Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 4. osa - Alexandre Dumas - Страница 4

Nüüd vaadakem, mis oli toimunud kuningliku prokuröri majas pärast proua Danglars’i ja tema tütre lahkumist ning jutuajamist, mille me ära tõime.

Härra de Villefort oli koos proua de Villefort’iga oma isa juurde tulnud. Kus Valentine oli, seda me teame.

Olles tervitanud rauka ja ära saatnud vana teenri Barrois’, kes oli juba üle kahekümne viie aasta Noirtier’ teenistuses, istusid nad rauga kõrvale.

Härra Noirtier oli oma suures ratastoolis — ta pandi sinna hommikul ja tõsteti sealt jälle ära õhtul — peegli ees, millest paistis kogu tuba ja võimaldas tal näha, kes tema tuppa tuli, kes sealt väljus ja mis tema ümber toimus, ilma et tal tarvitsenuks teha ainustki võimatuks muutunud liigutust. Härra Noirtier, liikumatu nagu laip, vaatas oma arukate ja erksate silmadega poega ja miniat, kelle pidulik tervitus kuulutas ette ootamatut ametlikku asjaajamist.

Nägemine ja kuulmine olid kaks ainsat meelt, mis elustasid nagu kaks sädet seda juba kolmveerandi osas haua jaoks vormitud inimkeha. Neist kahest meelest võis ainult üks anda väljapoole märki raidkujus tuksuvast siseelust: pilk, mis sellest märku andis, oli nagu kauge tuluke, mis näitab öösel kõrbes eksinud rändurile, et kuskil keset seda vaikust ja pimedust on veel keegi üleval.

Seetõttu oli vana Noirtier’ tumedatesse silmadesse mustade kulmude all — ta pikad õlgadele langevad juuksed olid valged — kontsentreerunud, nagu seda juhtub inimese elundiga, mis areneb teiste arvel, kogu aktiivsus, osavus, jõud ja arukus, mis oli omal ajal iseloomulik kogu tema kehale ja vaimule. Käte liikumine, hääle kõla ja keha hoiak puudusid, aga võimas silm asendas kõike. Ta käsutas silmadega, ta tänas silmadega — ta oli elavate silmadega laip. Raske on ette kujutada midagi vapustavamat marmornäost, mille silmades süttis viha või säras rõõm. Ainult kolm inimest mõistsid õnnetu halvatu kõnet: need olid Villefort, Valentine ja vana teener, kellest me juba rääkisime. Et aga Villefort kohtus haruharva oma isaga, nii-öelda ainult häda sunnil, ja kui ta temaga kohtuski, siis mitte selleks, et püüda talle oma mõistmisega head meelt teha, seetõttu oli rauga kogu õnn tema pojatütres Valentine’is, kes oli jõudnud oma andumuse, armastuse ja kannatlikkusega niikaugele, et luges Noirtier’ mõtteid tema pilgust. Tumm ja kõigile teistele arusaamatu keel sai vastuse neiu hääles, miimikas ja hinges, nii et tekkis elav jutuajamine noore neiu ja nõndanimetatud savikuju, peaaegu põrmuks muutunud olevuse vahel, kellel olid kõigele vaatamata tohutud teadmised, kes oli enneolematult läbinägelik ja nii tahtejõuline, nagu võib seda olla kehasse suletud hing, mis on kaotanud võime seda keha käsutada.

Valentine oli niisiis lahendanud selle isevärki probleemi mõista rauga mõtteid ja teha talle oma mõtted mõistetavaks. Ja tänu harjutamisele juhtus väga harva, et ta igapäevaelu küsimustes poleks täpselt ära aimanud selle elava hinge soove, selle pooltundetu laiba vajadusi.

Mis puutub teenrisse, siis, nagu me ütlesime, teenis ta oma isandat juba üle kahekümne viie aasta ja tundis tema harjumusi nii hästi, et haruharva pidi Noirtier temalt midagi paluma.

Järelikult polnud Villefort’il vaja ei ühe ega teise abi alustamaks kummalist jutuajamist, millele oli vihjanud. Nagu me juba mainisime, tundis temagi rauga sõnavara hiilgavalt, ja kui ta seda sagedamini ei kasutanud, oli selle põhjus tüdimus või ükskõiksus. Niisiis laskis Villefort Valentine’il minna aeda, saatis Barrois’ minema ning istus oma isa paremale käele, kuna proua de Villefort istus raugast vasemale.

“Härra, ärge imestage,” ütles ta, “et Valentine ei tulnud koos meiega ja et ma Barrois’ ära saatsin, sest eelseisev jutuajamine ei ole määratud noore neiu või teenri kõrvadele. Proua de Villefort’il ja minul on teile midagi teatada.”

Noirtier’ silmad jäid selle sissejuhatuse vältel ilmetuks. Villefort’i pilk aga püüdis tungida rauga südamepõhja.

“See teade on teile meelepärane,” jätkas kuninglik prokurör jäise häälega, mis ei näinud iial sallivat vastuvaidlemist, “mina ja proua de Villefort oleme selles veendunud.”

Rauga pilk jäi ilmetuks. Ta vaid kuulas.

“Härra,” jätkas Villefort, “me paneme Valentine’i mehele.” Vahakujugi poleks suutnud olla tundetum kui rauga nägu selle uudise peale.

“Pulmad peetakse enne kolme kuu möödumist,” lisas Villefort.

Rauga pilk oli endiselt elutu.

Proua de Villefort otsustas ka rääkida ja ruttas lisama:

“Me arvasime, et see uudis võiks teid huvitada. Pealegi on meil alati mulje jäänud, et te olete Valentine’isse kiindunud. Nüüd jääb meil teile vaid öelda tolle noormehe nimi, kes on talle välja valitud. See on üks austusväärsemaid partiisid, millele Valentine võib pretendeerida. Noormehel, kelle me oleme temale määranud, on varandus, kõlav nimi, tema käitumine ning elulaad kindlustavad Valentine’ile õnne. Noormehe nimi ei tohiks olla teile tundmatu. Tema nimi on Franz de Quesnel, parun d’Epinay.”

Naise väikese sõnavõtu ajal jälgis Villefort rauka äärmise tähelepanuga. Kui proua de Villefort ütles Franzi nime, siis rauga silmad, mida Villefort nii hästi tundis, võpatasid ja laud avanesid otsekui huuled, et lasta kuuldavale sõnu, ja nende vahelt sähvatas.

Kuninglik prokurör teadis oma isa ja Franzi isa vahel valitsenud avalikust vaenust ja seetõttu mõistis ta isa hõõguvat pilku ja erutust, aga ta ei teinud sellest välja ja jätkas juttu sealt, kus naine oli pooleli jätnud.

“Härra, te mõistate ju, Valentine saab peagi üheksateistkümneaastaseks ja on juba aeg tema elu kindlale alusele seada. Läbirääkimistel me teid ei unustanud ja seadsime tingimuseks, et Valentine’i abikaasa nõustuks, kui mitte meie juures elama, sest me võib-olla segaksime noort abielupaari, siis vähemalt sellega, et teie — Valentine hoiab teid väga ja teiegi vastate sellele kiindumusele — elaksite tema pool, nii ei peaks te loobuma oma harjumustest ja teil oleks ühe lapse asemel kaks, kes teie eest hoolitseksid.”

Noirtier’ silmad valgusid verd täis.

Ilmselt toimus rauga hinges midagi kohutavat, küllap tõusis tal ahastuseja vihakarje kõrisse, ja et ta välja pahvatada ei saanud, lämmatas see teda, sest ta nägu läks punaseks ja huuled tõmbusid siniseks.

Villefort lükkas rahulikult akna lahti ja ütles:

“Siin on väga palav, see mõjub halvasti härra Noirtier’le.” Siis tuli ta isa juurde tagasi, aga enam ei istunud.

“See abielu meeldib härra d’Epinay’le ja tema perekonnale,” sõnas proua de Villefort. “Pealegi kuulub ta perekonda vaid üks onu ja üks tädi. Ema suri tema sünnitamisel ja isa tapeti 1815. aastal, kui laps oli vaevalt kaheaastane. Nii et küsimus sõltub ainult temast endast.”

“Salapärane mõrv,” ütles Villefort. “Tapjad jäid teadmata, kahtlus hõljus küll paljude inimeste pea kohal, aga päris kindlalt ei langenud see kellelegi.”

Noirtier pingutas sedavõrd, et ta huuled kiskusid nagu naerule.

“Tõelised süüdlased,” jätkas Villefort, “need, kes teavad, et nad on kuriteo sooritanud, ja keda võib tabada inimlik kohtumõistmine nende eluajal ja jumalik kohtumõistmine pärast nende surma, oleksid õnnelikud meie asemel, kui neil oleks tütar, keda pakkuda härra Franz d’Epinay’le, et kustutada igasugunegi kahtlustusevari.”

Noirtier oli ennast rahulikuks surunud tahtejõuga, mida poleks osanud oodatagi hävitatud organismilt.

“Jah, ma mõistan,” vastas ta Villefort’ile pilguga, mis väljendas ühtaegu äärmist põlgust ja sügavat viha.

Villefort vastas pilgule, millest ta aru oli saanud, kerge õlakehitusega.

Siis andis ta naisele märku püsti tõusta.

“Härra, lubage teile oma lugupidamist avaldada,” ütles proua de Villefort. “Kas te soovite, et Édouard tuleks teid tervitama?” Oli kokku lepitud, et rauk väljendas oma heakskiitu silmade sulgemisega, keeldumist korduva pilgutamisega, ja kui ta midagi soovis, vaatas ta otse üles.

Kui ta nõudis Valentine’i, sulges ta vaid parema silma.

Kui ta nõudis Barrois’d, sulges ta vasaku silma.

Proua de Villefort’i ettepaneku peale pilgutas ta ägedalt. Selle ilmse keeldumise peale hammustas proua de Villefort huulde.

“Ma saadan siis Valentine’i teie juurde?” küsis ta.

“Jah,” vastas rauk silmi kiiresti kinni pigistades.

Härra ja proua de Villefort noogutasid ja väljusid, andes käsu kutsuda Valentine’i, kellele oli juba varem öeldud, et tal on vaja päeval härra Noirtier’ juurde tulla.

Nende lahkumise järel astuski Valentine erutusest veel õhetava näoga rauga tuppa. Ta mõistis ainsa pilguga, et vanaisa kannatab ja et tal on vaja talle palju rääkida.

“Vanaisa, mis on juhtunud?” hüüatas ta. “Sind pahandati ja nüüd oled sa vihane?”

“Jah,” andis rauk silmi kinni pannes märku.

“Kelle vastu? Isa vastu? Ei. Proua de Villefort’i vastu? Ei. Minu vastu?”

Rauk andis märku, et jah.

“Minu vastu?” kordas Valentine üllatunult.

Rauk kordas märguannet.

“Aga mida ma olen teinud, kallis vanaisa?” hüüdis Valentine. Vastust ei tulnud. Neiu jätkas:

“Ma ei ole sind täna veel näinud. Minust on sulle vist midagi räägitud?”

“Jah,” ütles rauga erutatud pilk.

“Ma pean siis mõtlema. Jumal hoidku, vanaisa, ma vannun sulle. .. Ah soo!… Härra ja proua de Villefort tulid sinu juurest, eks?”

“Jah.”

“Ja nemad ütlesid sulle midagi, mis sind vihastas? Mis see ometi on? Kas sa tahad, et ma lähen nendelt küsima, siis saaksin sinult vabandust paluda?”

“Ei, ei,” ütles pilk.

“Sa hirmutad mind. Jumal hoidku, mida nad võisid öelda?” Ja ta mõtles pingutatult.

“Ah, nüüd ma tean,” ütles ta vaiksemalt, astudes raugale lähemale. “Võib-olla nad rääkisid mu abielust?”

“Jah,” vastas vihane pilk.

“Ma saan aru. Sa oled pahane mu vaikimise pärast. Tead sa, nad soovitasid, et ma sulle midagi ei räägiks. Ega nad mullegi ei öelnud, aga ma sain sellest saladusest teada juhuslikult. Sellepärast ma ei rääkinudki sulle midagi. Anna andeks, kallis vanaisa. “

Liikumatuks ja ilmetuks läinud pilk näis ütlevat: “Ega mind ainult sinu vaikimine ei kurvasta.”

“Mis siis ometi on?” küsis noor neiu. “Võib-olla sa arvad, et ma jätan su maha, kallis vanaisa, ja et ma abielu pärast sinu unustan.”

“Ei,” pilgutas rauk.

“Nad siis vist ütlesid sulle, et härra d’Epinay on nõus sellega, et me jääme kokku?”

“Jah.”

“Miks sa siis pahane oled?”

Rauga silmi ilmus lõpmatult mahe pilk.

“Jah, ma mõistan,” ütles Valentine, “sest sa armastad mind?” Rauk andis märku, et jah.

“Ja sul on hirm, et ma saan õnnetuks?”

“Jah.”

“Sulle härra Franz ei meeldi?”

Silmad vastasid kolm või neli korda:

“Ei, ei, ei.”

“Sa oled siis väga mures, vanaisa?”

“Jah.”

“Kuula siis,” ütles Valentine, põlvitades vanaisa tooli juurde ja pannes talle kae kaela ümber, “ka mina olen väga mures, sest mulle härra Franz d’Epinay ka ei meeldi.”

Rõõmusähvatus vilksatas vanaisa silmis.

“Kui ma tahtsin kloostrisse minna, mäletad sa, siis olid sa minu peale pahane?”

Pisar niisutas rauga kuivi lauge.

“Tegin seda sellepärast, et tahtsin pääseda abielust, mis ajab mind ahastusse.”

Noirtier hakkas hingeldama.

“See abielu teeb siis sulle muret, vanaisa? Oh, kui sa saaksid mind aidata, kui me saaksime kahekesi nende plaani nurja ajada! Aga sa oled jõuetu nende vastu, kuigi sa oled nii erksa vaimuga ja tugeva hingega; võitlemiseks oled sa niisama nõrk või veel nõrgemgi kui mina. Mis parata! Kui võimas kaitsja sa mulle oleksid olnud, kui sa oleksid terve ja täies jõus. Aga nüüd võid sa mind ainult mõista ja rõõmustada või kurvastada koos minuga. See on viimane õnn, mille jumal on unustanud mult koos muuga ära võtta.”

Nende sõnade juures ilmus Noirtier’ silmi nii salakaval ja tähendusrikas pilk, et neiu arvas selles lugevat sõnu:

“Sa eksid, ma võin sinu heaks veel palju teha.”

“Sa võid minu heaks midagi teha, kallis vanaisa?” tõlkis Valentine.

“Jah.”

Noirtier vaatas lakke. See oli kokkulepitud märguanne tema ja Valentine’i vahel, kui ta midagi soovis.

“Mida sa soovid, kallis vanaisa? Vaatame!”

Valentine hakkas pingsalt mõtlema ja välja ütlema üksteise järel pähe tulevaid mõtteid, aga rauk vastas kõigele järjekindlalt ei.

“Siis tuleb tõsised vahendid appi võtta, sest ma olen nii rumal!” ütles ta.

Valentine hakkas tähestikku üles lugema “a”-st kuni “z”-ini, vaadates halvatule naeratades silma. “N”-i juures andis Noirtier märku, et jah.

“Ah nii! See, mida sa soovid, algab “n”-tähega. Meil on siis “n”-i vaja. Mida me siis “n”-ist tahame? Na, ne, ni, no.”

“Jah, jah, jah,” tegi rauk.

“Ah see on “no”?”

“Jah.”

Valentine tõi sõnaraamatu ja pani selle Noirtier’ ette puldile.

Ta lõi sõnastiku lahti, ja kui Noirtier’ pilk jäi lehtedele püsima, jooksis Valentine’i sõrm väledalt tulpasid mööda alla.

Niisugune harjutamine kuue aasta jooksul, mil Noirtier oli selles haletsusväärses olukorras, oli Valentine’i teinud sõnade otsimisel sedavõrd osavaks, et ta sai rauga mõttekäigust niisama kiiresti aru, nagu oleks too ise suutnud sõnaraamatut kasutada.

Sõna “notar” juures andis Noirtier märku peatada. “Notar?” ütles Valentine. “Sa tahad notarit?”

Rauk andis märku, et ta tahtis tõepoolest notarit. “Tuleb siis notari järele saata?” küsis Valentine. “Jah,” andis rauk märku.

“Kas mu isa peab seda teadma?”

“Jah.”

“On sul notari tulekuga kiire?”

“Jah.”

“Siis saadame kohe notari järele, kallis vanaisa. On see kõik, mida sa tahad?”

“Jah.”

Valentine tõttas kella juurde, kutsus teenri ja käskis paluda härra või proua de Villefort’i vanaisa juurde tulla.

“Oled sa rahul?” küsis Valentine. “Jah… Jah, ma arvan küll. Seda polnud ju sugugi kerge leida, eks ole?”

Ja neiu naeratas vanaisale nii, nagu ta oleks võinud naeratada lapsele.

Härra de Villefort tuli sisse Barrois’ saatel.

“Mida te soovite?” küsis ta haigelt.

“Isa,” ütles Valentine, “vanaisa tahab notarit.”

Kummalise ja ennekõike ootamatu soovi peale vaatasid härra de Villefort ja halvatu teineteisele otsa.

“Jah,” andis too kindlalt märku, näidates, et Valentine’i ja oma vana teenri abiga, kellel oli nüüd isanda soov teada, oli ta valmis võitlema.

“Te tahate notarit?” kordas Villefort.

“Jah.”

“Milleks?”

Noirtier ei vastanud.

“Milleks on teil vaja notarit?” küsis Villefort.

Halvatu pilk jäi liikumatuks ja järelikult tummaks, mis pidi tähendama: ma soovin oma tahtmist saada.

“Et meile mõnda halba vempu mängida?” ütles Villefort. “Kas seda tasub?”

“Aga kui härra tahab notarit,” sõnas Barrois vanadele teenritele iseloomuliku visadusega, “on tal ilmselt notarit vaja. Ma lähen siis notari järele.”

Barrois ei tunnistanud ühtegi käskijat peale Noirtier’ ja ei lubanud kunagi, et tema tahtele oleks vastu vaieldud.

“Jah, ma tahan notarit,” andis vanamees märku, sulgedes väljakutsuvalt silmad, just nagu öeldes: “Vaatame, kas keegi julgeb mulle keelata seda, mida ma tahan.”

“Notar tuleb, kui te seda ilmtingimata tahate, härra,” ütles Villefort. “Aga ma pean tema ees vabandama ja teilgi tuleb vabandada, sest stseen tuleb ülimalt naeruväärne.”

“Mis sellest,” lausus Barrois. “Ma siis lähen talle järele.” Ja vana teener kõndis võidukalt välja.