Читать книгу Inventuur - Allan Vainola - Страница 5

Tundsin, kuidas paar tuvi vuhisedes üle näo lendasid, ja ärkasin lõplikult Vene kiriku kella kumedate löökide peale. Mõnest pööningukatuse ja seina vahelisest praost paistsid sisse heledad päikesetriibud, milles keerles üksikuid tolmukübemeid. Lükkasin tekiräbala pealt ja hakkasin üle magavate hipide rea väljapääsu poole ronima.

Eilne pidu all Varblases oli pikemalt kestnud, sest magajaid paistis olevat öö jooksul kõvasti juurde tulnud.

Möödusin jämedate plekist lõõtstorude konstruktsioonist, mille ühele otsale oli keegi kriidiga suurelt kirjutanud SISSEPUHE. Teisel pool asuvast toruotsast kirjaga VÄLJA-TÕMME tuli värsket saiaküpsetuslõhna. Ilmselt oli kusagil all Tallinna kohviku köögis igapäevased kuklid juba ahju lükatud.

Enne väljumist piilusin igaks juhuks kahele poole, sest mentidele polnud uus ööbimiskoht veel teada. Hüppasin alla Varblase kohviku terrassile.

Päike oli kõrgel ja kell võis olla seitsme ringis. Otsustasin vanalinnas pisut jalutada, sest suu kuivas ja olemine oli eilsest veinist üsna hõre.

Läksin ülevalt Neitsitorni hoovi kaudu ja laskusin mööda Pikka jalga alla. Tänavate munakivid läikisid veel pärast kastmist. Hommikune linn oli inimtühi, õhk selge ja värske.

Tundsin nälga, aga õnneks oli kaubaauto oma ringiga jälle varem kohale jõudnud kui Pika tänava piimabaari müüja. Valisin ukse kõrvale virna laotud toidukastidest värske saia, sulatatud tomatijuustu ja pudeli rõõska piima sinna juurde. Toppisin need põue, keerasin Balti jaama tunnelite kõrval asuvasse parki ning einestasin ühel purskkaevu ümber pandud pinkidest. Teksajaki rinnataskust leidsin Priima paki, kuhu oli jäänud õnneks paar tervet suitsu. Süütasin ühe ja hakkasin mõtlema, mida päevaga peale hakata.

Sõber Rott pidi neil päevil saabuma tööreisilt Venemaalt ja otsustasin, et õhtul passin kindlasti Moskvas. Ja kahe paiku lõppesid Monikal Mustamäel tunnid ning me pidime kohtuma kell kolm Raekoja platsil. Mõtlesin teda tänase sünnipäeva puhul kuhugi sööma kutsuda ning mingi kingituse osta.

Aega parajaks tehes kolistasin mööda vanalinna ringi ja sisenesin kauplustesse, kaasa arvatud majatarvete omasse. Et vaadata asju, mida hakkan endale ostma, kui olen täiskasvanud ning mul on isiklik korter ja palju raha. Jätsin tuleviku tarvis meelde ühe paksu heledates pastelltoonides Hiina vaiba, vitstest punutud vaibaklopperi, massiivse põrandavaasi ja suure lõunaserviisi. Serviisi just seetõttu, et komplektis oli muu hulgas portselanist supitirin.

Üks minu tulevase koduga seotud unistusi oli tõsta kunagi suppi kindlasti supitirinast, mitte suvalisest plekkpotist.

Pingutasin kõvasti, et leida õiget kingitust, aga kõik sõrmused, ehted ja käekotid, millest Monika viimasel ajal oli rääkinud, käisid üle jõu.

Mööda Viru tänavat jalutades ja vitriine üle vaadates olin jõudnud Tallinna kaubamajani. Sealsest naiste aluspesu osakonnast möödudes otsustasin korra sisse põigata. Manasin igaks juhuks ette tuima näo, sest huviga rinnahoidjaid ja muud naistepesu uuriv meessoost klient äratas ikka ja jälle tüütut tähelepanu. Värvilise ja valge, eri suuruses pitsivahu keskel liikudes otsustasin lõpuks sukkade kasuks, pealegi tundus hind sobilik. Mulle meeldis, kui naised kandsid sukki. Paraku eelistasid kõik igavaid sukkpükse, tõenäoliselt mugavuse pärast.

Sukafetiš pärines ajast, kui olin veel keskkoolis ja käisin ühel suure rahvahulgaga kontserdil. Ansambli Pära Trust esinemise ajal hüppas möllu sees lavale kena tüdruk, kes tõugati sealt kohe rüsinas alla. Ta kukkus mulle täpselt pähe ning lendasime koos põrandale. Ukerdasime püsti, naersime ja nägin, et tal olid jalas valged sukad, tripid ja kõik muu värk. Sellest kontserdist ongi millegipärast meeles vaid see seik.

Asetasin traadist ostukorvi igaks juhuks kaks pakki sukki, valged ja mustad. Et tõenäosus, et Monika need kunagi ikka jalga paneb, oleks pisut suurem.

Teadsin Monikat juba mõnda aega enne temaga tutvumist Moskva kohvikust. Kord ühel suvilapeol sattusime jutusoonele ning öösel nagu juhuslikult ühte voodisse. Pärast seda hakkasimegi käima või täpsemalt öeldes tihedamini kohtuma.

Kell oli pool neli, kui nägin teda kaugelt tulemas. Tal oli tänase puhul uus soeng, meik ja seljas sametine, sinakashall liibuv kleit. Kleit oli mingist sellisest materjalist, et kõik, mis ta seal all kandis, kumas mõnusalt läbi. Üldse nägi ta välja tavalisest daamilikum ja oli ka ise sellest sõiduvees. Suudlesime ja kallistasime ning soovisin talle palju õnne. Pakkusin välja, et võiks minna kusagile kohvikusse istuma.

“Tead, mul ei ole praegu palju aega, pean veel ühte kohta minema, saame õhtul ju niikuinii ka kokku?” ütles Monika.

“Nojah, eks siis õhtul näeb,” ütlesin kahetsevalt. “Aga kas tohid siis täna ööseks ära jääda?”

“Võib-olla,” arvas ta ja kehitas õlgu, “isa võib mitte lubada.”

“Aa, näe, siin sulle kingitus, palju õnne!” Andsin talle paki.

Monika elavnes, aga ilmselt ei täitnud kink täielikult ootusi, sest ta ütles lihtsalt: “Aitäh, aga pean siis nüüd minema,” ning hakkas Viru tänava poole tippima, jälgides, et peened kingakontsad munakivide vahele ei satuks.

“Kas paned õhtul sama kleidi?” hüüdsin talle järele, aga ta oli juba läinud...

Ühe Moskva ees suitsetava tuttava käest sain teada, et Rott oligi tagasi ja tegi juba üleval kõvasti välja. Kustutasin koni vastu prügikasti serva ja läksin šveitserite ülbe pilgu saatel mööda paksude punaste vaipadega kaetud paraadtreppi üles.

Keelpillikvartett restorani poolel oli juba alustanud. Parajasti plaksutasid vanemad daamid ja härrad käsi Valgre “Saaremaa valsi” peale.

Moskva kohvik oli jaotatud mitmeks eri tasemega territooriumiks. Restorani poolel armastasid istuda eakamad ja pisut rikkamad inimesed. Nende pealt tuli kohvikule peamine tulu. Enamasti olid need kultuursed, esimese vabariigi aegu ehk Eesti aega mäletavad prouad ja härrad. Laudadel põlesid küünlad, telliti šampust, kohvi ja konjakit. Restoran oli soliidsema interjööriga, laudadel linad, akende ees maani ulatuvad kardinad ning maas vaibad. Kogu õhtut sisustas keelpillikvartett, kes paiknes spetsiaalselt ehitatud kõrgema rinnatisega loožis.

Noodipuldid ees, tšellode ja kontrabassi kaelad peade kohal kõrgumas, esitas ansambel kergemat klassikalist muusikat läbisegi Valgre loominguga. Õhtu lõpul läks tantsuks ja bänd oli nõus väikse lisatasu eest täitma ka konjakist härdaks muutunud daamide ja härrade tellimusi.

Rotti seltskonnaga ei paistnud siin olevat ja suundusin edasi kohviku poolele.

Restorani vasakult äärelt viisid suured, valgete klaasruutudega uksed kahte kõrvalsaali. Selle sektsiooni olid vallutanud noored boheemlased, alla käinud haritlased, kirjanikud, kunstnikud, geid ja pätid. Kollakaks tõmbunud seinte ja lagedega saalid olid täis suitsu, kära ja suminat. Erinevalt restoranist ei kasutatud siin laudadel linu, sest nendesse ilmusid kiiresti koniaugud ja laudadel läks ümber lugematuid klaase mitut sorti vedelikega. Kardinad olid eest ära tõmmatud ja aknad lahti, sest massilise suitsetamise tõttu tuli ruume pidevalt tuulutada. Samas oli see hea, sest nii sai ühtlasi jälgida õues toimuvat ning heita pilke uutele tulijatele.

Sisenesin ning möödudes ukse juures istuvast laudkonnast, kuulsin poole kõrvaga, kuidas üks prillidega tüüp ütles oma pikajuukselisele kaaslasele: “Ära loobi mind, palun, mõttetarkuse peenrahaga.”

Kõikjal käis kõva vaidlus, käest kätte liikusid trükimasinal ümber löödud paberipoognad Carlos Castaneda filosoofiliste õpetustega, mis oli uus kuum teema.

Kohviku kirju seltskond oli või vähemalt püüdis näida väga erudeeritud.

Moes oli filosofeerida ja rääkida luulest ning olla kursis kirjanduse ja budismiga. Erinevalt NSV Liidus levinud lihtsast tööliskõnepruugist oli siin hinnatud intelligentne eneseväljendusoskus.

Sealt vaid paar sammu edasi oli kõrgem klass, kinnine KuKu klubi, kus pidasid pidu “päris” kunstnikud, kirjanikud ja luuletajad, Eesti kunstiinimeste aktsepteeritud eliit. Moskva oli aga koduks paljudele, kes millegipärast sinna löögile ei saanud.

Nooremate, punkarite ja hipide hulgas jalutasid tähtsalt ringi vanemad nokastanud intelligendid. Üks tuntumaid tegelasi, härra Jürisoo, oli suur neljakümnendates mees.

Kohvik Moskva.

Jürisoo nägi välja täpselt nagu Hans Holbein noorema maalilt maha astunud Henry VIII. Ta kandis alati ülikonda ja stiilset põsk-lõuahabet. Tema enesehinnang oli pilvedes. Alkoholilembesena sekkus ta teiste vestlusesse ning tema leivanumbriks oli võimsal koolitatud baritonihäälel stiilipuhaste Ameerika džässi- ja bluusipalade esitamine. Isand tavatses kõrguda ootamatult mõne napsi võtva laudkonna ette ning alustada paari luulereaga. Inimesed tavaliselt aplodeerisid ja hoogu sattununa hakkas Jürisoo esitama oma lemmikmeloodiaid.

“Ti-di-tiuu,” laulis Jürisoo, markeerides häälega osavalt trompeti- või saksofonisoolosid. Kulminatsiooniks õngitses ta pintsaku põuetaskust suure suupilli ja mängis sellel loo lõpuni.

Seejärel tõstis härra sundimatu liigutusega suule mõne pealtvaataja konjakiklaasi ja kummutas põhjani, tõstes tühja pokaali seltskonna tervituseks üles. Sellest võis vahel mingi jama tulla, siis aga pääses Jürisoo filosoofilise improviseerimisega, ja seda ta tegi tasemel. Pärast mõnda eriti õnnestunud lauset ulatas Jürisoo kellegi suunas käe, et kuulaja saaks seda surudes talle austust avaldada. Kui teda õigel ajal lahkuda ei palutud, võis ta tühjendada kogu laudkonna klaasid.

Tavaliselt ta aga meeldis inimestele, sest kõigest hoolimata oli Jürisoo härrasmees ja valdas peenelt vestluskunsti. Oli tunne, nagu kõneleks filosoofiaprofessoriga. Teati rääkida, et ta on omal ajal lõpetanud kaks ülikooli ja muutunud pärast seda pisut imelikuks.

Teiste hulgas liikus eraklik Ain Tarmak, kes nägi välja nagu Lõuna-Ameerika mafiooso. Oma musti sirgeid juukseid kandis ta õliga üle pea kammitult ning ninaalust ehtisid hoolikalt pügatud Clark Cable’i stiilis kriipsvuntsid.

Seljas oli tal alati pruun seemisnahkne pintsak, jalas mustad viigipüksid ning randmel suur kuldne käekell. Kõigele lisaks oli tal võimas rüht ning kui ta mõnest seltskonnast vetruval sammul mööda kõndis, seisti igaks juhuks pisut sirgemalt ja vestlus soikus hetkeks.

Tõmmu rõugearmiline mees osutus aga siiraks ja sentimentaalseks kunstnikuks. Ain oli sõbralik ja maailma asjadest aru saav tüüp ning inimeste murede suhtes osavõtlik. Ükskord rääkis Ain, et temasse on kõrvuni armunud üks väga noor, kodust põgenenud tüdruk ja ta ei oska temaga midagi peale hakata. Neiu elas tema pool pööningukambris ega olnud nõus lahkuma.

Alati kostis Moskva kandist ka rämehäälse Mauri Rausi lärmakat seletamist. Mauri Raus armastas välja valida mõne ontliku välimusega tütarlaste seltskonna ning nende lauda maanduda. Seejärel ütles ta kellelegi põrinal nii, et kogu saal kuulis: “Neiu, ma tahan teiega last saada” või midagi muud sarnast.

Talle imponeeris, kui tütarlapsed kohmetusid või punastasid ja ta arendas oma valju põrisevat häält nautides vestlust samas vaimus edasi. Mauri Raus oli luuletaja ja Noorsooteatri näitleja. Oma mõtteid ta vaka all ei hoidnud ning suuvärki ei talitsenud. Ta ladus avalikes kohtades välja kõik, mida ta Nõukogude korrast ja riigist arvas. Tema etteasteid saatis vaimukus ja mõningane näitlejameisterlikkus, rahvas vaid naeris ja aplodeeris. Miilits üritas teda korduvalt ohjeldada, kuid see ei mõjunud ning mees suunati hullumajja ravile. Skisofreenikutele mõeldud ülitugeva toimega insuliinikuur tegi ta poole aastaga taltsaks nagu nii mõnegi teise.

Pärast ravi istus Raus korralikult kohvikulaua taga, vaatas endisi sõpru uduste silmadega ja rääkis vaiksel jõuetul häälel. Temast oli saanud nõukogude võimule sobilik kodanik.

Moskvast vaid paar sammu treppidest üles Harjumäe suunas asus vabaõhukohvik, mida kutsuti Varblaseks: peamiselt seal vihisevate tiivuliste tõttu, kes jõudsid lauale jäetud saiakese ära viia, kui sa korraks mujale vaatasid. Varblane aktiveerus kevadel ja töötas hilissügiseni ning oli oma olemuselt palju metsikum kui kodanlik Moskva. Seal peatusid oma ülevenemaalistel tuuridel olevad hipid ja veetsid aega kohalikud retsid, punkarid ja muud friigid ning alati toimus midagi. Olukorra tegi nauditavaks šveitserite võimu puudumine, mistõttu kaasa ostetud pudelite lahendamine polnud probleem. Lausjoomise hoidis ära rahapuudus ja patrulliv miilits, kes astus terrassilt läbi paar korda tunnis.

Ka Varblasest käis läbi terve plejaad isiksusi, kelle elukäigust võiks pakse raamatuid kirjutada. Laudade taga loeti luuletusi, vaieldi, mängiti malet, klapiti ja käidi jookide järel, joodi, armastati ja kakeldi. Taustaks kohaliku viiulikorüfee häälest ära kääksutamine. Mingil ajal kohvikusse sugenenud pensionieas juudisoost mehike sai kongus nina tõttu hüüdnime Paganini. Pruukis kellelgi väljastpoolt end mõnes lauas sisse seada ja kohv või kook tellida, kui teda ründas Paganini. Ta keerles ümber laua ja esitas süüdlasliku naeratuse saatel oma ainsat pala, mida oskas.

Loo lõppedes andis Paganini märku, et nüüd on maksmise aeg ning tema esitus maksab rubla. Inimesed, kes oma pahameeleks avastasid, et on muusika ära tarbinud ja juba võlgu, otsisid piinlikkustundes kähku pisut raha. Peamiselt, et tüütu mees kiiresti ära läheks. Õhtu arenedes jõi Paganini teenitud raha eest end pisut vinti ja niigi häälest ära viiul hakkas sekka tegema venivaid ja kraapivaid ürgnukraid helisid. Enamasti ajas seepeale mõni kurjem pätt mehe minema.

Paganinil õnnestus mõnel korral ka Moskvasse “tööle” pääseda, kuid šveitser tabas ta alati ja toimetas minema. Hiljem ei pääsenud mees sinna sisse isegi viiulita.

Moskvast välja visatud või “keelu” saanud tüübid istusidki põhiliselt Varblases või kolmandas kokkusaamiskohas, Kirjanike Maja all paiknevas Pegasuse kohvikus, mis oli kolmnurga viimane tipp. Neis kolmes kohas tiirutades päevade õhtusse veeretamine oli üks paremaid asju, mida hing võis tahta. Boheemlaslik ja rahvusvaheline Varblane, friigirohke ja soliidne Moskva ning rahulikum ja pühapäevalise meeleoluga Pegasus oli võimas kolmik.

Saali tagaosas akna juures istuski Rott, laud tema ees pudeleid ja klaase paksult täis. Arvatavasti seletas ta kellelegi oma viimase reisi muljeid, sest parasjagu käis jutt sellest, et sea sperma pidada olema hoopis tahke ja spiraalse kujuga.

Surusin tal õnnelikult kätt ja mulle lükati kohe ette suur klaas valge veiniga.

“Või tahad Armeenia konjakit?” küsis Rott kätt põue pistes ja vaadates igaks juhuks, ega ettekandjaid läheduses pole.

“Ei, las olla vein, ma pean veel täna Monikaga kokku saama,” ütlesin ja tõstsin klaasi...

“Aa, selge, aga kas ööseks Muugale tulete, üks sõber lubas enda vanemate suvilas korraliku labraka korraldada, seal on tal kamin, kitarr ja kõik värgid. Meil on juba kõik söögid ja joogid ostetud.” “Muidugi tuleme,” naersin ja tundsin, kuidas vein vaikselt ja meeldivalt pähe hakkab...

Kohvik Pegasus.

Istusime Moskvas ööni välja ja Rott lõbustas jätkuvalt kuulajaid juttudega Venemaa reisidest. Ta käis aeg-ajalt tööotstel loomavagunite saatjana. Töö oli lihtne ja seetõttu üsna populaarne, saatjal tuli paari nädala jooksul seltsiks olla kaubavagunitäiele loomadele, kas sigadele või pullidele. Anda neile ette heina või vett ja koristada sõnnikut. Kui kõik ilusti sihtpunkti jõudsid, ootas ees päris kõva tasu pluss raha kojusõidupiletite jaoks, mille sai aga hääletades kokku hoida. Ainult tagasi jõudes tuli kõik seljas olnud riided ära visata, sest laudalõhn ei läinud sealt enam ära.

Alati ei kulgenud kõik probleemideta, näiteks oli temaga ühes rongis olnud mees, kes kõik loomadele mõeldud heina ja muu sööda ära müüs ning selle eest viina ostis. Nädala möödudes olid aga suured näljast hullunud sead mehe surnuks tallanud ja ära söönud. See juhtus, kui ta purjus peaga nende ette magama jäi.

Rott rääkis ka loo, kuidas üks mustlasvanaeit talle käe pealt tulevikku ennustas. Ta oli just tagasi jõudnud järjekordselt kahenädalaselt turneelt Kaluugast, taskus kõva palk, paarsada rubla.

Viimane hääletatud veoauto oli õnnekombel otse kesklinnast läbi sõitnud ning ta Viru hotelli juures maha pannud.

Putkast ostetud sõstraveinilt kork maha keeratud, sammus Rott reipalt Moskva suunas. Tammsaare pargis liipas talle vastu mustlasvanaeit, kes soovis käe pealt tulevikku ennustada.

Hea tujuga ulataski Rott käe ning naine hakkas näpuga jooni uurima ja pobisema pikast reisist, kust ta on tulnud, kenast tumedaverelisest tüdrukust, kellega ta varsti tutvub ning perekonna loob. Siis ühest teisest tüdrukust, kes on temasse armunud, ja nii edasi. Ennustused tundusid kohati klappivat, kõiges tundus palju tõepärast ja tuttavlikku ning Rotti hakkas asi huvitama.

Enne iga uut ennustust küsis naine kümme rubla õnneraha juurde. Mustlanna rääkis veel palju tulevikku ja minevikku puudutavaid asju ning ütles lahkudes, et Rotil tuleb kindlasti meeles pidada sõnu “vesi” ja “kala”, sest need pidada tema elus väga tähtsad olema.

Rott kirjeldas veidrat transitaolist tunnet, mis teda ennustamise ajal valdas. Ja et ta avastas end kõndimas, peos viimased kakskümmend viis rubla, Tammsaare pargist Moskva poole, korrates kõva häälega: “Vesi ja kala, vesi ja kala, vesi ja kala.”

“Mida paganat ma teen,” mõtles ta ühel hetkel ringi keerates, aga mutt oli juba kadunud. Õnneks oli varem ostetud sõstravein alles ja äsjase palgapäeva tõttu oli Moskva täis inimesi, kes üksteisele lõputult välja tegid. Nii et õhtu täiesti rikutud polnud.

Rott suhtus sellegipoolest mustlastesse hästi, sest üks tema vanaemadest oli samuti mustlanna.

Naersime ja tuletasime meelde teisi juhtumeid, kus mustlased meiesugustelt lollidelt raha pumbata oskasid.

Moskvast väljudes otsustasime, et joome Karoliina terrassil veel klaasi hõõgveini ja seejärel sõidame taksodega Muugale. Linn oli tulvil turiste, inimesed kõndisid sooja suvist ööd nautides tänavatel. Valitses eufooria ning kohvikute ja baaride avatud ustest paiskus valgust, kõikjal käis elu.

Harju tänava nurgal kohtasime kolme tuttavat geid: Martiinit, Fernandot ja Rened. Nende valged teksad ja tennised helendasid pimeduses ning nad laulsid üksteisel kätest kinni hoides mahedate häältega: “Me kolmekesi tuleme präänikute maalt...”

“Hei, vaadake, Bii Džiis,” hõikas keegi meie Muuga grupist ja geid kihistasid selle peale meelitatult.

“Teate, me tuleme Gnoomist praegu, üks somm tegi terve õhtu šampust ja vanakat välja, me oleme jumala purjus,” itsitas Fernando.

Gnoom oli kuum koht ja naljalt sinna sisse ei pääsenud, ahnele šveitserile pidi selleks vähemalt rubla pihku toppima. Rubla eest sai aga poest juba peaaegu pudeli veini.

Ka geide elu oli väga keeruline ning pälvis ühiskonna totaalset hukkamõistu, Nõukogude Liidu seaduste järgi võis selle eest isegi vangi sattuda. Esimesed kapist välja tulnud homod olid aktsepteeritud vaid Moskva ja Pegasuse kohvikus käiva boheemlaskonna hulgas.

Lõpuks saime taksod ja sõit läks läbi öise Pirita Muuga suunas.

Olin purjus ja õnnelik ja isegi selles, et Monika jäi tulemata, polnud midagi hullu...

Järgmisel päeval sain teada, et Monikat oli linnas nähtud pidutsemas ühe tüübiga, keda ka mina pisut teadsin. Otsustasin selle kohta temalt aru pärida.

Monika oli telefonis tõrges ja ütles, et võib olla, kellega tahab, ja et ta ei soovigi enam minuga kohtuda. Sain aru, et arvatavasti on ta oma uude kutti, kes oli minust 10 aastat vanem ning kel oli isiklik korter ja raha, ära armunud.

Meel läks mustaks ja jõin ennast õhtul Moskvas korralikult täis.

Üritasin Monikale veel paar korda purjus peaga helistada, aga ta viskas mind kuuldes toru ära. Lõin meeleheites pikali telefoniputka kõrval seisva prügikasti ja kohe pidas mind kinni seda pealt näinud miilitsapatrull. Paar tuttavat Moskva eest tulid mind päästma ja seletasid miilitsale olukorra ära, et kuti pruut jättis ta maha jne. Miilits oli mõistev ja ütles, et olgu, aga las läheb kohe koju. Läksin tuikudes minema, aga korraga tulid meelde kõik meie jutud ja suudlused, ning virutasin kogemata veel ühele prügikastile jalaga.

Sama miilits tuli uuesti ligi, vabandas ja ütles, et peab mind kahjuks ikkagi kinni pidama. Minu enda huvides. Öö veetsin kainestusmajas.

Allan 1996.