Читать книгу Sinuga ühes palatis - Alisa Verde - Страница 2

Kõik kokkusattumused on loomulikult juhuslikud, nimed ja isikud aga väljamõeldud.

© Alisa Verde, 2020

Toimetaja: Annika Poldre

Kujundus: Heiko Unt

Illustratsioonid joonistanud:

Jeffrey Dahmer (lk 10, 20, 36, 44, 50, 60, 72, 100)

Alisa Verde (lk 92, 110, 126, 130, 142)

Kaanepilt: Alisa Verde

Tõlge eesti keelde

© Anneli Sihvart ja Kirjastus Paradiis, 2020

ISBN 978-9949-7412-5-0

e-ISBN 9789916962909

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Sa vaatad õhtusöögi ajal telerit, käib kriminaaluudiste saade. Seal kõneldakse tapmistest kusagil sulle päris lähedal, võib-olla koguni sinu riigis, vahest isegi sinu linnas. Keegi vägistas alaealisi, tappis ja mattis laibad oma aeda. „Tänu jumalale, mind see ei puuduta,“ mõtled sa. „Andku jumal, et minu laps sellise hulluga ei kohtuks,“ tekib automaatselt järgmine mõte.

Hommikul loed ajalehest tuntud näitlejast, kes end ootamatult padutäis jõi ja omadega täiesti sassi läks. Vaatad fotosid, millest hakkab õudne, inimesest on kahju. „Kahju muidugi, aga kas ta ise tõesti ennast kõrvalt ei näe? Hoidku jumal niiviisi hulluks minemise eest!“ Tuletad meelde oma lähemaid sugulasi, meenutad paari joodikut ja taati, kes pärast sõjaväest tulekut lõi kellelgi pudeliga pea lõhki ja istus röövimise eest kinni. „Meil läks vist veel hästi, ja ma ise praktiliselt ei joo. Kui nõrk peab ometi olema, et sellise seisundini jõuda?“ Aga kusagil sügaval sisimas väänleb ikkagi kahtluseuss ja sa otsustad lihtsalt lükata negatiivsed mõtted tahaplaanile ja hakata vaatama komöödiat.

Aga homme sureb kellegi laps. Ja kellegi lapsest saab samasugune mõrvar. Ja keegi läheb hulluks…

Kõik algab vastuvõtuosakonnast. Minu jaoks naiste vastuvõtuosakonnast, kellegi jaoks meeste omast. Kuigi, ei, kõik algab psühhoosist. Nüüd aga oleme sinuga juba samas palatis ja mis vahet siin on, kust me tulime, kui lõpptulemusena oleme ühe ja sama hullumaja akuutosakonnas? Siin pole enam oluline eelmine jaam, vaid järgmine, sest akuuti ei soovi keegi pikaks ajaks „nende haigete värdjate“ keskele jääda.

Nii mõtleb siin igaüks. Vähemalt igaüks, kes endale teadvustab, et ta on hullumajas, mitte lennukis ega luksuslikus spaakuurordis puhkusel (selliseid on ka). Usu mind, akuut on just see, mille kohta võiks kasutada väljendit „tulekahju hullumajas“.

Siin tassib tugev, soomeliku lesbisoenguga naisvalvur palatisse tagasi naist, kellel on pähe tõmmatud sukkpüksid, kuna ta otsustas minna WC-sse, kuid Jumal keelas talle patuse ümbruse vaatamise.

Siin istuvad diivanil medõed ja sanitarid ning vaatavad telekat, mis on riputatud väga kõrgele ja turvaliselt klaasitud. Telekas näidatakse „Selgeltnägijate tuleproovi“. Kõik, sealhulgas ka patsiendid, vaatavad huviga, peaaegu keegi ei karju ega räägi – saade on ju huvitav ja aktuaalne. Siin istub paruka ja kleidiga mees, kuigi tegemist on naiste osakonnaga. Ta ei taju ennast neljakümneaastase mehena, vaid on enda arust 18-aastane Monika. Siin istub liikumatult põrandat põrnitsedes sinise tursunud näoga rahustussärgis inimene. Tema soolist kuuluvust on võimatu määrata – paistetuse ja sinikate tõttu pole näojooned näha. Siin leban mina kinniseotuna koridoris – n-ö suures toas, sest palatites minu jaoks kohta polnud: tormiline nädalavahetus! Täpsemalt öeldes marutav. Uskumatu hullude pealevool, kõiki on võimatu mahutada. Selle öö magan ma siin, homme aga vabaneb koht palatis, keegi viiakse teise osakonda.

Ja siin oled sina. Sa oled üllatunud? Me oleme siin kõik üllatunud, keegi ju ei plaaninud puhkepäevadeks hullumajja maanduda. Milline neist patsientidest? Ma tegelikult ei mäleta enam, neuroleptikumid teevad oma töö – tead isegi. Aga su nägu tundub meeletult tuttav…