Читать книгу Loomadest, armastusega - Aleksei Turovski - Страница 9

Kas rumalus on ainult inimestele omane või on võimalik ka selline asi nagu rumal loom?

Kui me näeme mõnda looma, kes üritab teha midagi, mis on mehaaniliselt võimatu, no näiteks kaevata auku metallpõrandasse, siis me ütleme: „Küll on rumal loom.” Või siis me näeme looma, kes jookseb oma puuris tundide viisi edasi-tagasi ja teeb sealjuures kummalisi liigutusi – peaga, kaelaga, õlgadega, tõuseb tagajalgadele, siis langeb jälle käpakile, jookseb teise nurka ja teeb seal samasuguseid liigutusi. Ja niiviisi tundide viisi. Väga sageli kuuled, kuidas külastaja ütleb: „No on loll loom! Mis asja ta nüüd teeb? Tahab välja saada sealt puurist, ta peaks ju teadma, et sealt välja ei saa.”

Või võtame sellise olukorra. Koer on ketis ja kass – loomulikult vaba, vaba nagu tuul, nagu kass. Tuleb kass selle koera juurde, koer muidugi hakkab haukuma. Iga koer ei pruugi muidugi kassi peale niiviisi reageerida. Ja kui koer kassi peale ei reageeri, siis pole kassil huvitav ning ta kõnnib minema. Ent mida teeb kass siis, kui koer hakkab meeletult rabelema, visklema, haukuma, urisema ja sülge pritsima? Meie kiisu istub sentimeetri kaugusel kujuteldavast joonest, milleni koer nagunii ei jõua, ja peseb ennast. Vaatab vahetevahel koera poole, nagu ütleks: „Noh, mis sa vait jäid, märatse edasi, nii on palju lõbusam.” Ja koer, kes peaks kettidest kõike teadma, ta on ju kettide asjatundja, suisa ekspert teraskettide alal, see ketikoer aina märatseb ja haugub, aina valjemini, arvatavasti lootes, et võib-olla siis, kui ta väga kõvasti haugub, venib kett kas või natukene pikemaks ja ta saab selle triibulise, selle sabalise, selle kassi järele haisva karvakera ükskord lõugade vahele ja küll ta siis talle näitab. Inimene ütleb tihtipeale: „On ikka loll koer, on ikka tark kass.”

Hm. Huvitav. Vaatame siis, milliseid loomi peab inimene targaks.

Öökull on suisa tarkuse võrdkuju. Tarkadeks peetakse kotkaid ja ronki ehk kaarnaid. Varestest räägitakse, et nad on targad linnud. Inimese meelest on ka koer tark. Ja delfiin on igal juhul tark.

Kas ahv on tark? Vähemalt suurte ahvide kohta arvab inimene tihtipeale, et ju nad ikka mingil määral on teistest loomadest targemad, sest nad on nii inimese moodi.

Kanad – kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis suisa tola. Ja ka väga paljud teisedki sõralised ja kabjalised.

Kuivõrd see kõik tõele vastab?

Öökull, Athene noctua, tarkusejumalanna Pallas Athena sümbol, on inimlikust seisukohast hinnates rumal lind. Õigupoolest on lollimat sulelist väga raske leida, kui võtame aluseks võime olukorras kiiresti orienteeruda. Ja kui samast vaatekohast analüüsida kana, siis kanast on raske targemat lindu leida. Muidugi ma ei räägi praegu Talleggi broileritest. Ma räägin maakanast, kes elab vabana õues ja kellel on vaenlasi küll ja küll. Ja kellel on kukk. Targad kanad valivad õige juhi, osava kuke, sellise, kes valimiste ajal kanadele kindlalt ja veenvalt näitab, et tema hoole all on nad kaitstud ja valvatud ja et tema peale võib kindel olla. Kukk, kes on huvitatud seksist ja ainult seksist, on samuti väga kasulik, me hindame teda kõrgelt, kuid presidendiks me teda ei vali. Niiviisi arutlevad ilmselt omavahel kanad, ja õigesti teevad.

Siiski tundub kuidagi liialdusena öelda kana kohta, et ta on väga tark. Inimesed lihtsalt ei usu seda, sest – nagu kõik teavad – „kana on loll”. Nii et ütleme siis sedasi – kana on kanalikult tark, ja mis veel tähtsam, kanade seas on targemaid ja rumalamaid, mõni kana käitub adekvaatsemalt ja kohaneb kiiremini kui mõni teine. Mõni kana lihtsalt kaagutab, muneb vahetevahel ega oska oma poegi kokkugi lugeda.

Või võtame ronga, taas ühe tarkuselinnu. Rongad on tõesti targad, minu isiklikud tuttavad rongad on fantastiliselt targad. Üks väike näide. Oletame, et teil on vaja kinni püüda kotkas või kull, väga hästi relvastatud suleline kiskja, kellel on jubedad küünised, raudne haare ja võimsad lihased. Isegi kui see tiivuline oma kohutavate varvaste ja küünistega teist kinni ei haara, vaid lihtsalt lööb – paneb varbad kokku, tõstab küünised ette ja üles ja virutab –, siis ta tungib läbi vatijope ja läbi kõhunaha! Ja ometi, kui püüdjal on natukenegi kogemusi, on sellist hirmuäratavat lindu palju lihtsam ning ohutum kinni püüda kui ronka või varest.

Varesed ja rongad kontrollivad oma käitumist, nad hoiavad ennast nii hästi vaos, et suudavad teid jälgida viimse hetkeni, ka siis, kui nad on juba täiesti nurka aetud. Teie ees on ronk, ta vaatab teid, teie käsi, teie silmi, ta otsib iga võimalust, et teiega midagi vastikut ja valusat ette võtta. Ta hindab olukorda, ta oskab seda momentaanselt ära kasutada, nii et te kas või hetkeks eemale hüppaksite. Ronk saab sekundi aega, et vähemalt üritada pääseda.

Teine lugu: teil on kindad käes ja te üritate varest püüda. Teie teada ei ole kinnastes ühtegi auku, need on täiesti terved. Te võite olla varesest meetri kaugusel, aga tema näeb auku, millest teie ise ei pruugi teadlik olla, ja kasutab selle ära. Paneb nokaga augu sisse, nii et te olete väga imestunud – teid torgati, teil on valus, te tõmbute hetkeks tagasi ja vares lipsab minema.

Niisugused on mu enda kogemused ja lisaks juhtis mu tähelepanu sellele loodusemees Enn Vilbaste, kellel on väga palju olnud tegemist loomade püüdmisega ja nende ohutusse paika toimetamisega kõikvõimalikes olukordades, küll looduses, küll inimasulates ja majades. See on tõepoolest äärmiselt põnev, kuivõrd pingsalt ja kui suure enesevalitsemisega hindab vares oma võimalusi. Ja muuseas on seda laadi enesekaitses väga tugev ka nii mõnigi väike värvuline. No näiteks tihane. Hoiad seda linnukest käes ja ta vaatab ringi, kus on mõni auk, kuhu saaks nokka pista ja kas või näpistada.

Kuidas on aga lood teiste loomade tarkusega?

Kõikjal maailmas on inimesed selle küsimuse vastu huvi tundnud ja alati püüdnud vastuseid leida sel teel, et võrdlevad loomi endaga. Aga kui pädev on see võrdlus? Meil on ju teadvus, meie mõtlemine on ju kontseptuaalne, me ju kasutame keelt. Loomadelgi on kommunikatsioonivahendid, kuid see pole keel. Selles asi ongi – loomade käitumise adekvaatsus – meie ütleksime nutikus, tarkus – on vastav tema liigile.