Читать книгу Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I - Alexander Söderberg - Страница 3

Stiili ja väljanägemise järgi otsustades ei olnud mõnede arvates võimalik Sophiet meditsiiniõeks pidada. Ta ei suutnud kunagi otsustada, oli see talle kompliment või solvang. Tal olid pikad tumedad juuksed ja rohelised silmad, mis jätsid vahel mulje, et ta pahvatab kohe naerma. Seda ta ei teinud, ta lihtsalt nägi niimoodi välja, nagu oleks ta sündinud, naeratus silmades.

Trepp nagises ta jalgade all. Maja – väike kollane puumaja aastast 1911, väikeste ruutudega akendega, vanade läikivate parkettpõrandate ja aiaga, mis oleks võinud suurem olla – oli tema lemmikpaik siin ilmas. Sellest oli ta aru saanud juba siis, kui ta seda maja esimest korda nägi.

Köögiaken oli avatud tuulevaiksesse kevadõhtusse. Sisse tulvav lõhn meenutas rohkem suve kui kevadet. Õigupoolest pidi suvi algama alles paari nädala pärast, aga soojus oli saabunud varakult ega mõelnudki enam kaduda. Nüüd rippus see raskelt ja liikumatult kõige kohal. Sophie oli selle eest tänulik, ta vajas seda, nautis seda, et sai aknaid ja uksi lahti hoida, vabalt toa ja aia vahet liikuda.

Eemalt kostis mopeedi põrinat, rästas laulis puu otsas, laulsid ka mingid muud linnud, aga nende nimesid ta ei teadnud.

Sophie võttis nõud välja ja kattis laua kahele kõige ilusamate taldrikute, uhkeimate nugade-kahvlite ja klaasidega, vältides kõike igapäevast nii hästi, kui suutis. Ta teadis, et ta sööb üksi, sest Albert sõi siis, kui ta näljane oli, ja see langes tema, Sophie söögiaegadega harva kokku. Trepikojast kostsid meesterahva sammud, kiired spordijalatsite tümpsud vanal tammepuul, natuke liiga tugevad, natuke liiga energilised – Albert ei hoolinud mürast, mida ta tekitas. Sophie naeratas pojale, kui see kööki jõudis, ja poiss naeratas talle poisikeselikult vastu, kiskus külmkapi ukse lahti ning seisis tükk aega kapi sisu uurides.

„Albert, pane külmiku uks kinni.”

Poiss seisis edasi. Sophie võttis mõne suutäie, lehitses hajameelselt ajalehte. Ta vaatas üles, kordas öeldut veel kord, nüüd juba pahase häälega.

„Ma ei saa ennast liigutada…” sosistas poiss teatraalselt.

Naine turtsatas, mitte niivõrd poja tobeda nalja üle, kuivõrd selle üle, et poiss mõjus koomiliselt, see lõbustas teda… või tundis ta selle üle isegi uhkust.

„Mida sa täna tegid?”

Sophie nägi, et poisil tuli naer peale. Talle tuli see tuttav ette, sest poeg arvas ju alati, et tema naljad on lõbusad. Albert võttis külmkapist pudeli mineraalvett, lõi ukse jälle kinni ja hüppas köögikapi servale istuma. Süsihappegaas sisises, kui ta korgi ära keeras.

„Kõik on vaimuhaiged,” ütles poiss ja võttis lonksu. Ta hakkas kirjeldama oma päevaseid pisiseiku sedamööda, kuidas need talle meelde tulid. Sophie kuulas lõbustatult, kuidas poeg õpetajat ja teisi pilkas. Ta nägi, et poiss nautis oma nalju, ja ühtäkki oli ta lõpetanud. Sophie ei suutnud kunagi ära arvata, millal see juhtub, poeg jäi lihtsalt vait, nagu oleks ta nii iseendast kui ka oma naljadest väsinud. Ema tahtis teda innustada, et ta samal moel jätkaks, teeks nalja, oleks inimlik, lahke ja õel ühekorraga. Aga nii see ei läinud. Sophie oli seda varemgi proovinud, see ei õnnestunud kunagi, nii et ta lasi poisil minna.

Noormees kadus esikusse. Vaikus, võib-olla vahetas ta jalanõusid.

„Sa oled mulle tonni võlgu.”

„Mille eest?”

„Koristajamutt käis täna.”

„Nii ei öelda.”

Sophie kuulis tuulepluusi tõmblukku.

„Kuidas siis öeldakse?” küsis poeg.

Seda ema ei teadnud. Poiss oli uksest välja minemas.

„Musi-musi, emme.” Poja hääletoon oli korraga lahke.

Uks käis jälle, Sophie kuulis poja samme avatud akna all kruusateel.

„Helista, kui sa hilja peale jääd!” hüüdis ta.

Sophie toimetas edasi nagu tavaliselt. Ta koristas laua, sättis kõik korda, vaatas televiisorit, helistas sõbrannale ja lobises tühjast-tähjast – õhtu sai veedetud. Ta läks voodisse, üritas oma öökapiraamatut lugeda. Selles oli juttu naisest, kes oli leidnud oma elule uue mõtte sellega, et aitas Bukarestis tänavalapsi. Raamat oli igav, naine pretensioonikas – Sophiel polnud temaga midagi ühist. Ta pani raamatu kinni, uinus üksi oma voodis nagu tavaliselt.

Kaheksa tundi hiljem näitas kell veerand seitset hommikul. Sophie tõusis üles, seadis end korda, kuivatas vannitoapeegli, mis paljastas auru seest sõnad, nagu Albert, AIK ja palju loetamatuid asju, mis poeg hambaid pestes nimetissõrmega kirjutanud oli. Ema oli palunud, et ta seda enam ei teeks. Poeg ei võtnud kuuldagi, ja vahel leidis ema, et see oli isegi tore.

Sophie pani end riidesse, sõi püstijalu kerge hommikueine, samal ajal päevalehe esikülge lugedes. Oli aeg tööle minna. Ta hüüdis kolm korda trepist üles Albertile, et too üles tõuseks, ja istus veerand tunni pärast juba ratta seljas ning laskis mahedal hommikutuulel end äratada.

*

Meest hüüti Jeansiks. Nood tüübid uskusid tõepoolest, et see oli tema nimi. Nad olid naernud, näidanud näpuga oma pükste peale. Jeans!

Aga tema nimi oli hoopis Jens ja ta istus koos kolme venelasega Paraguai džunglis mingis varjualuses laua taga. Bossi hüüti Dmitriks – see oli kõhetu poisikesenäoga kolmekümnendates aastates mees, laps, kelle vanemad olid omavahel nõod. Tema kambameesteks olid samaealised Goša ja Vitali, kelle vanemad võisid õde-venda olla. Nad naersid vahetpidamata, ilma et oleksid eriti rõõmsad olnud, silmad pärani, suud pool-lahti, mis näitas, et nad tegelikult mitte millestki mitte midagi aru ei saanud.

Dmitri segas plastkanistris Dry Martinit. Surus oliivid alla ja loksutas, valas siis joogi puhtaks loputatud kohvitassidesse, läigatas üle ääre, tõstis tassi venekeelseks toostiks. Ta semud hõiskasid, kõik jõid seda diisli kõrvalmaiguga jooki.

Jensile oli kogu see jõuk vastik. Nad olid eemaletõukavad, alatud, ebaviisakad, närvihaiged… Ta katsus oma vastikustunnet mitte välja näidata, aga see ei õnnestunud, tal oli alati olnud raskusi oma tunnete varjamisega.

„Vaataks ehk asjad üle,” ütles ta.

Venelased läksid elevile nagu lapsed jõuluõhtul. Jens läks varju alt välja džiibi juurde, mis oli pargitud tolmusele, kehvalt valgustatud õuele.

Miks olid venelased kauba nägemiseks võtnud ette kogu selle teekonna Paraguaisse, seda Jens ei teadnud. Tavaliselt tellis keegi temalt kauba, tema toimetas kohale, sai selle eest makstud, ise ta iialgi kliendiga ei kohtunud. Aga siin oli tegemist millegi muuga, nagu olnuks kogu see relvaostutehing nende jaoks midagi suurt ja lõbusat, omamoodi seiklus. Millega need mehed tegelesid, seda ta ei teadnud ega tahtnudki teada. Sellel polnud mingit tähtsust, nad olid siin, et vaadata üle tema kaup, teha proovilaskmised, nuusutada kokaiini, keppida litsidega ja maksta talle välja teine osa kolmest maksest.

Tal oli kaasas üks MP7 ja üks Steyr AUG. Ülejäänud relvad asusid sissepakituna ühes laohoones Ciudad del Este sadama lähedal ja ootasid ärasaatmist.

Venelased haarasid relvad ja hakkasid mängult üksteist tulistama. Hands up… hands up! Nad karjusid ja naersid, tormasid edasi-tagasi. Dmitril oli valge kokaiinilaik habemetüükas.

Goša ja Vitali läksid MP7 pärast kisklema, tirisid ja rebisid relva, tagusid teineteist rusikatega kõvasti vastu pead. Dmitri lahutas nad, võttis välja kanistri Dry Martiniga.

Jens jälgis neid eemalt, kamp hakkas päris segi pöörama, paraguailased võiksid juba hea tahte ülesnäitamiseks end litsidega kohale vedada. Venelased vajuvad muidu veel rohkem pilve ja purju ning hakkavad tulistama laetud relvadest. Ta teadis, mis juhtuda võib, ega suutnud selle ärahoidmiseks midagi ette võtta, kõik võis põrguks kätte minna. Ta tahtis siit jalga lasta, aga oli sunnitud ootama päikesetõusuni, hoidma end ärkvel ja kainena, et saada kätte oma raha, kui Dmitri arvab, et selleks on õige aeg.

„Jeans! Where the fuck is the ammo?”

Jens näitas džiibi poole. Venelased rebisid autouksed lahti. Jens pistis käe taskusse, kus oli veel üks nikotiininäts. Ta oli mokatubakaga kahe kuu eest lõpetanud, suitsetamise kolm aastat tagasi maha jätnud. Nüüd leidis ta end džunglist, neljakümne kilomeetri kaugusel Ciudad del Estest. Nikotiinisünapsid ajus andsid endast tungivalt märku. Ta võttis viimase nätsu, näris raevukalt, vaatas halvasti varjatud vastikustundega venelasi ja tundis, et kukub peagi jälle suitsetama.

*

Kui Sophie kord juba haiglas oli, siis tegi ta tööd. Töö jättis harva aega millekski muuks ja peale selle ei meeldinudki talle töökaaslastega kohvitada, see tundus ebamugav. Ta polnud häbelik, võib-olla oli see tal mingi puue, et ta polnud võimeline kohvitassi ääres suhtlema. Peamiselt oli see patsientide pärast, kelle heaks ta seal töötas, mitte mingi erilise ohvrimeele või vastupandamatu soovi pärast teiste eest hoolitseda. Ta töötas haiglas, sest ta oskas haigetega rääkida, nendega suhelda. Nemad olid seal, sest nad olid haiged, ja seetõttu olid nad enamjaolt nemad ise. Avatud, inimlikud ja ausad. Sophie tundis end seal enesekindla ja toimekana. See oli see, mida ta tahtis, see oli see, mis teda sinna tõmbas. Patsiendid rääkisid harva tühjast-tähjast, ainult siis, kui nad paranesid, ja siis jättis tema nemad ja nemad jätsid tema. Võib-olla sellepärast oligi Sophie selle ameti valinud.

Kas ta lõikas teiste õnnetustest kasu? Jaa, võib-olla tõesti, aga ta ei tundnud end ärakasutajana. Ta tundis end rohkem sõltuvuses olijana. Sõltuvuses teiste siirusest, nende avameelsusest, sõltuvuses sellest, et näeb inimeste hingepõhjas aeg-ajalt säramas nende ehtsaid külgi. Ja kui see juhtus, said neist patsientidest tema lemmikud koridori peal. See lemmik oli peaaegu alati suursugune. Suursugune oli see sõna, mida ta nende kohta kasutas. Ja kui need küljed end ilmutasid, seisatas ta ja vaatles, imetles neid ja joobus mingist seletamatust lootusest. Väärikad inimesed, kes söandasid oma sisemises suursugususes elule vastu naeratada, nad torkasid silma, ta märkas neid alati, ilma et oleks suutnud põhjendada, kuidas ja miks see nii oli. Need vähesed inimesed justkui lubasid oma hingel õitseda, nagu oleksid nad valinud hea asemel parima, nad julgesid näha kõiki oma külgi, isegi tumedaid ja peidus olevaid.

Ta läks kandikuga piki koridori palatisse number 11, Hector Guzmani juurde. Mees oli toodud haiglasse kolm päeva tagasi pärast seda, kui talle kesklinnas ülekäigurajal otsa oli sõidetud. Tema parema jala luu oli allpool põlve murdunud. Arstid kahtlustasid, et tal võis olla ka põrnavigastus, ja nüüd oli ta haiglas uurimise all. Hector oli neljakümnendates aastates, kena välimusega, mitte ilus, kogukas, aga mitte paks. Ta oli hispaanlane, aga Sophie arvas nägevat temas ka midagi põhjamaist. Juuksed olid pruunid mõnede heledamate salkudega. Nina, põsesarnad ja lõug olid teravad ja nahk päikesest pruun. Ta rääkis puhast rootsi keelt ja oli üks neist suursugustest – võib-olla oma läbitungivate silmade pärast, mis ta nägu kaunistasid, võib-olla kerguse tõttu, millega ta käitus, hoolimata oma suurest kasvust. Või siis selle loomuliku ükskõiksuse tõttu, millega ta Sophiele naeratas iga kord, kui see palatisse astus – mees nagu mõistis, et naine sai aru, naine saigi, ja see pani teda mehele vastu naeratama.

Mees istus voodis tahapoole nõjatudes, lugemisprillid ninal, ja teeskles, et oli süvenenud raamatusse. Ta etendas alati selliseid väikesi stseene, kui Sophie tema juurde tuli, teeskles, et ei näe naist, teeskles, et oli hõivatud.

Sophie askeldas tablettidega, pani neid väikestesse plasttopsidesse, andis ühe mehele. Mees võttis selle vastu, pilku raamatult tõstmata, valas tabletid suhu, võttis vastu klaasi veega ja neelas alla, tähelepanu endiselt raamatule suunatud. Naine andis talle teise rohu, mees tegi sellega täpselt samaviisi.

„Alati ühtmoodi hea,” ütles mees vaikselt ja vaatas üles. „Sophie, sul on täna teistsugused kõrvarõngad.”

Sophie oleks peaaegu käe kõrva juurde tõstnud.

„Võib-olla,” ütles ta.

„Mitte võib-olla, vaid ongi. Need sobivad sulle.”

Sophie läks ukse poole, avas selle.

„Kas ma võiksin natuke mahla saada? On see võimalik?”

„On küll,” vastas Sophie.

Uksel kohtus ta mehega, kes oli varem end tutvustanud kui Hectori nõbu. Ta ei sarnanenud Hectoriga, ta oli kõhn, aga lihaseline, mustade juustega, keskmisest pikemat kasvu, jääsiniste silmadega, mis tundusid registreerivat kõike enda ümber. Nõbu noogutas talle kergelt. Ta ütles Hectorile midagi hispaania keeles, Hector vastas ja mõlemad puhkesid naerma. Sophie tundis, et nende nali käis osalt tema kohta, ja unustas mahla.

Gunilla Strandberg istus koridoris, lillekimp käes, ja nägi, kuidas õde Hector Guzmani palatist välja tuli. Gunilla uuris teda, kui ta lähenes. Oli see rõõm, mida ta nägi? Seda sorti rõõm, millest inimene ise arugi ei saa? Sophie möödus temast. Tema vasakul rinnataskul oli väike märk, mis näitas, et ta on Sophia haigla õde, ja selle kõrval nimesilt. Gunilla jõudis sellelt lugeda Sophie.

Ta saatis Sophiet pilguga. Naise nägu oli kaunis. Kaunis aristokraatlikul moel: kitsas, diskreetne… ja värske. Õde liikus kergelt, tema jalg otsekui ainult riivas põrandat enne järgmist sammu. See oli elegantne liikumisviis. Gunilla jälgis Sophiet, kuni see järgmisse palatisse kadus.

Gunilla vajus mõtteisse, mis rajanesid tundelistel võrranditel. Ta vaatas jälle selles suunas, kuhu Sophie äsja kadunud oli, seejärel 11. palati poole, kus lamas Hector Guzman. Midagi seal oli. Mingi energia… millegi tugevnemine, mida polnud võimalik palja silmaga näha. Midagi, millega Sophie-nimeline naine sealt palatist välja oli astunud.

Gunilla tõusis püsti ja astus mööda koridori, vaatas sisse personalituppa. See oli tühi. Nädala valvegraafik oli seinal. Ta vaatas koridoris ringi, enne kui tuppa sisse astus, läks graafiku juurde ja vedas sellel sõrmega järge.

Helena…

Roger…

Anne…

Carro…

Nicke…

Sophie… Sophie Brinkmann, luges ta.

Ta surus lillekimbu ühte personalitoa kõrval serveerimiskärul olevasse tühja vaasi ja lahkus osakonnast. Liftis otsis ta välja oma mobiili, lülitas selle sisse, helistas jaoskonda ja palus Sophie Brinkmanni aadressi.

Selle asemel, et sõita tagasi Stockholmi kesklinna Brahegatani jaoskonda, ületas ta Danderydi haiglast tuleva maantee ja keeras Stocksundi eramajade piirkonda. Ta eksles kõrvalteede rägastikus, millest paistis, et need teda eesmärgini ei vii, tiirutas hämmeldunult ringiratast ja talle tundus, nagu sõidaks ta vaid vaheldumisi üles ja alla. Lõpuks jõudis ta õigele teele, leidis õige numbri ja seisatas väikese kollase, valgete nurkadega puumaja ees.

Ta jäi rooli taha istuma. See oli vaikne ja varjuline piirkond, kaseurvad olid lahti minemas. Gunilla astus autost välja, toomingate lõhn lõi talle vastu. Ta pööras end ringi, nägi naabermaju. Vaatas seejärel Sophie maja. See oli ilus, väiksem kui teised ümberringi, talle tundus ka, et see polnud nii heas korras kui naabermajad. Ta keeras teisele poole, võrdles. Ei, Sophie Brinkmanni krunt polnud korratu, see oli tavaline. Hoopis naabrite juures tundus midagi valesti olevat. Mingi perfektsionism, igav ja elutu kord. Aga Sophie maja oli rohkem elus: fassaad polnud värskelt värvitud, muru polnud hiljuti pügatud, kruusatee äsja kruusatatud ega aknad värskelt pestud…

Gunilla riskis väravast sisse minna ja sammus ettevaatlikult kruusateed pidi maja juurde. Ta vaatas köögiaknast sisse. Niipalju kui talle sealt paistis, võis ta näha, et köök oli maitsekas. Vana ja uus stiil meeldivas kombinatsioonis: kaunis messingist köögikraan, AGA-pliit, vanast tammest köögikapid. Laelamp, nii ilus, nii ebatavaline, nii läbimõeldud, et Gunilla tundis kadedustorget. Ta uuris edasi, pilk peatus suures vaasis olevatel lõikelilledel esiku aknal. Gunilla astus paar sammu tagasi, vaatas ülespoole. Ülemise korruse aknal nägi ta veel üht kaunist kimpu.

Autos, tagasiteel linna poole hakkas ta aju suure intensiivsusega tööle.