Читать книгу Sinuga ühes palatis - Alisa Verde - Страница 3

Hommik. Avan silmad ja mõistan, kus olen. Üldiselt, olin lootnud, et nägin seda kõike unes. Või vähemalt seda osa, kus ma kiirabis kanüüli välja kiskusin ja naersin valvearstide üle, kes otsisid Google’ist minu nimetatud preparaati, millest olin üledoosi võtnud. Pärast püüdsin valvurile altkäemaksu anda. Ja nüüd olen siin.

„Märatsema ei hakka?“

„Ei, mul ei ole jõudu.“

„Hästi.“

Mind seotakse lahti, medõe kabinetis tehakse kõik vajalikud analüüsid. Vahetuses on praktikant, kes ei suuda veeni üles leida. Mul on ükskõik, ütlen talle ette, kas „läks nõel sisse või ei läinud“. Viiendal korral satub veeni, praktikant vahetab värisevate kätega mitu verekogumiskolbi. Mind kaalutakse. Küsitletakse. Annan sõna, et ei poo ennast peldikus üles ega sure psühhiaatriahaigla territooriumil. Pesen end (kuidas ma olin seda oodanud). Mulle antakse kätte juba tuttav uustulnukast hullu komplekt: veel NSVL ajast pärit, tuhandeid kordi keedetud trussikud one size, niisama palju kordi keedetud värvitu šokolaadi karva pidžaama, hambahari, elektriseeritud plastkamm, pakk odavaid vanillimaitselisi küpsiseid, teepakk ja jogurt. Viiakse nelja inimese palatisse. Ma tassin kaasas kanüüli, mis tundub raske nagu tõstekang. Personal palub jogurti nende nähes ära süüa, juua teed ja süüa küpsiseid.

„Kas mul tuleb minna söögituppa?“

„Jah, see on seina taga.“

„See võtab aega.“

Mul ei ole veel kunagi olnud nii hirmus liikuda. Mind ei hirmuta mitte füüsiline jõuetus, vaid see, et olen tõepoolest sedavõrd alandavas olukorras. Kuid kõige raskem on veel ees. Mul on vaja süüa. Lusikas on uskumatult raske ja tundub, et jogurt ei saa topsist iialgi otsa. Kuulen diivanilt naeru: „Aga ta on ju üle söönud! Rohkem ei suuda!“ Sel hetkel tahaksin medõed ja sanitarid tappa, sellest kasvab jõuetustunne veelgi ja mul hakkab endast kahju. Nad naeravad sellepärast, et mind toodi sisse anoreksigeense preparaadi mürgitusega, mida ma võtsin, et isu vähendada. Mulle toodi see Venemaalt. Peale isu võttis see aga täielikult ära ka terve mõistuse, mõõdutunde ja enesesäilitusinstinkti. Nii nad siis otsustasidki, et nende ees on järjekordne anorektik-buliimik, seda enam, et kaal on mul tõesti tublisti vähenenud.

Mitte ühegi küpsisega ma toime ei tule, kuid mul lubatakse lõpuks need endaga palatisse kaasa võtta. Teen viimase sööstu voodini, koos kanüüli ja küpsisega. Varisen madratsile ja lülitun välja.

Ärkan alles järgmisel päeval, meid tullakse äratama, et me peseksime ja läheksime hommikust sööma. Kõigepealt tuleb palatisse medõde ja hakkab mõõtma kõigi patsientide vererõhku, alustades daamist akna all.

„No nii, Olenka, kuidas läheb?“

„Sitasti. Ja ärge proovigegi mu putsi hiilida.“

„Ma tulin ainult vererõhku mõõtma.“

„Panite minu juurde uue litsi, jah?“ Olga osutab peaga minu suunas. „Öelge sellele mölakale edasi, et ta oma litse minu juurde ei saadaks, ma tunnen nad kohe ära. Ja et nad minu putsile ei läheneks, see on juba ammu kinni õmmeldud.“

„Hästi, Olja, hakka hommikusöögile tulema.“

„Mürgitan teie lobi… Läbihooratud vitud… Tõite justkui küülikule porgandeid, milline vastutulelikkus!“

„Tule juba hommikust sööma.“

Sajatades ja ropendades, samal ajal pingsalt mind vahtides hakkab Olga valmistuma minekuks. Daam kaalub nii 120 kilo, tema tahapoole kammitud juuksed on pesemata, alumist huult ajab ta üha ette ja hingab raskelt. Mulle meenutab ta Kozma Prutkovi portreed, tõsi küll, üksnes selle erinevusega, et ta on naine.

Medõde märkab minu ikka veel avamata küpsisepakki ega ole rahul. Kui ta ära läheb, avan paki ja pakun Olgale, tema suudab selle kindlasti kiiremini endasse toppida kui mina. Olga ilme tõmbub morniks ja ta pöördub demonstratiivselt akna poole. Teine naaber on juba hommikusöögile läinud, mina polnud teda märganudki, neljas maadam aga istub, nägu seina poole keeratud, ja kordab hetkekski peatumata palveid, ta on seda teinud kogu hommiku, sellest ajast saati, kui ma ärkasin. Võõraste küsimustele ega juttudele ta ei reageeri, üksnes palvetab.

Ma tunnen end juba palju paremini. Kanüül võeti ära, ma suudan enam-vähem rahulikult kõndida söögituppa, mis on ühtaegu ka puhketuba. Põhimõtteliselt on siin kõik ruumid puhketoad, loomulikult peale protseduuride kabineti. Kuhu jõuad, seal puhkadki.

Süüa on juba palju kergem, tunnen end reipamalt ja optimistlikumalt, tekib lootus, et ei pea siia kauaks pidama jääma. Laua taga hakkan oma õnnetusekaaslasi silmitsema. Nagu tavaliselt, jaguneb seltskond siin põhiliselt kaheks: juurviljad ja märatsejad. Juurviljad on needsamad märatsejad, ainult et nad on jõudnud juba personali ära tüüdata ja said oma rahustite annuse kätte. Märatsejad on needsamad potentsiaalsed juurviljad, kes kõnnivad õhukesel jääl. See, kes leiab tasakaalu nende kahe seisundi vahel, viiakse varsti teise osakonda või kirjutatakse üldse välja. Vanuse poolest ulatub siinne kontingent 16 kuni 80 aastani.

Hommikuks on puder moosi või võiga (ühe korra pakendid), vorsti- või juustulõik (juust taimetoitlastele) ja banaan. Tee või kohv.

Kahe sanitari omavaheline jutt:

„Kus siis meie Teresa on?“

„Oma palatis.“

„Jälle ei söö?“

„Ma ei saa teda jõuga sundida. Kui nälg käes, küll siis sööb, kuhu ta pääseb.“

Nüüd ilmubki uksele Teresa ise, minu palatikaaslane, kes väsimatult palvetab. Ta kõnnib kinnisilmi ja piilub vaid veidi jalge ette.

„Tubli, tule edasi! Söö vähemalt banaanigi, see on kindlalt patuta.“

Patsient avab silmad, vaatab sekundiga „söökla“ üle ja põgeneb sõnadega: „Oh Issand! Ei!!“ palatisse tagasi.

„Räbalaks rammitud putsiga idioot,“ konstateerib Olga.

„Olenka, sa oled jälle meie juures!“ ütleb valvearst.

„Nagu sa ei teaks! See haisva täku sigitis peitis mu jälle siia, talle ei anna mu puts kuidagi rahu. Kõigile teile.“

„Kas see on su mees? Ta tõi sulle toiduaineid.“

„Endine mees, aga mitte mees. Las pistab selle mürgi endale ja oma täiskustud lipakale perse.“

„Aga kus su juuksed on? Sul ulatusid need ju isegi vööst allapoole.“

„Seaputsi, lõikasin nädal tagasi maha. Keerasin väikestesse läbipaistvatesse pakenditesse, kirjutasin igale pakile peale ja viskasin kõik eraldi prügikastidesse. Linna eri paikades, kaua aega kulus.“

„No sa ikka paned täiega! Ja mida sa siis nende pakkide peale kirjutasid?“

„Türa seda enam mäletab!“

Päeval tuli kunstiterapeut värvimispiltide ja pliiatsitega. Akuutosakonnas on sedavõrd igav, et isegi niisugune tegevus tundus mulle paariks järgmiseks tunniks pääsemisena. Peale minu ei kiirustanud eriti keegi pilte värvima. Aktiivsemad hullud lihtsalt kõndisid edasi-tagasi nagu hundid puuris, sõimlesid omavahel, teised aga vahtisid telekat või seina, siin ei tee mõnikord vahetki.

Olga istus samuti värvimispiltidega laua taha, aga mitte selleks, et joonistada, vaid oma endise mehe agentide (st meie) järele valvama, et ühtegi tähtsat detaili kahe silma vahele ei jääks.

„Kuidas on, Olga, tegid jälle pahandust? Satud siia juba mitmendat korda.“

„See hoorajääger toppis mu jälle siia.“

„Aga ta ju nagu hoolitseb sinu eest. Küsis sinu kohta, andis asjad üle. Võib-olla ta siiski armastab?“ küsis terapeut küll lahkelt, kuid sarkasmiga.

Olgal libises naeratus näole.

„Türa temaga,“ vastas ta madalal häälel. „Ma otsustasin endale armukese leida. Panin lehte kuulutuse: „Kes tahab keppida – helistage!“ ja telefoninumber.“

„Noh ja kuidas läks siis, kas leidsid kellegi?“

„Ei. Mind pisteti siia. See sokk ei kepi ise ega anna teistele! Hiilib aina minu putsi ligi. Aga see on mul kinni õmmeldud, nii öelgegi talle. Juba sellest ajast saati, kui laps ära varastati!“

Olga tõusis, põrnitses mind õelalt ja eemaldus aeglaselt palatisse, vaadates aina tagasi ja hoides mind oma vaateväljas.

„Millest ta kogu aeg räägib?“ küsisin terapeudilt.

Terapeut ütles, et ta ei tea ega käi siin üldse kuigi sageli.

Arusaadav, ilmselgelt arstieetika. Aga loomulikult ei pea kõik sellest kinni, eriti sanitarid, kes ju polegi arstid ja seepärast võivad.

Seal nad istuvadki medõe kõrval diivanil ja arutlevad ilmaelu üle.

„Minu vanaisal on sarkoom ja ta sureb varsti. Aga minu vanaema ja ema ostsid juba toiduaineid ta peiedeks, arutavad, milliseid salateid teha, ja peavad plaani, keda kutsuda. Vanaisa ise osaleb ka nii aktiivselt, kui vähegi suudab, „et poleks halvem kui teistel“.“

„Teadlik. Mitte nii nagu minu oma. Minu juhm isa otsustas, et ta ravitakse vähist tablettideta terveks, sest need on „keemia ja väljapressimine“. Jõi laetud vett, keetis maisitõlvikuid, toppis mune tagumikku, käis eitede juures, kes „käsi peale panevad“ ja „munaga minema rullivad“, viis neile kogu raha. Noh, kurat temaga, oma raha, las tassib. Ainult et reanimatsioonis oli enne surma juba minu raha eest ja ma maksan tänase päevani tema matusteks võetud laenu. Oleks see minu võimuses, ajaksin kõik ravitsejad ilma pikema mõtlemiseta vardasse. Tõprad.“

Ühes palatis kukkus keegi ja sanitar kiirustas sinna. Ma istusin tema kohale medõe juurde ning minut aega lihtsalt vaatasin vaikides patsiente ja vana diivanikatet. Olga marssis meist mööda, laskmata mind silmist. Nüüd alustasin juba juttu:

„Ta kahtlustab mind milleski.“

„Ära pane tähele, ta käib siin juba aastaid perioodiliselt sees,“ vastas medõde.

„Siis kui mehega tülitseb?“

„Oi ei. Mis mees… Nad lahutasid ammu. Elasid justkui normaalselt, pärast jäi Olga rasedaks ja hilises faasis tekkisid mingid tüsistused, mille tulemusena laps sündis surnult ja ka emakas tuli eemaldada. Kõik narkoosi all, loomulikult ta seda protsessi ei mäleta. Otsustas, et laps rööviti ja tal õmmeldi seal kõik kinni. Sellest ajast saati ta hakkaski aina rohkem segi minema. Alguses pisiasjad, see oli talutav. Aga pärast… Üldiselt, nad lahutasid juba siis, kui Olja umbes viiendat korda meie akuuti sattus. Mees sai aru, et asi on lootusetu, naine muutus lisaks veel ka agressiivseks. Ta süüdistas meest kõiges, ei uskunud, et laps suri. Mees leidis uue naise, nad hakkasid koos elama ja said lapse. See mees ongi ainus, kes Oljat külastamas käib, ilmselt mingist süütundest või haletsusest.“

Nüüd kutsus sanitar mu vestluskaaslast ja ta läks kiiresti olukorras „selgust saama“.

Sain teada, et homme viiakse mind akuutosakonnast teise osakonda, hingasin kergendatult ja mu pea oli tegevuses juba teiste mõtetega.