Читать книгу Varjude tuisk - Aleksei Pehhov - Страница 3

Tuleriida ladumisele kulus meil tund aega. Puid oli ümberringi külluses, Deleri sõjakirves töötas väsimatult ja ega teisedki härjapõlvlasest palju maha jäänud. Puude virn, millele me tõstsime Miralissa, ei jäänud mõõtmete poolest maha tuleriidale, mille me ladusime, kui hukkus Ell. Haldjatari kõrval lebasid tema s’kaš ja vibu, vaid kiivri jättis Egrassa endale.

Kui haldjas tõi meid Miralissale lähemale, ei suutnud keegi uskuda, et ta on surnud. Tundus, et ta on lihtsalt uinunud või puhkab, silmad suletud. Mingeid haavu polnud, sinakast terasest rõngassärk oli terve. Ainult kui me noore haldjatari üles tõstsime, et viia ta tuleriidale, voolas tema paremast kõrvast üksainuke verepiisk.

Miralissa sai surma omaenda šamanismi läbi. Tol hetkel, kui maagiline müür h’san’kori surve all murdus ja plahvatas, purunes ka haldjatari eluniit. Musta Kuu koja printsess oli pannud loitsusse kogu oma väe ning loitsu tagasipõrge oli nii tugev, et ei jätnud talle vähimatki šanssi ellu jääda.

Kui tuleriida lõõm muutus metsikuks möirgavaks draakoniks, mis ähvardas tuhastada kuu ja taevatähed, ning punased tulekeeled neelasid Miralissa igaveseks, alustas Egrassa matuselaulu.

Tuli jõrises vihaselt, võttes vastu Miralissa hinge ja saates teda valgusse, kuid haldja hääl kostis üle selle müra. Tulemöll helkis teda sõnatult jälgivate sõdalaste nägudel.

Hallas ja Deler paistsid praegu nagu vennad – mõlemad vaikivad, süngete nägudega. Alistan Markauzil olid hambad kokku pigistatud ja käed rusikasse surutud. Angerja nägu oli nagu alati kiretu, ei mingit emotsioonivarjugi, üksnes väsimus lainetas terashallides silmades. Laternamees toetus oma mõõgale ja vahtis vidukil silmil tulle. Kli-Kli nuttis lahinal ja vedas pisaraid mööda nägu laiali. Ja mina…

Mis seisus olin mina?

Küllap ma tundsin end… tühjaks pigistatuna… ja… hirmus väsinuna. Ma ei tahtnud tol hetkel mitte kui midagi.

„Kli-Kli, jäta nutmine,” ütles Egrassa, kui oli laulmise lõpetanud.

„Ma ei nutagi,” nuuksus paharet hädiselt.

„Kas ma siis ei näe või?”

„Kui ma ütlen, et ma ei nuta, siis ma ei nuta!”

„Miralissa teadis, mida tegi. Lohuta end sellega, et kui mu nõbu poleks nii kaua vastu pidanud, oleksime me kõik surnud.”

„Kuid…”

„Ta oli Musta Kuu koja tõeline tütar ja tegi seda selleks, et me viiksime lõpule töö, mispärast oleme siia tulnud. Meie, haldjad, suhtume surmasse hoopis teistmoodi. Ta ei hukkunud asjata ja aitab nüüd sellest.”

Paharet noogutas rutakalt ja nuuskas suurde taskurätikusse nina.

Enne me oma teekonda ei jätkanud, kui tuleriidast olid järel vaid hõõguvad söed.

Päikesetõusuni oli jäänud kõige rohkem kaks tundi ning Egrassa juhtis väsimust trotsidest meid aina edasi.

Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et olime Miralissa kaotanud. Kelle iganes, kuid mitte tema. Miskipärast olin kindel olnud, et me läheme koos temaga päris lõpuni välja. Kuid nagu öeldakse, inimene plaanib, jumalad juhatavad. Tuhakarva juuste ja mõistatuslike kollaste silmadega haldjatar, kelle sinkjasmustadel huultel mängles alati viisakas naeratus, oli meist jäädavalt lahkunud, kadunud tulle.

Nüüd liikusime läbi metsa vaid ühe haldja ja vähemal määral ka pahareti teadmiste toel. Ilma nende kaheta oleks salk laande ära eksinud ega leiaks hauakoopaid ilma pealgi, isegi kui need asunuks vaid saja jardi kaugusel.

Miralissa surm tähendas meile veel üht korvamatut kaotust – meil polnud enam mingisugust maagia kaitset. Egrassa küll oskas natuke, kuid see natuke piirdus pinnapealsete teadmistega, mida valdab tumehaldjate koda valitseva suguvõsa iga liige. Ega Miralissagi olnud küps šamaan, kuid tema teadmised olid siiski märksa sügavamad kui Egrassal.