Читать книгу Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I - Alexander Söderberg - Страница 5

Lars Vinge helistas Gunilla Strandbergile. Gunilla ei vastanud, nagu tavaliselt, Lars lõpetas helistamise. Nelikümmend sekundit hiljem helises tema mobiiltelefon.

„Halloo?”

„Jah?” küsis Gunilla.

„Ma just helistasin sulle,” ütles mees.

Hetk vaikust.

„Ja siis…”

Lars köhatas.

„Abimees käis haiglaõel järel.”

„Ja edasi?”

„Viis ta restorani, kus Guzman talle lõunat pakkus.”

„Lõpeta kõne ja tule jaoskonda,” ütles Gunilla ja pani toru ära.

Lars Vinge oli Hector Guzmanil ja Aron Geisleril aeg-ajalt silma peal pidanud sellest saadik, kui Hector haiglast välja kirjutati. See oli olnud pikale veninud töö, mitte mingeid tulemusi. Ta leidis, et seda tööd võiks teha keegi teine. Lars pidas end selle jaoks liiga heaks. Ta oli analüütik ja võetud ametisse just selleks otstarbeks. Igal juhul oli seda öelnud Gunilla Strandberg, kui ta seda tööd talle kahe kuu eest pakkunud oli. Nüüd tuli tal päevade kaupa autos passida, kui samal ajal ülejäänud töörühm tegeles tagapõhja analüüsiga, kujuteldavate stsenaariumidega ja teoreetiliste tegutsemisviisidega.

Lars oli olnud politseinik kaksteist aastat, enne kui Gunilla temaga ühendust võttis. Ta oli tegutsenud korrakaitsjana Västerortis, kus ta üritas leida viise, kuidas etnilisi vastuolusid maha rahustada. Ta tundis end oma töös üksi olevat. Kolleegid ei tundunud olevat samavõrd ühiskonnahuvilised kui tema. Omal algatusel oli ta oma piirkonna probleemidest ettekande kirjutanud. See ettekanne ei saanud mingit otsest vastukaja ega tunnustust ja tõele au andes oli ta kirjutanud selle peamiselt selleks, et oma jõujunnidest kolleegide seas silma paista. Sest just nendeks ta pidas enamikku oma meessoost kaastöötajaid: liiga pungis biitsepsid, liiga prisked näod, üsna matslikud ja rumalad, tema maitse jaoks liiga ebaintelligentsed. Nemad omalt poolt ei armastanud ka teda, ei pidanud teda omaks, seda ta teadis. Teenistuses polnud Lars Vinge see poiss, keda nad oma paariliseks oleksid tahtnud. Ta oli ettevaatlik, kui nad öösiti väljas olid, ja kui asi vägivaldseks kiskus, tõmbus ta eemale ning laskis suurekasvulistel gorilladel asjad ära klaarida. Seetõttu sadas talle riietusruumis pidevalt pilkenooli.

Ühel hommikul, kui ta ennast peeglist vaatas, imestas ta, kui poisiohtu ta välja nägi. Ta parandas oma väljanägemist uue soenguga, kammis juuksed märja kammiga seitlisse, arvas, et see teeb ta täiskasvanumaks. Kolleegid hakkasid kutsuma teda Sturmbannführer Larsiks. See oli parem kui Pisivitt või Persevest, nagu teda varem kutsutud oli. Tavaliselt tegi ta näo, nagu ei kuuleks.

Lars Vinge tegi oma tööd nii hästi, kui suutis, vältis vägivalda ja öid, katsus võita juhtkonna soosingut, katsus kolleegidega tühjast-tähjast juttu teha. Miski ei andnud tulemust, kõik vältisid teda. Teda hakkas vaevama unetus ja nina ümber tekkis ekseem.

Kaks aastat hiljem, kui tema ettekanne vastuolude kohta oli tõenäoliselt arhiveeritud ja unustatud, helistas keegi naine Keskkriminaalpolitseist ja tutvustas end kui Gunilla Strandbergi. Larsi meelest polnud naine politseiniku moodi ja ta ei näinud ka selline välja, kui nad Kungsträdgårdenis lõunasöögil kohtusid. Gunilla oli viiekümne ja kuuekümne vahel, tal olid lühikesed mustad, veidi hallisegused juuksed, ilusad pruunid silmad ja sile nooruslik nahk. Nahk oligi esimene asi, mida Lars märkas. Gunilla nägi oma vanuse kohta noorem välja, kuidagi värske. Jättis rahuliku ja korrektse mulje, aga võis aeg-ajalt ka naeratusega kostitada. Temast kiirgav rahu näis põhinevat mõistlikkusel ja sügaval järelemõtlemisel kõige üle, mis juhtus. Tundus, et seda eelistas ta impulssidele ja spontaansusele. Ta paistis küpse inimesena ja käitus nii, nagu see, kes teab, kuidas asjad kergesti lörri võivad minna. Samas kiirgas temast ka intelligentsust, ta oli nutikas ja kogenud, harva lubas ta endale liialdamist või allahindlust. Ta nägi maailma selgelt ja täpselt. Lars tundis, et jääb Gunillale alla, aga sellest polnud midagi, nii see pidigi olema – see tundus loomulik.

Gunilla oli rääkinud rühmast, kelle ta pidi moodustama, omamoodi pilootprojektist töös organiseeritud kuritegevuse vastu, eelkõige rahvusvahelise kuritegevuse vastu. Neil olevat prokuröri juures eelisjärjekord, et juhtumid kiirelt lõpule viia. Ta ütles, et oli lugenud Larsi ettekannet ja leidnud selle huvitava olevat. Lars oli üritanud esilekerkivat uhkustunnet varjata. Ta oli töö vastu võtnud, enne kui Gunilla seda talle täpsemalt tutvustadagi oli jõudnud.

Kahe nädala pärast viidi ta Västerorti jõujunnide kambast üle Östermalmil asuvasse analüüsimeeskonda. Kolmekümne kuue aastaselt viskas ta mundri seljast ja temast sai erariides politseinik. Ta sai parema palga ja jõudis arusaamisele, et just sellisena ta oma politseikarjääri kujutlenud oligi – et keegi tuleb ja avastab tema väärtuslikud teened ja oskused, mida ta ise pidas silmapaistvamateks kui ametkonna teiste politseinike omi.

Pärast seda, kui Aroni ja Hectori jälitamine polnud tulemusi andnud, saabus pööre, mida Gunilla oli ette näinud. Ta oli ennustanud, et ka haiglaõde võib mängu tulla ja siis uurimisobjektiks saada. Lars oli selle ennustuse unustanud, aga kui ta tol ennelõunal oli näinud Aron Geislerit haigla juures õele autoust avamas, oli ta taas kord mõistnud Gunilla suurust.

Lars parkis auto Brahegatanil asuva kohaliku politseijaoskonna ette. Ta kõndis läbi jaoskonna ja noogutas kolleegidele, kelle nimesid ta ei teadnud, ning suundus kõrghoonesse, mis asus jaoskonna ühekorruselise hoone taga.

Kolm järjestikust tuba, kontor nagu kontor ikka. Kontorimööbel, dokumendikaustad heledatel männipuust riiulitel, armetu kunst seintel, akende ees pikad triibulised kardinad, mis olid kellegi poolt üles riputatud üheksakümnendate keskel.

Eva Castroneves naeratas talle, kui ta mööda läks. Ühe käega tippis ta oma mobiiltelefonil ja teises käes hoidis võileiba. Eva oli kogu aeg millegagi ametis, jooksujalu midagi toimetamas. Lars naeratas vastu, naine ei näinud seda. Lars astus tuppa, kus olid Gunilla ja Erik. Gunilla seisis laua juures, telefonitoru kõrva ääres. Tema vend Erik, kõrge vererõhu tõttu tavapäraselt näost tulipunane, täitis parajasti oma viikingikaanega messingtoosi lahtise nuusktubakaga, mida ta võttis poest ostetud plastkarbist. Erik Strandberg elas nikotiinist, kofeiinist ja rämpstoidust. Ajamata habeme ja hõredate hallide juuste tõttu jättis ta kasimatu mulje. Ta oli laiade lõugadega suur ülbitseja, Larsi arvates võis see tuleneda tema noorukiea vildakast enesekindlusest, millele polnud keegi õigel ajal lõppu teinud. Aga tal oli ka üks omadus, mida Lars hindas – Erik oli loomulikul ja sõbralikul moel Larsi lahkesti vastu võtnud, kui Lars nende juures tööle oli hakanud. Ta ei paistnud andvat Larsile ei nii- ega naasugust hinnangut, vaid võttis teda sellisena, nagu ta oli. See ei olnud just kuigi tavapärane.

Erik pühkis kätelt tubaka, kohtas Larsi pilku, pilgutas silma ja sirutas käe kirjutuslaual taldrikul oleva Viini saiakese poole.

„Tere, poiss,” kähistas ta.

„Tere,” sosistas Lars.

„Kuradi lugu,” ütles Erik.

„Seda võib öelda küll…” vastas Lars ja istus kõrval olevale toolile.

„Gunilla rõõmustas su kõne üle.”

Erik haukas oma Viini saia, avas süles oleva kokkuvõtte ja hakkas lugema.

„Sorry, pean selle siin läbi lugema.”

„Muidugi,” ütles Lars ja tõusis tõtakalt püsti.

Erik mälus habeme varjus.

„Ei, minu poolest võid edasi istuda.”

„Ei, ei,” vastas Lars ja tegi teeseldud sundimatusega minekut.

Lars vihkas oma ebakindlust, oli seda alati vihanud. See oli seotud tema sisemiste kõhklustega, mis tema elu igas olukorras suunasid. See oli mingil põhjendamatul kombel temasse sisse juurdunud. Ta tundis seda oma keha iga liigutusega, kogu oma olemusega. Oma heledate juuste, erksiniste silmade ja üsna korrapäraste näojoontega oleks ta võinud end päris kenaks pidada. Aga tema ebakindlus varjutas selle kõik. Pildil võis ta end õige nurga alt vaadates isegi ilusaks pidada, aga tegelikkuses tundis ta vaid ebakindlust.

Lars astus kolme toas seisva ratastel teadetetahvli juurde. Ta tegi seda vahel, kui ta kontorisse saabus, eelkõige selleks, et mitte niisama tobedalt nurgas seista. Tahvlite juures võis aega surnuks lüüa.

Guzmani tahvlile oli kinnitatud korrastatud kaoses suur hulk fotosid ja jälitustulemusi. Lars silmitses passi fotokoopiat, sünnitunnistust ja Hispaania ametivõimude dokumente. Ta vaatas Aron Geisleri ja Hector Guzmani pilte, mis olid tahvli paremal poolel. Hectorist allpool oli pilte tema õest ja vennast, Inezest ja Eduardost, ning üks vana, hilistest seitsmekümnendatest pärit foto nende emast Piast, kes oli algselt pärit Flemingsbergist. Naine oli armas, blond. Tundus, nagu oleks ta otse maha astunud timutišampooni reklaamilt, mida Lars oli noorena kinos näinud.

Hectori juurest läks punane joon kahe must-valge pildi juurde tahvli vasakul poolel. Kaks meest, keda Lars ära ei tundnud. Üks oli vanem päevitunud härra üle pea kammitud hõredate valgete juustega – Adalberto Guzman, Hectori isa. Teine foto oli suurendatud passipilt lühikeste juuste ja tühja pilguga mehest – Leszek Smialy, Adalberto Guzmani ihukaitsja.

Lars luges katkendeid foto all olevast tekstist. Leszek Smialy oli olnud kommunistlikul ajal Poola julgeolekuteenistuses. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli ta töötanud mitmesugustes turvafirmades. Adalberto Guzmani juures oli ta tõenäoliselt tööd alustanud 2001. aasta suvel.

Larsi pilk suundus Aron Geislerile. Luges lühikest infot. Seitsmekümnendatel astus Stockholmi Östra Reali gümnaasiumisse, 1979 oli Östermalmi maleseltsi liige. Kaheksakümnendatel tegi Iisraelis läbi kolmeaastase sõjaväekohustuse… Võõrleegionärina kuulus sellesse väeossa, mis esimese Iraagi sõja ajal esimesena Kuveidis maabus. Vanemad elasid 1989. aastal veel Stockholmis, kolisid seejärel Haifasse. Millalgi üheksakümnendatel viibis Aron Geisler Prantsuse Guajaanas. Aruandes oli suuri ajalisi lünki.

Lars taganes tahvli juurest kaugemale, vaatas kogu tervikut, ei saanud millestki aru. Selle asemel läks ta kööginurka ja tegi endale kohvi, vajutas nuppudele, mis lisasid suhkrut ja piima. Sellest sai helepruun soga, mis tassi voolas. Kui ta teise tuppa tagasi tuli, pani Gunilla parajasti toru ära. Ta kõvendas häält.

„Täna kell 12.08 võttis Aron Geisler haiglaõe peale ja sõitis temaga Vasastani „Musträsta” restorani, kus nad koos Hector Guzmaniga tund ja kakskümmend minutit lõunatasid.”

Gunilla pani lugemisprillid ninale.

„Tema nimi on Sophie Brinkmann, ta on haiglaõde, lesk, tal on viieteistaastane poeg Albert. Ta käib tööl, töölt läheb koju… Teeb süüa. See on enam-vähem kõik, mida me praegu teame.”

Gunilla võttis prillid eest, vaatas üles.

„Eva, sina võtad enda peale tema eraelu, uurid sõpru, vaenlasi, armukesi… kõike.”

Seepeale pöördus ta Larsi poole.

„Jäta Hector sinnapaika. Keskendu haiglaõele.”

Lars noogutas, võttis lonksu tassist. Gunilla muigas, silmitses kokkukogunenuid.

„Mõnikord juhtub nii, et Jumal saadab inglikese maa peale.”

Nähtavasti oli kohtumine sellega lõppenud. Gunilla pani jälle prillid ette ja asus tööle, Eva hakkas klõbistama arvutiklahve ja Erik jätkas kausta lugemist, samaaegselt harjumuspäraselt rohupurgist oma vererõhutabletti välja raputades.

Lars ei saanud asjale pihta, tal oli tuhat küsimust. Kuidas pidi ta tegutsema? Kui palju informatsiooni oli Gunillal vaja? Kui kaua ta peab töötama, kas ka õhtud ja ööd? Mis saab ületundidest? Mida Gunilla temalt täpselt ootab? Talle ei meeldinud ise otsuseid langetada. Ta tahtis selgeid juhtnööre, mille järgi toimida. Aga Gunilla polnud seda sorti ülemus ja Lars ei tahtnud, et tema ebakindlus liigselt silma torkaks. Ta astus ukse poole.

„Lars. Siin on mõned asjad, ma tahan, et sa need kaasa võtaksid.”

Gunilla osutas seina ääres seisvale kolimiskastile. Lars läks kasti juurde ja tegi selle lahti. Selles oli vana kirjutusmasin „Facit”, moodne faksiaparaat, digitaalne süsteemkaamera „Nikon” koos juurdekuuluvate erinevas suuruses objektiividega ja üks väiksemat sorti puust karp. Lars avas karbi kaane, nägi selles korralikult vahtkummitükkidesse pakitud kaheksat nööpnõelmikrofoni.

„Me ei hakka ju neile lutikaid panema?” küsis ta ja kahetses kohe.

„Ei, aga need on sul olemas igaks juhuks, kaamerat saad kohe kasutama hakata, pildista ja hoia naisel silm peal. Me peame koguma kõike, mida saame, nii kiiresti kui võimalik. Aruanded kirjutad kirjutusmasinal ja faksid minule. Faks on krüpteeritud, sina lülitad selle kodus telefonipistikusse nagu tavaliselt.”

Lars silmitses varustust, Gunilla nägi tema küsivat näoilmet.

„Kõik aruanded ja analüüsid tehakse siin kirjutusmasinaga. Me ei jäta kuhugi digitaalseid jälgi, me ei võta mingeid riske, arvesta sellega.”

Lars vastas Gunilla pilgule, võttis kasti ja lahkus kontorist.

*

Leszek jalutas mööda randa Guzmanile vastu, tal oli raske Guzmanile otsa vaadata. Adalberto Guzman ehk Guzman el Bueno, nagu teda vahel kutsuti, oli just merest tulnud. Klaas värskelt pressitud mahla oli kaldal väikesel laual. Kokkumurtud käterätt lebas toolil ja supelmantel oli tooliseljal. Mees kuivatas ennast, pani mantli selga ja jõi merele vaadates mahla.

Lapsena oli ta ujunud ema kõrval, kui ema ujumas käis, just nagu temagi praegu teinud oli. Igal hommikul olid nad seal koos kõrvuti hõljunud. Ujumisretked olid samasugused nagu endistel aegadel, aga vaade tagasiteel randa oli aastatega muutunud. 1960-ndate alguses, kui ta oli kohanud oma suurt armastust, Rootsi reisijuhti Piat, oli ta ära ostnud kogu kättesaadava maa villa ümbert, lükanud kõik ümberolevad majad maatasa ning istutanud küpresse ja oliivisalusid sinna, kus varem oli olnud kohalik tee. Nüüd kuulusid talle nii see vesi, kus ta ujus, kui ka rannad, kus ta jalutas.

Guzman oli 73 aastat vana, lesk ning kahe poja ja ühe tütre isa. Kolmkümmend aastat oli ta annetanud tohutuid summasid heategevusele, ilma mingi kasumihuvita. Ta oli üles ehitanud äri, mis oli teinud temast varaka mehe. Ta oli tuntud oma heldekäelisuse poolest, oma pühendumusest kehvemal järjel olijate vastu, oli kiriku sõber ja alaline kuulsus kohaliku televisiooni kokandussaadetes. Ta oli Guzman el Bueno – Guzman Hea.

Kohtudes patsutas Guzman kergelt Leszeki käsivart. Leszek ootas sobilikus kauguses, enne kui talle üles villa juurde järgnes.

„Vahel lähebki viltu, Leszek-sõbrake.”

Leszek astus vaikides.

„Sõnum jõudis ju pärale, eks ole?” jätkas Guzman.

Guzman hakkas kivitreppi pidi üles maja poole astuma.

„Mitte nii, nagu me tahtsime,” pomises poolakas.

„Aga arvatavasti said nad vihjest aru ja sina oled tervelt tagasi, see on kõige tähtsam.”

Leszek ei vastanud.

Suur klaasist rõduuks oli lahti ja seespool olevad valged linased kardinad hõljusid kerges meretuules. Nad läksid sisse, Guzman võttis supelmantli seljast ning majateenija tõi talle selle päeva riided. Häbenemata pani vana mees end Leszeki ees riidesse.

„Mul on laste pärast mure,” ütles Guzman beeže pükse jalga tõmmates. „Hectoril on Aron, tema saab hakkama, aga sina hoolitse selle eest, et Eduardo ja Inezi järele valvataks. Ja kui nad vastu punnivad… Noh, nad lihtsalt ei tohi vastu punnida.”

Eduardo ja Inez elasid oma elu, Adalberto Guzmanist kaugel. Tema kontakt nendega oli peaaegu olematu, aga ta saatis alati lastelastele sünnipäevadeks liiga suuri ja liiga kalleid kingitusi. Inez oli palunud tal lõpetada. Guzman jäi selle koha pealt kurdiks.

Hector, tema esiklaps, oli aga alati tema kõrval olnud. 15-aastasena oli Hector hakanud end isa äridega kurssi viima. 18-aastaselt juhtis ta kõike koos Adalbertoga. Esimese asjana likvideeris Hector Põhja-Aafrika ja Hispaania vahelise heroiiniäri, sest politseinikud intensiivistasid võitlust narkokaubandusega. Selle asemel keskendus ta rahapesuorganisatsiooni rajamisele. Nad pesid narkoraha, relvaraha, röövidest saadud raha ja ükskõik-mis-raha, mis pesemist vajas. Selgus, et see oli peaaegu niisama tulus kui heroiinivedu Lõuna-Euroopasse. Guzmanid tegid end tuntuks sellega, et olid avatud enamiku asjade jaoks. Aga üheksakümnendatel, kui Ameerika alustas tõsist sõda narkootikumide vastu, mis kokaiinihinna kõigi aegade tippu viis, ei saanud nad lihtsalt kõrval seista ja pealt vaadata.

Nad külastasid Don Ignaciot Kolumbias Valle del Caucas, et uurida võimalusi oma kanalite avamiseks Euroopasse. Adalberto ja Hector leidsid mõned head salakaubateed, aga see oli raske, kallis ja riskantne töö. Nad vahetasid mõne korra marsruuti ja kaotasid saadetisi nii tollile kui ka kaaperdajatele. Lõpuks andsid nad alla ja külmutasid idee mõneks ajaks. Adalberto ja Hectori seaduslikel äridel hakkas 2000-ndate alguses kehvemini minema ja taastumine tuli aeglaselt. Nad polnud kunagi loobunud mõttest panna käima üks hästi toimiv kokaiinikanal. Nad katsetasid liini Paraguai ja Rotterdami vahel, mis tunduski suhteliselt kindel ja osutuski senini nende parimaks. Nüüd said nad end lõdvaks lasta, teenisid suurt raha, jälle oli lahe olla.

Aga ühtäkki astusid mängu sakslased ja kahmasid kõik otse nende nina alt endale. Adalberto oli pidanud vastumeelselt tunnistama, et see tabas teda nagu välk selgest taevast. See polnud siiski tema esimene kokkupõrge Ralph Hankega. Mõni aasta varem olid nad vähesel määral kokku puutunud seoses ühe viaduktiehituse hankega Brüsselis. Hanke üritas asjaosalisi ära osta, püüdis meeleheitlikult lepingut endale saada. Aga lõpusirgel Hanke põrus, lepingu sai Guzman. Iseenesest polnud lepingus midagi erilist, aga kui Hanke pani pihta nende kokaiini, teadis Adalberto, kellega tal tegemist oli, idiootliku võidumehega.

Et rajada ja käigus hoida Paraguai ja Rotterdami vahelist liini, tuli kõvasti pingutada. Pistised, pistised ja jälle pistised – nii ehitati ja hoiti kanalit käigus. Raha polnud probleem, aga raske oli leida õigeid inimesi, kes seda vastu võtaksid. Aja jooksul olid leitud tublid mehed, kes tegid seda, mille eest neile maksti. Tollimees, pakkija ja üks Vietnami kapten, kelle laevaks oli üks vana küna just sellise meeskonnaga, kelle eest võis pea anda. Kõik oli sujunud valutult ja võib-olla oligi see põhjuseks, miks Ralph Hanke ühel päeval vahele astus ja kogu kupatuse üle lõi. Hanke tõstis kõikide nende tasu, kelle Guzman oli ära ostnud, ähvardas Rotterdamis laevale vastu tulnud kullerit, võttis kauba ära ning vedas nüüd kokaiini Euroopasse omaenda kanaleid pidi.

Adalberto Guzman oli saanud kullerpostiga käsitsi kirjutatud kirja. See oli korralikult formuleeritud, viisakas vormis, kallil luuvalgel kõval paberil. Ridade vahelt võis välja lugeda, et iga katse konfrontatsiooniks kutsub esile jõu kasutamise. Adalberto Guzman saatis vastuseks käsitsi kirjutatud kirja, mitte nii hästi formuleeritud ja natuke odavamal paberil, ning andis teada, et tema omalt poolt annab mõista, et soovib oma ärajäänud sissetulekud koos protsentidega tagasi saada. Vastuseks oli Hanke tõenäoliselt saatnud Stockholmi kellegi, kes ühel ülekäigurajal Hectori alla ajas. Juht oli sündmuskohalt põgenenud ja Rootsi politsei sõnul ei leita seda autot kunagi.

Adalberto oli esimese tundeimpulsi ajel Leszeki Münchenisse saatnud, et Hanke pojalt elu võtta. Aga asi ei läinud nii, nagu plaaniti. Võib-olla see oligi hea, kõik jäi nüüd lahtiseks. Mõneks ajaks võiks vabalt nii jäädagi.

Põrandalt kostis väikeste käppade astumist. Koer Piño, pall lõugade vahel, energiat täis nagu ikka, kissitas rõõmsalt silmi. Piño oli segavereline krants, kes oli ilmunud viis aastat tagasi Guzmani ukse taha ja nõudnud sisselaskmist. Adalberto laskis ta majja ning sellest ajast said neist head sõbrad.

Guzman el Bueno võttis palli ja viskas. Koer jooksis sellele järele, püüdis kinni, ruttas tagasi oma isanda juurde. Alati ühtviisi rõõmsalt.

Kui vaikus nüüd kestma jääb, võis Guzman keskenduda plaanidele, kuidas oma kaubateid tagasi saada, sest seda tuli tal teha nagu kord ja kohus.

*

Õhtu oli endiselt mahe, tsikaadid siristasid ja kuskilt ümbruskonna telerist kostis mingi Paraguai teleshow.

Jens pakkis ühes vanas laohoones kaste. Ta oli automaatkarabiinid lahti monteerinud ja relvaosad koos mitmesuguse suuruse ja kujuga terastorudega samasse pakk-kasti ladunud. Karabiinide pärad peitis ta vaakumpakendis arbuuside alla.

Viimased aastad olid olnud pingelised. Ta oli käinud Bagdadis, Sierra Leones, Beirutis, Afganistanis. See oli olnud ohtlik. Teda oli tulistatud, ta oli vastu tulistanud, ta oli kohtunud inimestega, keda ta iialgi enam näha ei taha.

Jens oli endamisi otsustanud, et selle tööotsa järel võtab ta end vabaks, sõidab koju ja puhkab. Tavaliselt ei reisinud ta koos oma kaubaga, see oli liiga riskantne. Aga seekord tahtis ta kaasa minna. Brasiilia sadamalinnast oli ta broneerinud kaubale koha ühel Panamas registreeritud kaubalaeval, mis pidi sõitma Rotterdami. Laeva vietnamlasest kapten teadis, mida tegi. Ta teatas, et üks teine klient oli juba korraldanud nii, et mahalaadimine Rotterdamis oleks riskivaba, aga et ka hind tuleb seetõttu vastav. Euroopasse jõudmine pidi võtma kaks nädalat ja talle tundus, et tal tuli hoog maha võtta, välja puhata – aga ka oma kannatus proovile panna, vaadata, kui hull on lugu tema enda püsimatusega. Laevalt polnud ju võimalik jalga lasta. Nagu ta tavaliselt ikka tegi, kui oli juba kaks korda sama vaadet näinud.

Jens naelutas kastid kinni, koostas fiktiivsed tollipaberid ja ladus kauba vanasse veoautosse, mis pidi ta koos relvadega järgmisel hommikul Paranaguasse viima.

Kui kõik sai valmis, läks ta Ciudad del Estega tutvust tegema. Iseenesest oli see üks suur kaos. Kõntsane, lärmakas, kubinal inimesi täis – ja kõige selle kohal lämmatav lehk, kokku segatud kõigist mõeldavaist maakera lehkadest. See oli nii paks, et hetkiti tundus, nagu oleks kogu hapnik linnast otsa saamas. Vaesed sibasid ringi paljajalu, rikastel olid kingad jalas – kõik tahtsid midagi müüa, mõned tahtsid osta – Jens jumaldas seda kohta.

Kohalikus kõrtsis hoidis ta end ärkvel alkoholi ja paari Uus-Meremaa turistitüdruku seltsis. Ta tüdines neist üsna pea ja hiilis teise baari. Seal leidis ta ühe pimeda nurga ja jõi end oma üksinduses purju.

Reis Paranaguasse järgmisel päeval oli üheteisttunnine luupainaja. Kassiahastus hoidis teda ärkvel, juht karjus ja tuututas terve tee kuni Brasiiliani.

Laev oli vana roostes küna viiekümnendatest aastatest, sinine neis kohtades, kus värvi veel näha oli. Kuuskümmend, seitsekümmend meetrit pikk ja ehk kaksteist meetrit lai, diiselmootorid teki all pingutasid kõigest jõust. Mürin kostis ära sadamakaile, kus Jens seisis ja laeva silmitses. Laeva juhiti kaptenisillalt, mis asus laeva tagumises otsas. Pool tekist oli lahtine. Kogu muu kraami keskel seisid kinniköidetud konteinerid. Siis tulid kastid, kirstud ja teised, juhuslikesse materjalidesse pakitud kaubad. Paremad päevad olid sel vanal kaubalaeval möödas, muud midagi.

Jens ronis viletsat nöörredelit pidi pardale, tekile jõudes heitis pilgu ümberringi. Kui ta juba pardal oli, tundus laev suurem.

Pärast mõningat ekslemist leidis ta oma kajuti. See meenutas küll rohkem kongi. Just parasjagu nii lai, et ei pidanud külitsi sisse minema. Kitsas seina külge kinnitatud voodi, väike kapp, muud seal polnudki. Aga Jens oli rahul. Osalt seepärast, et kajutil oli aken, mis asetses veepiirist kõrgemal, aga peamiselt seepärast, et ta ei pidanud kajutit kellegagi jagama.

Ta nõjatus vastu reelingut, kui laev välja sõitis. Päike rippus horisondi kohal, Jens nägi, kuidas Paranagua konteinerisadam kaugusesse kadus.

*

Lars Vinge meelest olid tema tööpäevad pikad ja sisutud. Ta oli pildistanud Sophiet, kui naine jalgrattaga töölt koju sõitis. Istunud ja passinud kuskil läheduses, et aega surnuks lüüa, pimeduse saabudes ka ringi kõndinud, teinud üksikuid uduseid pilte naisest, kui too oma majas akna tagant möödus. Ta oli jälitanud Sophiet, kui see koos poeg Albertiga linna sõitis, kui nad kohalikus kõrtsis ja siis kinos käisid. Seejärel kaks päeva, mil naine üksipäini õhtust sõi. Miks Lars seda tegema pidi, polnud tal aimugi, kõik tundus mõttetu.

Lars tüdines, sai vihaseks ja kuna polnud kedagi, kelle peale pahameelt välja valada, siis mattis ta kõik endasse nagu tavaliselt.

Eelmisel õhtul oli ta Sophie asjatoimetustest Gunillale aruande kirjutanud ja lõpetanud selle ettepanekuga, et jälitamise võiks lõpetada.

Larsi korteri elutoas istus tema elukaaslane Sara ja vaatas telesaadet keskkonnakatastroofidest. Ta oli ärritatud, sest mingi Inglise professor oli öelnud, et kõik on otseteed põrgusse minemas. Lars naaldus vastu uksepiita ja jälgis saadet. Statistika ja veenvad arvamusavaldused kõrgelt haritud inimestelt hirmutasid teda.

Tema telefoni saabus sms, ta luges seda ekraanilt. Gunilla kirjutas, et ta on uurimisele tähtis ja vajalik ja et ta ei tohi praegu jälitamist lõpetada. Sõnum lõppes sõnaga Kalli!

Ehkki Lars mõistis, et Gunilla meelitused olid mõeldud selleks, et teda tööpostile tagasi saada, tundis ta end siiski natuke paremini. Ta otsustas, et jätkab tööd. Aja jooksul saaks ta ka midagi muud teha, aja jooksul annaks Gunilla talle paremaid ülesandeid, seda oli ta ju lubanud, selliseid ülesandeid, mis sobiksid tema intellektile rohkem kui päevade ja ööde kaupa autos konutamine ja mingi haiglaõe passimine, kellele meeldis elada ebatavaliselt korrapärast elu. Siis võiks ta aru saada, millega ta tegeleb, siis mõistaksid ka teised nende rühmas, et ta on oma ametis ületamatu.

Ta sättis end sohvale Sara kõrvale ja vaatas saate lõppu, kus seletati, et see on osaliselt ka tema süü, et maakera peagi hukka saab. Ta tundis süütorget ja ärritus nagu Saragi sellest informatsioonist, mida reporter vahendas. Sara ütles, et ei sõida enam lennukiga, et sõidab selle asemel rongiga… kui nad kunagi välismaale peaksid sõitma. Lars noogutas, seda teeks tema ka.

„Ma lähen pärast õhtul tööle… Heidaks veidikeseks pikali?”

Sara raputas pead, pilk endiselt teleril.

Kell pool kaheksa õhtul jättis Lars Volvo Sophie majast natuke eemale ja jalutas ringi, katsudes leida kohta, mis oleks majale lähemal. Nagu ikka, ei näinud ta suurt midagi, mis oleks tavalisest erinenud, ning läks tagasi auto juurde. Ta oli seal veidi aega, jõllitas tühjusesse, tegi autoga ühe ringi, uuris ümbrust kümnendat korda. Parkis auto teise kohta, tegi paar udust pilti naise majast, tähendas üles üht-teist, mis ülestähendamist ei vajanudki. Kell üheksa hakkas Lars jälle endamisi ohkama, käivitas mootori, otsustas teha viimase tiiru ümber maja, enne kui end kodu poole minema asutab.

Ta möödus majast just samal hetkel, kui Sophie värava ees ootavasse taksosse tuli. Naisel oli seljas lahtiste hõlmadega õhuke mantel ja käes suur käekott. Ta istus tagaistmele ja takso sõitis minema.

Lars oli näinud naist lühikese viivu, kui see temast mööda sõitis. Aeg tundus venima jäävat, aeglustuvat – nagu oleks kõik korraks seisma jäänud. Selle lühikese hetke jooksul oli ta näinud selles naises mingit täiuslikkust, mingit viimistletust. Larsi tabas tugev äratundmine, et ta tunneb seda naist, ja et ka naine tunneb teda. Ta raputas endalt selle eriskummalise meeltemulje, pööras auto kaugemal ringi ja sõitis taksole järele.

Lars hoidis pikivahet, ta närvid olid krussis, pissihäda tuli peale, nagu oleksid need mõlemad omavahel lubamatul moel kokku leppinud. Ta ei lasknud taksot kordagi silmist, see pööras Roslagstullis Birger Jarlsgatanile, keeras vasakule Karlavägenile, möödus Humlegårdenist ja peatus lõpuks Sibyllegatanil. Lars libises aeglaselt mööda, kui naine taksost välja astus, jälgis teda tahavaatepeeglist ja nägi, kuidas ta ühe ukse taha kadus.

Lars parkis auto tänavat pidi allapoole bussirajale, ootas natuke, enne kui autost välja hüppas.

Ta valgustas taskulambiga trepikoda ja pani kirja kõik nimed koridoris olevatelt nimesiltidelt.

Kell oli üksteist, kui Sophie ühe sõbrannaga välja tuli. Nad läksid käevangus Östermalmi platsi poole. Nad naersid, Sophie vehkis midagi lõbusat jutustades kätega, sõbranna seisatas ja tõmbus naerukrampides kõverasse. Lars lahkus autost ja läks neile järele.

Sophie ja tema sõbranna külastasid sel õhtul kolme eri kohta. Kahes kohas ei tahetud Larsi sisse lasta ja ta oli sunnitud oma politseitõendit näitama.

Sophie ja sõbranna istusid baaris. Aeg-ajalt tahtsid erinevas eas mehed nendega jutule saada, aga naised ei näidanud üles mingit huvi. Lars jälgis kõike oma kohalt baari kaugemast otsast, jõi „Virgin Mary’t” ja tundis end ebamugavalt. Ta käis harva väljas ja kui käiski, siis restoranis, mitte kunagi klubis ja kindlasti mitte selles linnaosas. Ta vaatas Sophiet, taipas, et oli jäänud teda jõllitama, vaatas mujale, jõi oma klaasi tühjaks. Tomatimahl maitses nagu tomatimahl ikka, kibedalt. Naise lähedus tegi ta närviliseks, ta piilus jälle sinnapoole, imetles, kui veetlev, kui kaunis ta oli. Ta suutis näha üksikasju, mida ta varem polnud märganud: väikesed, peaaegu märkamatud kortsud silmanurkades, paljas kael, juuksed, mis elasid omaenda elu… Kukal, mida ta vilksamisi aeg-ajalt piidles, täiuslik kukal, mis justkui hoidis üleval kogu Sophie keha… Kaunis otsaesine lisas stiili ja elegantsi, mis koos intelligentsusega naise ümber kumas. Lars oli nüüd lähedal, peaaegu liiga lähedal. Aga ta vahtis ikka, vahtis nagu teismeline poiss, kes esmakordselt paljast ihu näeb.

Sophie ja sõbranna naersid. Lars nakatus Sophie naerust ja äkki keeras naine end tema poole, võib-olla tundis ta mehe silmavaate intensiivsust. Nende pilgud kohtusid põgusalt, naine naeris, Lars naeratas vastu, aga naise pilk libises temast üle.

Lars tundis, et naeratus oli talle näkku kinni jäänud, ta laskis sellel kustuda, pöördus ümber ja lahkus kiiresti lokaalist.

Kodus kirjutas ta säästupirni valgel õhtu sündmustest aruande, ka Sophie sõbrannast, pani kirja trepikojas loetud perekonnanimed ning faksis ettekande Gunillale.

Sara magas. Lars puges naise kõrvale, kes keeras end unes, ärkas üles.

„Mis kell on?” sosistas Sara unesegaselt.

„On juba hilja… õigemini vara,” vastas Lars.

Sara tõmbas endale teki peale, keeras selja. Lars surus end ta vastu, otsis lähedust, tegi kohmaka katse eelmänguks. Ta oli selles vilets, tal polnud selleks ei vajalikke oskusi ega tundeid.

„Jäta, Lars,” ohkas naine tõredalt ja nihutas end veel kaugemale.

Lars keeras end selili, põrnitses lakke ja kuulas alt kostvat tänavaliikluse kuminat. Kui ta aru sai, et ei suuda enam magama jääda, tõusis ta voodist ja istus teleri ette, kus kõik möödavilksatavad kaunid naised olid Sophie Brinkmanni nägu.

*

Kaubamajas mängiv muusika oli ilus ja rahustas. Sophie kõndis naisteosakonnas aluspesu vahel, vaatas ja uuris kvaliteeti ja materjali. Sealt suundus ta kosmeetikasse, ostis ühe kalli kreemi, mis lubas midagi ebareaalset.

„Sophie?”

Ta pööras ümber ja nägi kepi ja kipsis jalaga Hectorit, tema taga oli Aron, käe otsas kaks paberkotti meeste valmisrõivaosakonnast.

„Hector.”

Sekundi võrra liiga pikk vaikus.

„Leidsid midagi, mis meeldib?” küsis mees.

„Ühe kreemi, siiani.”

Sophie kergitas väikest paberkotti.

„Ja sina?” küsis naine.

Hector vaatas kotte Aroni käes, noogutas.

„Ma ei tea,” ütles ta vaikselt.

Mees silmitses naist.

„Meil jäi kohv joomata,” ütles ta.

„Kuidas, palun?”

„Me ei jõudnud ju viimati lõuna ajal kohvi juua. Seal allpool on üks viisakas koht, söökla kõrval.”

Sophie võttis kohvi piimaga, Hector samuti. Ruudulise põllega tüdruk leti taga oli pakkunud neile mitmesuguseid sorte, aga nemad lükkasid need tagasi, tahtsid seda tavalist, usaldusväärset. Aron istus eemale ja ootas kannatlikult, libistades pilku üle saali.