Читать книгу Viimane laev - Aliis Jõe - Страница 4

Aliisile tikkus nutt peale, kui ta oma kohvrit trammist maha sikutas. Mitte et ta oleks nutjanaine. Talle ei meeldinud vaadata teiste nuttu ja talle endale ei meeldinud nutta. Pisarad väsitasid, pisarad võtsid selle jõu, mida oleks praegu hädasti vaja selle nõukaaegse kohvrisarnase moodustise sadamasse vedamiseks. Aliis teadis, kuidas pisaraid kinni hoida, oli see siis, kui mõni tema kauaaegne patsient hooldushaiglas suri, või kui Matu koolist tulles teistelt poistelt peksa oli saanud. Võib-olla vahel öösel ta nuttis natuke teki sisse, aga siis nii vaikselt, et õhukese seina taga magav poeg ei ärkaks, et ta usuks – tema ema on tugev, ema pärast ei pea muretsema.

Matu oli väga mõistlik laps, ta ei nõudnud uusi botaseid, kui vanadest sokk juba välja pressis. Ta ei küsinud peaaegu kunagi raha, kui oli kuu lõpp. Ainult et ta ei teadnud, et need vähesedki korrad sundisid ema öö läbi üleval olema, et välja mõelda, kust võtta raha klassiõhtu või kooliekskursiooni või teatripileti või uue jope või sõbra kingi tarvis. Aliis vähkres voodis nuttu tagasi hoides, sest nutt väsitas, ja siis poleks ta ju jõudnud järgmisel päeval õetöö kõrvalt kojanaisena teed liivatada või erahooldajana käia keeramas neid vanureid, kelle lapsed küll teenisid hästi, aga oma uriinise esivanema jaoks neil aega polnud.

Aliisil ei olnud kumbagi, ei aega ega raha, aga see-eest kasvas Matu nii üles, et isa puudumist ei olnud peaaegu märgata. Kuni ülikoolini. Hea pea, suur töövõime, tahtejõud – kõik need sõnad käisid Matu kohta. Teises linnas elamine, uued sõbrad ja üürikas võtsid aga palju suuremad summad, kui Aliisil anda oli.

Nii ei jäänud tal muud üle, kui pakkida oma elu sellesse vanasse kohvrisse, panna müüki Matu ja tema kätega ehitatud kööktuba ning minna üle lahe, koristajaks. Kindla lootusega, et kui Matu on kuue aasta pärast saavutanud oma unistuse, on hiilgava karjääri alguses seisev arst, siis on temal, Aliisil, üsna ükskõik, kus ta elab ja mida teeb. Küll ta hakkama saab. Peaasi, et poiss jõuaks kaugemale, jõuaks edasi.

Aliisile surusid pisarad peale, sest see kohver oli nii kole. Sama kole, kui ta elu ja riided ja välimus.

Vana kohver ei sobinud nende laevale kiirustavate moodsate, rullikutega isendite vahele. Aliis kartis, et nagu tema kaaslasele vaadati viltu, samamoodi vaadatakse talle endale viltu selles hiigelhaiglas, kus ta põrandaid pesema hakkab. Tal oli hirm, et ta saadetakse sealt minema ühes oma koleda kohvri ja koledate riietega ja Matu ei saa ülikooli lõpetada ning tema hiilgav karjäär lõpeb kusagil autojuhina või ehitajana, sest tal ei ole isa. Sest ta ema ei saanud isegi koristajatööga hakkama.

Kohver virutas Aliisile nii valusalt vastu jalga, et andis õigustuse pisarad valla lasta ning nina kulunud halli mantlisse pühkida. See mantel oli vastu pidanud pea kakskümmend aastat. Sama mantliga oli ta oma alevist suurde linna sõitnud, rasedakõht punnitamas nööpide vahelt, ja sama kohver oli talle vastu jalgu löönud, kui ta medkooli ühika uksest seda sisse surus. Aliis oli tänulik oma tööle, mis andis talle igapäevased vormiriided ja säästis sellega riiete ostmise raha. Nii olid need vähesed asjad, mis ta kaasa pakkis, kas ajast ja arust või lihtsalt nii kulunud, et nendega ei tahtnud ta minna mujale kui kinno. Kinos võis istuda pimedas, mantel seljas, ja elada läbi neid elusid, mida päriselus elada ei saanud.

Aliis ei uskunud, et sellised muinasjutud kellegi elus juhtusid. Filmikangelannad olid alati nii ilusad ja rikkad, et iga nende mure tundus Aliisile võõrastav. Kino oli lihtsalt koht, kus ta sai olla niikaua, kui kestis film, tema ise. Kodus, tööl, patsientide juures ei saanud ta vajuda kössi, väsida, kurvastada. Isegi rõõmustada ei sobinud seal, sest need olid teiste inimeste muredest tulvil kohad. Kodus ootas teda kohustus hakkama saada, kindlasti ja iga kell. Isegi siis, kui ta üksi kodus oli, pidi ta olema valvel, et poeg sisse astudes ei näeks pisaratriipe või kuuleks laulujoru.

Kinos vahtisid kõik ekraanile ning keegi ei vaadanud kulunud halli mantli sees kössitavat naist. Nii oli Aliis selles võltslugude paradiisis tänulik vaataja, kuigi hinges imestas ta kõigi teiste saalis olijate üle. Kas nad tõesti uskusid neid tuhkatriinu- ja superspioonilugusid või olid nad kogunenud nagu tema selleks, et olla vahel nõrk, olla rõõmus, olla kurb... Lihtsalt mängisid filmivaatamist ja nutsid ja naersid salaja välja omaenda elatud elu.

Aliis sikutas kohvrit mööda lõputut koridori laeva poole. Mehed ja naised möödusid temast juteldes, kiirustades, telefoniga rääkides. Keegi ei peatunud, et pakkuda muuseumieksponaati vedavale naisele abi. Tõenäoliselt oleks omakasupüüdlikult appi sööstnud mõni arheoloog, lootes leida tema eelajaloolisest kohvrist eelajaloolisi leide, aga ühtegi vastava ameti esindajat talle silma ei torganud. Oli turde ehitajaid, luitunud juuksevärviga ja suitsetamisest kollase näoga vanemaid naisi, noori emasid oma segakeelsete lastega, mõni üksik tuikuv pensionär, kellele eilne pidu veel jalgadesse tunda andis, ning lõputult eatuid ja rahvuseta ametnikke. Kõik nad olid teel ära. Pühapäeva viimane laev pidi nad viima teise maa arginädalasse tööle või koju tagasi. Ära. Nagu Aliisigi. Teadmata ajaks. Maagiliselt mõjuva 2012. aasta septembrikuu tõotas tulla tõeliselt uus, nagu lubas kunagine salm Aliisi aabitsas.

Kaenlaalused läksid higiseks ja krunni keeratud kartulivärvi juuksed vappusid lahti ning kleepusid kaelale. Juhusliku ja ebatervisliku toitumisega lisandunud kilod andsid tunda. Seelikuvärvel pitsitas ja sukkpüksid tahtsid alla libiseda.

Ühe käega neid mantli alt üles kiskudes ja teisega kohvrit sikutades muutus Aliis trotslikuks. See oleks nüüd küll esimene kord, kus ta alla annab. Matu nimel, ta jõuab sinna laeva, ta jõuab sinna tööle ja ta peseb need kuradi põrandad nii läikima, et neil seal on täiesti ükskõik tema villasest kampsunist ja rippuvast kõhust. Esimese palga eest ostab ta endale kusagilt kaltsukast midagi sobivamat, kuhu kõht ja kintsud sisse mahuvad. Ning sukkpüksid paneb ta järgmine kord jalga Matu lõpuaktusel.

Laev oli hiiglaslik. Tohutuid samme vedades, et takistada sukkpükste alandavat rullumist pahkluudele, vedas Aliis end tema vaalasuurusesse sisikonda.

Kõik inimesed näisid laeva tundvat, kellelgi ei tekkinud küsimust, kuhupoole jääb tema kajut, kuhu nina ja kuhu ahtriosa, nad jagunesid sundimatult koridoridesse, samal ajal kui Aliis laeva skeemi juures südame põksudes oma kajutit otsis. Õnneks oli tööandja nii pileti kui kajuti eest tasunud, sest oma raha eest ostes oleks Aliis leppinud pigem ööga kusagil koridorinurgas. Tal pidi olema üle aastate esimest korda täitsa oma tuba. Kui ta selle nüüd ainult üles leiaks!

Sukkpükste ülemine ots oli vajunud kusagile põlvede vahele – otsekui Aliis oleks need varastanud mõnelt abitult kääbuselt – ning meeter enne kajutiust andsid nad lõplikult alla. Sipeldes pruunides venivates ahelates, muukis Aliis oma kajutiust ning vältis möödatrügijate imestunud pilke. Paari vanaproua nägu oli küll selline, nagu nad poleks iialgi säärase nähtusega kokku puutunud.

Kunstliku elegantsiga sikutas Aliis ühe jala üle lävepaku, samas kui teine oma sukasäärt taga igatsedes teisel pool ukseläve liikumist takistada püüdis. Aliis naeratas veel võltsilt teda jälgivale vanapaarile ning kukkus siis kolinal uksest sisse.

Kohver rullus üle tema, ja raske ohkega andsid selle lukud lõpuks järele. Uks paugatas kinni ning aheldatud Aliis võitles jalgu siputades nagu selili keeratud mardikas.

Kogu peidetud varandus vajus kajutipõrandale laiali, kogu Aliisi möödunud elu. Paar sooja kampsunit, sussid, dressipüksid, muidu püksid, Matu väikseks jäänud T-särgid, mida Aliis edasi kandis, vilistades sellele, et ei LA Lakersist ega Black Veil Brides’ist teadnud ta midagi. Album. Tema ja Matu mälestuste kogu. Lasteaia lõpp, kooli algus, suvine jalgsimatk, jõulupidu, olümpiaad. Igaühest neist oli selles albumis killuke.

Õigupoolest oli see ainus asi, mille Aliis oleks eelmisest elust kõhklemata kaasa võtnud. Kogu ülejäänud kohvritäie võiks ta siiasamasse kajutipõrandale vedelema jätta.

Hambahari ja album ning paar krunninõela olid talle varandus. Hambahari, sest ta vihkas mustust ja räpasust, album, sest see andis talle eesmärgi, ja krunninõelad, et miski teda ei segaks.

Haiglas oli õdede meelelahutuseks juuste värvimine. Kord oldi kogu korrusega punapead, kord salgutati blonde tukkasid, siis leiti poest moodne lilla värv, mis igaühe peas eri värvi läks. Ühel tõmbus toon roheliseks, teisel kiiskas tindina, kolmandale ei hakanud ka teise värvimisega tilkagi peale.

Aliis jäeti neist aktsioonidest alati kõrvale. Algul sellepärast, et ta ihnas värvimisele kulutada, hiljem ehk juba sellepärast, et kogu korruse värv oleks tema metslasejuustesse ära läinud.

Aliis läks halliks juba kolmekümne kolmeselt, nüüd pea neljakümneselt oli see juba harjumuspärane. Ta nägi end vanana, ning kui ta juuksed lahti lasi, siis meenutas ta ürgtarka moori Põhjala muistendist. Mitu korda oli ta mõelnud, et müüb juuksed parukategijale ja ostab selle eest, mis iganes tol hetkel vaja oli – jõuluprae, uue rula, vihikukaaned. Alati sai murest kuidagi teisiti üle ja nii venisid juuksed nagu pikaajaline investeering pea tagumikuni. Kuigi nii vana inimese puhul peeti pikki juuksed naeruväärseks, oli Aliis nendega harjunud ning ei pannud teiste õdede halvustavaid pilke tähele. Tema hommikune soengurituaal kestis alla minuti, piirdudes öise patsi lahtiharutamisega ning krunniks keeramisega. Kui juuksed olid kinni, siis tundus Aliisile, et ta mõtleb selgemini.

Võitluses selgub siiski alati tugevam. Sukkpüksid andsid alla ja lõpetasid prügikastis. Ise ennast lahti pakkinud kohver küüditati nurka ning ka kraapiv karukampsun läks nurka häbenema.

Aliis puhkis riidekuhjade vahel tuulates, leidis kammi, ja sõdalase otsustavusega harutas ta löntsi vajunud krunni lahti. Korraga hakkas ta naerma: „Püha müristus, mis seksist nad rääkisid!?” Tema uhke üksikkajuti peegel näitas lasteraamatu kangelast Pokut, heinatuustist mätast, mis tekib talupidajate laiskusest mättalist maad niita. Hallid juuksed higisele kehale tilpnemas, jõllitas Aliis ennast peeglist, nagu näeks esimest korda.

Pikaajalise töö eest haiglas tema auks korraldatud lahkumiskohvil olid usalduslikud noored õed talle sosistanud, et nüüd elu alles algab, et ärgu Aliis ühelegi juhusele ei öelgu. „Laps sul suur, ise veel noor,” seletas sooja aktsendiga Olga ning tõstis šampanjaklaasi.

Siredate säärtega noored tulijad pajatasid pööraseid lugusid, mida nad teistes riikides töötavatelt õdedelt olid kuulnud. Kuidas uusaasta öösel lükatakse tühjema korpuse patsiendid ühte palatisse ja oi, küll siis noortel meesarstidel on lööki. Mehele küll ei saa, aga keppi saab kindlalt. Piiritus on tasuta ja tänulikud patsiendid, riigist olenemata, tassivad nii komme kui kangemat kraami.

Aliis kõõksus naerust, kujutades oma halle juukseid voolamas üle voodiserva, nooruke, üliintelligentne ja sarmikas meesarst tema kohal pumpamas. Korraga ta kangestus. Ta võiks ju sellise meesarsti ema olla. Kindlasti kõigil neil ongi ema, kes ootab, et tema pojast saab tippkirurg, et tema poeg saavutab selle, mida ta loodab. Võib-olla mõne ema on samamoodi nagu tema korjanud sent sendi haaval pojale ülikooliraha. Võib-olla keegi on otsinud selle nimel prügikastide kõrvalt taarat. Aliis võdistas õlgu ja keeras duši lahti. Tema ei maga ühegi arstiga, olgu see või saja-aastane. Mitte et tal ohtugi oleks. Või ta üldse mäletaks, mis see armastus või mis see sekski on.

Puhas Aliis ei suutnud kuidagi panna selga ühtegi neist korralikest villastest kampsunitest, mille ta reisile oli kaasa võtnud. Ta sikutas selga ühe Matu kulunud lemmikpluusi, kuhu oli kirjutatud „Work for beer”, ning rõõmustas lõdva kummiga trikoopükste üle. Ta nägi välja üsna sarnane linnamatkalt saabunud pensionäridega ning nautis vabadust, mis saabus peale kiuslikest sukkpükstest vabanemist. Natukene julgust kogunud, asus ta laevaga tutvust tegema.

Aliis ei olnud kunagi käinud välismaal, ta oli näinud mänguautomaate ainult pahade tegelastega action-filmides ning katkematu entusiasmiga röökivad meelelahutusprogrammi juhid ajasid tal pea valutama.