Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 5. osa - Alexandre Dumas - Страница 5

Vaevalt olid krahvi hobused ümber bulvari nurga keeranud, kui Albert pöördus krahvi poole ja puhkes nii lärmakalt naerma, et see näis igatahes sunnitud.

“Nüüd küsin ma teilt, nagu küsis kuningas Charles IX Caterina di Medicilt pärast Püha Pärtliööd: kuidas ma teie arvates mängisin oma väikest rolli?”

“Mis mõttes?” küsis Monte-Cristo.

“Aga selles mõttes, et lasksin oma rivaalil end härra Danglars’i juures sisse seada.”

“Mis rivaalil?”

“Mis rivaalil, tont võtaks! Teie soosikul, härra Andrea Cavalcantil.”

“Ah jätke rumalad naljad, vikont. Ma ei soosi mingil määral härra Andreat, vähemasti mitte härra Danglars’i juures.”

“Ja ma heidaksin teile seda ette, kui noormees vajaks protektsiooni. Aga minu õnneks pole tal seda vaja.”

“Kuidas nii? Kas ta siis teie meelest kurameerib?”

“Ma olen selles kindel. Silmi pööritab kui armunu ja lausub lembesõnu, ihaldades uhket Eugénie’d. Vaadake, ma hakkasin luuletama. Ausõna, see ei ole minu süü. Ah see pole tähtis, aga ma kordan: ta ihaldab uhket Eugénie’d!”

“Kas see pole ükskõik, peaasi, et mõeldakse teile.”

“Ärge seda ütelge, krahv, mind koheldi mõlemalt poolt karmilt. “

“Mis mõttes mõlemalt poolt?”

“Muidugi: preili Eugénie vastas mulle hädavaevalt ja tema usaldusalune preili d’Armilly ei vastanud üldse.”

“Seda küll, aga isa imetleb teid,” ütles Monte-Cristo.

“Tema? Vastupidi, ta torkas mulle südamesse tuhat pussnuga, tõsi küll, teatri pussnuga, mille terad lähevad tagasi pidemesse, aga tema pidas neid kindlalt tõelisteks.”

“Armukadedus näitab armastust.”

“Jah, aga mina ei ole armukade.”

“Aga tema on.”

“Kelle peale? Debray peale?”

“Ei, teie peale.”

“Minu peale? Vean kihla, et enne kui nädal möödub, lööb ta ukse mu nina eest kinni.”

“Te eksite, kallis vikont.”

“Tõendage mulle seda.”

“Kas soovite või?”

“Jah.”

“Mulle tehti ülesandeks paluda härra krahv de Morcerf’i astuda lõplik samm paruni juures.”

“Kes selle tegi?”

“Parun ise.”

“Kallis krahv, aga te ju ei tee seda,” ütles Albert nii meelitavalt, kui ta selleks suuteline oli.

“Te eksite, Albert, ma teen seda, sest ma lubasin.”

“Paistab, et te tahate mind iga hinna eest abiellu tüürida,” ütles Albert ohates.

“Mina tahan kõigiga hästi läbi saada. Aga muide, mis puutub Debray’sse, siis pole ma teda enam parunessi juures näinud.”

“Lahkhelid.”

“Prouaga?”

“Ei, härraga.”

“Ta siis märkas midagi?”

“Ohoo, see on alles nali!”

“Kas te arvate, et ta kahtlustas midagi?” küsis Monte-Cristo võluva lihtsameelsusega.

“Kust te ometi tulete, kallis krahv?”

“Ütleme, et Kongost.”

“See pole veel küllalt kaugel.”

“Ma ju ei tunne teie Pariisi abielumehi.”

“Kallis krahv, abielumehed on igal pool ühesugused, sellest hetkest peale, kui te olete uurinud ühte isendit mis tahes maal, tunnete te kogu nende tõugu.”

“Aga mis võib olla siis Danglars’i ja Debray tüli põhjuseks? Nad paistsid nii hästi läbi saavat,” sõnas Monte-Cristo taas naiivsust teeseldes.

“Siin jõuame taas Isise saladuste maile ja mina pole asjasse pühendatu. Kui noor härra Cavalcanti perekonda kuulub, siis küsige seda temalt.”

Tõld jäi seisma.

“Olemegi päral,” ütles Monte-Cristo. “Kell on alles pool üksteist, tulge ometi sisse.”

“Meelsasti.”

“Mu tõld viib teid koju.”

“Ei, tänan, minu kupee tuli tõenäoselt meie kannul.”

“Jaa, seal ta ongi,” ütles Monte-Cristo tõllast välja astudes. Mõlemad läksid majja. Salong oli valgustatud, nad läksid sinna.

“Tehke meile teed, Baptistin,” ütles Monte-Cristo.

Baptistin lahkus sõna lausumata. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi, käes kandik valmispandud teega, mis näis olevat kerkinud maa alt otsekui muinasjutus.

“Tõepoolest, kallis krahv,” ütles Albert, “ma ei imetle teie rikkust, maailmas on võib-olla teist rikkamaid inimesi: ma ei imetle teie sädelevat vaimu, Beaumarchais’l polnud seda rohkem, aga vähemasti niisama palju küll; ma imetlen seda, kuidas teid teenitakse, sõna lausumata, minuti, sekundi jooksul, otsekui aimataks teie helistamise viisist ära, mida te soovite saada, ja otsekui alati oleks valmis see, mida te soovite.”

“Teie sõnades on üksjagu tõtt. Minu harjumused on teada. Kohe näete. Kas te ei soovi midagi teha teed juues?”

“Tont võtku! Suitsetada.”

Monte-Cristo astus gongi juurde ja lõi ühe löögi.

Hetke pärast avanes kõrvaluks ja ilmus Ali kahe pika türgi piibuga, mis olid täis topitud suurepärast Latakia tubakat. “Vaimustav,” ütles Albert.

“Asi on väga lihtne,” ütles Monte-Cristo. “Ali teab, et kui ma joon kohvi või teed, siis ma ka tavaliselt suitsetan: ta teab, et ma nõudsin teed, ta teab, et ma tulin koos teiega, ta kuuleb, et ma teda kutsun, ta aimab ära. milles on asi, ja kuna tema on pärit maalt, kus külalislahkust osutatakse eeskätt piibuga, siis toob ta ühe türgi piibu asemel kaks.”

“Kahtlemata võib iga asja ära seletada, ja sellegipoolest ainult teie... Oo! Aga mida ma kuulen?”

Ja Morcerf kummardus ukse poole, kust kostsid tõepoolest helid, mis meenutasid kitarri.

“Kallis vikont, täna õhtul te olete muusikale määratud; te pääsete preili Danglars’i klaveri küüsist, et langeda Haydée lauto võrku.”

“Haydée! Kui vaimustav nimi! Kas leidub süs naisi, kelle nimi on tõesti Haydée ka mujal kui ainult lord Byroni poeemides?”

“Kahtlemata. Haydée on väga haruldane nimi Prantsusmaal, aga küllalt sageli esinev Albaanias ja Epeiroses. Ta tähendab umbes midagi sellist nagu puhtus, häbelikkus, süütus; see on üks ristinime liike, nagu ütlevad teie pariislased.”

“Kui vaimustav!” ütles Albert. “Küll ma tahaksin, et meie prantslannad kannaksid selliseid nimesid, nagu preili Headus, preili Vaikimine, preili Kristlik Halastus! Mõelge ometi, kui preili Danglars’i nimi olnuks Claire-Marie-Eugénie’i asemel, nagu teda nimetatakse, preili Puhtus-Häbelikkus-Süütus, pagana pihta, millist efekti see põhjustaks kihluste väljakuulutamisel!”

“Hull!” hüüatas krahv. “Ärge naljatage nii valjusti, Haydée võib teid kuulda.”

“Ja ta saaks pahaseks?”

“Seda mitte,” tähendas krahv oma kõrgil ilmel.

“On ta hea inimene?” küsis Albert.

“See pole headus, vaid kohustus: ori ei saa pahaseks oma isanda peale.”

“Minge nüüd! Te ise naljatate! Kas orje on siis veel olemas?”

“Kahtlemata, sest Haydée on minu ori.”

“Tõepoolest, te ei tee midagi nii nagu teised inimesed ja teil ei ole midagi nii nagu teistel inimestel. Härra krahv Monte-Cristo ori! See on alles positsioon Prantsusmaal! Vaadates, kuidas teie kulda loobite, tuleb arvata, et säärane koht toob sisse vähemalt sada tuhat eküüd aastas.”

“Sada tuhat eküüd! Vaesel lapsel oli palju rohkem; ta sündis aarete keskel, mille kõrval “Tuhande ühe öö” varandused on üsna tühised.”

“Ta on siis tõesti vürstitar?”

“Ütlesite õigesti, pealegi üks tähtsamaid oma kodumaal.”

“Seda ma oletasin. Aga kuidas sai suurest vürstitarist ori?”

“Kuidas türann Dionysiosest sai kooliõpetaja? Sõja heitlikkus, kallis vikont, saatuse tujud.”

“Ja tema nimi on saladus?”

“Üldiselt jah, aga mitte teile, kallis vikont. Teie olete mu sõber ja te vaikite, kui te lubate vaikida?”

“Oo! Ma annan oma sõna.”

“Kas te teate Ioannina paša lugu?”

“Ali-Tepelene? Muidugi, sest tema teenistuses saigi mu isa rikkaks.”

“Ah õigus, ma unustasin selle.”

“Aga mis seos on Haydéel Ali-Tepelenega?”

“Ta on lihtsalt tema tütar.”

“Kuidas? Ali-paša tütar?”

“Ja kauni Vasiliki tütar.”

“Ja teie ori?”

“Jah, jumal paraku.”

“Kuidas on see võimalik?”

“Käisin ühel päeval Istanbuli turul ja ostsin ta sealt.”

“Vaimustav! Koos teiega, krahv, ei elata, vaid nähakse und. Aga nüüd palun ma teilt midagi, mis on väga ebadiskreetne.”

“Paluge pealegi.”

“Kuna te liigute temaga koos, viite teda Ooperisse...”

“Ja siis?”

“Kas ma ikka võin riskida teilt seda küsida?”

“Te võite riskida minult kõike küsida.”

“Kallis krahv, kas te ei võiks mind oma vürstitarile tutvustada?”

“Heameelega. Aga kahel tingimusel.”

“Olen nendega juba ette nõus.”

“Esiteks, et te ei räägi sellest tutvustamisest iialgi mitte ühelegi inimesele.”

“Hästi.” Morcerf sirutas käe. “Ma vannun seda.”

“Teiseks, te ei ütle talle, et teie isa oli tema isa teenistuses.”

“Ma vannun ka seda.”

“Väga kena, vikont, te ei unusta neid kahte tõotust, on nii?”

“Oh ei!” hüüatas Albert.

“Tore. Ma tean, et te olete aumees.”

Krahv lõi jälle vastu gongi. Ilmus Ali.

“Teata Haydéele,” ütles ta, “et ma lähen tema juurde kohvi jooma, ja tee talle selgeks, et ma palun talt luba esitleda talle ühte oma sõpra.”

Ali kummardas ja lahkus.

“Niisiis on kokku lepitud, et ei mingeid otseseid küsimusi, kallis vikont. Kui te soovite midagi teada saada, siis küsige seda minult ja mina küsin temalt.”

“Kokku lepitud.”

Ali ilmus kolmandat korda ja hoidis portjääri üleval, näidates sellega oma isandale ja Albert’ile, et nad võivad sisse minna. “Lähme,” ütles Monte-Cristo.

Albert tõmbas käega läbi juuste ja silus vurre, krahv võttis oma kübara, pani kindad kätte ja astus Albert’i ees eluruumidesse, mida eelpostina kaitses Ali ja tema järel kolm prantsuse toaneitsit Myrtho juhtimise all.

Haydée ootas esimeses, võõrastetoana sisustatud ruumis, silmad üllatusest suured — esimest korda astus üks teine mees kui Monte-Cristo tema tubadesse. Haydée istus sohvanurgas, ta oli tõmmanud jalad enda alla ja oli endale teinud nii-öelda pesa Idamaa hinnalisse, tikitud ja triibulisse siidi. Tema kõrval oli mänguriist, mille helid teda olid reetnud. Ta oli võluv.

Märgates Monte-Cristot, tõusis ta püsti, näol ainult temale omane naeratus — tütre ja armastatu naeratus. Monte-Cristo astus tema juurde ja ulatas käe, millele neiu nagu tavaliselt surus oma huuled.

Albert oli jäänud ukse juurde, haaratuna kummalisest ilust, mida nägi esmakordselt ja millest Prantsusmaal polnud mingit ettekujutust.

“Kelle sa mulle tood?” küsis neiu Monte-Cristolt kreeka keeles. “Kas venna, sõbra, lihtsalt tuttava või vaenlase?”

“Sõbra,” vastas Monte-Cristo samas keeles.

“Mis on ta nimi?”

“Krahv Albert. Toosama, kelle ma päästsin Roomas bandiitide küüsist.”

“Mis keeles ma pean temaga rääkima, kuidas sa soovid?” Monte-Cristo pöördus Albert’i poole.

“Kas te oskate uuskreeka keelt?” küsis ta noormehelt.

“Kahjuks isegi mitte vanakreeka keelt, kallis krahv. Iialgi pole Homerosel ja Plautusel olnud kehvemat, ma ütleksin isegi, et ükskõiksemat õpilast.”

“Sel juhul räägin ma prantsuse või itaalia keelt, kui mu isand muidugi soovib, et ma üldse räägin,” sõnas Haydée, näidates oma ettepanekuga, et ta oli aru saanud nii Monte-Cristo küsimusest kui Albert’i vastusest.

Monte-Cristo mõtles natuke aega.

“Sa räägid itaalia keelt,” ütles ta siis.

Albert’i poole pöördudes lisas ta:

“Sellest on kahju, et te ei mõista ei uus- ega vanakreeka keelt, Haydée räägib mõlemat suurepäraselt. Vaene laps on sunnitud teiega itaalia keelt kõnelema, mis annab teile võib-olla vale ettekujutuse temast.”

Ta andis Haydéele märku.

“Ole teretulnud, sõber, kes sa tuled koos minu käskija ja isandaga,” sõnas neiu suurepärases Toscana murdes kerge Rooma aktsendiga, mis teeb Dante keele niisama helisevaks kui Homerose oma. “Ali, kohvi ja piibud!”

Ja Haydée andis Albert’ile käega märku lähemale tulla, kuna Ali lahkus noore käskijanna korraldusi täitma.

Monte-Cristo näitas Albert’ile kahte kokkupandavat tooli, kumbki võttis neist ühe ja tõstis ümmarguse laua juurde, mille keskel olid vesipiip ja lilled ning lebasid joonistused ja noodid.

Ali tuli sisse, tuues kohvi ja pika varrega türgi piibud. Mis puutub Baptistinisse, siis sellesse majaossa oli temal keelatud astuda.

Albert lükkas eemale piibu, mida talle pakkus nuubialane. “Võtke, võtke,” ütles Monte-Cristo. “Haydée on peaaegu niisama tsiviliseeritud kui pariisitar: havannad on talle ebameeldivad, sest talle ei meeldi halvad lõhnad; aga te teate ju, idamaa tubakas on parfüüm.”

Ali lahkus.

Kohvitassid olid valmis pandud; Albert’i jaoks oli lisatud suhkrutoos. Monte-Cristo ja Haydée jõid araabia jooki araablaste kombel, see tähendab, ilma suhkruta.

Haydée sirutas käe välja ja võttis oma väikeste, peente ja roosade sõrmeotstega jaapani portselanist tassi ja tõstis suu juurde lapse lihtsameelse rõõmuga, kes joob või sööb seda, mis talle meeldib.

Samal ajal tulid sisse kaks teenijat, käes kandikud jäätise ja šerbetiga, mille nad panid kahele väikesele selleks otstarbeks määratud lauakesele.

“Kallis võõrustaja ja teie, sinjoora,” ütles Albert itaalia keeles, “vabandage mu jahmatust. Ma olen täiesti segaduses, mis on üsna loomulik. Ma olen jälle sattunud Orienti, tõelisse Orienti, mida ma kahjuks pole näinud, vaid millest olen Pariisi rüpes unistanud; alles nüüdsama kuulsin ma omnibusside sõidumürinal ja limonaadikaupmeeste kellukeste tilinat. Oh, sinjoora!... Miks ei oska ma kreeka keelt, vestlus teiega selles muinasjutulises ümbruses oleks mulle õhtuks, mis jääks igaveseks meelde.”

“Ma kõnelen küllalt hästi itaalia keelt, et rääkida teiega, härra,” sõnas Haydée rahulikult. “Ja ma püüan teha, mis suudan, et te leiaksite siin taas Oriendi, kui te seda armastate.”

“Millest ma võin rääkida?” küsis Albert sosinal Monte-Cristolt.

“Kõigest, millest soovite: tema kodumaast, lapsepõlvest, mälestustest; aga kui see teile rohkem meeldib, siis Roomast, Napolist, Firenzest.”

“Oo, ei tasu vaeva olla koos kreeklannaga selleks, et rääkida temaga kõigest sellest, millest räägitakse pariisitariga. Lubage mul temaga rääkida Oriendist.”

“Tehke seda, kallis Albert, selline jutuajamine meeldib talle kõige enam.”

Albert pöördus Haydée poole.

“Kui vanalt sinjoora lahkus Kreekast?”

“Viieaastaselt,” vastas Haydée.

“Ja kas te mäletate oma kodumaad?” küsis Albert.

“Kui ma panen silmad kinni, näen ma uuesti kõike seda, mida olen näinud. On olemas kahesuguseid silmi: ihusilmad ja vaimusilmad. Ihusilmad võivad teinekord unustada, vaimusilmad aga mäletavad alati.”

“Ja milline on kõige kaugem aeg, mida te mäletate?”

“Ma käisin siis alles halvasti; mu ema, kelle nimi oli Vasiliki (Vasiliki tähendab “kuninglik”, ütles neiu pead tõstes), võttis mind käekõrvale — meil mõlemal olid näokatted ees ja kukrupõhja olime pannud kogu kulla, mis meil oli, ja me läksime vangide jaoks almust paluma, öeldes:

“Kes annab vaestele, annab jumalale.” Kui meie kukkur sai täis, tulime tagasi paleesse ja isale sõnagi ütlemata saatsime kogu selle raha, mis meile oli antud kui vaestele inimestele, kloostri iguumenile, kes jagas selle ära vangide vahel.”

“Kui vana te siis olite?”

“Kolmeaastane,” vastas Haydée.

“Te mäletate siis kolmandast eluaastast peale kõike, mis teie ümber juhtus?”

“Kõike.”

“Krahv,” ütles Albert sosinal Monte-Cristole, “te peate lubama sinjooral rääkida meile midagi oma elust. Te keelasite mul rääkida oma isast, aga võib-olla räägib tema sellest ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma oleksin, kuuldes tema nime nii kaunist suust.”

Monte-Cristo pöördus Haydée poole ja kulmukortsutusega, mis soovitas tal ülima tähelepanuga jälgida tema antud soovitust, ütles ta Haydéele kreeka keeles:

“Πατρòς μεν ατην, μη δε ονομα προδότον χαί προδοσίαν, είπε ημτν.”^[2]

Haydée ohkas sügavasti ja sünge vari libises üle ta sileda lauba.

“Mida te ütlesite talle?” küsis Morcerf sosinal.

“Ma kordasin talle, et te olete sõber ja et tal pole vaja teie eest midagi varjata.”

“Nii et see kunagine retk vangide heaks on teie esimene mälestus. Milline on teine?”

“Teine? Ma näen ennast sükomooride varjus, järve kaldal mille värisevat vetepeeglit läbi lehtede näen veel praegugi. Kõige vanema ja tihedama sükomoori vastu toetudes istus mu isa patjadel, ema lebas ta jalge ees ja mina, väeti laps, mängisin ta valge habemega, mis ulatus talle rinnuni, ja vöö vahel oleva kinžalliga, mille pide oli teemantidega ehitud; aeg-ajalt tuli tema juurde üks albaanlane, kes talle midagi ütles, millele mina tähelepanu ei pööranud, ja kellele isa vastas ühesuguse häälega “Surmata!” või “Armu anda!”.”