Читать книгу Loomadest, armastusega - Aleksei Turovski - Страница 7

„Aedniku töö tuleb ringiga taas vana kohta.”^[1.] See Vergiliuse kaunis luulerida on alustuseks vägagi sobilik. Korrapärane ajas ringlemine, aastaaegade igavesti korduv taastulek tekitab kindlustunnet ja usaldust Sest see raamat, mu hea lugeja, on eelkõige usaldusest. Mis võib ühiskondlikule loomale olla tähtsam usaldusest oma grupi või – kui võtta ökoloogiliselt laiem vaatenurk – oma koosluse vastu?

Inimliigi unikaalsete omaduste seas on ilmselt suurim väärtus oskusel või võimel veeta jõudeaega; ühelgi teisel liigil sellist võimet ei ole. Jõudeaeg on inimese võimalus tegutseda, ilma et bioloogiliste põhitarvete rahuldamise mured teda takistaksid või segaksid. Ning on selge, et niisuguse võimaluse õigupoolest ainus garantii on see, et meie käitumise aluseks on ülimalt tugev usalduse- ja kindlusetunne.

Inimelu enim väärtustatud kategooriad on õnn, armastus ja vabadus. Jättes esialgu kõrvale kõige dialektilisema ja vastuolulisema – vabaduse –, julgen oletada, et ei armastus ega õnn ei saa eksisteerida usalduseta. Kas ma usaldan sõpra, last, vanemat, riiki, koera, hobust, kuldkalakest, ühes olen ma kindel: ma usaldan neid, keda armastan, kellega jagan kõike, mis mul on väärtuslikku… Kas ma ka armastan kõiki, keda usaldan, see on juba teine küsimus.

Aga teema juurde. Vergilius pidas silmas Antiik-Rooma keskset kuju – maainimest – ning tema tööelu, mis tõesti käis mööda ringi: külv, kasv, lõikus, künd, külv... See töö ei lõpe kunagi. Ent ükski reaalne ring ei ole teisega absoluutselt sarnane. Aeg ei peatu, selle algus ja lõpp on vägagi suhtelised mõisted siin ilmas, aeg ei ole kunagi üks ja seesama ja nii on ka kõik kordused erinevad. Ei ole kahte ühesugust elektroni universumis, ei ole ega ole kunagi olnud kahte ühesugust sekundit. Ega ole ka kõikide jaoks ühesugust tulevikku.

Kevad on kõige tormilisem lõik elu aastases ajaringluses, kõige suuremate väljakutsetega, kõige suuremate murede ja ohtudega periood. Järelikult on looduses just kevadet kõige huvitavam vaadelda, registreerida, uurida või lihtsalt jalutades nautida. Usun, et minu sõbrad välizooloogid seetõttu nii väga naudivadki suhtlemist looduses – kui mitte vahetult mõne loomaga, siis selle looma elupaiku tähistavate märkidega, milleks on jäljed, lõhnad, häälitsused. Vähemalt minu jaoks on suhtlemine ökosüsteemis leiduvate loomse elu märkidega, kas või kaudsetega, vaata et isegi mõnusam kui loomade endi uurimine. Kuigi loomi uurimata jätta muidugi ei saa ja seegi on väga meeldiv.

Mõnede loomarühmade uurimine pakub väga suurt huvi, kuid suurt armastust nende loomade vastu ei pruugi paraku tunda. Ma räägin jällegi oma kogemustest. Ma olen parasitoloog. Ja minu uurimisobjektid on limaeoslased, väikeeoslased, viburloomad, parasitaarsed patogeensed seened ja muidugi ainupõlvsed imiussid, kahepõlvsed imiussid, paelussid, ümarussid, kidakärssussid, parasiitsed vähilaadsed ja ämblikulaadsed ning puugid, lestad ja kaanid. Kogu see võluv seltskond ja nende suhted peremeesliikidega on minu teadusliku huvi ja ekspertiisi valdkond. Ma ei saa öelda, et ma neid nüüd nii hirmsasti armastaksin, kuid vahel, kui mulle hakkab koitma, kuidas toimub nende elutsükkel, millist tohutut bioloogilist teravmeelsust õhkub näiteks mõne nematoodi või trematoodi arenguetappide kokkusobimisest, siis tekivad tunded, mis on armastusele kaunis lähedal!

Kas see oli nüüd ülestunnistus, et ma armastan parasiite, umbes nii, nagu jahimees armastab ulukit? Jah, ma armastan neid, aga mitte niipalju, et mul oleks kurb ja kahju neid uurimiseks tappa, fikseerida, kuumutada, värvida, muuta neid läbipaistvaks, kasutades näiteks kontsentreeritud piimhapet või glütseriini. Kutiikula – õhuke väliskest – muutub siis läbipaistvaks ja sa näed loomakese siseorganite kuju ja struktuuri eriti selgelt. Jah, mul ei ole nendest kahju, kuid mingisugune soe sümpaatia tekib mul vahel ka parasiitide vastu.

Kujutage ette, ronib selline metatserkaar – see on viimane vastsestaadium kahepõlvse imiussi ehk trematoodi (Leucochloridium paradoxum) arengus – oma vaheperemehe, maismaateo sarvekestesse.

Sarvekesed paisuvad väga suurteks ja paksudeks. Ja sarvekeste nahk muutub läbipaistvaks, venib õhukeseks, vetruvust ei kaota, katki ei lähe, aga muutub praktiliselt nähtamatuks. Ja läbi teo naha kilekesta märkame suuri triibulisi olevusi, mis vingerdavad ja tõmbuvad kokku ja venivad jälle pikaks ja neid on väga selgelt näha. Kas nähtav olla on parasiidi huvides? On küll, selle liigi puhul. Tal on vaja, et tigu, kelle silmad on sarvekeste otsas, ei eristaks valgust ja pimedust. Siis „arvab” tigu, et on öö, seega võib ta end turvaliselt tunda, kuna rästad – tema kõige suuremad vaenlased lindude seas – magavad. Tegelikult pole üldse mitte öö, vaid suur valge päev, lihtsalt tigu ei tee valgusel ja pimedusel vahet ja ronib lehele, tohutu paksud triibulised rohevalged „sarved” püsti peas, ja need sarved liiguvad nagu röövikud, nagu kõige maitsvamad liblikavastsed, mis on iga musträsta maiuspala. Rästas näeb neid ja nokib ära. Lõikab oma nokaga maha just needsamad teosarvekesed. Oleks rästa tähelepanuvälja sattunud normaalsete sarvekestega tigu, siis oleks rästas ta ära söönud. Oleks löönud ja kolkinud teda vastu kivi, kuni koda oleks katki läinud ja teol kiire lõpp käes. Aga nüüd on teo sarved, triibulised ja vingerdavad, rästa jaoks nii isuäratavad, et ta hammustab need ära, tigu ise teda ei huvita. Tigu jääb tänu parasiidile ellu!

Mis saab teost? Ta kasvatab endale uued sarved, uute silmakestega, ja arvatavasti läheb nii mõnigi parasiidivastne teinegi kord sellesama teo sisse. Lõpmatuseni see muidugi kesta ei saa. Parasiit kurnab oma vaheperemeest ja tigu õpib parasiiti tõrjuma, muutub lõpuks selle parasiidiliigi suhtes immuunseks.

Mida parasiit veel sellele teole teeb? Ta kastreerib teokese ära, et too ei annaks järglastele edasi oma immunokompetentsuse võimet just nimelt seda liiki parasiite edukalt tõrjuda. Ühesõnaga, parasitaarne kastratsioon kindlustab järgnevate põlvkondade arengutingimusi.

Just sellised eluilmingud, mis on süstemaatiliselt optimiseeritud, mis on pika arengu eriti teravmeelseks tulemuseks, mis on adekvaatsed vastava ökosüsteemi väljakutsetele ja mis on eriti kohanemisvõimelised (kui me räägime elust, siis räägime alati kohanemisest), kutsuvad vähemalt minus esile omamoodi vaimustuse. See vaimustus ei tohi muidugi segada kontrolli selliste ökoloogiliste süsteemide üle. Eelkõige puudutab see loomulikult koduloomi ja inimest ennast ja neid parasiite, kes koduloomi ja inimest ohustavad.

Üks minu lemmikentomoloogidest Rémy Chauvin ütles kunagi väga resoluutselt, et putukateadlane, kes tegeleb ainuüksi tõrjemeetodite väljatöötamisega, suhtub entomoloogiasse nagu kahurväelane antropoloogiasse. Mulle meeldib see võrdlus väga. Omal ajal, kui ma veel neljanda-viienda kursuse tudeng olin, pakuti mulle uurida kõiksugu parasiite – lutikaid ja sääski, kihulasi ja kirpe. Ja uurida just nimelt sellest seisukohast, kuidas saaks neid paremini tõrjuda bioloogiliste tõrjevahenditega – hüperparasiitide ehk looduslike vaenlaste abiga. See oli ahvatlev ettepanek, sest parasiite saab tõrjuda nende oma parasiitide, näiteks mõnede väga huvitavate seente abiga. Ma siiski keeldusin sellest ahvatlevast ettepanekust, kuna mu sõbrad, keda ma usaldasin, andsid mulle mõista, et tegelikult pakutakse mulle uurimistööd bioloogilise relva valdkonnas: parasiitsed putukad ja ämblikulaadsed kui infektsioonsete agentide kandjad ja levitajad. Kes kavatseb luua biorelva, peab eelkõige mõtlema selle relva kontrollimise vahenditele. Ma ütlesin värbajatele viisakalt ära. Ja mul on heameel mainida, et seda ettepanekut ei tehtud mulle Tartu ülikoolis.

Niisiis on planetaarne, klimaatiline ja bioloogiline ringlus kindluse, püsivuse ja usaldusväärsuse aluseks. Kuid ärgem unustagem, et see kehtib kõikide elusolendite kohta ja et eluringluse üks tunnuseid on surm. Suve teisel poolel hakkab aknaklaasile tekkima surnud kärbseid, kes on nagu liimitud klaasi külge ja keda ümbritseb valget jahu meenutav pulber. Need on hallitusseened, parasitaarsed seened, kes niiviisi kärbseid tapavad. Nii mõnigi seen „teeb” putukale biokeemilis-füsioloogilisel tasemel „ettepaneku”: äkki roniks üles, valguse poole, äkki roniks nähtavale kohale? Ja nakatatud putukas ei suuda vastu panna. Ta ronibki kõrgemale kohale, tuule kätte, kus putukast väljuvad parasiitseene eosed saaksid tuulega kõige paremini levida. Või kus teised putukad näeksid – sõber, peika, mõrsja, hurraa! –, tormaksid kohe meie kärbse embusesse ja seeneeosed saaksid ka ligitulijale üle kanduda. Parasiidid mõjutavad nakatatud peremeesorganismide käitumist õige mitmel viisil. Kohtasin ühel kenal augustikuu päeval suurt ja paksu roheritsikat, kes ülimalt meelekindlalt suundus basseini poole, et ennast ära uputada. Ma viisin 21 korda järjest seda kummalist putukat basseinist eemale, erinevatesse paikadesse – kõige kaugem koht oli ligi 200 meetrit eemal –, panin ta põõsasse, puuokste peale (roheritsikad „laulavad” augustis isegi 12–15 m kõrguste puude otsas) ja tegin muidki kõikmõeldavaid trikke, kuid miski ei aidanud. Ikka ja jälle läks loomake kindlameelselt tagasi vee äärde ja ronis aina sügavamale. Ritsikas oli nii paks ja raske, et ei saanud hüpata, ta aina astus edasi ja lõpuks uppuski ära. Muidugi oli teda nakatanud üle 17 cm pikkune jõhvuss, kelle valmikud elavad ja paarituvad vees. Peremeesorganismiks on jõhvussil maismaamardikad ja teised putukad, kes kas juues või süües – näiteks kui nad mõnel luhal raipega maiustavad – puutuvad kokku niiske mudaga, kus on jõhvussi munad.

Me tunneme parasiite, kes oskavad muuta peremehe käitumise eriti seksuaalseks või väga agressiivseks. Need kaks valdkonda – vägivald ja seks – eeldavad partnerit. Meie, inimesed, kui muud üle ei jää, võime piirduda ka n.-ö. kujuteldava partneriga. Kuid loomad loomulikult seda reeglina ei tee, nii et vägivalla ja seksiga seotud käitumuslikel märkidel on eriti võimas mõju kõigile loomadele, eeskätt aga sotsiaalsetele loomadele. Seesugused märgid on väljaspool konkurentsi, nad köidavad meie tähelepanu vastupandamatult. Ja seda kasutavad muidugi ära kõik, kes toodavad filme, mänge, ajakirju, rõivaid ja igasuguseid muid põnevaid asju, mis on adresseeritud noortele. Lisad asjale mingid agressiivsusele vihjavad detailid nagu ogad, hambad, küünised, väljakutsuvad harjasjuuksed, või kasutad seksuaalsusele viitavaid märke – ja müüd eriti edukalt. Ning samamoodi edukalt kasutab seesuguseid märke näiteks ka marutaudiviirus.

See viirus tegutseb nagu võimas reklaamispetsialist – et levida, rõhub ta seksuaalsusele ja agressiivsusele.

Marutaudi haigestunud koer, rebane, rott või nahkhiir hakkab välja saatma eriti intensiivseid seksuaalsuse märke. Vähemalt haiguse algstaadiumis muutuvad nad atraktiivseks, sest on oma seksuaalses käitumises äärmiselt enesekindlad ning see avaldab muljet. Viirus levib peamiselt hammustusega, sest marutaudis loom, ehkki käitumises hüperseksuaalne, ei suuda reeglina suguakti normaalselt läbi viia. Varsti pärast seksuaalpartneriga kohtumist hammustab ta teda või pritsib talle sülge limaskestadele, kus enamasti ikka on mõni kriimustus. Viirus satub vereringesse igal juhul ja poegi sellistel loomadel ei tule. Kuid viirusele sellest piisab. Pealegi on mõnedes loomakooslustes peremeesliike, kelle suhted marutaudiviirusega on piisavalt tolerantsed, et ka nakatunutena edukalt paljuneda, näiteks kährikkoer.

Marutõbise looma käitumises on veel üks omapära, mis soodustab viiruse levikut: haige loom, viiruse kandja ja aktiivne levitaja, on haiguse mõjul oma n.-ö. sisemaailmast tulevate ülivõimsate märkide võimuses. Ta tunneb end veidralt ebakindlana, peaaegu kogu ta tähelepanu on suunatud iseendasse. Ta ei märka väliskeskkonna signaale ega reageeri neile adekvaatselt. Marutõbine ei tee teistest loomadest välja, ei hoiata enda eest, ei registreeri hirmu ega teisi suhtlemismärke, kuni äkitselt avastab, et teised on talle liiga lähedal. Siis leiab see õnnetu loom ennast viimases hädas olevat ning loomulikult ründab ja… levitab viirust.

Usaldus ja ettevaatlikkus, kindlus ja kõhklus, juhtimine ja allumine, hea usk ja pettemanöövrid – kõigest sellest ja paljust muust loomariigis tuleb juttu selles raamatus. Kuid eelkõige võtame siin ette ühe loomade eluliselt tähtsa vajaduse – muljeid saada ja muljet avaldada. Muidugi on see raamat ka armastusest, kuna armastusel on absoluutselt unikaalne omadus: mitte loobuda, ehkki on kindlalt teada, et igal asjal tuleb kord lõpp. Ka ringlevale, kevadest kevadeni arenevale ökosüsteemile, viljastatud munarakust viljastatud munarakuni kulgevale elutsüklile, meie planeedile, mis liigub oma ringteel ümber Päikese, kogu galaktikale – varem või hiljem tuleb kõigele lõpp. Armastus teab seda ja armastus ei lange ahastusse, armastus ei loobu.

Loomulikult tuleb juttu ka ajast. Me ju teame, et kõik protsessid, kõik süsteemsed nähtused, ökoloogiliste süsteemide ja elusorganismide koosluste arengud, kõik need protsessid on tsüklilised. Neid tsükleid, ringlusi on igal tasandil.

Näiteks tsirkaadsed rütmid. See mõiste kõlab vägagi teaduslikult, aga tegelikult ei tähenda see mitte midagi muud kui „umbes ööpäevane”. Circa diem – umbes üks päev. Kõlab uhkelt, tähendab aga tõepoolest igaühele tuttavaid protsesse. Ärkvelolek, uni, nende vaheldumine. Isu kasvab, isu saab rahuldatud, toit saab söödud. Isu võib loomulikult tekkida ka sootuks millegi muu kui toidu järele ning seegi isu saab rahuldatud. Kauaks? Mõneks ajaks, siis ärkab see taas.

Sesoonsed tsüklid, aastaringid, needsamad, millest me alustasime ja millest räägib ka Vergilius. Maamehe töö, elu alus. Me võime tegeleda ükskõik mis laadi äriga, võime tegeleda massimeediaga, poliitikaga, millega tahes, aga me kõik oleme pärit maalt ning maainimese töö ja selle töö ringlev iseloom on küllap kõige adekvaatsemas, kõige õigemas, kõige väärikamas vastavuses looduse elu ajalise korraldusega.

Looduse aastaring määrab maamehe tööderingi. Kevad, suvi, sügis ja talv ja siis jälle kevad. Nagu juba öeldud, on kevad inimese jaoks kõige vastutusrikkam aastaaeg. Teiste loomaliikidega on lood enam-vähem sarnased, ka neile on kevad kõige raskem, kõige nõudlikum, ka kõige ohtlikum aastaaeg. Kuna teistel liikidel ilmselt ei ole meie kontseptuaalset mõtlemist, siis loomad muidugi ilmutavad valmisolekut liikuda kasvuteekonnal kevadest kevadeni loomalikult. See tähendab, et loomad on usinad ja meelekindlad, nad on kogu aeg valmis, kogu aeg tähelepanelikud. Kui nad midagi tunnevad, tajuvad, millelegi reageerivad, teevad nad seda nii, nagu me näeme inimese puhul vist ainult laste juures: kogu olemusega, kogu kehaga, kogu hingega, kõigi meeltega, kogu võimega midagi soovida, midagi teha, midagi saavutada.

Juba enam kui neli aastakümmet huvitab mind aina rohkem selline mõiste nagu bioloogiline aeg. Mis on aeg loomadele, millises ajas toimuvad loomade omavahelised toimingud, vastastikused mõjud. Mis on aeg elusate asjade jaoks? Ajast on kirjutatud, ajast on räägitud, aega on mõõdetud ja mõõdetakse edasi, ja vahel tohutu täpsusega. Kuid kas aeg on reaalselt olemas? On olemas energia, on olemas mateeria, on olemas informatsioon. Aeg arvatavasti eksisteerib ainult siis, kui energia ja mateeria mingil viisil, mingil moel muutuvad.

Esimene järeldus sellest: aeg eksisteerib praegu. Me teame mineviku kohta väga erinevaid asju, mis puudutavad ühtesid ja samu nähtusi ja fakte. Nii et minevik ei ole kõikide jaoks ühesugune. Ka mitte olevik, ka mitte nende jaoks, kes elavad väga lähestikku. Sest me interpreteerime. „Pole olemas fakte, on vaid interpretatsioonid,” nagu on öelnud Friedrich Nietzsche. Samamoodi interpreteerivad ka loomad.

1 Publius Vergilius Maro, Georgica, II laul. Tõlkinud L. Anvelt. Rmt: Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1971, lk 282. [ ↵ ]