Vaga elu

Vaga elu
Автор книги:     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывов: 0 80,06 руб.     (1,07$) Читать книгу Купить и скачать книгу Купить бумажную версию Электронная книга Жанр: Классическая проза Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата публикации, год издания: 2015 Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949510856 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 0+ Оглавление Отрывок из книги

Описание книги

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Оглавление

Александр Куприн. Vaga elu

VAGA ELU

Отрывок из книги

Vanaaegsed suured hõberaamidega prillid ninal, pea küljele kallutatud, puhtaks raseeritud huuled pruntis, karedad vanamehekulmud tähendusrikkalt üles-alla liikumas, kirjutas Ivan Vianorõtš Nassedkin õppeametkonna kuraatorile kirja. Käekiri oli tal ümarik, ilma paisjoonteta, ilus ja ühtlane — selline, nagu sõjaväekirjutajatel. Tähed haakusid üksteise külge sõnadeks otsekui erineva pikkusega ketikeste korrapärased lülid.

«Inimesena, kes on kunagi seisnud lähedal suurele, Trooni ja Isamaa ees vastutavale üritusele, nagu seda on vene noorsoo õpetamine ja kasvatamine, ning kes on teeninud laitmatult sellel, võib julgesti ütelda, pühal tööpõllul kolmkümmend viis aastat, pean ma — ehkki ma ei avalda oma tõelist nime, asendades selle vaid tagasihoidliku allkirjaga «Kainelt mõtleja», — oma moraalseks kohuseks juhtida Teie Ekstsellentsi tähelepanu ühele koolijuhatajaist, kes teenivad neis rohkearvulistes õppeasutustes, mis on usaldatud Teie targa ja põhjalikult vilunud hoolduse alla. Räägin Võrvinski neljaklassilise linnakooli määralisest juhatajast, kolleegiumiassessor Opimahhovist, kusjuures julgen esitada endale kõige aupaklikumalt küsimuse: kas vastab pedagoogi kõrgele kutsumusele ning talle ülemuse ja seltskonna poolt ülesnäidatud usaldusele isiku käitumine, kes elab häbitult, kogu linnale teada olevas ja kehtivatele seadustele vastukäivas armuvahekorras naissoost isikuga, keda passi põhjal loetakse neiuks, keda pealegi linnas keegi ei tunne, kes ei külasta jumalakodasid, ning otsekui irvitades pealtvaatajate kristlike unnete üle, käib tänaval, pabeross suus ja nagu diakon lühikeste juustega? Teiseks…

.....

Pannud korraliku kooloni, asetas Ivan Vianorõtš sulepea ettevaatlikult kristallist tindipoti äärele ja nõjatus toolikorjule. Ta silmad, mis vaatasid lahkelt üle prilliklaaside, libisesid tüllkardinatega akendelt nurgaikoonile, mida mahedalt valgustas selle ees põlev roosa ripplambike, sealt üsna vanale, juhuse teel ostetud, kuid vastupidavale rohelise ripsiga ületõmmatud mööblile, seejärel läikivale poonitud põrandale ja topilisele, kirjudest lapikestest kokkuõmmeldud vaibale — Ivan Vianorõtši enese kätetööle.

Kui palju kordi juba on Nassedkiniga juhtunud, et ta äkitselt, keset asjalikku jutuajamist või mõtteist virgudes või kirja kirjutamist pooleli jättes on tundnud järjekordset vaikset rõõmu. Otsekui oleks tal mõneks ajaks hoopis ununud, seal aga äkki meenunud oma aus, kõikide poolt lugupeetud kirgas, puhas vanadus, oma isiklik maja koos tiibhoonega üürnikkude jaoks, mille kokkulöömine oli maksnud talle kolmkümmend viis aastat äärmist kokkuhoidu, väljateenitud täispension, priske viie tuhandene summa, mis oli antud ustavaisse kätesse, teise pantkirja vastu, ja teine viis tuhat, mis esialgu seisis veel pangas — ning lõpuks kõik need mõnud ja mugavused, mida ta oleks võinud endale lubada, kuid mõistliku inimesena mitte kunagi ei luba. Ka praegu, tabades end taas neilt õnnestavailt mõtteilt, naeratas vanamees unistavalt oma puhtaksaetud, krimpsus, juba pisut sisselangenud suuga.

.....

Подняться наверх