Читать книгу Kuningriik kaasavaraks - Alice Wool - Страница 4

VALGES ÜRBIS SALE tütarlaps seisis lamedal kivil, käed taeva poole. Tema pikad heledad juuksed olid kinnitatud metallist rõngaga, randmeid ümbritsesid peenikesed käevõrud. Kaunitaril olid jalas nahksed sandaalid, mis koosnesid pahkluudeni põimitud rihmadest. Loojuv päike heitis tüdrukule purpurpunase helgi, millest nii tema nägu kui käed ja riided said roosa varjundi. Tema kaugusesse suunatud silmad väljendasid meeleheidet. Tundus, justkui võiks tüdruk otsekohe end maast lahti kiskuda ja loojuvale päikesele järele lennata.

Kuid see polnud valguseandja, mis köitis tema tähelepanu. Mitte kaugel kivist, millel tütarlaps seisis, asus küllaltki kummaline ehitis, mis kaugelt meenutas galeeri. See oli suur puidust platvorm ratastel, mille ühte otsa oli risti maaga löödud vineeritükk Kreeka laeva profiili kujutisega. Mõned poolpaljad mehed, aerud käes, kujutasid endast aerutajaid. Keset tahvlit oli püstitatud teivas, millel rippus elutult valge-kuldne kangas. Kui tuul tugevasti puhuks, sarnaneks see uhke purjega. Kuid viimasel nädalal oli olnud palav ja tuuletu ilm ning seetõttu sarnanes kangas rohkem luitunud nartsuga.

Improviseeritud purjeka kõrval seisis pikk raudrüüs, nahkseelikus ja sandaalides mees. Ta hoidis käes pika valge sulega kiivrit. Mees oli tumeda nahaga ja muskliline, tema tumedad juuksed langesid lokkidena õlgadele. Mees seisis kivil oleva tütarlapse poole kuklaga, huuled tugevasti kokku surutud, näol tardunud, otsustav ilme. Just tema poole oli suunatud kaunitari vaikiv kutse.

“Oo, Theseus, sa ei saa mind maha jätta!” hüüatas tütarlaps ahastades käsi väänates. “Sa ju andsid vande mind igavesti armastada ja minu eest hoolitseda. Sinu pärast reetsin oma kõige kallimad inimesed. Avasin sulle labürindi saladuse, päästsin su elu, olin kogu aeg sinu kõrval. Kas sa jätad mind siia asustamata saarele maha? Peatu, Theseus, kuni pole hilja, paranda kohutav ebaõiglus ja suru mind oma südame vastu!”

Kuid tema palve jäi vastuseta. Mustalokiline iludus jõllitas häirimatult lontis “purje”. Siis lõpetas tütarlaps anumise. Ta hakkas hirmutama.

“Theseus, sa kahetsed kibedalt, et minuga niimoodi käitusid! Kutsun jumalannade kättemaksu sinu peale! Las nad jälitavad sind ega anna sulle rahu ööl ega päeval! Kõige lähemad inimesed jätavad sind maha ja sa ei saa kunagi õnnelikuks!”

End tühjaks karjunud, lõi tütarlaps vankuma ja langes nagu niidetult kivile. Kostis sünge muusika, mis pidi näitama, et kauni mahajäetu üleskutse ei jäänud vastuseta. Jumalikud jõud oleks nagu tahtnud tema eest välja astuda. Kuid mees laeval isegi ei pööranud ennast.

Siblides jalgadega platvormis olevates aukudes ja sellega laeva liigutades viisid aerutajad ta stseenist välja. Tütarlaps lebas endiselt kivil, tema heledad juuksed ja valge hõlst paistsid selgelt hallil taustal.

Vaatajad plaksutasid. Neid polnud palju, umbes viisteist inimest, ja aplaus ei olnud tormiline ega ka kestev. Tütarlaps tõusis kivilt, kohendas hõlsti ja astus kivilt maha.

Temaga ühines puulaeva meeskond eesotsas nägusa kapteniga ja ka teised väikese näidendi kangelased. Pealtvaatajad plaksutasid veel pisut ilma erilise entusiasmita, samamoodi kummardasid ka näitlejad. Sest nii esimesed kui ka teised tahtsid kiiremini koju minna.

Teatri juht härra Doreen – režissöör ja lavastaja, jumal ja kuningas selles väikeses maailmas – andis näitlejatele salamisi märku lahkumiseks. Ta istus esimeses reas ja nagu alati, vaatas ahne vaimustusega oma kätetöö vilja.

Teater kütkestas Abe Doreeni juba lapsepõlvest saati. Viieteistkümnendaks eluaastaks oli ta jõudnud läbi sõita terve maa, olnud suflöör, valgustaja, dekoraator, piletimüüja ja isegi daamide garderoobi koristaja. Ta oli teatriäriga alustanud kolm korda ja kolm korda ka laostunud. Võis julgelt öelda, et selles väikeses jässakas mehes elab üksainus kirg – teater.

Tulnud pärast järjekordset ebaõnnestunud seiklust tagasi kodulinna Phoenixisse, avastas Abe selle läheduses imelise koha, omamoodi loodusliku staadioni, millel tribüünide asemel laugjad nõlvad ja areeni asemel siledaks tallatud maapind. Kuid loomulikult ei tulnud sellisele teatriarmastajale nagu Abe Doreen mõte staadionist mitte pähegi.

Muinaskreeka teater, vaat, mis see on, mõtles Abe kohe. Kõik on nii nagu vaja – tribüünid ümbritsevad väljakut igast küljest ja näitlejatele on olemas suurepärane looduslik lava. Tõeline vabaõhuteater!

Abe kujutlusvõime hakkas tööle. Siin võib lavastada suuri Kreeka tragöödiaid! Võib keset Ameerikat moodustada muistse Kreeka nurgakese! See saab olema huvitav, köitev, originaalne, aga mis peamine – sellega saab teenida. Ta saab veel kuulsaks üle maa ja kõik, kes varem tema üle naersid ja teda kritiseerisid, roomavad põlvili tema juurde!

Eelmistest avantüüridest oli Abel mõningaid sääste ja ta hakkas innukalt tööle. Linnavalitsusest anti vastumeelselt luba nende küngaste kasutamiseks vabaõhuteatrina. Abe rajas nõlvadele istekohad ja trepid pealtvaatajatele ning ehitas orgu väikese kuuri rekvisiitide jaoks.

Seal hakkavad istuma ka näitlejad, kes ootavad oma etteastet, arutles ta targalt.

Abe tahtis säilitada maksimaalse loodusläheduse, sest just selles oligi tema projekti “Teater vabas õhus” iva. Tänu Phoenixi soojale kliimale võis etendusi anda aastaringselt ning Abe kujutas juba ette, kui palju raha ta esimesel hooajal teenib.

Kuid kahjuks Abe roosilised unistused ei täitunud. Alguses Phoenixi ja lähedal paiknevate linnakeste elanikud küll ilmutasid mõningast huvi tema algatuse vastu, kuid tuli välja, et Abe oli siiski üle hinnanud oma kaasmaalaste püüdlusi kultuuri nautida. Lisaks oli tema lavastusi ja näitlejaid raske professionaalseteks nimetada ning aina rohkem ja rohkem vaatajaid eelistas kodus televiisorit vaadata.

Siiski, erinevalt Abe eelmistest projektidest, mis lõppesid täieliku läbikukkumisega, vedas tal muinaskreeka teatriga rohkem. Selle abil rikastuda ja kuulsaks saada tal küll ei õnnestunud, samas väikese stabiilse sissetuleku teater tagas. Puhkepäevadel käisid tema juures, sageli igavusest, kõikvõimalikud seltskonnad ja nende päevade sissetulek oli küllaltki suur, et rõõmustada Abe südant lootusega parematele aegadele. Samas tuli vahel mängida vaid viiele kuni kümnele vaatajale ja see viis Abe meeleheitele.

Eriti valusa hoobi andis Abe Doreenile Silvia, kõikide tema lavastuste täht. Lopsakas tumedajuukseline lummava madala hääle ja koheva rinnaga diiva oli kaks aastat olnud peibutiseks paljudele kombekatele pereisadele. Silvia kostüümid olid alati allakriipsutatult võrgutavad – ta demonstreeris meeleldi oma keha, lootes, et varem või hiljem leidub keegi, kes ta sellest urkast välja tirib.

Silvia arvestus läks täide. Üks Chicagost pärit teatrikriitik, kes Phoenixis oma õel külas oli, sattus nii suurde sõltuvusse Silvia pringist rinnast ja tema looritatud pilgust, et ennustas talle tulevikku suure näitlejana ning viis ta endaga kaasa, näitamaks teda suurele ilmale. Hiljem selgus, et kolme aasta pärast abiellus Silvia, kelle näitlejameisterlikkus ei vastanud tema büsti suurusele, ühe raamatupoe omanikuga, keda ta põlgas kogu oma ülejäänud elu. Muide, meie looga pole sellel mingit seost.

Tähtis on see, et lohutamatu Abe Doreen mõtles tõepoolest oma lapsukese kinni panna. Ta kahtlustas, ja mitte alusetult, et Silviata ei hakka keegi tema näidendeid vaatamas käima. Kuid teised näitlejad veensid teda veel kord proovima. Tuli vaid primadonnale asendaja leida.

Kirk Ruppert, automüügiagent, kreeka profiili ja tökatmustade juustega meesiludus, kes Abe juures kõiki peaosi mängis, tõi truppi oma tuttava. Nagu pärast selgus, oli ta soovinud võita tütarlapse soosingut. Kuid vaatamata noorusele ja ujedale olekule teadis Liz Morado oma hinda. Liz sai tööd, kuid vaene Kirk jäi tühjade kätega ja võis oma kirge välja näidata vaid laval.

Juba esimesel nädalal mõistis Abe, et Liz on tõeline leid. Ta polnud vähem ilus kui Silvia ja omas enneolematut kaasasündinud elegantsi. Ta ei kartnud absoluutselt mitte midagi ega häbenenud kedagi. Tal oli ükskõik, mitu vaatajat etendusele tuli – kümme või sada. Ta ei pööranud neile mingit tähelepanu, kuid ei unustanud kunagi seda, et sõnu tuleb hääldada selgelt ja et kaua vaatajate poole seljaga seista ei ole soovitatav.

Esimesel korral läks Liz lavale nii, nagu oleks ta seda terve elu teinud. Selline sundimatus kahekümneaastase tütarlapse puhul, kes enda jutu järgi kunagi näitlejatööd polnud teinud, oli imekspandav. Kuid Abe teadis, et selles ametis on anne rohkem väärt kui ükskõik milline koolitus.

Kõige enam hämmastas Abe’i Lizi ümberkehastumise oskus. Kui ta tütarlast esimest korda nägi ja palus lugeda Ilusa Helena monoloogi tema uuest näidendist “Paris”, märkis ta endamisi, et tütarlaps näeb päris kena välja. Heledate juuste ja hapra figuuriga oli ta kannatava kaunitari osas veenev. Kuid tema näidendites oli küllaga teisigi kangelasi – kirglikke, pööraseid, tundelisi, võimelisi oma eesmärgi saavutamiseks maailma purustama. Abe oli veendunud, et Liz nende osadega toime ei tule.

Kuid esimene roll, Medeia, naine, kes sooritab kuriteo mehe armastuse pärast, tõestas Lizi võimet tundmatuseni muutuda. Kuhu kadus nõtke, heldimapanev, pisaraid valav tüdruk? Hull fuuria rabeles laval, justkui oleks Lizis leidnud koha deemon, tasus tal vaid musta parukat proovida.

Ühesõnaga, ta surus Silvia püsivaatajate mälust kiiresti välja. Talle tekkisid austajad ja Kirk Ruppert jäi pika ninaga. Noormeest pidid lohutama vaid embused ja suudlused laval, rohkem ei saanud ta midagi.

Poolteise aastaga Abe Doreeni teatris õppis Liz vähem, kui ta oleks kogenenuma lavastaja käe all õppinud. Kuid ta lõpetas meeleheitliku vehkimise kätega ja mööda lava jooksmise ning vähenõudlik vaataja oli temaga väga rahul. Liz ise oli õnnelik. Tal oli nüüd huvitav töö, kindel sissetulek, katus pea kohal ja võimalus igal õhtul meelt lahutada. Midagi muud ta ei nõudnudki.

“Te mängisite täna eemaletõukavalt!” rõhutas Abe, sisenedes improviseeritud garderoobi, mis oli paigutatud dekoratsioonilao ja kostüümikappide vahele.

See oli tilluke, lämbe, akendeta tuba aukuvajunud diivani, paari kipaka tooli ja tohutu trümooga, millel ühe jala asemel oli tellis. Trümoo ees oli väike ümmargune keerdtool, Lizi eraomand. Talle meeldis sellel peegli ees keerutada, meigipintsliga mööda nägu tõmmata ning kujutada väljapaistvat näitlejannat, keda väljapääsu juures ootab austajate ja reporterite summ.

Loomulikult fantaseeris ta vaid siis, kui grimmitoas kedagi teist ei olnud. Seda juhtus kahjuks harva. Näiteks praegu oli peaaegu kogu trupp kokku kogunenud, et kuulata Abe järjekordset epistlit. Mõni oli saanud koha diivanil, osa istus põrandal, aga Liz troonis primadonnana oma toolil.

“Olite täiesti alla igasugu arvestust!” märatses Abe. “Ma ei mõista, kuidas vaatajad suutsid lõpuni vastu pidada!”

Liz haigutas vargsi. Iga kord üks ja sama. Näidend oli Abe’i jaoks alati täielik kannatuste rada. Talle tundub, et näitlejad moonutavad meelega mõtet ja ajavad sõnu segi, teevad vigu, nagu näiteks Kirk, kes esitas terve monoloogi seljaga vaatajate poole. Aga nad ju püüavad. Samas, kas on meeldiv mängida kümnele vaatajale, kui sinu töötasu sõltub täielikult käibest? Seesama Kirk võib olla rahulik, sest ta müüb salongis autosid ja saab komisjonitasu, aga mida tema peab tegema? Kas tõepoolest saama mingi rikka ja paksu mehe sõbrannaks?

Liz tõmbus turri. Ta teadis, kes oleks nõus teda üleval pidama. Näiteks mister Griffin, linna apteegiketi omanik. Kui mitu korda on ta teda õhtust sööma kutsunud ja vihjanud, et on nõus noort annet aitama. Aga endal on naine, neli last ja suur soolatüügas ninal. Brrr!

Liz itsitas vargsi, meenutades, kui elegantselt ta ligitükkivast mister Griffinist oli vabanenud. Kuid kergemeelne naer pälvis Abe’i tähelepanu. Mitte ainult tähelepanu, vaid ka raevu.

“Aga sina, Liz!” hüüatas ta. “Sinult poleks ma midagi taolist oodanud!”

“Milles asi?” oli Liz nördinud. “Ma ei unustanud ju midagi.”

“Seda küll, sa olid nagu alati suurepärane,” noogutas Abe, “ja nagu alati, kiikasid sa saali! Mitu korda peab sulle ütlema, et publikut vaadates läheb sul sassi!”

“Ei lähe!” porises Liz.

Ta teadis, et Abe’il on õigus. Ta peab mängima vaatajatele, vaatama nende poole, mitte aga neid uurima. Kuid viimasel ajal tundus talle huvitav silmitseda inimesi, kes olid näidendit vaatama tulnud. Nende riietus, näod, toit, mida nad endaga kaasa tõid, et seda etenduse ajal süüa – Abe isegi lubas seda, et vaatajaid juurde meelitada –, kõik oli allutatud detailsele uuringule. Huvitav, kuidas tal senini pole segi läinud? See tuleb lõpetada. Abe rebib ta tükkideks, kui ta näidendi vussi keerab.

Iga kord lubas Liz endale, et keskendub ainult tekstile ja partneritele. Kuid mäng ei neelanud kogu tema tähelepanu nagu poolteist aastat tagasi. Sõnad olid niimoodi tema alateadvusesse sööbinud, et Lizil polnud vaja meenutada, mida lausuda järgmisel hetkel, sest huuled ja keel tegutsesid omaette. Järelikult oli tal nägude jälgimiseks hulgaliselt vaba aega. Huvitav ju, kes tuli teda sel korral vaatama?

Liz naeratas hiljukesi, püüdes mitte silma torgata Abe’ile, kes parasjagu tegi pihuks ja põrmuks üht teist näitlejat.

Täna oli Lizil vedanud. Vaatajate hulgas oli üks inimene, kelle nägu oli võimatu mitte vaadata. Liz nägi teda esmakordselt. Samasugune mustajuukseline nagu Kirk, ainult veelgi tumedam. Liz ei näinud üksikasju, selleks istus tundmatu liiga kaugel, kuid talle jäi mulje, et mees on väga nägus. Ta erines hämmastavalt kõigist teistest teda ümbritsevatest inimestest. Tundub, et temast paremal istus õgard Jacob Brahms, nii paks, et vaevu mahtus pingile. Nagu alati, näris Jacob krõpse ja ragistas ilmselt kõvasti. Lizil õnnestus märgata, kuidas tundmatu temast rahulolematult eemale nihkus.

Liz tabas end mõttelt, et oleks huvitav seda meest lähemalt uurida. Huvitav, mida ta Phoenixis teeb ja miks oli ta tulnud vaatama pseudogooti etendust? Kuid oleks rumal lausa lavalt talle küsimustega kaela sadada. Liz oli juba korduvalt jõudnud veenduda selles, et elementaarset uudishimu tema poolt hindavad mehed nagu kutset tutvuse pikendamiseks romantilisemas kohas.

Järsk koputus uksele katkestas tema mõtisklused ja Abe’i sõnamulina.

“Kes seal on?” hüüdis ta ärritunult.

Koputus kordus. Abe pidi ukse juurde minema ja isiklikult selle avama. Arvestades tema majesteetlik-solvunud ilmet, ootasid kutsumata külalist ees ebameeldivused. Sest otsekohe puistab “lageda taeva all oleva teatri” pea kogu oma õiglase viha õnnetule sissetungijale.

Kõik olid imestunud, kui Abe pärast ukse avamist ja selle taga seisvat inimest nähes tõmbus krimpsu nagu õhupall, millest on õhk välja lastud.

“Kuidas saan kasulik olla, härra?” pobises ta pugejalikult ja kõik mõistsid, et nende tagasihoidliku garderoobi uksele oli koputanud tähtis isik.

“Soovin rääkida miss Moradoga,” kostis mehe võimukas hääl. “Ta mängis täna Ariadnet.”

Lizil jooksis üle keha meeldiv külmavärin. Mitte ühelgi tema tuttaval ei olnud sellist kütkestavat käskiva intonatsiooniga häält. See inimene oli kindlasti harjunud kamandama. Abe Doreen, kes harilikult suhtus väga karmilt Lizi austajatesse, kartes, et ta kordab Silvia tegu, ei julgenud piiksatadagi.

“Ta on siin,” suutis ta endast vaevu välja pigistada. “Astuge sisse!”

Liz turtsatas rusikasse. Ta soovis näha inimest, kes ühe lausega suutis Abe’i niimoodi hirmutada. Abe astus kõrvale ja intrigeeriva hääle ja võimuka käitumisega isik sisenes tuppa. See oli sama mees, kes oli näidendi ajal tema tähelepanu köitnud.

Mehe ilu suhtes polnud ta eksinud, ta oli nii kena, et hing jäi kinni. Näo korrapärased jooned olid veatud: kõrge sile laup, korrapärane kühmukesega nina, laitmatu huulejoon, kindlameelne lõug, pisut esiletungivad põsesarnad. Ja täiesti võimatud silmad – piklikud, mustade kulmude alt pimestavaid metalseid pilke heitvad. Need sobisid vapustavalt tõmmusse näkku ja tõmbasid kohe tähelepanu endale. Kuid tundmatu väärtused sellega ei lõppenud. Ta oli ideaalse kehaehitusega: tugev, laiaõlgne, samal ajal ebatavaliselt sale. Riietus istus nagu valatult. Tunnustatud iludus ja Phoenixi moeetalon Kirk Ruppert tundus tundmatu kõrval maamatsina.

Kõik näitlejad tardusid, suutmata mehelt pilku pöörata. Tema vaatas aga ainult Lizi ja tütarlaps märkis endamisi, et mitte kunagi ei olnud ükski mees teda sellise kummalise pilguga vaadanud. Ta tõmbus turri. Vaatamata tundmatu veetlusele hakkas tal sellest läbitungivast pilgust ebamugav.

“Siin on miss Morado,” pobises Abe kusagil ukse juures. “Meie kallis Liz.”

“Tahan temaga nelja silma all rääkida,” surus tundmatu läbi hammaste.

Tundus, et ta vaevu liigutab huuli, kuid sõnad olid hääldatud selgelt ja valjult.

“Loomulikult, loomulikult,” noogutas Abe ja hüppas esimesena ukse taha.

Kõik järgnesid talle, kellelgi ei tulnud pähe vastu vaielda. Hetke pärast olid Liz ja tundmatu omavahel.

Tütarlaps vaatas väljakutsuvalt mehele otsa. Talle ei meeldinud tolle näoilme ja maneer kamandada, nagu kuuluks kõik ümberringi talle. Kui see nahaal loodab sellisel kombel talle muljet avaldada, siis see tal korda ei lähe! Liz surus huuled tugevasti kokku ja valmistus tundmatule vastulööki andma. Ta veel kahetseb seda, et ilmus siia nagu kuningas!

Aga mees oli tema nägu uurinud samasuguse külma uudishimuga. Tütarlaps ei suutnud vastu pidada.

“Mida te minust tahate?” küsis ta ja ei olnud kahtlust, et ta püüdis seda lausuda võimalikult põlglikult.

Mees tõstis ühe kulmu ja muigas. Ta oleks nagu mõelnud, kas tasub raisata aega selle häbematu peale ja kas poleks lihtsam ta üldse maapinnalt ära pühkida. Liz hüppas toolilt püsti. Mitte kellelgi ei ole õigust vaadata teda, nagu oleks ta pori vaataja jalge all!

“Teate mis,” lausus ta, “kaduge mu garderoobist. Et teie lõhna ka siin poleks!”

Liz võis võidutseda. Tema ootamatu väljaastumine avaldas mõju. Mees põrkas tahtmatult tagasi, kui Liz, käed rusikas, talle lähenes.

“Pidage kinni,” ütles mees ja ta näoilme pehmenes pisut. “Ma ei tahtnud teid solvata.”

Liz peitis käed selja taha.

“Mida te siis tahate?” tundis ta huvi, vaadates julgelt mehele silma.

Mees naeratas ja Liz tundis, kuidas tema süda kusagile sügavale langeb. Kui mees käitus väljakutsuvalt, võis ta tema ilule vastu seista, kuid naeratus lõi tal pinna jalge alt.

Ma ei anna alla, ütles ta endamisi. Mõelda vaid, milline iludus! Kirk pole sugugi kehvem.

Kuid siin Liz eksis. Kirk ei kannatanud mingit võrdlust selle inimesega. Ja kui tundmatu poleks nii pahasoovlikult meelestatud, langeks Liz kohe tema jalge ette.

“Üldiselt tahtsin teid õhtusöögile kutsuda,” lausus mees, justkui teadvustamata, millist toimet tema vastupandamatu välimus vaesele tüdrukule avaldab.

Lizi suu vajus lahti. Tuleb välja, et see etendus oli vaid selleks, et teda restorani kutsuda? Sellise käitumise eest on ta keeldumise ära teeninud. Uhke ja põlgliku “ei”.

Tütarlaps tõstis silmad oma ootamatule austajale ja mõistis, et ta ei saa sellele mehele ära öelda, muidu heidab ta seda endale terve elu ette. Lisaks oleks ta väga tahtnud teada, kes see mees selline on ja mis ta siin kolkas teeb.

“Olgu,” noogutas ta. “Kohtume kell üheksa Meeletu Roosi juures.”

See oli tema lemmikrestoran, kus kõik teda teadsid ja suhtusid temasse kui tõelisesse diivasse. Tema austajad võitlesid õiguse eest teda Meeletusse Roosi kutsuda, istuda temaga laua taga ning teda millegagi kostitada.

Võõras naeratas leebelt.

“Ma ootan teid pool kümme Astoria fuajees,” heitis ta ja lahkus hüvasti jätmata garderoobist.

Liz oli raevus. Mees käitus temaga nii nagu oleks ta mehe omand! Tuli paluma teda õhtusöögile, aga kas niimoodi korraldatakse kohtumist näitlejannaga? Mees oleks pidanud teda anuma, vaimustuma tema andest, täitma kõik tema kapriisid, aga tema… teatas lihtsalt aja ja koha ning läks ära “head aega” lausumata. Milline kasvatamatu mühakas!

Tütarlaps laskus oma armastatud toolile ja keerutas sellega pisut. Kui jätta kõrvale riivatud eneseuhkus, võis selle mehe visiiti ja eesseisvat õhtusööki lugeda tõeliseks seikluseks. Äkki ilmub ei tea kust meesterahvas, nägus nagu muinasjutuprints ja saladuslik nagu miljonär, kes käitub temaga, nagu oleks ta mingi odalisk. Oli, mille pärast muretseda, isegi kui sind on raske romantikuks nimetada!

Pärast selliseid mõtisklusi oli Lizi raev nagu käega pühitud. Teda kutsuti mitte ükskõik kuhu, vaid Astoriasse, linna kõige kallimasse restorani, millest ta nii palju oli mööda kõndinud ja mille sädelevad tuled alati tema südames kadedust tekitasid.

Kas tõesti avanevad nüüd need sädelevad paradiisiuksed tema ees? Juba ainuüksi selle eest peaks tundmatut tänama.

Loodan, et ta ei oota minu tänulikkust pärast õhtusööki, muretses Liz. Oh, proovigu vaid! Ma teen ta pihuks ja põrmuks!

Sõbrad-näitlejad ja Abe Doreen leidsid ta sellises otsustavas meeleolus. Mõistagi vaevas kõiki uudishimu.

“Täna õhtul lähen ma temaga Astoriasse!” teatas Liz pidulikult, märgates Abe’i pahameelt ja Kirki silmis armukadedust ning kadedust tütarlaste nägudel.

“Aga ole ettevaatlik,” ohkas Abe. “Mulle see tüüp ei meeldinud.”

“Mulle samuti mitte,” teatas Kirk raevukalt silmavalgeid välgutades. “Kui ta vaid sõrmeotsagagi proovib sind puudutada…”

“Saan sinutagi hakkama,” lõikas Liz ja pöördus näoga trümoo poole.

Määratud ajani oli jäänud vaid kaks ja pool tundi. Tal oli kohtumiseks vaja valmistuda!

Alguses mõtles Liz asetada tundmatu piinlikku olukorda, pannes jalga vanad teksad ning selga paigatud varrukatega särgi. Las selgitab uksehoidjatele, miks selline närakas naisterahvas püüab saada sisse Phoenixi kõige kallimasse restorani. Aga hiljem sai võidu soov hea välja näha ja Liz otsustas, et selleks puhuks sobib tema ainus kleit, mida mõningate mööndustega võis nimetada õhtukleidiks. Jätnud Abe’i ja teistega hüvasti, kiirustas Liz koju, väikesesse kulunud korterisse Phoenixi äärelinnas. See polnud just kõige sobivam elamine “diiva” jaoks, kuid ainus, mida Liz endale lubada sai.