Читать книгу Inventuur - Allan Vainola - Страница 6

Moskva kohvik oli paradiis. Võimalus, kohtumiskoht ja pelgupaik paljudele, kes nõukogude silmaklappidega ühiskonna suhtes tundlikud olid või seal ennast võõrana tundsid. Et aru saada, miks see nii oli, pean ajas mõned aastad tagasi lendama ja jutustama pisut oma hilisemast noorpõlvest.

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist olin sügisel tagasi koolis, sedapuhku juba keskkoolis.

Lapsepõlv oli läbi saanud ja elu tundus minevat järjest huvitavamaks. Liikusime sõpradega nüüd rohkem ka linna peal. Sealsetes kohvikutes ja baarides toimus palju enam kui kodu lähedal Laagri ja Pääsküla kandis. Ükspäev Raekoja platsilt läbi jalutades märkasime kaht väga erilist tüüpi. Neil olid veidralt turris soengud ja ees päikeseprillid, kuigi oli oktoober. Kummalised, ajatult mõjuvad riided olid täis riputatud läikivaid kette, märke ja haaknõelu.

Kujud elektriseerisid halli ja luitunud tänavapilti ning äratasid palju tähelepanu. Õhust oli aru saada, et toimumas on midagi uut ja kummalist.

Õige pea hakkasid levima jutud uuest moest nimetusega punk.

Uus stiil oli hästi mõistetav ja sobis nagu kinnas neile, kes olid tüdinenud tüüpilisest nõukogulikust karjamentaliteedist ja lahkhelidest vanematega ning soovisid oma tõekspidamisi mingilgi moel kuuldavaks teha.

Võtmeks sai välimus, sest just see läks kõigile tohutult korda. Riietuda tuli võimalikult absurdselt, põhiline oli vastanduda hetke moetrendile.

Olles oma staatuse valinud, sukeldusime pööningutele ja panipaikadesse, kus leidus lademes Eesti Vabariigi aegseid riideesemeid. Ülikondi, nahktagisid, mantleid ja teisi moest läinud asju sai ehtida koerakettide, haaknõelte, tabalukkudega. Või kõige muuga, mis polnud sobilik või sünnis.

Klassikalistel, 1980ndate alguse Eesti punkaritel võis seljas näha kas 30ndate stiilis patšokkidega ülikondi või 60ndate stiilis kitsalõikelisi ülikondi, kuhu juurde käisid kindlasti ülikitsas lips ja mustad terava ninaga kingad. Sest enamik “korralikke” inimesi kandis veel 70ndate laiu lipse, alt laienevaid viigipükse ja platvormkingi. Külmemal ajal panime selga vanad heledad tolmumantlid ja sinelid. Paremad palad olid vanad nahkmantlid ning traktoristidele mõeldud paksust nahast tagid. Jalatsitest olid hinnatud kas ketsid või pikkade säärtega läikivad ohvitserikirsad. Neid ja paljusid muid lahedaid asju sai odavalt osta sõjaväepoodidest.