Читать книгу Kallis elu - Alice Munro - Страница 4

Kiri Jaapanisse

Оглавление

Kui Peter oli tema kohvri rongi peale toonud, paistis ta kärsitult soovivat sealt minema saada. Aga mitte veel ära minna. Mees põhjendas oma rahutust mõttega, et rong võis liikuma hakata. Ta seisis väljas platvormil ja lehvitas neile. Lehvitas ja naeratas. Katyle määratud naeratus oli avatud, päikeseline, ainsagi kahtlusevarjuta, nagu usuks ta, et tütar jääb ikka tema silmateraks, ja tema tütre omaks, igavesti. Naisele määratud naeratus paistis lootusrikas ja usaldav, selles oli ka mingisugune otsustavus. Miski, mida polnud kerge sõnades väljendada ja mida tegelikult kunagi välja ei öeldudki. Kui Greta oleks millegi sellise kohta sõna poetanud, oleks mees öelnud: „Ära ole naeruväärne.” Ja ta oleks mehega nõus olnud, mõeldes, et see ei oleks loomulik, kui inimesed, kes näevad teineteist iga päev, pidevalt, peaksid endale mingite selgitustega tüli tegema.

Kui Peter oli alles imik, kandis tema ema ta üle mägede, mille nimi Gretal alatasa meelest läks, sest nad tahtsid saada välja Nõukogude Tšehhoslovakkiast ja jõuda Lääne-Euroopasse. Nendega koos oli muidugi veel teisigi inimesi. Peteri isa oli kavatsenud perega koos minna, aga vahetult enne salajase lahkumise kuupäeva oli ta sanatooriumisse saadetud. Ta pidi võimaluse avanedes neile järele minema, aga ta hoopis suri.

„Ma olen niisuguseid jutte lugenud,” ütles Greta, kui Peter talle sellest esimest korda rääkis. Ta seletas, kuidas neis juttudes hakkas laps alati nutma ja tuli paratamatult ära lämmatada või kägistada, et kisa ei seaks ohtu kogu salajast retke.

Peter ütles, et ta polnud eales ühtki sellist lugu kuulnud ega osanud öelda, mida tema ema oleks sellises olukorras teinud.

Igatahes jõudis ta ema Briti Columbiasse, kus täiendas oma inglise keele oskust ja temast sai õpetaja, kes andis keskkoolis äripraktikat, nagu seda õppeainet tol ajal nimetati. Ta kasvatas Peteri üksi üles ja saatis ta kolledžisse, ja Peterist sai insener. Kui ema nende korterisse ja hiljem nende majja külla tuli, istus ta alati elutoas ega tulnud kunagi kööki enne, kui Greta oli teda kutsunud. Niisugune ta kord juba oli. Viis oma märkamatuse äärmuseni. Diskreetsuse, mittesekkumise, mittesoovitamise, kuigi igas viimases kui majapidamistöös ja kunstis oli ta miniast kõigiti üle.

Samuti vabanes ta korterist, kus Peter oli üles kasvanud, ja kolis väiksemasse, ilma magamistoata korterisse, mille ainsasse eluruumi mahtus vaid lahtikäiv diivan. Et Peter ei saaks koju ema juurde minna? aasis Greta naise kallal, aga too paistis jahmunud. Naljad tegid ta ärevaks. Võib-olla oli asi keeles. Kuigi inglise keel oli nüüd tema igapäevane keel ja tegelikult ainus keel, mida Peter oskas. Peter oli õppinud äripraktikat – ehkki mitte oma emalt –, samal ajal kui Greta uuris „Kaotatud paradiisi”. Ta hoidis kõigest kasulikust eemale nagu katkust. Paistis, et mees tegi vastupidi.

Kuna nende vahel oli klaas ja Katy ei lasknud lehvitamisel sugugi vaibuda, saatsid nad teineteisele hillitsematult pilke, mis olid koomiliselt või õigemini hullumeelselt heasoovlikud. Greta mõtles, kui hea mees välja näeb ja kuidas ta ei paista sellest ise teadlik olevat. Mehel oli siilisoeng, nagu tol ajal oli kombeks kanda – eriti kui olid näiteks insener – ja tema hele nahk ei punetanud kunagi nagu Gretal, ega läinud päikese käes laiguliseks, vaid oli hoolimata aastaajast ühtlaselt päevitunud.

Mehe seisukohad sarnanesid mingis mõttes ta jumega. Kui nad kinos käisid, ei tahtnud mees kunagi pärast filmist rääkida. Ütles vaid, et see oli hea, üsna hea või et sel polnud viga. Ta ei näinud edasisel arutelul mõtet. Telesaadete ja loetud raamatutega oli sama lugu. Selliste asjade pärast ei liikunud tal ükski närv. Inimesed, kes neid asju kokku panid, andsid tõenäoliselt oma parima. Greta vaidles tavaliselt vastu, küsis ärritunult, kas mees oleks sama meelt, kui tegemist oleks sillaga. Et inimesed, kes selle tegid, andsid oma parima, aga nende parim polnud küllalt hea ja sild varises kokku.

Vastuvaidlemise asemel mees ainult naeris.

See pole seesama asi, ütles ta.

Ei ole või?

Ei.

Greta oleks võinud taibata, et selline suhtumine – mittesekkuv, tolerantne – oli talle õnnistuseks, sest ta oli luuletaja ja tema luuletustes oli asju, mida ei saanud nimetada rõõmsateks või mida polnud lihtne seletada.

(Peteri ema ja Peteri töökaaslased – need, kes asjaga kursis olid – kasutasid siiski sõna „poetess”. Greta oli õpetanud meest seda mitte tegema. Rohkem polnud tal tarvis kedagi õpetada. Sugulasi, kes olid tema endisesse ellu maha jäänud ja neid inimesi, kellega ta nüüd koduperenaise ja ema rollis tuttavaks oli saanud, ei pidanud õpetama, sest nemad ei teadnud sellest tema veidrusest midagi.)

Hiljem, edaspidises elus, oli tal raske selgitada, mida tol ajal õigeks peeti ja mida mitte. Võis kindlalt väita, et feminismi ei peetud õigeks. Aga siis tuli ka selgitada, et inimesed ei kasutanud isegi niisugust sõna nagu „feminism”. Ummikusse võis jõuda jutuga, et mõne kaaluka idee, koguni ambitsiooniga lagedale tulemist, võib-olla koguni tõsiseltvõetava raamatu lugemist võis pidada naisele süüteoks, millekski selliseks, mida seostati tema lapse haigestumisega kopsupõletikku, ja poliitilist laadi märkus asutuse peol võis tema mehe edutamisele kriipsu peale tõmmata. Polnud isegi tähtis, millise partei kohta. Naisterahva suupruukimine oli see, mis kõik ära rikkus.

Inimesed naersid ja arvasid, et see oli muidugi nali ja siis pidi neile selgitama, et päris nali see ka ei ole. Ja siis ütles Greta, et üks asi on ikkagi kindel, et kui kirjutad luuletusi, on mõneti turvalisem olla naine kui mees. Neil puhkudel sobis hästi sõna „poetess”, nagu suhkruvatist võrk. Peter poleks seda niimoodi võtnud, ütles ta, aga tuleb meeles pidada, et tema oli sündinud Euroopas. Sellegipoolest oleks Peter aru saanud, kuidas temaga koos töötavad mehed pidid niisugustele asjadele vaatama.

Tol suvel pidi Peter minema tööasjus kuuks ajaks või ka kauemaks Lundi, kaugele põhja, tegelikult nii kaugele põhja poole, kui maismaal üldse minna sai. Katy ja Greta jaoks seal majutust ei leidunud.

Aga Greta oli ühendust pidanud ühe naisega, kellega nad olid Vancouveri raamatukogus koos töötanud, see naine oli nüüd abielus ja elas Torontos. Nad kavatsesid tol suvel koos mehega kuu aega Euroopas veeta – mees oli õpetaja – ja ta oli Gretale kirjutanud lootuses, et Greta ja tema pere osutavad neile teene – ta oli väga viisakas – ja elavad osa sellest ajast nende majas, et see tühjalt ei seisaks. Ja Greta oli vastukirjas rääkinud Peteri töökohustustest, aga lubanud pakkumise vastu võtta ja tulla Katyga kahekesi.

Sellepärast nad nüüd platvormilt ja rongist vastamisi muudkui lehvitasid ja lehvitasid.

Tol ajal ilmus Torontos ebakorrapäraselt ajakiri The Echo Answers. Greta oli seda raamatukogus lugema juhtunud ja sellele mõne luuletuse saatnud. Kaks neist oli avaldatud ja sellest sai põhjus, miks möödunud sügisel, kui ajakirja toimetaja Vancouverisse tuli, oli Greta koos teiste kirjanikega kutsutud peole temaga kohtuma. Pidu peeti ühe kirjaniku majas, kelle nime, nagu Gretale tundus, oli ta teadnud terve eluaja. See toimus hilisel pärastlõunal, kui Peter oli veel tööl, nii et Greta võttis lapsehoidja ning asus Põhja-Vancouveri bussiga teele üle Lions Gate’i silla ja läbi Stanley pargi. Seejärel pidi ta Hudsoni lahe ääres kaua aega ootama, enne kui algas pikk teekond ülikoolilinnaku poole, kus kirjanik elas. Viimasel teekäänakul bussist maha astunud, leidis ta õige tänava ja kõndis majanumbreid kiigates edasi. Tal olid jalas kõrge kontsaga kingad, mis aeglustasid tunduvalt liikumist. Seda tegi ka tema kõige šikim must kleit, mis oli tagant lukuga, taljesse töödeldud ja puusadest alati pisut liiga ümber. Ta mõtles, et see teeb ta kuidagi naeruväärseks, kui ta niiviisi koperdamisi mööda käänulisi ja kõnniteedeta tänavaid kulgeb, ainus inimene kuhtuvas pärastlõunas. Moodsad majad, suured aknad nagu ükskõik millises paljutõotavas äärelinnas, kaugeltki mitte selline piirkond, nagu ta oli lootnud eest leida. Ta hakkas juba mõtlema, et on sattunud valele tänavale, ja see mõte ei kurvastanudki teda eriti. Ta võis minna tagasi bussipeatusse, kus oli pink. Ta võis kingad jalast võtta ja jääda ootama pikka üksildast kojusõitu.

Aga kui ta nägi pargitud autosid, nägi majanumbrit, oli juba liiga hilja ringi keerata. Suletud ukse vahelt immitses lärmi ja ta pidi kaks korda kella helistama.

Uksele tuli talle vastu naine, kes näis olevat oodanud kedagi teist. Tuli vastu – päris nii ei saanudki öelda, pigem avas naine ukse ja Greta ütles, et siin ilmselt see pidu ongi.

„Tundub nii või?” küsis naine ja nõjatus vastu uksepiita. Seisis tee peal ees, kuni Greta küsis: „Kas ma võin sisse tulla?”, ja naine hiivas end siis paigast, nagu nõuaks see kohutavat vaeva. Ta ei palunud Gretal endale järgneda, aga Greta tegi seda sellegipoolest.

Keegi ei kõnetanud teda ega teinud märkamagi, aga natukese aja pärast pistis üks teismeline tüdruk ta nina alla kandiku, millel olid klaasid roosa limonaadi moodi joogiga. Greta võttis ühe, jõi selle januse sõõmuga tühjaks, siis võttis veel. Ta tänas tüdrukut ja püüdis alustada vestlust pika palava jalutuskäigu teemal, aga tüdrukut see ei huvitanud ja ta pöördus minekule, jätkates oma tööd.

Greta liikus edasi. Ta naeratas endiselt. Keegi ei ilmutanud vähimatki äratundmist ega heameelt, ja miks nad pidanukski? Inimesed lasid pilgul temast üle libiseda ja jätkasid siis oma vestlusi. Nad naersid. Kõigil peale Greta olid olemas sõbrad, naljad, poolsaladused, igaüks paistis olevat leidnud kellegi, kes teda ootas. Välja arvatud teismelised, kes mornilt ja järjekindlalt roosasid jooke ringi pakkusid.

Aga ta ei andnud alla. Jook aitas ja ta otsustas võtta järgmise, niipea kui kandik temani jõuab. Ta otsis pilguga vestlusrühma, milles paistaks olevat auk, kuhu ta võiks sisse lipsata. Talle näis, et oli sellise leidnudki, kui kuulis mainitavat filme. Euroopa omasid, neid, mida Vancouveris oli tol ajal näitama hakatud. Ta kuulis nimetatavat üht, mida nad Peteriga vaatamas olid käinud. „400 lööki”. „Oi, ma olen seda näinud!” Ta ütles seda valjusti ja innukalt ning nad kõik vaatasid tema poole ja üks, ilmselt arvamusliider, küsis: „Kas tõesti?”

Greta oli mõistagi purjus. Ta oli Pimm’s No.1 roosa greibi mahlaga kiirelt alla kulistanud. Ta ei võtnud seda nähvakat südamesse, nagu oleks tavaliselt teinud. Lihtsalt kulges edasi, teades, et tema jalgealune on kõikuma löönud, aga hakates vähehaaval tajuma, et toas valitseb peadpööritavalt kõikelubav õhustik ja sellest pole midagi, et ta sõpru ei leia, ta võib lihtsalt ringi uidata ja teha, mis heaks arvab. Esikus oli salkkond tähtsaid inimesi. Nende seas nägi Greta võõrustajat, kirjanikku, kelle nimi ja nägu oli talle ammusest ajast tuttav. Mehe jutt oli vali ja heitlik ning tema ja paari ta kaaslase olekust võis aimata ohtu, et niipea kui nad su poole vaatavad, tabab sind solvang. Nagu ta aimata võis, koosnes nende naistest too vestlusring, millesse ta oli püüdnud sisse tungida.

Talle ust avama tulnud naine ei kuulunud kumbagi rühma, olles ise kirjanik. Greta nägi, kuidas naine ringi keeras, kui ta nime hüüti. Samanimeline oli kaastööd teinud ajakirjale, kus Gretagi töid oli avaldatud. Kas see oli piisav õigustus, et tema juurde minna ja end tutvustada? Oli ju tegemist võrdsega, vaatamata jahedale vastuvõtule uksel?

Aga nüüd oli naine toetanud pea tolle mehe õlale, kes teda oli hüüdnud ja nad ei oleks tahtnud, et neid segataks.

Selle arupidamise juures tahtis Greta istuda ja kuna toole ei olnud, istus ta põrandale. Talle tuli mõte. Ta mõtles, et inseneride peol, kus ta Peteriga käis, oli õhkkond meeldiv, kuigi jutt oli igav. Seda sellepärast, et igaühe tähtsus oli kindlalt paigas, vähemalt selleks korraks. Siin ei olnud aga keegi väljaspool ohtu. Ole sa ükskõik kui tuntud ja kui palju avaldatud, võidi sind tagaselja hukka mõista. Kes sa ka ei olnud, ümbritses sind siin tarkus või närvilisus.

Ja siin ootas ta meeleheitlikult, et keegi talle üldse kas või mõne kulunud jutuotsa viskaks.

Kui ta oli selle ebameeldivuse teooria enda jaoks selgeks mõelnud, tundis ta end vabana ega hoolinud eriti, kas keegi temaga rääkima hakkab või mitte. Ta võttis kingad jalast ja kergendus oli tohutu. Ta istus, selg vastu seina, jalad ühele peopaiga väiksemat sorti käigurajale välja sirutatud. Kuna ta ei tahtnud jooki kogemata vaibale ümber ajada, jõi ta selle kiiresti lõpuni. Üks mees jäi tema juurde seisma. Ta küsis: „Kuidas sa siia said?”

Greta haletses mehe tuimi töntse jalgu. Ta haletses kõiki, kes pidid püsti seisma.

Ta vastas, et teda oli kutsutud.

„Jah. Aga kas sa tulid autoga?”

„Tulin jala.” Aga sellest jäi väheseks ja natukese aja pärast tegi ta teatavaks ülejäänu.

„Tulin bussiga, ja siis jala.”

Üks erilise vestlusringi meestest seisis nüüd kingadega mehe taga. Too lausus: „Suurepärane idee.” Ta näis tegelikult valmis olevat Gretaga vestlema.

Esimene mees tollest teisest suurt ei hoolinud. Ta oli leidnud Greta kingad, too aga ei võtnud neid vastu, selgitades, et need teevad jalgadele haiget.

„Hoia siis käes. Või ma hoian ise. Kas sa püsti saad?”

Greta lootis, et tähtsam mees teda aitab, aga toda polnud enam näha. Nüüd meenus Gretale, mida mees oli kirjutanud. Näidendi duhhobooridest, millest tuli suur pahandus, sest duhhoboorid pidid esinema alasti. Loomulikult polnud laval päris duhhoboorid, vaid näitlejad. Ja lõppude lõpuks ei lubatudki neil alasti esineda.

Greta püüdis seletada seda mehele, kes ta püsti aitas, aga too isegi ei teeselnud, et see teda huvitaks. Greta küsis, mida mees ise kirjutab. Mees ütles, et ta pole sedasorti kirjanik, vaid hoopis ajakirjanik. On selles majas külas oma poja ja tütrega, pererahva lapselastega. Tema lapsed olidki need, kes jooke ringi pakkusid.

„Letaalne,” ütles ta jookidele vihjates. „Kriminaalne.”

Nüüd olid nad väljas. Greta kõndis sukkis üle muru, viimasel hetkel loiku märgates.

„Keegi on sinna oksendanud,” ütles ta oma saatjale.

„Tõepoolest,” kostis mees ja aitas ta ühte autosse. Õueõhk oli tema meeleolu muutnud, rahutust joovastusest oli saanud midagi piinlikkuse või koguni häbi taolist.

„Põhja-Vancouverisse,” ütles mees. Ju siis oli Greta talle seda öelnud. „Sobib? Läksime siis. Lions Gate.”

Greta lootis, et mees ei küsi, mis asjaoludel ta peole oli tulnud. Kui ta oleks pidanud vastama, et on luuletaja, võetaks tema praegust olukorda, tema rikutust kui midagi ebahuvitavalt tüüpilist. Õues ei olnud veel pime, aga õhtu oli käes. Nad näisid liikuvat õiges suunas, mööda veepiiri, siis üle silla. Burrard Streeti sild. Siis veel pisut liiklust, Greta saatis pilguga teeäärseid puid, siis sulges ilma igasuguse kavatsuseta silmad. Kui auto peatus, teadis ta, et nad olid alles liiga vähe sõitnud, et kodus olla. See tähendab, Greta kodus.

Need suured lehes puud nende kohal. Tähti ei olnud näha. Vaid helklev vesi, nende – kus iganes nad ka olid – ja linnatulede vahel.

„Nüüd istu ja ajatle.”

See sõna lummas Gretat.

„Ajatle.”

„Kuidas sa majja kõnnid, näiteks. Kas suudad seda teha väärikalt? Ära üle paku. Ükskõikselt? Ma oletan, et sul on abikaasa.”

„Pean sind kõigepealt koju sõidutamise eest tänama,” ütles Greta. „Selleks pead sa mulle oma nime ütlema.”

Mees ütles, et oli oma nime talle juba öelnud. Võimalik, et koguni kaks korda. Aga kui vaja, siis hea küll. Harris Bennett. Bennett. Ta oli tolle peo võõrustajate väimees. Need, kes jooke ringi jagasid, olid tema lapsed. Mees oli lastega Torontost külla tulnud. Kas Greta oli nüüd rahul?

„Kas lastel on ka ema?”

„On, tõepoolest. Aga ta on haiglas.”

„Mul on kahju.”

„Ilmaaegu. See on üsna tore haigla. Vaimsete probleemidega inimestele. Õigem oleks küll öelda, emotsionaalsete probleemidega.”

Kiirustades rääkis Greta, et tema mehe nimi on Peter ja ta on insener, ja et neil on tütar, kelle nimi on Katy.

„Noh, siis on ju väga tore,” ütles mees sõitma hakates.

Lions Gate’i sillal ütles ta: „Anna andeks, et ma sellise tooniga rääkisin. Ma mõtlesin, kas suudelda sind või mitte ja otsustasin, et pigem mitte.”

Gretale jäi mulje, et mehe meelest oli tema juures midagi sellist, mis tegi ta suudlust mitteväärivaks. See alandus tabas teda nagu kainestav hoop.

„Kui me nüüd üle silla jõuame, kas sõidame otse edasi Marine Drive’ile?” jätkas mees. „Ma loodan, et sa ütled mulle.”

Terve järgneva sügise ja talve ja kevade ei olnud ainsatki päeva, mil Greta poleks mehe peale mõelnud. Oli, nagu näinuks ta uinumisel iga kord ühte ja sedasama unenägu. Ta toetas pea diivani seljatoele, kujutledes, et lamab mehe käte vahel. Võiks arvata, et ta ei mäletanud mehe nägu, aga see ilmus talle vaimusilmas detailsena, sarkastilise tubast tüüpi mehe kortsuline ja üpris väsinud ilmega nägu. Ka keha ei puudunud, see ilmutas end küllaltki kulunud, aga kogenuna, ja harukordselt ihaldusväärsena.

Ta oli igatsusest nutu äärel. Aga kui Peter koju tuli, haihtus kogu kujutelm, jäi ooterežiimile. Siis kerkisid esiplaanile igapäevased hellitused, usaldusväärsed nagu alati.

Unenägu oli tegelikult paljuski nagu Vancouveri ilm – masendav igatsus, vihmane unelev kurbus, südamele vajuv raskus.

Aga kuidas jäi tagasilükatud suudlusega, mida võis tõlgendada kui mühaklikku riugast?

Ta tegi näo, nagu seda poleks olnud. Unustas selle täielikult.

Ja kuidas jäi tema luuletustega? Ei ühtki rida, ühtki sõna. Ainsatki vihjet, et ta neist üldse kunagi oli hoolinud. Muidugi andis ta neile hoogudele voli enamasti siis, kui Katy uinakut tegi. Mõnikord ütles ta mehe nime valjusti, sai hakkama lollustega. Sellele järgnes põletav häbi ja enese põlgamine. Lollus, tõepoolest. Lollakas.

Siis tuli nagu elektrilöök, alul väljavaade, siis aga kindel plaan Lundis, maja valvamise pakkumine Torontos. Nagu välk selgest taevast, võimalus hulljulgeks sammuks.

Ta leidis end kirja kirjutamas. See ei alanud tavapärasel viisil. Mitte „Kallis Harris”. Mitte „Kas mäletad mind veel”.

Selle kirja kirjutamine on nagu pistaks pudelisse teate – lootuses,

et see jõuab Jaapanisse.

Aja möödudes sarnanes see üha enam luuletusega.

Tal polnud vähimatki aimu aadressist. Ta oli küllalt julge ja rumal, et helistada inimestele, kes peo olid korraldanud. Aga kui too naine vastas, läks tal suu kuivaks ja tundus nagu tühi tundra ja ta pidi toru hargile panema. Siis kärutas ta Katyga raamatukokku ja leidis sealt Toronto telefoniraamatu. Selles oli hulganisti Bennetteid, aga mitte ühtki Harris ega H. Bennettit.

Siis tuli talle jahmatav mõte otsida nekroloogidest. Ta ei suutnud end peatada. Ta ootas, kuni raamatukogu eksemplari lugev mees oli lõpetanud. Tavaliselt ta Toronto ajalehte ei näinud, sest selle hankimiseks pidi üle silla minema, ja Peter tõi koju alati Vancouver Suni. Krabinal lehekülgi keerates leidis ta viimaks mehe nime ühe veeru kohalt. Nii et ta polnud surnud. Ajalehe kolumnist. Mõistagi ei tahtnud mees, et inimesed teda sellega tüütaksid, et tema kodusele telefoninumbrile helistaksid.

Ta kirjutas poliitikast. Tema kirjutis paistis arukas, aga Greta ei hoolinud sellest karvavõrdki.

Ta saatis oma kirja talle sinna, ajalehele. Ta polnud kindel, kas mees ise oma saabunud kirju avab ja arvas, et ümbrikule „Isiklik” kirjutada oleks riskantne, niisiis kirjutas ta pudeliloo järele vaid oma saabumiskuupäeva ja rongi aja. Nime mitte. Ta mõtles, et kes iganes ümbriku avab, peab kirja mõne vana sugulase vigurdavaks sõnaseadeks. Miski ei veaks meest lõksu, isegi kui niisugune pentsik kiri peaks saadetama talle koju ja selle peaks avama ta naine, kes on nüüdseks juba haiglast väljas.

Katy polnud ilmselt aru saanud, et Peteri jäämine välja platvormile tähendas seda, et ta nendega kaasa ei reisi. Kui nad liikuma hakkasid ja Peter paigale jäi, ning kui ta rongi kiiruse kasvades päris maha jäi, mõjus hülgamine Katyle rängalt. Aga mõne aja pärast ta rahunes ja teatas Gretale, et isa tuleb hommikul.

Hommiku saabudes oli Greta ebalev, aga Katy ei maininud isa puudumist kordagi. Greta küsis, kas ta on näljane ja tüdruk ütles, et on, ja seletas seejärel emale – nagu Greta oli talle juba enne rongi peale minekut seletanud – et nüüd on aeg pidžaamad seljast võtta ja minna ühte teise tuppa hommikusöögi järele.

„Mida sa hommikusöögiks tahad?”

„Krõbedaid herneid.” See tähendas krõbedaid riisihelbeid.

„Vaatame, kas seal on.”

Oli.

„Kas lähme otsime nüüd issi üles?”

Lastele oli olemas mängunurk, aga see oli üsna väike. Seal tegutsesid poiss ja tüdruk – nende ühesuguste jänkukostüümide järgi otsustades vend ja õde. Mäng seisnes väikeste sõidukite teineteise poole kihutamises ja viimasel hetkel kõrvale suunamises. PÕMM! KOLAKI! PÕMM!

„See on Katy,” ütles Greta. „Mina olen ta ema. Mis teie nimed on?”

Kokkukihutamisele lisati tuure, aga üles ei vaadatud.

„Issit ei ole siin,” ütles Katy.

Greta otsustas, et targem oli tagasi minna, võtta Katy Puhhi-raamat ja seda üleval vaatekorrusel lugema hakata. Tõenäoliselt ei tee nad kellelegi tüli, sest hommikusöögiaeg polnud veel läbi ja oluliste mäevaadeteni polnud veel jõutud.

Häda oli selles, et kui Christopher Robini lood olid loetud, tahtis Katy, et nendega otsekohe uuesti alustataks. Esimese lugemise ajal oli ta vait olnud, nüüd aga hakkas ridade lõppe kaasa ütlema. Järgmisel korral luges ta juba sõna-sõnalt kaasa, kuigi päris iseseisvalt polnud ta veel valmis proovima. Greta kujutas ette, milline tüütus see kõigile võis olla, kui vaatevagun inimestega täitus. Katy vanustel lastel polnud üksluise kordamise vastu midagi. Tegelikult oli see neile koguni omane, nad süüvisid sellesse ja keerutasid tuttavaid sõnu ümber keele nagu lutsukomme, mis kunagi otsa ei saa.

Noor mees ja naine tulid trepist üles ja võtsid Greta ja Katy vastas istet. Nad ütlesid iseäranis heatujuliselt tere hommikust ja Greta vastas neile. Katy ei kiitnud ema tähelepanuavaldust heaks ja hoides pilku raamatul, jätkas peast lugemist.

Üle vahekäigu kostis mehe hääl, peaaegu sama vaikne nagu Katy oma:

„Kuningalossi ees vahetub vahikord,

nüüd on Christopher Robini ja Alice’i kord.”

Selle lõpetanud, alustas ta järgmist. „Nämmadi-nämm, mina olen Sam.”

Greta puhkes naerma, Katy aga mitte. Greta nägi, et laps oli veidi šokeeritud. Ta sai aru, et tobedad sõnad võivad tulla raamatust, aga mitte sellest, et need tulevad kellegi suust, ilma raamatuta.

„Vabandust,” ütles mees Gretale. „Me oleme eelkoolist. See on meie kirjandus.” Ta kallutas end Katy poole ning rääkis lapsega tõsiselt ja leebelt.

„See on tore raamat, kas pole?”

„Ta pidas silmas, et me töötame koolieelikutega,” ütles naine Gretale. „Mõnikord paneme muidugi mööda ka.”

Mees jätkas Katyga vestlemist.

„Võib-olla ma arvaksin nüüd su nime ära. Mis see võiks olla? Kas Rufus? Või Rover?”

Katy näris huuli, aga ei suutnud teravat vastust tagasi hoida.

„Ega ma koer ei ole,” ütles ta.

„Muidugi mitte. Ma poleks pidanud nii rumal olema. Mina olen poiss ja mu nimi on Greg. Selle tüdruku nimi on Laurie.”

„Ta kiusas sind,” seletas Laurie. „Kas peaksin talle laksu andma?”

Katy vaagis seda ja ütles siis: „Ei.”

Alice läks mehele, taevane arm,” jätkas Greg. „sõduri elu on pagana karm.”

Laurie seletas Gretale, et nad olid käinud mööda lasteaedu sketšidega esinemas. Seda nimetati lugemisvalmiduse parandamiseks. Nad olid tegelikult näitlejad. Neiu pidi maha minema Jasperis, kus ta töötas suvel ettekandjana ja esines mõne naljanumbriga. Mitte just lugemisvalmiduse edendamiseks. Seda nimetati täiskasvanute meelelahutuseks.

„Jeerum,” ütles ta. Ja puhkes naerma. „Haara igast võimalusest.”

Gregil ei olnud kohustusi ja tema pidi Saskatoonis maha minema. Seal elas tema perekond.

Greta meelest olid nad mõlemad üsna ilusad. Pikad, nõtked, lausa ebaloomulikult saledad, mees tume käharpea, naine mustajuukseline ja siidsile nagu mõni madonna. Kui ta pärastpoole nende sarnasust mainis, ütlesid nad, et olid seda vahetevahel ära kasutanud, öömaja otsides. See tegi asjad palju lihtsamaks, ehkki neil pidi meeles olema kahte voodit küsida ja mõlemad pidid hommikuks segi olema.

Aga nüüd, ütlesid nad Gretale, nüüd ei pidanud nad muretsema. Nad ei šokeerinud enam kedagi. Nad kavatsesid lahku minna, pärast kolme koos elatud aastat. Nad olid juba kuid kasinad olnud, vähemalt teineteisega.

„Nii, ei mingit kuningalossi enam,” ütles Greg Katyle. „Ma pean oma harjutusi tegema.”

Greta arvas, et mees peab alla või vähemalt vahekäiku minema, et veidi võimlemisharjutusi teha, aga selle asemel ajasid tema ja Laurie pea kuklasse, sirutasid kaela pikaks ning hakkasid trillerdama ja kõõrutama ja veidraid leelutusi tegema. Katy oli vaimustatud ja võttis kõike seda kui kingitust, tema rõõmuks antud etendust. Ta käitus ka nagu publikule kohane – püsis üsna vagusi, kuni see läbi oli, ja rõkatas siis naerda.

Mõned inimesed, kes olid hakanud trepist üles tulema, olid all seisma jäänud, vähem võlutud kui Katy, teadmata, mida asjast arvata.

„Vabandust,” ütles Greg ilma igasuguse selgituseta, kuid usaldava sõbralikkusega hääles. Ta ulatas Katyle käe.

„Lähme vaatame, kas siin mängutuba on.”

Laurie ja Greta järgnesid neile. Greta lootis, et Greg pole üks neist täiskasvanutest, kes otsivad laste sõprust vaid selleks, et oma võlusid testida, aga muutuvad tõredaks niipea kui mõistavad, kui väsimatu võib olla lapse kiindumus.

Lõunaajaks või varemgi oli ta veendunud, et muretsemiseks pole põhjust. Läks hoopis nii, et mitte Katy tähelepanuavaldused ei tüüdanud Gregi ära, vaid mõned teised lapsed olid asunud Katyga võistlema ja Greg ei näidanud vähimatki tüdimuse märki.

Greg ise lapsi võistlema ei õhutanud. Ta oskas asja niiviisi korraldada, et suunas tähelepanu, mis algselt oli määratud talle, laste omavahelisse märkamisse, ja seejärel mängudesse, mis olid elavad või koguni metsikud, aga mitte riiakad. Keegi ei hakanud jonnima. Kellelegi ei tehtud liiga. Selleks ei jätkunud lihtsalt aega – nii palju huvitavat oli teoksil. Lausa imetlusväärne, kui palju metsikut energiat nii väikeses ruumis valla päästeti. Ja see kulutatud energia tõotas pärastlõunaseid uinakuid.

„Ta on imetore,” ütles Greta Lauriele.

„Põhiliselt on ta lihtsalt olemas,” ütles Laurie. „Ta ei hoia end tagasi. Mõistad? Paljud näitlejad teevad seda. Eriti näitlejad. Väljaspool lava nagu teod karbis.”

Greta jäi mõttesse. Mina teen sedasama. Hoian end tagasi, enamasti. Olen vaoshoitud Katyga, vaoshoitud Peteriga.

Kümnendil, mis oli juba alanud, aga millele vähemalt tema ei olnud erilist tähelepanu pööranud, peeti niisugust asja väga oluliseks. Kohalolek oli saamas tähendust, mida sel varem ei olnud. Vooluga kaasaminek. Andmine. Mõned inimesed andsid endast palju, teised eriti mitte. Tõkked inimese peas toimuva ja tema ümber toimuva vahel tuli maha tallata. Ehtsuse huvides. Sellised asjad nagu Greta luuletused, mis ei voolanud otse välja, olid kahtlased, koguni põlatud. Loomulikult tegi ta kõike edasi omamoodi, närveldades, juuksekarva lõhki ajades, kontrakultuurile salamisi raudnaelana vastu seistes. Aga praegu, kui tema laps oli alistunud Gregile ja kõigele, mida see mees tegi, oli ta tänulik.

Pärastlõunal, nagu Greta oli arvanudki, jäid lapsed magama. Mõned emad samuti. Teised mängisid kaarte. Greg ja Greta lehvitasid Lauriele, kui too Jasperis maha läks. Ta saatis platvormilt õhusuudlusi. Üks vanem mees tuli ja võttis tema kohvri, suudles teda hellalt, vaatas rongi poole ja lehvitas Gregile. Greg lehvitas vastu.

„Tema praegune peika,” märkis ta.

Kui rong liikuma hakkas, lehvitati veel, ja siis viisid nad kahekesi Katy tagasi kupeesse, kus too nende vahel magama jäi, jalapealt. Nad avasid kupee eesriide, et rohkem õhku saada, nüüd, mil polnud enam ohtu, et laps välja kukub.

„Äge ikka, kui on laps,” ütles Greg. See oli järjekordne tolle aja uudissõna, vähemalt Gretale oli see uus.

„See lihtsalt juhtub,” ütles Greta.

„Sa oled nii rahulik. Järgmiseks ütled: „Elu on selline.””

„Ei ütle,” vastas Greta ja vaatas mehele silma, kuni too pead vangutas ja naerma puhkes.

Ta rääkis Gretale, et näitlemise juurde oli ta jõudnud oma usu kaudu. Tema perekond kuulus mingisse kristlikku sekti, millest Greta iial kuulnud ei olnud. Sekt ei olnud suurearvuline, oli aga väga rikas, vähemalt mõned selle liikmetest olid. Nad olid ühte preerialinna ehitanud kiriku, kus oli teater. Seal hakkaski Greg juba enne kümneaastaseks saamist näitlema. Etendati piiblil põhinevaid, aga ka nüüdisaegseid mõistujutte hirmsatest asjadest, mis juhtuvad inimestega, kes ei usu seda, mida usuvad nemad. Perekond oli tema üle väga uhke ja ta ise oli ka muidugi enda üle uhke. Tal ei tulnud mõttessegi rääkida neile, mis toimus, kui rikkad usuvahetajad tulid oma tõotusi uuendama ja oma pühadusest jõudu ammutama. Igatahes meeldis talle kogu osaks langev heakskiit ja talle meeldis näitlemine.

Kuni ühel päeval tuli talle mõte, et ta võiks lihtsalt näidelda ja kogu kirikuvärki üldse mitte kaasa teha. Ta tahtis seda viisakalt teatavaks teha, aga talle öeldi, et Saatan on tema üle võimust võtmas. Tema ütles, et ha-haa, mina tean, kes on võimust võtmas.

Hüvasti.

„Ma ei taha, et sa mõtleksid, et see kõik oli halb. Ma usun ikka veel palvetamisse ja muusse sellisesse. Aga ma ei saanud oma perekonnale rääkida, mis toimus. Kõik, mis oli ainult pooleldi tõsi, oli neile liiga ränk. Kas sina tunned mõnd sellist inimest?”

Greta rääkis talle, et kui nad Peteriga Vancouverisse kolisid, oli tema Ontarios elav vanaema hakanud läbi käima ühe sealse kirikuõpetajaga. Too tuli neile külla ja tema, Greta, käitus mehega väga ninakalt. Mees ütles, et palvetab tema eest, ja tema vastas umbes nii, et ära näe vaeva. Vanaema oli samal ajal suremas. Greta tundis häbi ja oli selle häbi pärast vihane iga kord, kui see lugu talle meelde tuli.

Peter ei saanud sellest aru. Tema ema kirikus ei käinud, kuigi üks põhjus, miks ta oli poja üle mägede kandnud, oli eeldatavasti soov katoliiklaseks jääda. Peteri meelest oli katoliiklastel see eelis, et nad said surmatunnini oma kihlvedusid kaitsta.

See oli selle aja jooksul esimene kord, kui ta Peterile mõtles.

Tegelikult jõid nad Gregiga kogu selle ängistava, aga siiski mõnevõrra lohutava jutuajamise ajal. Mees oli toonud pudeli aniisilikööri. Greta oli sellega üpris ettevaatlik, nagu ta oli kirjanike peost saadik olnud igasuguse alkoholiga, aga mingi mõju oli sel ikka. Piisav, et hakata teineteise käsi silitama ja siis suudlusi ja hellitusi jagama. Kõik see leidis aset sealsamas magava lapse kõrval.

„Parem jätame selle,” ütles Greta. „Muidu läheb asi inetuks.”

„Need pole meie,” vastas Greg. „Need on ühed teised inimesed.”

„Ütle neile siis, et nad järele jätaksid. Kas sa tead nende nimesid?”

„Oota, las ma mõtlen. Reg. Reg ja Dorothy.”

Greta ütles: „Lõpeta ära, Reg. Mõtle mu süütu lapse peale.”

„Võiksime minu juurde minna. See pole eriti kaugel.”

„Mul pole ühtegi …”

„Mul on.”

„Ega ometi siin kaasas?”

„Muidugi mitte. Kas sa pead mind mingiks elajaks või?”

Niisiis korrastasid nad riided, mis vajasid korrastamist, lipsasid kupeest välja, kinnitanud Katy nari eesriidel hoolikalt iga nööbi, ja sammusid Greta vagunist Gregi omasse teatud teeseldud ükskõiksusega. See oli täiesti asjatu – nad ei kohanud kedagi. Need, kes parajasti klaasvagunis hunnituid mägede vaateid ei pildistanud, olid restoranvagunis, või tukkusid.

Gregi korratus pesas jätkasid nad sealt, kus olid pooleli jätnud. Kahekesi pikali heitmiseks oli ruumi vähe, aga neil õnnestus end teineteise peale veeretada. Alguses tükk aega summutatud kihistamist, siis naudingulained, mille ajal ei olnud vaadata mujale kui teise pärani silmadesse. Nad hammustasid teineteist, et raevukaid häälitsusi vaigistada.

„Äge,” ütles Greg. „Nõndaks.”

„Pean tagasi minema.”

„Nii ruttu?”

„Katy võib üles ärgata ja mind polegi seal.”

„Hästi. Hästi. Ma pean end niikuinii Saskatooniks valmis seadma. Mis siis, kui oleksime just poole peal kohale jõudnud? Tere emps. Tere paps. Oodake pisut, kuni ma – juhuu!”

Greta seadis end korda ja läks. Tegelikult ei hoolinud ta sellest, kes talle vastu võib tulla. Ta tundis nõrkust, oli vapustatud, aga elevil, nagu gladiaator – talle tuli tõepoolest niisugune mõte ja ta naeratas selle peale – pärast võitu areenil.

Vastu ei tulnud ikka kedagi.

Eesriide alumine äär oli lahti. Greta oli kindel, et oli selle sulgenud. Ja isegi kui see oleks lahti jäänud, poleks Katy välja saanud, ega oleks kindlasti üritanudki. Ükskord, kui Greta oli minutiks lahkunud, et tualetis käia, oli ta lapsele põhjalikult selgeks teinud, et ei tohi järele tulla, ja Katy oli kinnitanud: „Ma ei kavatsegi,” andes mõista, et teda koheldakse nagu titte.

Greta haaras eesriidest, et see üleni lahti tõmmata, ja seda teinud, nägi ta, et Katyt voodis ei ole.

Teda haaras paanika. Ta rapsas padja üles, nagu võiks Katy suurune laps end sellega varjata. Patsutas kätega tekki, nagu saaks Katy selle all peidus olla. Siis võttis ta end kokku ja püüdis mõelda, kus rong oli peatunud ja kas see oli peatunud selle aja jooksul, kui ta Gregiga oli. Kas peatuses, muidugi kui rong oli üldse peatunud, võis peale tulla lapseröövel ja Katy kaasa viia?

Ta seisis vahekäigus ja mõtles, kuidas ta saaks rongi peatada.

Siis mõtles ta, sundis end mõtlema, et midagi sellist ei saanud juhtuda. Ära ole naeruväärne. Katy oli kindlasti ärganud ja läinud teda otsima. Läinud täiesti üksi ema otsima.

Ta pidi olema kuskil siinsamas, siinsamas lähedal. Vaguni kummaski otsas olevad uksed olid liiga rasked, et laps neid avada suudaks.

Greta suutis vaevu liikuda. Kogu ta keha valdas jõuetus, pea oli tühi. Seda ei saanud juhtuda. Mine tagasi, mine tagasi sellesse hetke, kui olid Gregiga kaasa minemas. Jää sinna. Peatu.

Teisel pool vahekäiku ei istunud parajasti kedagi. Istmele oli jäetud naiste kampsun ja mingi ajakiri, märgiks, et koht on kinni. Veidi eemal oli kupee, mille eesriie oli üleni suletud, nagu tema – nende – omalgi oli olnud. Greta tõmbas selle ühe ropsuga lahti. Naril magav vana mees keeras end selili, ilma et oleks ärganud. Mõistagi ei varjanud ta kedagi.

Kui tobe.

Ja siis tuli uus hirm. Äkki jõudis Katy vaguni ühte või teise otsa ja sai kuidagiviisi siiski ukse lahti. Või läks kellegi järel, kes oli talle ukse avanud. Ühest vagunist teise viis lühike vahekäik, kus tuli astuda üle koha, kus vagunid olid kokku haagitud. Seal tundus rongi liikumine ehmatavalt hirmus. Raske uks selja taga ja teine eespool, ja käigu mõlemal küljel kolksuvad metallplaadid. Need katsid treppe, mis rongi peatumisel alla lasti.

Neist käikudest mindi alati läbi kiirustades, kolin ja kõikumine meenutasid, kuidas asju kokku pandi, nii et miski ei olnud päris kindel. Kolin ja kõikumine rääkisid hoolimatusest keset lõputut kiiret.

Vaguni vahekäigu otsas olev uks oli raske isegi Greta jaoks. Või oli hirm temalt jõu võtnud. Ta lükkas tugevasti õlaga.

Ja seal, vagunite vahel, ühel pidevalt koliseval metallplaadil – seal istus Katy. Silmad pärani ja suu veidi paokil, hämmastunud ja üksi. Ta ei nutnud üldse, kuni nägi ema.

Greta haaras lapse, tõstis ta oma puusale ja vaarus vastu ust, mille oli äsja avanud.

Kõigil vagunitel olid nimed, kas lahingute, maadeavastuste või kuulsate kanadalaste auks. Nende vaguni nimi oli Connaught. Ta ei unusta seda iial.

Katyl polnud ainsatki kriimu. Tema riided ei olnud teravate liikuvate metallplaatide vahele kinni jäänud, kuigi nii võinuks vabalt juhtuda.

„Ma läksin sind otsima,” ütles laps.

Millal? Kas hetk tagasi või kohe, kui Greta ta üksi oli jätnud?

Kindlasti mitte. Keegi oleks tüdrukut seal märganud, ta üles korjanud, kõigile teada andnud.

Ilm oli päikesepaisteline, aga mitte eriti soe. Lapse nägu ja käed olid külmad.

„Ma arvasin, et sa oled trepi peal,” ütles Greta.

Ta pani lapsele teki peale, kui nad oma narile said, ja alles siis hakkas ta ise värisema nagu palavikus. Sees keeras ja kurgus oli päriselt oksemaitse. Katy ütles: „Ära nügi mind,” ja puges eemale.

„Sul on paha lõhn,” ütles ta.

Greta võttis käed lapse ümbert ära ja keeras end selili.

Nii hirmus oli kõik, mida ta oli ette kujutanud, nii hirmus. Laps oli endiselt kange nagu pulk ja hoidis temast eemale.

Kindlasti oleks keegi Katy leidnud. Mõni korralik inimene, mitte keegi pahatahtlik, oleks last märganud ja viinud ta kuhugi turvalisse kohta. Greta oleks kuulnud ärevat teadet, uudist, et rongist on leitud üksi jäetud laps. Laps, kes ütleb enda nimeks olevat Katy. Greta oleks sedamaid kohale tormanud, sealt, kus ta parajasti oli, olles kohendanud oma välimuse nii sündsaks kui võimalik, oleks tormanud oma last ära tooma ja valetanud, et käis vaid tualetis. Ta oleks olnud ehmunud, aga tal oleks nägemata jäänud see pilt, mis tal nüüd silme ees oli, Katy abituna keset kolisevat vagunite vahekohta istumas. Nutmata, virisemata, nagu peaks ta seal istuma igavesti, vähimagi lootuseta, kelleltki selgitust ootamata. Tema silmad olid olnud kummaliselt ilmetud ja suu lahti vajunud, kuni pääsemine tema teadvusse jõudis ja ta võis nutma hakata. Alles siis sai ta jälle endaks, kellekski, kel on õigus kannatada ja kaevelda.

Nüüd ütles ta, et ei ole unine, et tahab üles tõusta. Küsis, kus Greg on. Greta vastas, et Greg teeb uinakut, et ta on väsinud.

Nad läksid vaatevagunisse ja veetsid seal kogu ülejäänud pärastlõuna. Vagun oli peamiselt nende päralt. Pildistajatel oli Kaljumäestikust ilmselt villand saanud. Ja nagu Greg oli märkinud, preeria neid ei paelunud.

Rong tegi Saskatoonis lühikese peatuse ja hulk inimesi läks maha, Greg nende seas. Greta nägi, kuidas teda tervitas abielupaar, kes ilmselt olid tema vanemad. Ja üks ratastoolis naine, tõenäoliselt vanaema, ja seejärel mitu nooremat inimest, kes tammusid rõõmsalt ja veidi kohmetult natuke kaugemal. Ükski neist ei paistnud lahkusulise moodi ega ka muidu range või etteheitva moega.

Aga kuidas saaks midagi niisugust kelleski eksimatult ära tunda?

Greg pööras end näoga rongi poole ja lasi pilgul üle akende libiseda. Greta lehvitas talle klaasvagunist, Greg märkas teda ja lehvitas vastu.

„Greg on seal,” ütles ta Katyle. „Vaata sinna allapoole. Ta lehvitab. Kas lehvitad talle vastu?”

Aga Katyl oli raske meest leida. Võib-olla ta ei proovinudki. Ta pööras tõsise ja veidi solvunud moega akna juurest kõrvale, ja Greg, lehvitanud veiderdamisi veel viimast korda, pöördus samuti. Greta mõtles, kas laps teda viimati üksi jätmise eest ei karista, keeldudes meest igatsemast ja koguni märkamast.

Hea küll, kui asi tõesti nii on, unustame selle.

„Greg lehvitas sulle,” ütles Greta, kui rong liikuma hakkas.

„Ma tean.”

Sel ajal kui Katy tema kõrval naril magas, kirjutas Greta sel ööl kirja Peterile. Pika, ettekavatsetult lõbusa kirja igasugu tüüpi inimestest, keda rongis võib kohata. Sellest, kuidas enamik neist eelistab uurida asju läbi fotoaparaadi, mitte lihtsalt oma silmaga vaadata, ja nii edasi. Katy üldiselt korralikust käitumisest. Muidugimõista mitte sõnakestki kadumisest ega oma ehmatusest. Ta pani kirja posti siis, kui preeria oli kaugele selja taha jäänud ja asendunud lõputult laiuvate musta kuuse metsadega ja rong peatus millegipärast väikeses mahajäetud linnas nimega Hornepayne.

Kogu selle sadade miilide pikkuse ärkvelolekuaja oli ta pühendanud Katyle. Ta teadis, et niisugust pühendumust ei olnud ta varem ilmutanud. Tõsi, ta oli lapsest hoolinud, oli teda toitnud ja katnud, temaga rääkinud, sel ajal kui nad olid kahekesi ja Peter oli tööl. Aga Gretal oli kodus muudki tegemist ja tema tähelepanu oli olnud hootine, tema õrnus sageli hädapärane.

Ja sugugi mitte ainult majapidamistööde pärast. Muud asjad olid lapse tagaplaanile tõrjunud. Juba enne kasutut, kurnavat, idiootlikku kinnisideed seoses Torontos elava mehega oli olnud teine, luuletamise töö, mida ta oli mõttes teinud kogu oma elu. See tundus talle nüüd järjekordne reeturlik tegevus – Katy, Peteri ja elu suhtes. Ja nüüd, kui silme ees püsis pilt vagunite vahel metallikolinas istuvast Katyst, tuli temal, Katy emal, ka sellest tööst loobuda.

See oli patt. Ta oli oma tähelepanu mujale jaganud. Jaganud sihilikku, ablast tähelepanu kellelegi muule kui oma lapsele. See oli patt.

Nad saabusid Torontosse keskhommikul. Päev oli sünge. Suvine äikeseilm. Katy polnud läänerannikul iial niisugust raju näinud, aga Greta ütles talle, et karta pole midagi ja paistis, et ta ei kartnudki. Ei kartnud ka veelgi süngemat, elektrilampidega valgustatud pimedust, kui rong tunnelis peatus.

Katy ütles: „Öö.”

Greta seletas, et ei, ei, nad peavad nüüd vaid tunneli lõppu kõndima, kui on rongist väljunud. Siis tuleb minna trepist üles, aga võib-olla on seal eskalaator, ja siis lähevad nad läbi suure hoone välja, kus võtavad takso. Takso on lihtsalt üks auto, mis viib neid tolle maja juurde. Nende uue maja juurde, kus nad natuke aega elavad. Nad elavad seal natuke aega ja lähevad siis tagasi koju issi juurde.

Nad sammusid mööda kaldteed, kuni jõudsid eskalaatorini. Katy peatus, seepärast peatus ka Greta, kuni rahvas neist mööda kõndis. Siis võttis ta Katy sülle ja sättis puusale, ning vedis teise käega kuidagimoodi kohvrit, mis põntsus vastu liikuvaid treppe ja küljele kaldus. Üles jõudnud, pani ta lapse maha ja nad seisid käsikäes Union Stationi eredas valguses.

Seal hakkasid ees kõndinud inimesed laiali pudenema ja kohtuma nendega, kes neid ootasid ja neid nimepidi hüüdsid, või lihtsalt juurde astusid ja nende kohvrid võtsid.

Nagu keegi nüüd võttis nende oma. Võttis kohvri, embas Gretat ja suudles teda esimest korda, otsustavalt ja pidulikult.

Harris.

Algul jahmatus, siis ärevuslaine, seejärel üüratu rahu.

Ta püüdis Katyl käest kinni hoida, kuid just siis tiris laps end tema küljest lahti.

Ta ei püüdnud põgeneda. Ta lihtsalt seisis ja vaatas, mis edasi juhtub.

Kallis elu

Подняться наверх