Kallis elu

Оглавление

Alice Munro. Kallis elu

Kiri Jaapanisse

Amundsen

Lahkumine Maverleyst

Kivimurd

Varjupaik

Uhkus

Corrie

Rong

Vaade järvele

Dolly

Finaal

Si l m

Öö

Hääled

Kallis elu

Отрывок из книги

Kui Peter oli tema kohvri rongi peale toonud, paistis ta kärsitult soovivat sealt minema saada. Aga mitte veel ära minna. Mees põhjendas oma rahutust mõttega, et rong võis liikuma hakata. Ta seisis väljas platvormil ja lehvitas neile. Lehvitas ja naeratas. Katyle määratud naeratus oli avatud, päikeseline, ainsagi kahtlusevarjuta, nagu usuks ta, et tütar jääb ikka tema silmateraks, ja tema tütre omaks, igavesti. Naisele määratud naeratus paistis lootusrikas ja usaldav, selles oli ka mingisugune otsustavus. Miski, mida polnud kerge sõnades väljendada ja mida tegelikult kunagi välja ei öeldudki. Kui Greta oleks millegi sellise kohta sõna poetanud, oleks mees öelnud: „Ära ole naeruväärne.” Ja ta oleks mehega nõus olnud, mõeldes, et see ei oleks loomulik, kui inimesed, kes näevad teineteist iga päev, pidevalt, peaksid endale mingite selgitustega tüli tegema.

Kui Peter oli alles imik, kandis tema ema ta üle mägede, mille nimi Gretal alatasa meelest läks, sest nad tahtsid saada välja Nõukogude Tšehhoslovakkiast ja jõuda Lääne-Euroopasse. Nendega koos oli muidugi veel teisigi inimesi. Peteri isa oli kavatsenud perega koos minna, aga vahetult enne salajase lahkumise kuupäeva oli ta sanatooriumisse saadetud. Ta pidi võimaluse avanedes neile järele minema, aga ta hoopis suri.

.....

„Muidugi mitte. Ma poleks pidanud nii rumal olema. Mina olen poiss ja mu nimi on Greg. Selle tüdruku nimi on Laurie.”

„Ta kiusas sind,” seletas Laurie. „Kas peaksin talle laksu andma?”

.....