Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 5. osa - Alexandre Dumas - Страница 4

Vahepeal oli vanahärra Cavalcanti lahkunud oma teenistuskohustusi täitma, aga mitte Tema Majesteedi Austria keisri armeesse, vaid Luccasse, tervisvetele ruletil mängima, mida ta väga innukalt harrastas.

Mõistagi oli ta pedantliku täpsusega, kuni viimase krossini kaasa võtnud summa, mis oli talle määratud reisi eest ja hüvituseks suursuguselt ja pidulikult mängitud isa rolli eest.

Härra Andrea oli pärinud selle lahkumise tulemusel kõik paberid, mis kinnitasid, et tal oli tõesti au olla markii Bartolommeo ja markiis Oliva Corsinari poeg.

Nii oli ta siis enam-vähem kindlalt ankrusse heitnud Pariisi seltskonnas, mis nii kerge käega võtab vastu ja kohtleb välismaalasi mitte selle järgi, kes nad on, vaid selle järgi, kes nad olla tahavad.

Pealegi, mida siis nõutakse ühelt noorelt mehelt Pariisis? Et ta enam-vähem räägiks tema keelt, oleks viisakalt riides, mängiks julgelt ja maksaks kullas.

Mõistagi ollakse märksa vähem nõudlik ühe võõra kui pariislase vastu.

Nõnda oli Andrea paari nädalaga saavutanud üsna kena positsiooni: teda kutsuti härra krahviks, räägiti, et ta saab viiskümmend tuhat livri puhastulu, ja kõneldi ka veel isa määratust varandusest, mis olevat maetud Saravezza karjääridesse.

Üks teadusemees, kellele sellest viimasest tõigast kui kindlast faktist räägiti, teatas, et tema olevat näinud mainitud karjääre, mis andis kõvasti kaalu juurde kinnitustele, mis seni kahtlusepilvedel hõljusid ja mis sellest peale omandasid materiaalse sisu.

Umbes selline olukord valitses Pariisi seltskonnas, kuhu me oleme oma lugejad viinud, kui ühel õhtul Monte-Cristo tuli külla härra Danglars’ile. Härra Danglars oli välja läinud, aga krahvil soovitati minna parunessi poole, kes võttis vastu, ja krahv nõustus.

Õhtusöögist Auteuil’s ja seal toimunud sündmustest alates võpatas proua Danglars alati närviliselt, kui kuulis nimetatavat Monte-Cristo nime. Kui krahv ise ei järgnenud oma nimele, piinav tunne teravnes; aga vastupidi, kui krahv ilmus, siis tema aval nägu, säravad silmad, armastusväärsus ja galantsus isegi proua Danglars’i vastu peletasid peatselt viimasegi hirmuvarju: parunessile näis võimatu, et pealtnäha nii meeldiv mees võiks tema vastu midagi halba plaanitseda; pealegi, ka kõige rikutumad hinged ei suuda uskuda halba, mille taga ei ole mingit huvi: tarbetu ja põhjuseta halb tõukab eemale nagu mingi ebanormaalsus.

Kui Monte-Cristo astus buduaari, kuhu me lugejad oleme juba üks kord viinud ja kus paruness jälgis üsna mureliku pilguga joonistusi, mida tütar talle pärast seda ulatas, kui oli neid vaadanud koos noore härra Cavalcantiga, tekitas tema ilmumine oma tavalise efekti, ja paruness võttis pärast kerget kohkumust tema nime kuuldes krahvi naeratades vastu.

Krahv haaras ühe pilguga kogu stseeni.

Parunessi ligidal istus poollamaskledes väikesel kušetil Eugénie ja Cavalcanti seisis püsti.

Cavalcanti, kellel oli seljas must ülikond nagu mõnel Goethe kangelasel, jalas lakk-kingad ja valgest siidist vikkelsokid, tõmbas läbi oma blondide juuste üsna valge ja üsna hoolitsetud käega, millelt sädeles vastu briljant — vaatamata Monte-Cristo soovitusele polnud edev noormees suutnud seda väikesesse sõrme panemata jätta.

Seda liigutust saatsid tulised pilgud preili Danglars’i suunas ja ohked täpselt samal aadressil kui pilgudki.

Preili Danglars oli niisugune nagu alati — kaunis, jahe ja pilkehimuline. Ükski Andrea pilk ega ohe ei jäänud talle märkamata. Oleks võinud öelda, et nad libisesid alla mööda Minerva turvist, mööda seda turvist. mis mõningate filosoofide arvates kattis aeg-ajalt Sappno rinda.

Eugénie tervitas jahedalt krahvi, ja kasutades ära algavat vestlust, tõmbus tagasi oma õpingutetuppa, kust peagi kostis kõlavat naeru ja klaverihelisid, mis näitasid Monte-Cristole, et preili Danglars eelistas tema ja härra Cavalcanti seltskonnale oma lauluõpetajat preili d’Armilly’d.

Eriti nüüd, vesteldes proua Danglars’iga ja olles pealtnäha süvenenud meeldivasse jutuajamisse, märkas krahv härra Andrea Cavalcanti taotlusi, seda, kuidas ta käis kuulamas muusikat ukse juures, millest ta sisse ei söandanud astuda, ja oma vaimustust ilmutas.

Varsti tuli koju pankur. Tema esimene pilk, tõsi küll, langes Monte-Cristole, aga teine Andreale.

Mis puutub tema naisesse, siis tervitas ta oma naist nii, nagu on kombeks mõningatel abielumeestel ja millest vallalised ei suuda enne ettekujutust saada, kui on avaldatud väga ulatuslik abielusuhete koodeks.

“Kas daamid ei kutsunud teid endaga musitseerima?” küsis Danglars Andrealt.

“Kahjuks ei,” ütles Andrea, ohates veelgi sügavamalt kui enne.

Danglars astus otsekohe vaheukse juurde ja lükkas selle lahti.

Nüüd võis näha mõlemat neiut istumas ühel istmel ühe ja sama klaveri ees. Nad mängisid mõlemad ühe käega. Selle mänguviisi olid nad lihtsalt tuju tõttu ära õppinud ja tulid sellega silmapaistvalt toime.

Preili d’Armilly, keda nüüd võis näha, moodustas Eugénie’ga selles ukseraamistuses niisuguse elava pildi, nagu neid Saksamaal armastatakse teha — preili d’Armilly oli silmapaistvalt kaunis või õigemini imearmas. Ta oli väikest kasvu ja blond nagu haldjas, tihedate lokkis juustega, mis langesid tema pisut liiga pikale kaelale, nagu teinekord Perugino oma madonnadele on teinud, ja väsimusest looritatud silmadega. Räägiti, et tal olevat kopsud haiged ja et ta sureb ühel päeval lauldes nagu Antonia “Cremona viiulis”.

Monte-Cristo heitis kiire ja uudishimuliku pilgu sellesse gynaikeion’isse — nähes esimest korda preili d’Armilly’d, kellest ta oli majas nii palju kuulnud.

“Ah et meid on siis seltskonnast välja tõugatud?” küsis pankur tütrelt.

Ja nüüd viis ta noormehe väikesesse võõrastetuppa, ja kas nüüd kogemata või meelega, igatahes Andrea selja taga lükati uks nii, et sealt, kus istusid Monte-Cristo ja paruness, polnud võimalik enam midagi näha; kuna aga pankur oli läinud koos Andreaga, siis paistis proua Danglars seda asjaolu üldse mitte märkavat.

Õige pea kuulis krahv Andrea häält klaveri saatel — ta laulis mingit korsika laulu.

Sellal kui krahv kuulas naeratades laulu, mis pani teda unustama Andread ja meenutas Benedettot, kiitis proua Danglars Monte-Cristole oma mehe hingejõudu, kes oli alles täna hommikul kaotanud ühe Milano pankroti tõttu kolm- kuni nelisada tuhat franki.

Kiitus oli tõesti põhjendatud, sest kui krahv poleks seda teada saanud parunessilt või siis sel teel, nagu ta kõik asjad teada sai, poleks paruni nägu talle midagi öelnud.

“Hüva on!” mõtles Monte-Cristo. “Nüüd on ta niikaugel, et ta varjab, mida on kaotanud. Veel kuu aega tagasi kiitles ta sellega. “

Aga valjusti ütles ta:

“Aga härra Danglars tunneb ju nii hästi börssi, et ta teeb teisal alati tasa selle, mis ta on kaotanud.”

“Ma näen, te jagate üleüldist eksiarvamust,” ütles proua Danglars.

“Milline see on?” küsis Monte-Cristo.

“See, et härra Danglars mängib, tegelikult ei mängi ta iialgi.”

“Ah õigus, proua, mulle tuleb meelde, et härra Debray ütles mulle…Aga muide, mis on saanud härra Debray’st. Ma ei ole teda juba neli või viis päeva näinud.”

“Ka mina ei ole,” lausus proua Danglars imetlusväärse enesekindlusega. “Aga te alustasite lauset, mis jäi lõpetamata.”

“Millist?”

“Härra Debray ütles teile, sõnasite te...”

“Ah jaa! Härra Debray ütles mulle, et teie pidite küll ennast ohverdama mängukuradile.”

“Mõnda aega, pean ütlema, tundsin ma tõesti huvi selle vastu,” ütles proua Danglars. “Aga enam mitte.”

“See on valesamm, proua! Jumaluke! õnn on heitlik. Kui mina oleksin naine ja juhus oleks mind teinud pankuri abikaasaks, siis olgu minu usaldus oma mehe õnnesse kui suur tahes — teatavasti ärispekulatsioonides õnn vaheldub ebaõnnega —, ühesõnaga, olgu mu usaldus oma mehe õnnesse kui suur tahes, mina hakkaksin küll endale sõltumatut vara soetama, tulgu mul selleks äriasjade ajamine usaldada kas või kätesse, keda tema ei tea.”

Proua Danglars punastas tahtmatult.

“Teate,” ütles Monte-Cristo, nagu poleks ta midagi märganud. “Räägitakse, et eile olevat tehtud hiilgavat äri Napoli väärtpaberitega. “

“Minul neid ei ole,” ütles proua Danglars kiiresti, “ja mul ei ole neid iialgi olnud. Aga tõepoolest, jätame selle börsijutu, härra krahv, jääb mulje, nagu me oleksime maaklerid. Räägime parem õnnetutest Villefort’idest, keda on tabanud nii hirmsad saatuselöögid.”

“Mis on siis juhtunud?” küsis Monte-Cristo imeteldava lihtsameelsusega.

“Aga te ju teate, kolm-neli päeva pärast teeleasumist suri härra de Saint-Méran, ja nüüd, kolm-neli päeva pärast saabumist suri ka markiis ise.

“Ah õige, ma kuulsin sellest,” ütles Monte-Cristo. “Juba Claudius ütles Hamletile: see on looduse seadus: nende isad surid enne neid ja nad nutsid neid taga; nemad surevad enne oma poegi ja nende pojad nutavad neid taga.”

“Aga see pole veel kõik.”

“Kuidas pole kõik?”

“Ei. Te teadsite, et nad pidid oma tütre mehele panema...”

“Härra Franz d’Epinay’le... Kas abielu jäi katki?”

“Paistab, et eile hommikul on Franz oma sõna tagasi võtnud.”

“Tõesti?… Aga mis oli selle põhjus?”

“Pole teada.”

“Mida te mulle ometi räägite, proua. Taevas halasta! Ja kuidas suhtub härra de Villefort kõigisse neisse õnnetustesse?”

“Nagu alati, filosoofina.”

Sel hetkel astus Danglars üksi tuppa.

“Te jätate oma tütre härra Cavalcantiga üksi?” ütles paruness.

“Aga preili d’Armilly,” ütles pankur. “Kelleks te teda peate?” Pöördudes siis Monte-Cristo poole sõnas ta:

“Kena noormees see vürst Cavalcanti, kas pole, härra krahv?… Ainult et kas ta on ikka vürst?”

“Mina selle eest vastutada ei või,” ütles Monte-Cristo. “Tema isa esitleti mulle kui markiid, temast tuleb krahv; aga minu arvates tema ise sellele tiitlile eriti ei pretendeeri.”

“Miks?” küsis pankur. “Kui ta on vürst, teeb ta rumalasti, kui ta seda esile ei tõsta. Igal inimesel on omad õigused. Mulle küll ei meeldi, kui inimene oma päritolu maha salgab.”

“Te olete pesuehtne demokraat,” ütles Monte-Cristo naeratades.

“Aga mõtelge, millisesse olukorda te ennast panete. Kui härra de Morcerf juhuslikult siia tuleks, leiaks ta härra Cavalcanti selles toas, kuhu temal, Eugénie peigmehel, pole kunagi lubatud astuda.”

“Te ütlesite väga õigesti “juhuslikult”,” sõnas pankur, “sest seda võib nimetada tõesti juhuseks, kui ta siia tuleb, sest teda on nii harva näha.”

“Aga kui ta tuleb ja leiab selle noormehe teie tütre juures, võib see teda pahandada.”

“Teda? Taevake, te eksite. Härra Albert ei tee meile seda au, et on oma pruudi peale armukade, ta ei armasta teda selleks küllalt. Pealegi on see mulle ükspuha, kas ta on pahane või mitte.”

“Aga sellest hoolimata, arvestades olukorda, kus me oleme…”

“Jah, olukorda, kus me oleme. Kas te soovite teada, kus me oleme? Tema ema juures ballil tantsis ta vaid üksainus kord mu tütrega ja härra Cavalcanti tantsis temaga kolm korda, kuid härra de Morcerf ei pannud seda isegi tähele.”

“Härra vikont Albert de Morcerf,” teatas teener.

Paruness tõusis erutatult püsti. Ta tahtis minna kõrvaltuppa, et tütart hoiatada, kuid Danglars haaras tal käsivarrest kinni.

“Jätke,” ütles ta.

Paruness vaatas mehele üllatunult otsa.

Monte-Cristo tegi näo, nagu poleks ta seda stseeni näinud. Albert tuli sisse, ta nägi väga kena välja ja oli väga rõõmus.

Ta tervitas parunessi sundimatult, Danglars’i koduselt, Monte-Cristot südamlikult. Siis pöördus ta parunessi poole.

“Kas te lubate küsida, armuline proua, kuidas tunneb ennast preili Danglars?”

“Väga hästi, härra,” vastas Danglars kiiresti. “Ta musitseerib parajasti väikeses salongis härra Cavalcantiga.”

Albert’i nägu jäi rahulikuks ja ükskõikseks; võib-olla oli ta südames kergelt puudutatud, aga ta tundis endal Monte-Cristo pilku.

“Härra Cavalcantil on väga ilus tenor,” ütles ta, “ja preili Eugénie’l suurepärane sopran, rääkimata sellest, et ta mängib klaverit nagu Thalberg^[1] . See peaks olema väga meeldiv kontsert.”

“See on igatahes kindel,” ütles Danglars, “et nad sobivad suurepäraselt.”

Albert ei paistnud märkavat kahemõttelisust, mis oli sedavõrd jäme, et proua Danglars punastas.

“Ka mina olen muusik,” sõnas noormees, “nii vähemalt ütlevad mu õpetajad, aga kummaline küll, ma pole kunagi suutnud ühegi häälega koos laulda ja sopraniga veel vähem kui mõne teisega.”

Danglars naeratas mokaotsast, nagu tahaks öelda: noh, vihasta ometi!

“Eile õhtul äratasid mu tütar ja vürst üldist imetlust,” sõnas Danglars, soovides ilmselt ihaldatud eesmärgile jõuda. “Kas teid ei olnud eile kohal, härra de Morcerf?”

“Milline vürst?”

“Vürst Cavalcanti,” ütles Danglars, kes kangekaelselt noormeest nõnda tituleeris.

“Vabandust,” sõnas Albert, “ma ei teadnud, et ta on vürst. Ah et vürst Cavalcanti laulis eile koos preili Eugénie’ga? See pidi olema tõesti vaimustav ja mul on südamest kahju, et mul polnud võimalust seda kuulda. Aga ma ei saanud teie küllakutset vastu võtta, sest ma pidin saatma proua de Morcerf’i vanaproua paruness Château-Renaud’ poole, kus laulsid sakslased.”

Pärast lühikest vaikust küsis ta, nagu midagi poleks olnudki:

“Kas ma tohiksin preili Danglars’ile oma lugupidamist avaldada?”

“Oodake, oodake, ma palun teid,” ütles pankur noormeest tagasi hoides. “Kas te kuulete hurmavat kavatiini: ta-ta-ta ti-tati-ta-ta. On ju vaimustav? See lõpeb kohe… üksainus sekund. Hiilgav! Bravo! Bravi! Brava!”

Ja pankur hakkas meeletult käsi plaksutama.

“See on tõesti vaimustav,” ütles Albert. “Võimatu on paremini mõista oma maa muusikat, kui seda teeb vürst Cavalcanti. Te ütlesite vist vürst? Aga kui ta ka pole vürst, siis tehakse ta selleks, Itaalias on see nii lihtne. Ent tulles tagasi meie vaimustavate lauljate juurde, te võiksite meid rõõmustada, härra Danglars, kui te hoiatamata, et siin on keegi võõras, paluksite preili Danglars’i ja härra Cavalcantit esitada mõni uus pala. Nii mõnus on kuulata muusikat pisut eemalt, hämaras, kellestki nägemata, kedagi nägemata ja järelikult häirimata musitseerijaid, kes võivad ennast täiesti vabalt lasta kaasa haarata oma talendijõust ja hingepuhangutest.”

Sel korral oli Danglars noormehe ükskõiksusest puudutatud. Ta viis Monte-Cristo kõrvale.

“Mida te ütlete meie noorte armastajate kohta?”

“Mh! Ta paistab mulle jahedavõitu, see on vaieldamatu. Aga mis sinna teha? Te olete oma sõna andnud.”

“Muidugi olen ma sõna andnud, aga selle kohta, et anda oma tütar mehele, kes teda armastab, ja mitte mehele, kes teda ei armasta. Vaadake teda, külm nagu marmor, ülbe nagu ta isa. Oleks ta vähemalt rikaski, kui tal oleks Cavalcantide varandus, siis võiks sellega leppida. Ma ei ole küll veel rääkinud oma tütrega, aga kui tal oleks hea maitse...”

“Oh, ma ei tea,” ütles Monte-Cristo, “võib-olla sõprus pimestab, aga uskuge mind, härra de Morcerf on meeldiv noormees, kes teeks teie tütre õnnelikuks ja kes varem või hiljem midagi saavutab, sest tema isa positsioon on ju suurepärane.”

“Hm!” pomises Danglars.

“Miks te kahtlete?”

“Aga ikka jääb see minevik... see tume minevik.”

“Aga isa minevik ei puutu ju pojasse.”

“Siiski, siiski!”

“Ärge ometi muretsege. Kuu aega tagasi pidasite te seda hiilgavaks abieluks... Te saate aru, ma olen ahastuses: minu pool kohtasite te seda Cavalcantit, keda mina ei tunne, uskuge mind.”

“Mina tunnen teda,” vastas Danglars. “Sellest piisab.”

“Te tunnete teda? Kas te olete siis tema kohta andmeid kogunud?” küsis Monte-Cristo.

“On siis selleks vajadust, kas pole esimesest pilgust selge, kellega on tegemist? Ennekõike — ta on rikas.”

“Mina seda ei kinnita.”

“Aga te ju vastutate tema eest?”

“Viiekümne tuhande frangi ulatuses, see on pisiasi.”

“Tal on hea kasvatus.”

“Hm!” pomises nüüd Monte-Cristo omakorda.

“Ta on muusik.”

“Kõik itaallased on seda.”

“Teate, krahv, te ei ole selle noormehe suhtes õiglane.”

“Pean tunnistama, jah. Mul on raske vaadata, et teades teie antud lubadust Morcerf’idele, astub ta nüüd põiki teele ette, kasutades ära oma varandust.”

Danglars puhkes naerma.

“Olete teie aga range,” ütles Danglars. “Seltskonnas tuleb seda ühtelugu ette.”

“Aga te ei või ometi niisama lihtsalt asja katki jätta, kallis härra Danglars. Morcerf’id arvestavad selle abieluga.”

“Kas nad arvestavad?”

“Täiesti kindlalt.”

“Siis tuleb neil lihtsalt asjast aru saada. Te peaksite sellest isale möödaminnes mainima, kallis krahv, te olete seal majas nii heas kirjas.”

“Kus pagan te seda olete näinud?”

“Aga minu meelest nende juures ballil. See on ju silmaga näha! Krahvinna, uhke Mercédès, kõrk katalaanitar, kes suvatseb vaevalt suud lahti teha oma kõige vanemate tuttavate puhul, võttis teil käe alt kinni, läks teiega aeda, kõndis varjulistel alleedel ja tuli tagasi alles poole tunni pärast.”

“Oi parun, parun, te ei lase meid kuulata,” ütles Albert. “Milline barbaarsus teiesuguse melomaani puhul!”

“Hea küll, hea küll, härra naljahammas,” sõnas Danglars. Ja pöördudes siis Monte-Cristo poole, ütles:

“Kas te võtate selle asja enda peale ja räägite sellest — isale?”

“Meelsasti, kui te seda soovite.”

“Aga sel korral olgu see tehtud selgesti ja lõplikult, kõigepealt, küsigu mu tütre kätt, määraku kindlaks tähtaeg, rääkigu oma rahanduslikest tingimustest, et võiks lõpuks kokkuleppele jõuda või asi katki jätta. Aga te mõistate, mingit edasilükkamist enam ei ole.”

“Olgu nii! See asi aetakse ära.”

“Ma ei väida teile, et ma ootan seda heameelega, aga ma ootan seda: pankur on oma sõna ori.”

Ja Danglars’i rinnust tõusis samasugune ohe nagu noore Cavalcanti rinnust pool tundi tagasi.

“Bravi! Bravo! Brava!” hüüdis Morcerf ja plaksutas muusikapala lõppemise järel pankurit järele ahvides.

Danglars kõõritas parasjagu Albert’i poole, kui tuldi tema juurde ja öeldi talle sosinal paar sõna.

“Ma tulen tagasi,” ütles pankur Monte-Cristole, “oodake mind, võib-olla on mul teile midagi öelda.”

Ja pankur lahkus.

Paruness kasutas ära mehe äraolekut ja lükkas tütre õppetoa ukse lahti ning kõik võisid näha, kuidas härra Andrea, kes oli koos preili Eugénie’ga klaveri taga istunud, nagu vedru püsti hüppas.

Albert kummardas naeratades preili Danglars’ile, kes ei paistnud sugugi segadusse sattuvat ja tervitas vastu niisama külmalt kui harilikult.

Cavalcanti näis tõesti segaduses olevat. Ta tervitas Morcerf’i, kes vastas tema tervitusele äärmiselt jultunud ilmel.

Nüüd asus Albert sõnaohtralt ülistama preili Danglars’i häält ja ütles, et otsustades selle järgi, mida ta äsja kuulis, on tal ääretult kahju, et ta polnud eelmisel õhtul toimunust osa võtnud.

Omapead jäetud Cavalcanti viis Monte-Cristo kõrvale.

“Aitab nüüd muusikast ja komplimentidest,” ütles proua Danglars, “tulge teed jooma.”

“Tule, Louise,” kutsus preili Danglars oma sõbratari.

Mindi kõrvaltuppa, kus teelaud oli tõepoolest kaetud.

Sel hetkel, kui vastavalt inglise kombe järgi jäeti lusikad juba tassidesse, läks uks lahti ja silmanähtavalt väga erutatud Danglars tuli tagasi.

Eriti märkas seda erutust Monte-Cristo ja vaatas küsivalt pankuri poole.

“Ma sain Kreekast posti,” ütles Danglars.

“Ah nii! Sellepärast teid siis kutsutigi ära?” küsis krahv.

“Jah.”

“Kuidas tunneb ennast kuningas Otto?” küsis Albert lõbusal toonil.

Danglars vaatas vilksti tema poole ega lausunud sõnagi; Monte-Cristo pööras pea kõrvale, et varjata näole ilmunud kaastundlikku ilmet, mis aga peaaegu kohe kadus.

“Lähme koos ära, eks ole?” küsis Albert krahvilt.

“Jah, kui te soovite,” vastas viimane.

Albert ei suutnud pankuri pilku kuidagi mõista. Seepärast pöördus ta Monte-Cristo poole, kes oli seda suurepäraselt mõistnud, ja küsis:

“Kas te nägite, kuidas ta mind vaatas?”

“Jah,” vastas krahv. “Kas teie meelest oli ta pilk kuidagi iseäralik?”

“Arvan küll. Aga mida ta tahtis öelda oma uudistega Kreekast?”

“Kust mina pean seda teadma.”

“Ma oletan, et teil peaks olema suhteid sel maal?”

Monte-Cristo naeratas, nagu alati naeratatakse, kui tahetakse vastamisest kõrvale põigelda.

“Vaadake, parun tulebki teie poole, ma lähen ütlen preili Danglars’ile mingi komplimendi tema kamee kohta, siis on isal aega teiega rääkida.”

“Kui te teete talle mingi komplimendi, tehke seda vähemasti tema hääle kohta,” ütles Monte-Cristo.

“Ei, seda teevad niikuinii kõik.”

“Kallis vikont,” ütles Monte-Cristo, “te edvistate oma häbematusega.”

Albert astus Eugénie poole, naeratus huulil.

Sel ajal kummardus Danglars krahvi kõrva juurde.

“Te andsite mulle hiilgavat nõu,” ütles ta. “Need kaks sõna, “Fernand” ja “Ioannina” kätkevad endas kohutavat lugu.”

“Ah!” üllatus Monte-Cristo.

“Jah. Ma räägin teile sellest ühel päeval. Aga viige noormees endaga kaasa. Mul on väga raske temaga praegu koos olla.”

“Seda ma teen. Ta tuleb koos minuga. Kas ma pean ikka veel isa teie juurde saatma?”

“Rohkem kui kunagi.”

“Hästi.”

Krahv andis Albert’ile märku.

Mõlemad kummardasid daamidele ja lahkusid: Albert, suhtudes täiesti ükskõikse ilmega preili Danglars’i põlgusesse; Monte-Cristo, korrates proua Danglars’ile oma nõuandeid selle kohta, kui ettevaatlik peab olema pankuri naine, kui tahab oma tulevikku kindlustada.

Härra Cavalcanti jäi võitlusvälja peremeheks.