusutas, turtsus ja viskas selle eemale.

Kuskil kaugemal kõlas võidukas flöödiviis, ilmselt oli esimene koletis inimese lõpuks kätte saanud. See juhtis lähedal oleva h’san’kori tähelepanu kõrvale, ta kallutas pea küljele ja kuulas kaaslase kutset. Võiduhüüd asendus valuröögatusega ning seejärel võttis öises metsas taas maad kurdistav vaikus.

Laternamees lamas mu kõrval ja ma kuulsin, kuidas ta süda klopib. Peas vasardas küsimus: miks elukas nii valjusti kisendas? Nähtavasti polnud ma ainus, keda see küsimus vaevas. H’san’kor astus rajal mõned ebalevad sammud sinnapoole, kust oli kostnud röögatus…

Korraga lahvatas maailm jälle roosaks, mu ihul lakkamatult jooksnud torkiv judin kadus, Miralissa ja Kli-Kli loitsud haihtusid ning … koletis nägi meid. Ähvardavalt urisedes ja põõsaid raginal murdes hakkas ta meie poole tulema.

„Hajume!” Miralissa oli juba jalul. „Ründame teda igast küljest, kõik korraga!”

Ma olin hirmust keeletu! Haldjatar leelotas loitsu, sõdalased tõmbusid tahapoole, püüdes h’san’kori endale järgnema meelitada, aga mina seisin ja vaatasin, kuidas see otsekui elavaks saanud surm meile läheneb. Lillakalt leegitsevates silmades põles näljane tuli.

Egrassa nool vihises läbi õhu ja ma ärkasin tardumusest.

„Lase, Garret!” karjuti mulle.

Ma sain elukale pihta, raskenooled tabasid teda täpselt rinna keskele ning ma asusin vibupüssi uuesti laadima, nüüd juba jäänooltega, sest tavalistest polnud mingit kasu, nagu muide ka haldja nooltest. Neid oli eluka keres juba kuus tükki, kuid need ei paistnud teda sugugi häirivat.

H’san’kori ees lahvatas roheline tulemüür (samasugune nagu see, mille Miralissa lõi Nimetamatu teenrite pesas). H’san’kor peatus, röögatas nii, et mul läksid kõrvad lukku, ja virutas nuiaga vastu võlutõket. Ilmsesti oli see üks eriline nui, sest müür vajus silmanähtavalt viltu.

„Ma ei suuda teda kaua hoida!” hüüdis haldjatar. „Egrassa, Garret, sihtige silmadesse! Lööge tal silmad peast!”

Selleks ajaks oli haldjas eluka keha pealaest jalatallani nooli täis pikkinud. H’san’kor astus sammu tahapoole ning seejärel ründas uuesti müüri. Haldjatar oigas pingutusest, püüdes tõket püsti hoida. Ma lasin arbaleti metsalisse tühjaks, jäänooled lendasid kõlinal kildudeks, vaenlasele vähimatki kahju tegemata.

„Võitlusmaagia ei mõju temale!” hüüdis Kli-Kli, saates lendu paar viskenuga. „Võta tavalised! Sihi silmadesse!”

„Mul said nooled otsa!” karjus Egrassa.

Jälle möire, hoop, müüri vuhvatus ja Miralissa summutatud oie.

„Võta minu omad!” Haldjatar sosistas meeleheitlikult uut loitsu.

Egrassa sööstis tema poole, Kli-Kli jättis veel ühe noaga hüvasti… H’san’kor näis inimkõnest suurepäraselt aru saavat. Ta nägi, et ma sihin tema kõige haavatavamasse kohta, jättis meid lahutava müüri ründamise katki ning samal hetkel, kui ma vajutasin mõlemale päästikule, kattis ta silmad käega.

Laks! Laks! Mõlemad nooled tabasid käelaba. H’san’kor saatis minu poole kurjakuulutava pilgu, mis tõotas mulle tuhat aastat kannatusi niipea, kui ta mu kätte saab, ja lajatas nuiaga jälle müüri pihta. Müür tõi kuuldavale haleda oiatuse, kuid pidas vastu.

Pliks! Plaks! Taas hakkas laulma haldja vibunöör. Üks nool tabas eluka suud, teine jäi peasse kinni, jättes silma imekombel puutumata. Järgmine nool, mille Egrassa lendu lasi, põles enne sihile jõudmist õhus ära. Sama saatus tabas ka minu raskenoolt.

Kas see rajakas oskab veel ka nõiduda?

„Tühi vaev!” Haldjas pani vibu ära ja võttis oma s’kaši.

Kli-Kli ulgus ja keerles kui vurrkann. Miralissa lõpetas loitsimise ning kuupaiste ja päkapiku süüdatud lõkketule valgel tõusis rohi me ümbert õhku, kogunes ühte kohta, koondus hiiglaslikuks noateraks ja lõi flöödile rindu.

Ei mõjunud. Nuga kukkus maha ja pudenes süütute rohulibledena laiali. Alistan Markauz vandus; koletis tõi kuuldavale võiduka möiratuse ja lajatas nuiaga vaevu püsiva müüri pihta.

Pahh! Pahh! Kaks pistolilasku sulasid ühte, segades Kli-Kli loitsulausumist.

Hallas mattus haisvasse püssirohupilve. Meie vaenlase vasak silm plahvatas ja kustus, h’san’kor möirgas valust ja raevust. Teine kuul tabas natuke allapoole, läbistades kaela. Eluka keha oli niigi kümnetest haavadest voolavast verest must ning nüüd lahkus elu tema kaelast jõuliste pursetena. Tubli Hallas, jagas ära, et flöödi loits takistab vaid nooli, ent mürsud või kuulid, nagu Hallas neid nimetab, võivad maagilisest tõkkest läbi murda. Ja murdsidki.

Pahh!

Päkapikk käsitses oma relva osavalt ning nüüd kustus ka koletise vasak silm. Ent vastupidi mu ootustele püsis h’san’kor ikka veel kindlalt jalgel. Pimedaks jäänuna ja röökides nagu sada pannil praetavat patust, viskus ta müürile.

Müür lõkatas viimast korda ja plahvatas, paiskudes tuhandeks kiiskavroheliseks killuks. Mul oli tunne, et pea läheb kohe sellest kõlinast lõhki. Miralissa vajus hääletult maha. Kolm kuuske, mis kasvasid hävitatud müüri läheduses, lahvatasid rohelise leegiga põlema, juurtest latvadeni ulatuv tuli valgustas metsa rohelise valgusega.

Deler kisendas ja veeretas end mööda maad – tema kuub oli tuld võtnud. Angerjas tormas härjapõlvlasele appi ja asus tema seljalt leeke maha lööma. Tuli undas ja õgis puid, h’san’kor kriiskas läbilõikavalt ja vehkis pimesi enda ees nuiaga, lootes kellelegi meist pihta saada.

„Kõik tagasi! Minema siit, kähku!” lõugas Hallas.

Angerjas aitas Deleri püsti ja nad jooksid metsa sügavusse. Alistan ja Egrassa tõstsid Miralissa maast üles ja vedasid koletisest eemale. Mina lidusin teistele järele, ei siin olnud mökutada midagi, päkapikul võis olla varuks järjekordne üllatus.

„Pikali!” hüüdis Hallas ja kõik viskusid kuulekalt maha.

„Siiapoole, värdjas! Tule siia!” Päkapikk paistis röökiva h’san’kori kõrval pisikese mutukana.

Elukas tagus nuiaga huupi maad ja liikus hääle suunas.

„Noh? Ma olen siin! Püüa mind kinni, sarvik!”

H’san’kor urises midagi ning tema relv lõi lähima kuusekese miljoniks pilpaks. Kui flööt jõudis päkapiku läidetud lõkkega kohakuti, viskas Hallas miskit tulle ja punus nii kiiresti, kui tema lühikesed jalad võtsid, eemale.

Ere sähvatus täitis metsa valgusega ja pimestas hetkeks mu silmad. Siis kärgatas kõrvulukustav põmakas, leegid paiskusid taevasse ning maa vappus tuntavalt.

Kui eredad täpid silme eest kadusid, avanes mu pilgule pilt hävingust, mille oli toime pannud Hallase tundmatu relv. Kuused põlesid edasi ning valgust oli piisavalt nägemaks, mis oli ümberringi juhtunud. Päkapikk oli käpuli ja raputas ägedasti pead. Võidumehe nägu oli verine, kulmud põlenud. Sinna kohta, kus alles nüüdsama oli põlenud lõke, oli tekkinud auk. Selle kõrval lebas h’san’kor. Plahvatus oli tal mõlemad jalad küljest rebinud, kuid sellest hoolimata püüdis elukas nuiani küünituda.

„No on sellel tõpral alles visa hing!” hüüatas Mumr, haarates mõõgapideme mugavamini pihku.

„Raiuge tal pea otsast!” hüüdis Egrassa kusagilt tagantpoolt.

„Garret, aita Hallast!” hõikas Deler, tõstes sõjakirve üles.

Angerjas, Deler, Alistan Markauz ja Laternamees tormasid kõik h’san’kori juurde.

„Oled sa terve?” küsisin päkapikku maast üles aidates.

„Garret, ma ei kuule mitte nehkugi!” röökis päkapikk ja raputas pead. „Mitte nehkugi!”

Milord Alistan kargas just sel hetkel koletise juurde ja lõi mõõga kõigest jõust talle rindu. Elajas möiratas ja virutas huupi käega. Löök tabas krahvi rinnaturvist ja lõi ta pikali.

Mumr tõstis oma mõõga ja peatas käe, mis oli uuesti milordile langemas.

Kahekäemõõk lõikas h’san’kori randme läbi, jättes käelaba nahatüki külge rippuma. Angerjas naelutas teise käe oma „venna ja õega” maa külge ning Deler lõi sirbikujulise tapritera h’san’kori otsmikusse.

Metsaline röökis, ulgus ja vehkis verd purskava käeköndiga. Mumr lendas Angerja poolt liikumatuks tehtud käe juurde ja raius selle kolme hoobiga õla juurest maha.

„Sure! Sure! Sure juba, värdjas!” Härjapõlvlane paiskas h’san’kori pähe löökide rahe.

Raske relv hakkis ihu ja purustas luid. Flööt tõmbles… kuid oli endiselt elus. Koletise kurgust purskus korinat ja arusaamatuid lausekatkeid. Minu meelest kavatses ta meid kostitada järjekordse loitsuga. Ja ma polnud ainus, kes nõnda arvas.

„Raiuge tal ometi peakolu otsast!” karjatas Kli-Kli.

„Garret, kus mu kirka on?!” Hallas surus vasaku käe verd jooksvale kulmule ja püüdis paremaga mind eest lükata.

„Rahune maha, nad saavad sinutagi hakkama!”

„Saavad nad jah! Lööge tal pea maha, juhmakad!”

„Deler, paremalt poolt!” käratas Mumr, keerutades kahekäemõõka pea kohal. „Angerjas! Milord! Raiuge könt küljest, et ta ei tõmbleks! Läksime! Hei-jah!”

Kahekäemõõk langes koletise kaelale. Seejärel sõjakirves. Siis uuesti kahekäemõõk. Härjapõlvlane ja inimene töötasid nagu pühendunud metsalangetajad. Kui Deleri sõjakirves langes kolmandat korda, jäi h’san’kor lõpuks vait. Nüüd juba igaveseks.

Deler vandus päkapikkude keeles ja pühkis käisega laubalt higi. „See töö ajas lausa naha märjaks! Hallas, kuidas sinuga on?”

„Mida? Elus. Aga sinu selg?”

„Kuub on hävinud,” vastas härjapõlvlane virila näoga ja tõstis sõjakirve õlale.

Kuused põlesid ikka veel, kuid maagiline roheline tuli oli jõudnud asenduda tavalisega.

„Ütle mulle, sõber Hallas, mis see oli, mis sa lõkkesse viskasid?” küsis Kli-Kli päkapikult mõtlikult, uurides maasse tekkinud auku.

„Räägi valjemini!”

„Mis sa lõkkesse viskasid?!”

„Seda sa tahaks jah teada!” nähvas päkapikk. „Püssirohusarv, vaat mis see oli! Selle rajaka pärast on mul alles ainult üks laetud pistol! Aga mis sest enam… Tühja sest pistolist, peaasi, et kõik elus on. Kui ma poistele Hiiglase juures räägin, et tegin h’san’kori kutuks, ega nad ei usu!”

„Sina tegid kutuks? Kui me Laternamehega poleks tal pead maha võtnud, ei peaks sa oma kärssanud habeme pärast enam muretsema!” Deler ei kavatsenud sihukese vägitüki aust ilma jääda.

„Ega te pole esimest koletist unustanud, milord?” küsisin ma Alistan Markauzilt. „Kusagil seal eespool on täpselt samasugune peletis, ainult et elus!”

„Arvan, et tolle flöödi pärast ei tarvitse me enam muret tunda,” sõnas Egrassa vaikselt. „Kui see h’san’kor oleks elus, oleks kõik see kära ja möll ta kohale toonud.”

„Kas tõesti võis inimene temast jagu saada?” ei tahtnud Hallas sihukest imet uskuda.

„Tundub, et sai.”

„Järelikult on ta veel ohtlikum kui flööt,” tõdes Angerjas. „Kuidas leedi Miralissaga on?”

Garraklase küsimus jäi õhku rippuma ja kõik vaatasid tumehaldja poole, kes oli kõik see aeg olnud haldjatari juures.

„Nüüd pole enam midagi,” lausus lõpuks Egrassa ja riputas s’kaši seljale.