Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 4. osa - Alexandre Dumas - Страница 5

Sel hetkel, kui Barrois toast välja läks, vaatas Noirtier Valentine’i poole, silmis pinev ja salakaval pilk. Noor neiu mõistis seda pilku ja seda mõistis ka Villefort, sest ta laup tõmbus pilve ja kulm kortsu.

Villefort võttis tooli, istus sellele ja jäi halvatu tuppa ootama.

Noirtier jälgis tema tegutsemist täiesti ükskõikselt, aga ta oli andnud silmanurgast märku Valentine’ile, et too ei muretseks ja jääks samuti sinna.

Kolmveerand tunni pärast tuli teener koos notariga tagasi.

“Härra,” ütles Villefort pärast esimesi tervitussõnu, “teie järele saatis härra Noirtier, keda te näete siin. Üldise halvatuse tagajärjel on ta liikumisvõimetu ja ta ei räägi. Ainult meie üksi suudame hädavaevalt taibata tema mõtetest vaid üksikuid riismeid.”

Noirtier’ pilk kutsus Valentine’i appi ja tegi seda nii tõsiselt ja käskivalt, et neiu lausus sedamaid:

“Härra notar, mina saan aru kõigest, mida vanaisa öelda tahab.”

“See on tõsi,” lisas Barrois, “kõigest, absoluutselt kõigest, nagu ma härrale juba siia tulles ütlesin.”

“Lubage teile öelda, härra, ja ka teile, preili,” sõnas notar, pöördudes Villefort’i ja Valentine’i poole, “et see on üks neid juhtumeid, kus ametiisik ei või mõtlematult tegutseda, et mitte võtta endale rasket vastutust. Et mingi dokument oleks kehtiv, peab notar olema ennekõike kindlalt veendunud, et ta on täpselt edasi andnud selle inimese tahet, kes seda dikteerib. Mina ei saa olla kindel heakskiidule või vastuseisule kliendi puhul, kes ei räägi. Ja kuna kliendi tummust arvestades ei või ma kindel olla tema soovide või mittesoovide objektis, on minu vahendus täiesti tarbetu ja ma kasutaksin oma ametit ebaseaduslikult.”

Notar astus sammu ukse poole, et ära minna. Peaaegu märkamatu võidunaeratus libises kuningliku prokuröri huulile. Noirtier aga vaatas nii ahastavalt Valentine’i poole, et too astus notari teele ette.

“Härra notar,” ütles ta, “keel, mida ma räägin oma vanaisaga, on kergesti õpitav, ja nii nagu mina seda mõistan, võin ma ka teile seda mõne minutiga õpetada. Ütelge, härra, mida on vaja, et teie südametunnistus võiks rahule jääda?”

“Et meie aktid oleksid kehtivad, preili,” ütles notar, “peame olema kindlad heakskiidus või vastuseisus. Testamenditegija ihu võib olla haige, aga ta vaim peab olema terve.”

“Härra notar, kaks märki veenavad teid kindlalt, et minu vanaisa on praegusel hetkel täie mõistuse juures. Härra Noirtier, kes on kõnelemisja liikumisvõimetu, paneb silmad kinni, kui ta soovib öelda “jah” ja pilgutab mitu korda, kui soovib öelda “ei”. Nüüd te teate, kuidas härra Noirtier’ga rääkida. Proovige.”

Rauk vaatas nii hella ja tänuliku pilguga Valentine’i poole, et isegi notar mõistis seda.

“Härra, kas te kuulsite ja saite aru, mida ütles teie pojatütar?” küsis notar.

Noirtier pani aeglaselt silmad kinni ja tegi need hetke pärast jälle lahti.

“Ja te kiidate heaks selle, mis ta ütles? See tähendab, et tema poolt mainitud leppemärkide abil teete te mõistetavaks oma mõtted?”

“Jah,” tegi rauk.

“Te nõudsite minu siiatulekut?”

“Jah.”

“Et teha oma testamenti?”

“Jah.”

“Ja te ei taha, et ma lahkuksin testamenti tegemata?”

Halvatu pilgutas ägedalt mitu korda järjest.

“Härra, kas te nüüd saate aru ja kas teie südametunnistus on rahul?” küsis Valentine.

Aga enne kui notar jõudis vastata, tõmbas Villefort ta kõrvale.

“Härra,” küsis ta, “kas te arvate, kui inimest on tabanud nii

kohutav füüsiline šokk nagu härra Noirtier de Villefort’i, et see pole tema psüühikale raskeid jälgi jätnud?”

“Mitte see ei tee mulle erilist muret, härra,” vastas notar, “aga ma ei oska arvata, kuidas me suudaksime aimata tema mõtteid, et saada neile vastuseid.”

“Te näete ju, et see on võimatu,” ütles Villefort.

Valentine ja rauk kuulasid seda jutuajamist pealt. Noirtier vaatas kindlalt ja üksisilmi Valentine’ile otsa, ilmselt nõudes oma pilguga vastamist.

“Härra, ärge selle pärast muretsege,” ütles Valentine. “Nii raske kui vanaisa mõtetest arusaamine ka pole, õigemini teile ka ei tundu, annan mina nad teile edasi sel viisil, et teil kaob igasugune kahtlus. Ma olen juba kuus aastat härra Noirtier’ juures ja öelgu ta nüüd teile ise, kas selle kuue aasta jooksul ükski tema soovidest on jäänud tema südamesse sel põhjusel, et ta pole suutnud seda mulle arusaadavaks teha?”

“Ei,” tegi rauk.

“Eks proovigem siis,” ütles notar. “Kas te olete nõus, et preili on teile vahendajaks?”

Halvatu andis märku, et jah.

“Hästi. Härra, mida te minust soovite ja millist akti te soovite teha?”

Valentine loendas kõiki alfabeedi tähti kuni “t”-ni.

Selle tähe juures peatas teda Noirtier’ tähendusrikas pilk. “Härra nõuab “t”-tähte,” ütles notar. “See on ilmne.” “Oodake,” ütles Valentine. Pöördudes siis vanaisa poole sõnas ta: “Ta ... te ...”

Rauk peatas teda teise silbi juures.

Nüüd võttis Valentine sõnaraamatu ja lappas notari tähelepaneliku pilgu all lehekülgi.

“Testament,” näitas Noirtier’ pilgu mõjul peatunud sõrm. “Testament!” hüüatas notar. “Asi on selge, härra tahab teha testamenti.”

“Jah,” pilgutas Noirtier korduvalt.

“See on ju tõesti suurepärane, härra, te peate seda tunnistama,” ütles notar jahmunud Villefort’ile.

“Seda küll,” sõnas Villefort, “ja veel suurepäraseni tuleb see testament, sest ma ei arva, et sätted reastuksid paberile sõnahaaval ilma mu tütre osava sisenduseta. Valentine on aga võib-olla liiga huvitatud sellest testamendist, et olla sünnis vahendaja härra Noirtier de Villefort’i ähmastele tahteavaldustele.”

“Ei, ei!” pilgutas rauk.

“Kuidas nii!” hüüatas Villefort. “Kas Valentine ei ole testamendist huvitatud?”

“Härra,” ütles notar, kes oli katsest vaimustatud ja tõotas endale, et räägib seltskonnas seda lugu värvikates üksikasjades, “nüüd tundub mulle lihtsaimast lihtsam see, mida ma äsja pidasin võimatuks, ja sellest tuleb lihtsalt salatestament, mis on seaduses ette nähtud ja lubatud juhul, kui seda on ette loetud seitsme tunnistaja juuresolekul, heaks kiidetud testaatori poolt nende juuresolekul ja kinnitatud notari poolt nõndasamuti nende juuresolekul. Aega selle testamendi tegemiseks kulub vaevalt rohkem kui tavalise testamendi puhul. Kõigepealt on kindlakskujunenud muutumatud vormelid, ja mis puutub üksikasjadesse, siis enamiku neist moodustavad testaatori varandus, mida teie, olles seda valitsenud, tunnete. Aga muide, et akt oleks vaidlustamatu, püüame ta muuta igapidi usaldatavaks. Üks minu kolleege tuleb mulle abiks ja viibib tavade vastaselt selle lugemise juures. Kas te olete rahul, härra?” küsis notar rauga poole pöördudes.

“Jah,” vastas Noirtier’ rõõmust särav pilk.

“Mida ta nüüd teeb?” mõtles Villefort, kellele ta kõrge ametipositsioon kirjutas ette tagasihoidlikkuse ja kes ei suutnud kuidagi ära aimata, mida rauk taotles.

Nõnda siis pöördus ta ümber, et saata teise notari järele, keda esimene oli maininud. Aga Barrois oli kõike pealt kuulnud, oma isanda soovi ära aimanud ja juba teele läinud.

Siis laskis kuninglik prokurör teatada oma abikaasale, et too tuleks üles.

Veerand tunni pärast olid kõik koos halvatu toas ja ka teine notar oli kohale jõudnud.

Paari sõnaga jõudsid kaks ametiisikut kokkuleppele. Noirtier’le loeti ette mittemidagiütlev tavaline testamendivorm. Et nüüd asuda tema mõistuse seisundi kindlakstegemisele, ütles esimene notar tema poole pöördudes:

“Kui tehakse testamenti, härra, siis tehakse seda kellegi kasuks.”

“Jah,” pilgutas Noirtier.

“Kas te teate, kui suur on teie varandus?”

“Jah.”

“Ma nimetan teile järk-järgult suurenevaid arve. Te peatate mind, kui olen jõudnud selleni, mida peate oma varanduse suuruseks.”

“Jah.”

Ülekuulamine oli omajagu pidulik. Iial pole mõistus pidanud nii silmanähtavat võitlust mateeria vastu. Ja kui see vaatemäng polnud ülev, nagu me tahaksime väita, siis põnev oli ta igatahes.

Koik seisid ringis Noirtier’ ümber. Teine notar oli istunud laua taha ja oli valmis kirjutama. Esimene notar seisis Noirtier’ ees ja küsitles teda.

“Teie varandus ületab kolmsada tuhat franki, kas pole nii?” küsis notar.

Noirtier andis märku, et jah.

“Kas teil on nelisada tuhat franki?” küsis notar. Noirtier pilk jäi liikumatuks.

“Viissada tuhat?”

Sama liikumatus.

“Kuussada tuhat? Seitsesada tuhat? Kaheksasada tuhat? Üheksasada tuhat?”

Noirtier andis märku, et jah.

“Teie varandus on üheksasada tuhat franki?”

“Jah.”

“Kinnisvaras?” küsis notar.

Noirtier andis märku, et ei.

“Riigivõlapaberites?”

Noirtier andis märku, et jah.

“Kas need riigivõlapaberid on teie valduses?”

Barrois’le heidetud pilk saatis toast välja teenri, kes tuli hetke pärast tagasi, käes väike laegas.

“Kas te lubate, et me selle laeka avame?” küsis notar. Noirtier andis märku, et jah.

Laegas avati ja leiti sealt üheksasaja tuhande frangi eest riigivõlapabereid.

Esimene notar andis need paberid ükshaaval teisele notarile; summa klappis sellega, mida oli öelnud Noirtier.

“Nii see on,” ütles notar. “Vaieldamatult on härra Noirtier’ mõistus täiesti korras.”

Pöördudes siis halvatu poole, ütles ta:

“Teil on siis üheksasaja tuhande frangi eest kapitali, mis peaks teile aastas andma, arvestades selle paigutusviisi, umbkaudu nelikümmend tuhat livri puhastulu?”

“Jah,” pilgutas Noirtier.

“Ja kellele te soovite selle varanduse jätta?”

“Selles pole mingit kahtlust,” ütles proua de Villefort. “Härra Noirtier armastab ainult oma pojatütart, preili Valentine de Villefort’i. Tema hoolitseb juba kuus aastat oma vanaisa eest, hoolitsemisega on ta suutnud võita oma vanaisa kiindumuse, ma ütleksin koguni, et tänu. Niisiis oleks igati õiglane, kui ta saaks tasu oma andumuse eest.”

Noirtier’ silmis välgatas, otsekui poleks ta end petta lasknud proua de Villefort’i võltsist heakskiidust tema oletatavatele kavatsustele.

“Te soovite siis jätta, need üheksasada tuhat franki preili Valentine de Villefort’ile?” küsis notar, kes arvas küll, et tal tuleb see klausel vaid kirja panna, kuid ta tahtis kindel olla Noirtier’ nõusolekus ja et seda nõusolekut kinnitaksid kõik selle kummalise stseeni tunnistajad.

Valentine oli astunud sammu tahapoole ja nuttis vaikselt. Rauk silmitses teda natuke aega ääretult hella pilguga, siis pöördus notari poole ja pilgutas väga tähendusrikkalt.

“Ei,” imestas notar. “Te ei tee siis preili Valentine de Villefort’i oma ainupärijaks?”

Noirtier andis märku, et ei.

“Ega te ei eksi?” küsis notar jahmunult. “Kas te ütlete kindlalt ei?”

“Ei, ei,” pilgutas Noirtier.

Valentine tõstis pea. Ta oli rabatud, mitte pärandusest ilmajäämise pärast, vaid et ta oli põhjustanud tundmusi, mis võisid sellisele teole tõugata.

Aga Noirtier vaatas teda nii armastava pilguga, et Valentine hüüatas:

“Kallis vanaisa, ma näen, et sa võtad mult ära ainult varanduse, aga südames armastad sa mind endist viisi?”

“Muidugi, kindlasti,” ütlesid halvatu silmad, vajudes kinni ilmega, milles Valentine’il oli võimatu kahelda.

“Aitäh, aitäh,” pomises neiu.

Valentine’i ilmajätmine pärandusest oli aga äratanud proua de Villefort’i südames ootamatu lootuse. Ta astus rauga juurde. “Te jätate siis varanduse oma pojapojale Édouard de Villefort’ile, kallis härra Noirtier?” küsis ema.

Rauk pilgutas kohutavalt ägedalt. See väljendas peaaegu viha.

“Ei?” ütles notar. “Kas siis teie härra pojale, kes siin on?”

“Ei,” vastas rauk.

Kaks notarit vaatasid teineteisele jahmunult otsa. Villefort ja ta naine tundsid, kuidas nad punastasid — üks häbist ja teine vihast.

“Aga mida me oleme sulle ometi teinud, vanaisa?” küsis Valentine. “Sa ei armasta meid enam?”

Rauga pilk libises kiiresti pojalt miniale ja jäi sügava hellusega pidama Valentine’il.

“Kui sa mind armastad, vanaisa, katsu siis nüüd seostada oma armastust sellega, mida sa praegu teed,” ütles Valentine. “Sa tunned mind, sa tead, et ma pole iial sinu varandusele mõelnud. Pealegi räägitakse, et ma olen juba ema päranduse tõttu rikas, liiga rikas. Seleta siis ometi.”

Noirtier vaatas põleva pilguga Valentine’i kätt. “Mu käsi?” küsis Valentine.

“Jah,” pilgutas Noirtier.

“Tema käsi!” kordasid kõik juuresolijad.

“Ah, härrad, te näete isegi, et kõik on kasutu. Mu õnnetu isa on hull,” ütles Villefort.

“Oo!” hüüatas äkki Valentine. “Ma mõistan. Küsimus on minu abiellumises, eks ole, vanaisa?”

“Jah, jah, jah,” kordas rauk kolm korda, ja iga kord, kui ta laud tõusid, sähvis nende alt välk.

“Sa oled meile pahane selle abielu pärast, eks ole?”

“Jah.”

“Aga see on ju absurdne,” ütles Villefort.

“Vabandust, härra,” ütles notar, “vastupidi, kõik on väga loogiline ja seos on täiesti mõistetav.”

“Sa ei taha, et ma abiellun härra Franz d’Epinay’ga?”

“Ei, ma ei taha seda,” ütlesid rauga silmad.

“Ja te jätate oma pojatütre pärandusest ilma,” hüüdis notar, “sest teile on see abielu vastumeelt?”

“Jah,” vastas Noirtier.

“Ühesõnaga, kui seda abielu ei tuleks, jääks ta teie pärijaks?”

“Jah.”

Rauga ümber sugenes sügav vaikus.

Notarid pidasid nõu. Valentine seisis ristiskäsi ja vaatas tänulikult naeratades vanaisale otsa. Villefort hammustas oma õhukesi huuli. Proua de Villefort ei suutnud maha suruda õnnetunnet, mis tahtmatult ta näost vastu säras.

“Aga minu arvates,” katkestas lõpuks Villefort esimesena vaikuse, “olen mina ainus otsustaja selle üle, kuivõrd sobivaks ma seda abielu pean. Mina olen ainus, kellel on õigus käsutada oma tütre käe üle, mina tahan, et ta abielluks härra Franz d’Epinay’ga, ja ta abiellub temaga.”

Valentine vajus nuuksudes tugitooli.

“Härra,” küsis notar rauga poole pöördudes, “mida te kavatsete teha oma varandusega juhul, kui preili Valentine abiellub härra Franziga?”

Rauga pilk oli liikumatu.

“Te kavatsete seda ise käsutada?”

“Jah,” pilgutas Noirtier.

“Kas kellegi kasuks teie perekonnast?”

“Ei.”

“Kas siis vaeste heaks?”

“Jah.”

“Aga te teate,” ütles notar, “seadus on selle vastu, et te oma poja varandusest täiesti ilma jätate?”

“Jah.”

“Niisiis te otsustate vaid selle osa üle, mida seadus lubab teil jagada.”

Noirtier ei reageerinud.

“Te tahate ikkagi kogu varandust käsutada?”

“Jah.”

“Aga pärast teie surma testament vaidlustatakse?”

“Ei.”

“Isa tunneb mind,” ütles Villefort, “ta teab, et tema tahe on mulle püha. Pealegi on talle selge, et mina oma positsioonis ei saa vaeste vastu astuda.”

Noirtier’ pilgus säras võidurõõm.

“Mida teie otsustate, härra?” küsis notar Villefort’ilt.

“Ei midagi, härra. Mu isa on niisuguse otsuse vastu võtnud ja ma tean, et minu isa oma otsuseid ei muuda. Ma alistun. Need üheksasada tuhat franki lähevad perekonnale kaduma ja rikastavad vaeste varjupaiku. Aga rauga kapriisile mina järele ei anna ja teen nii, nagu ma õigeks pean.”

Ja Villefort lahkus koos naisega, jättes isale vabaduse oma testamenti teha nii, nagu too soovib.

Samal päeval tehti testament valmis. Kutsuti tunnistajad, rauk kiitis selle heaks, see pitseeriti tema juuresolekul ja anti hoiule perekonnanotari härra Deschamps’i kätte.