Читать книгу Viimane laev - Aliis Jõe - Страница 5

Ta oli neli tundi kulutanud, et tutvuda laeva iga koridori, baari, poe ja söögikohaga. Vaadanud neid hardas imestuses ja pelglikult nagu laps esimest korda lund, ning kogu julgust kokku võttes ja hinna peale silmi kinni pigistades tellinud kohvi, vaadates meelelahutusprogrammi soojendusprogrammi. Päris programm pidi algama südaööl, sellele ei kavatsenud Aliis küll jääda. Juba soojendusprogrammi ajal olid ilmselgelt liiga palju joonud härrasmehed käinud teda tantsima kutsumas, mõni nii agressiivselt, et Aliis pidi lauast kinni hoidma.

Ta lonkis kajuti poole, möödudes libakullaga ääristatud uste taha peituvast kallist restoranist. See paistis üsna tühi, uksel ei seisnudki enam seal õhtu läbi jalalt jalale tammunud tülpinud noorukit, kes asjatult selles vaeste laevas mõnda klienti ootas.

Aliis ei suutnud vastu panna ahvatlusele piiluda keelatud maale, peegli taha, sinna tema kuupalga suuruste praadide päriskoju. Ta tahtis näha kas või üht inimest, kes igava laevasõidu on otsustanud kaaviari ja šampanjaga lühemaks teha. Millegipärast uskus ta, et sellisel tegelasel on peas kroon ja käed täis briljante, käekotis hiiresuurune koer, ning kuigi ta on saja-aastane, näeb ta tänu kosmeetilisele protseduurile välja kaheksateistkümnene. Ükskõik, kas ta on mees või naine.

Aliis nihkus vargsi uksele, kust paistis kaks ainsat restoranikülastajat. Kange, ebameeldiva näoga vana mees ja oma küüsi vahtiv noor naine. Vanamees igavles silmanähtavalt ning näis valavat oma viha välja noore naise peale. Viimane küll püüdis midagigi vastu öelda, kuid iga sõna tundus meest veelgi enam ärritavat. Mõlemad nägid välja pettumust tekitavalt tavalised.

Mehel oli nugaterav profiil, ta polnud nähtavasti nooruseski ilus mees olnud, aga kindlasti vaadati talle järele. Mitte nii, nagu praegu vaatas teda kala serveeriv kelner. Põlguse ja hirmuga.

Aliis muigas, ta tundis selliseid patsiente. Ükskõik kuidas sa neile süsti tegid, kasutasid nad järgmist korda selleks, et sinu peale kaevata. Keegi ei arvestanud nende kaebustega, kuid neile andis see elumõtte. Meditsiiniliselt pumpas see üles vererõhu ja tootis kustuvas kehas adrenaliini.

Enamasti olid nad üksikud naised, kes olid mehed oma vingumisega hauda ajanud ning püüdsid sama teha lastega, kes neid kunagi vaatamas ei käinud. Kui lapsed kord aastas kohale tulid, siis rõõmustas kogu personal, et nad nii harva käivad, sest enamasti olid nad oma tugeva esivanema kõik halvemad jooned pärinud.

Nad seisid abitult oma ema või isa voodi juures ning süüdistasid kõiki koristajast peaarstini, et imet ei olnud juhtunud ning vanem ei tantsinud ega olnud enam akadeemikuajuga. Oma viha valasid nad valves oleva õe peale, kes siis ülejäänud 364 päeva sadistliku mõnuga pisut ebatäpse süstiga kõik tagasi tegi, või siis ei teinud – nagu Aliis. Mitte et ta oleks teistest parem olnud, mitte et ta poleks viha tundnud. Ta lihtsalt ei suutnud haiget teha. Ükskõik kellele.

Aliisi mõtted läksid kõigi selliste patsientide viimastele minutitele, mis enamasti olid üksikud ja kurvad, surma ees kaotasid nad oma bravuurikuse ning hoidsid tal käest kinni.

Ta tundis juba ette kaasa virila vanamehe lahkumishetkele ning kuulis kõigi mahajääjate kergendusohet. Või kuulis ta ohet praegu? Kuigi, see oli pigem oie. Vanamees rögises ja kõõksus, kelner viskas käes olevad mustad nõud maha ning peksis teda selga, nagu tahaks tal enne surma veel kondid murda. Ennist igavlenud naine karjus. Aliisi selja tagant jooksid kullatud saali pagunitega mehed, laevaohvitserid. Tõtati arsti kutsuma.

„Arst ei jõua,” pääses Aliisi seest välja imelik vääksatus. Ta tungis läbi inimsumma, väänas eest vanurit vigaseks peksva nooruki. „Valgust, mul on vaja valgust.”

Inimesed tõmbusid laiali, kellegi käsi ulatas talle mobiililambi. Aliis suunas valguskiire siniseks tõmbuva vanuri kurku. Kalaluu oli läinud nähtavasti nii sügavale, et ilma pintsettideta ta sinnani ei ulatu. Kõri hakkas tursesse minema. Aliis teadis, et täielik lämbumine saabub paari minutiga.

„Teravat nuga, viina, kõrt. Kiiresti!”

Ta haaras laudadelt salvrätikuid, rebis eest lahti mehe särgi ja püüdis teda põrandale pikali panna. Mees, kas krampides või surmahirmus, osutas vastupanu.

Aliisi juuksed läksid rabeledes lahti. Õnneks sekkus üks pagunitega pintsaklane. Ta pani mehe osavalt selili, hoides oma karukäppi visklevatel õlgadel. Vanamehe jõud oleks nagunii raugenud. Arsti oodata ei kannatanud enam sekunditki.

Aliis vaatas oma käes olevat pikka fileerimisnuga ning valas selle nagu unes olles üle viinaga, enese sees tegutses ta aegluubis. Ta hingas aeglaselt, ta nägi lõtvuvat mehekeha. Mees lamas maas hingetuna.

„Ma ei julge,” niutsus hääl Aliisi sees. Kuid tal ei olnud valikut. Leides kõhnalt kõrilt trahhea asukoha, lõi ta sinna noa ning surus haava joogikõrre. Vanamees hakkas uuesti hingama, ta püüdis silmi avada, kui Aliis abistaja suure käe talle silmile surus. „Ära lase tal vaadata,” ütles ta sisendusjõuliselt, lootes, et ehk saab mees eesti keelest aru.

Kõris olev roosa joogikõrs verd imavate salvrättide vahel nõuaks isegi naisterahvalt mehisust, mehest rääkimata. Võltskullaga kaetud restoranis valitses sügav vaikus, kui Aliis mehega rääkis.

„Ärge liigutage, püsige rahulikult, te hingate praegu läbi kõris oleva augu. Kohe jõuab siia arst, ta võtab teil kalaluu kurgust välja, turse alaneb ning juba paari päeva pärast hakkab trahheasse tehtud auk uuesti kinni kasvama.”

„Ta on rootslane,” sosistas igasuguse igavlemise unustanud naine.

„Saate te tõlkida?”

Naine püüdis oma häält rahulikuks sundides edasi anda Aliisi sõnu. Trahhea kõrvalt mullitav verevaht ajas ta aga öökima ning poole lause pealt jooksis naine minema.

Aliis jäi talle nõutult järele vaatama, kaaludes hetkeks, kumb on ohtlikumas seisus, kas kontsadel kõikuv paniköör või liikumatult lamav vanamees. Abi tuli kuldsete paeltega karult. Rahulikult ning selgelt tõlkis ta Aliisi sõnad, samal ajal naisele otsa vaadates.

Aliis ei tundnud ebamugavust nagu tavaliselt, kui võõrad mehed talle otsa vaatasid. Jumala eest, mitte kunagi küll midagi plaanides. Vahel lihtsalt sellepärast, et kuhugi pidi ju bussis või rongis vaatama, aga ikkagi pani see Aliisi nihelema. Murest, et vaatajad võivad samal ajal mõelda, et küll on kole naine, või veel hullem, et tea, kas mõni teine mees on nii õnnetu, et sellise luuaga peab elama.

Laevaohvitseri pilk oli sõbralik, otsides kinnitust võõralt kõlavatele sõnadele. Aliis noogutas tänulikult. Lamav mees püüdis midagi öelda, mille peale kõrs trahheast peaaegu välja libises. Mõlemad, koristajaks pürgiv medõde ja verega ülikonna rikkunud sõbralik meremees, haarasid kõrrest. Mees naeratas Aliisile ja Aliis naeratas vastu, olid nad ju kahe peale ühe inimese surma käest kätte saanud. Kuigi tagasikistu oli silmanähtavalt väeti ja nõder, siis ometi oli ta nende võit.

Kohale jõudnud laevaarst paigutas trahheasse muhviga püsiva toru, mis takistaks võimalikku verejooksu kopsu, ning koukis pikkade pintsettidega välja hiiglasliku kalaluu.

„Kurat, nüüd kaebab ta meid küll kohtusse,” susises kala serveerinud kelner.

„Nähtavasti õigusega,” oli Aliis mõttes esimest korda õhtu jooksul virila vanamehe poolel. Kui panna praele kulla hind, siis võiks see tagada vähemalt su ellujäämise.

Öökides minema tormanud neiu, kes osutus patsiendi isiklikuks assistendiks, oli tagasi tulnud. Aliis tundis end üleliigsena. Pluus ning püksid hakkasid verest kangeks tõmbuma ja küünealused olid sama mustad kui lapsena porisõda pidades. Ta nihkus vaikselt ukse poole ning oleks nähtavasti enne läinud olnud, kui keegi taibanudki oleks, kui teda poleks õlast haaranud äsja assisteerinud mehe käsi.

„Härra Stahlbergil on roppu moodi vedanud, ilma trahheostoomiata oleks ta enne minu kohale jõudmist lämbunud,” konstateeris just arst.

„Ma ei nimetaks seda vedamiseks, vaid imeks, et samal ajal oli kohal veel üks arst. Kaitseingel,” lausus laevaohvitser.

Kõigi pilgud suundusid Aliisile, ja nagu oleks siin mingi õnnelike imede uskujate sekti koosolek, hakkasid ruumis viibivad inimesed plaksutama. Aliis kohendas närviliselt juukseid, sai samal hetkel aru, et on need nüüd verega kokku määrinud, ning püüdis teda kindlalt seltskonna keskmesse suunava käe käest põgeneda. „Ma pole arst... Ma olen hooldusõde.”

„Uskumatu, väga puhas ja professionaalne lõige. Te peaksite olema arst,” kiitis laevaarst Aliisi tööd, kui kannatanu raamile tõsteti. Vanamees liigutas samal ajal agressiivselt suud.

„Näete, patsient tänab teid,” rõõmustas laevaarst, et oli pääsenud surmajuhtumi konstateerimisest.

„Vaevalt küll,” raputas Aliis pead. Selleks tundis ta selliseid vanamehi küllalt. Nähtavasti sajatas ta praegu hirmsat needust ning küllap see paneb Aliisi veel kahetsema, et ta üldse samal ajal sündmuskohas oli.

Karu moodi mees ei lasknud ta õlast lahti ka siis, kui patsient piduliku spaleeri vahel ja hämmastava kiirusega end kogunud assistendi saatel saalist välja kanti. Tütarlaps nõksutas puusi nii osavalt, et enamik meeskonnast pressis kaasa rohkem tema kui kalli kannatanu pärast.

Aliis tajus restorani tühjenemist, seda, et igaüks asus oma tööd tegema, et koristaja siunas verega rikutud vaiba pärast, et köögist kostis koka kõrgendatud hääl – ja et tema seisis ikka oma õlle eest töötamist lubavas särgis, sorgus juuksed verest salkus, võõras mees õlgade ümbert kinni hoidmas. Ühe väikese ajahetke tundis ta, et polegi üksi maailma vastu. Ja siis tegi ta midagi uskumatult lolli, ta hakkas tihkuma, nuttis ühe päeva jooksul juba teist korda.

Mul on närvid korrast ära, pani ta endale mõttes diagnoosi ja määras rohugi. Töö. Nii juhtub, kui sa ei tee kogu aeg tööd. Lollid mõtted tulevad pähe. Mees võttis ta ümbert kinni, surus enda vastu ja silitas nagu õnnetut last.

„Rahu, rahu. Sa olid väga vapper, sa päästsid just inimese elu. See on normaalne. Kas sa tahaksid üht väikest drinki?”

Mees püüdis talle otsa vaadata ja nügis lõuaga naise laupa. Aliis ei tahtnud drinki, ta lihtsalt tahtis, et mees ei laseks veel käsi lahti, et veel kümme sekundit oleks ta maailma eest peidus, enne kui ta selle üksindusse tagasi sukeldub. Mehel ei jäänud muud üle, kui põlvi kõverdades oma tohutust kõrgusest alla laskuda. Seda tehes läksid ta huuled vastu Aliisi otsaesist ja ninaotsa. Mees naeratas nii soojalt, et isegi läbi kinni pigistatud silmade tajus naine sellest hoomavat kuumust. Ta lõi õhetama ja avas silmad. Üle mehe õla paistis peegelpilt, punase näoga ülekaaluline naine. Kullatud, täiesti sobimatus raamis.

„Mu pluusil on küll kirjas, et ma töötan õlle eest, aga tegelikult teen ma seda tasuta. Aitäh pakkumast, ma pean midagi puhast selga otsima...” Kiiresti, et ei jõuaks kahetseda, et mees ei jõuaks tema lõkendamise kohta halvasti mõelda, et kogu naeruväärne lummus, mis teda oli haaranud, ei saaks teistele nähtavaks, libises Aliis restoranist välja.

Joostes kajuti poole, hirmutas ta oma välimusega sama pensionäridest paari, kes enne olid jälginud ta sukkpüksietteastet. Nähtavasti teatavad kaptenile, ohkas Aliis vanapaari hirmule kaasa tundes.

Kajut oli kadunud, ta ei leidnud seda, pea oli sassis verelõhnast ja mehekätest ning suurest vihast, et see mees oli ta vastu nii hea olnud. Õnneks ilmus ei tea kust kiiskav blond mundris preili ning aitas tal üles leida peitu pugenud kajuti.

Aliis, kes kunagi midagi ära ei visanud, virutas määrdunud T-särgi prügikasti. Juba teine asi ühe päeva jooksul kuulutati rämpsuks. Sukkpükste ja särgi juurde lendasid ka selle õhtu naeruväärsed tunded ja unistused. Mitte kordagi enam, lubas naine endale, ei mõtle ma, et mis siis, kui ma oleks dringile jäänud. Tegemist oli härrasmehega, selles kutses polnud midagi isiklikku ning veel vähem väiksematki huvi tema kui naise vastu. Loodetavasti oli tegemist nii suure härrasmehega, et hetkel ei arvusta ta kusagil tagaruumides, kuidas vana naine tita kombel ta kuue märjaks nuttis ja nina vastu suud hõõrus.

Aliisi haaras hirm, et järsku näidatakse ta peale siis näpuga, et see tema üksindus saab siis kuidagi avalikuks. Nii nagu ta nooruses oli kartnud olla kodukülas lapsega tüdruk ja selle eest linna põgenenud. Valetades alguses peigmehe sõjaväelaseks ja siis juba hukkunuks. Lesk olla oli tema jaoks ikkagi parem, kui olla maha jäetud. Mitte tahetud. Ära tõugatud.

Aliis tuhlas oma kohvris, pestud juuksed tilgutasid riietele huvitavaid mustreid. Mitte midagi pole selga panna, mõtles ta nagu samal sekundil miljard naist üle maailma, ükskõik kui suur või väike nende riidekapp oli. Mittemillegi vastu oli alati üks relv. Pidžaama. Pehme, soe, kodulõhnane kaitsekiht. Küll hommikuks muutub mõni riidehilp kantavaks, lohutas ta end. Praegu ronis ta oma ruudulisse kookonisse ning puges teki alla peitu.

Puhtad linad panid ihu mõnusalt surisema ja tegid õnnelikuks. Aliis uskus kaljukindlalt, et kõige suurem õnn on inimesele magamine. Eriti puhta pesuga puhtas voodis. Kas või üksi. Või isegi – parem kui üksi. Kuigi, kellegagi koos magamist ta proovinud polnud. Kuid samas oli raske uskuda, et mingi mees võiks olla parem kaaslane kui pehme padi kaenlas. Või mõjuda rahustavamalt kui kurguni tõmmatud tekk.

Aliis ei muretsenud enam selle pärast, kuidas ta leiab üles bussijaama, kuidas ta suudab hääldada välja selle väikese linnakese kilomeetripikkuse konsonantidest koosneva nime, kas ta saab hakkama põrandapesemisega, kui palju tal elamisele kulub ja kas alles jäävast rahast jagub Matu õppemaksuks. Ta lubas endale lihtsalt olla õnnelik, et tal on oma voodi ja ühe soojade kätega suure mehe sõnad „Sa olid väga vapper”. Ja mehe tunnustav pilk, kui nad koos kõrrest haarasid. „Minu elu viimane õlekõrs,” puksus Aliis huumorimeele tagasi saanult naerda. Ta ei olnud lootusetult üksik naine. Ta oli ilma igasuguse lootuseta üksik naine. Või vähemalt selle hetkeni, kui uksele koputati.

Vale uks, nentis ta, kui koputamine järele jäi. Mõte, et kui keegi paar minutit järjest on koputanud, siis nähtavasti ta teab, mis ta teeb, ei mahtunud Aliisile pähe. Temal ei olnud laevas ühtegi tuttavat, järelikult oli keegi kajutid segi ajanud. Või suutis pensionäridest vanapaar siiski komandandile selgeks teha, et sellel korrusel peitub ohtlik skisofreenik, kes kõigepealt iseennast kinni seob ja siis verisena mööda koridore jookseb. Viimasel juhul oleks korrapidajal oodata lasta äärmiselt ebaviisakas. Eriti arvestades asjaolu, et lärm ning räuskamine kajutites tõotas niigi tuua talle raske öö.

Aliis hiilis ukseni ja tegi selle lahti. Ta leidis ukse tagant kireva kimbu lilli. Selles oli roose, nelke, siniseid krüsanteeme ning kollaseid gerberaid. Neid ei olnud sätitud püramiidjaks buketiks, vaid olid kokku tõmmatud selliseks pundiks, nagu lapsed teevad põllulilledest. Aliis korjas kimbu ja taandus oma kajutisse. Lillede vahelt paistis kirjalipik, mille naine välja õngitses. „Palun tule kohvikusse Angel. Tahaksin kohtuda ingliga.”

Aliis vajus, lillekimp peos, voodile. Kogu rahu oli nagu peoga pühitud. Ilmselt oli tegemist eksitusega. Nähtavasti leidis ta kellegi teise kimbu. Või saatis selle päästetud vanamees. Kuigi seda oli raske uskuda, sest sellised vanamehed saadavad tavaliselt ainult kaebuse juhtkonnale.

Keegi oli teda sellel päeval veel ingliks nimetanud. Mälu tõrkus vastust andmast, kes. Kui ta sellesse ajahetke tagasi läks, siis meenus ainult käsi ümber ta õlgade ja plaksutavad inimesed. Sealt edasi juba villane kuub põse vastas ja kare lõug nügimas otsaesist.

Aliis keerutas lillekimpu käes. Terves ruumis polnud nii suurt nõu, et seda saunavihta kuhugi paigutada. Veeta on nad hommikuks närbunud nagu Aliis isegi. Aliis tundis lilledele kaasa ja oli pahane, et need niimoodi tema kätte tuues surma olid mõistetud. Kuigi kimp ise oli väga armas. Sellise oleks Matu teinud.

Aliis ei olnud saanud vanematelt kunagi ühtki jõulukinki. Igal aastal viis ta postkontorisse kaks pakki, kuhu kirjutas peale vanemate nimed. Kunagi ei saadetud neid tagasi, aga kunagi ei saatnud ema ja isa midagi vastu. Aliis ei oodanud seda enda, vaid Matu pärast. Kui teiste laste jõulupuude alused või sünnipäevahommikused lauad olid pakke täis, siis Matu omale pingutas Aliis mitu kuud säästes kuidagi ühe. Mis ei tohtinud olla pehme pakk. Mitte kunagi sokid või kampsun või mõni muu tarvilik ese. Kingitus pidi tingimata olema puhtalt lõbuasi. Sinna kõrvale oleks üks vanavanemate kaartki olnud kingitus. Mida aga kunagi ei tulnud.