Читать книгу Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides - Alo Lõhmus - Страница 3

(TALLINNFILM 1971)

Ühe asja olin juba selgeks saanud: looduse filmimiseks on tarvis teda tunda. Kui sa ei tunne, siis otsi tarkust juurde. Hakkasingi nüüd otsima inimesi, kes on sipelgate uurimisele pühendunud. Kuna ma akadeemia süsteemi üsna hästi tundsin, siis teadsin, et Vambola Maavara tegeleb sipelgatega küllaltki palju. Pöördusin tema poole ja me saime päris hea kontakti. Ta oli väga helge ja mitmekülgne mees, suur muusikasõber ja plaadikoguja ning väga põhjalik looduseuurija.

Maavara viis mu Kiidjärvele, näitas ja tutvustas mulle sealset sipelgakolooniat. Ühtlasi andis ta mulle sipelgate vastu huvi tundvate praktikute koordinaate. Üks niisugune suur sipelgaentusiast oli Pärnumaal ühes metskonnas töötanud metsapatoloog Olav Kirsel. Tutvusin temagagi, Kirsel oli väliselt veidi kandiline, aga tegelikult äärmiselt lõbus kuju. Muu hulgas pidas ta väikest kitsesarvemuuseumi. Seal olid vaatamiseks välja pandud mitte rekordsarved, vaid patoloogiliste muutustega sarved, ning nende juures võis oi kui kaua kuulata lugusid, mida Kirsel iga sarve kohta rääkida oskas.

Venekeelse teaduskirjanduse lugemisest teadsin, et Venemaa üks suuremaid sipelgateadlasi oli Pavel Marikovski. Kirjutasin talle. Nii sain oma filmile kolm konsultanti: Marikovski kui põhjalik sipelgate käitumise uurija, Maavara kui samuti nende väga hea tundja ning Kirsel kui praktik, kes tundis kõiki oma ümbruskonna sipelgapesasid.

Tahtsin oma filmis tingimata sipelgatega katseid teha, katsete osas olin siis ja olen siiamaani Lorenzi ja Tinbergeni mõju all. Üks asi on oletada, teine asi on saada katsete abil mõned asjad selgeks. Sealt on ju võimalus edasi mõelda. Kui oled katsete abil endale üht-teist selgeks teinud, siis hakkad tajuma, milline on su uurimisaluse maailm.

Kirjutasin katsete skeemid üles ning saatsin nad kritiseerimiseks Maavarale ja Marikovskile. Ühtlasi võtsin kontakti Moskva zooloogiainstituudiga, kus töötas toonase Nõukogude Liidu esimene skaneeriv elektronmikroskoop, millega lootsin sipelgaid ülisuurelt pildistada.

Teadlased on igal pool maailmas väga entusiastlikud ja innustunud, ülimalt huvitav inimtüüp. Nad saatsid mulle oma kriitilised märkused, tähelepanekud ja parandused. Võtsin need arvesse ja hakkasin nuputama, kuidas seda kõike filmida. Kuid selgus, et filmida on väga keeruline.

Ma olin sel ajal omajagu vunki täis. Muidugi ajasin Tallinnfilmi tehnikaosakonna pealiku täielikku paanikasse, ma kardan, et ta tundis õudust juba pelgalt minu nägemisest. Makrovõtete tegemiseks tuli lahendada rida spetsiifilisi probleeme. Kuidas filmida nii tillukest olevust nagu sipelgas säärase kohmaka riistapuuga nagu käsikaamera, mis müriseb ja käriseb ning peale selle ka võbiseb? Kuidas kaamera paigale panna? Sipelgale ei saa ju öelda, et seisa nüüd selle koha peal, ole siin! Tema elab oma elu ning sina pead teda jälgima. Kuidas seda teha, kui inimene on sipelga mastaape arvestades niivõrd kohmakas elukas, et tema regulaarne võnkumine ületab paratamatult sipelga võnkumise, mistõttu sipelgas kord on kaadris, kord ei ole? Kõik see osutus äärmiselt keerukaks.

Ma mõtlesin filmimiseks välja terve rea riistapuid. Monteerisin ühelt treipingilt maha treiterad ning paigaldasin sinna kaamera, tulemusena sai kaamerat kahe vända abil sujuvalt liigutada. Niimoodi sai jälgida sipelgat näiteks okkakest tassimas. Sama oleks saanud teha muidugi ka teleobjektiiviga, kuid sel ajal ei olnud niisuguseid objektiive veel peaaegu üldse. Mängufilmide tegemisel kasutatava pisikraana asetasin statiivile ja stabiliseerisin vastukaaluga, kaamera oli kraana masti otsas ning seda sai õrnalt liigutada, jälgimaks sipelgate pikemaid liikumisi.

“Okaslinnuse” staar kuklane. Tema portreteerimine osutus keerukaks ülesandeks.

Mul oli kindlasti tarvis võtteid ka sipelgapesa sisemusest. Omaette nuputamine oli juba seegi, kuidas saada sissevaadet sipelgapessa. Tõime metsast ühe sipelgapesa ära ning panime sipelgad koos pesamaterjaliga kahe klaasi vahele, sipelgad seadsid oma pesa seal uuesti korda. Klaasid katsime sametruudukestega, sest sipelgad oma pesa sisemuses valgust ei talu. Aga kuidas sel juhul sisemust filmida? Kui mõne sametruudukese klaasi pealt ära võtsime ja valguse pesale suunasime, hakkasid sipelgad paaniliselt oma nukke ja mune ära viima. Ja filmida ei olnud midagi.

Ma olin üht-teist lugenud stroboskoopidest ning kuna mul oli see pluss, et tundsin akadeemia süsteemi eksperimentaaltöökodade mehi, siis läksin nende juurde ja rääkisin oma mure ära. Muretsesin Normast ja ühest teisest välklampide tehasest detaile ning lõpptulemusena sündis stroboskoop, mis andis 24 välku sekundis – sama palju, kui kaamera filmis sekundis filmikaadreid. Kaamera külge ehitasime spetsiaalse rattakese, mis tagas, et välgatus käis iga kord, kui katik oli lahti. Kui süsteemi üles panime, töötas see esmapilgul eeskujulikult: sipelgad ei pööranud mingit tähelepanu välgatustele, mis kestsid 1/2000 sekundit. Need olid sipelgate jaoks liiga kiired, väljaspool nende taju.

Kuklane askeldamas oma “kariloomade” – lehetäidega.

Ent siis jõudis minuni järk-järgult teadmine, kui loll ma tegelikult olin. Süsteem töötas, ainuke häda oli selles, et mina operaatorina ei näinud mitte midagi. Suure ähmiga olin ära unustanud, et mul polnud tarvis mitte 24, vaid 48 välgatust sekundis: üks välgatus filmikaadri jaoks ja teine välgatus minu jaoks. Kahe kaadri vahepeal sulgeb kaamera peegel katiku ning peegeldab kujutise pildiotsijasse, kust seda näeb operaator. Seetõttu ei näe operaator kunagi täpselt seda kiirtevihku, mis satub filmile – ta näeb ainult seda, mis paistab siis, kui katik on suletud.

Tegime siis kogu kupatuse akadeemia eksperimentaaltöökojas ümber. Sipelgad leppisid ka uue lahendusega, nende jaoks olid välgatused endiselt märkamatud. Lõpuks oli kõik korras ja saime filmima hakata. Järgnes kaks nädalat väga intensiivset filmimist ja katsetamist. Materjali saatsime Leningradi ilmutamisele ja kui see tagasi tuli, vaatas Tallinnfilmi tehnilise kontrolli osakond selle esimesena üle ning ütles, mis ta asjast arvab. Kui ma ise viimaks filmitut nägin, siis sain aru, et see, mis osakond arvas, oli valdavas enamuses õige.

Kogu materjal ei kõlvanud koera saba allagi! Liikumised ei olnud küllalt sujuvad, esines teravustamise kõikumisi. Välgatusi juhtinud ketas, mis kontakti sulges, oli paigalt ära nihkunud. Tagajärg oli see, et valgustatud ei olnud terve kaader, üks nurk kaadris oli suletud… Vigane oli olnud ka särituse määramine. Polnud ju ühtegi parameetrit, mille alusel seda mõõta. Niisuguseid võimalusi nagu praegustel videokaameratel, kus saab valgust mõõta läbi kaamera, ei olnud tol ajal üldse olemas. Meil oli vaid tavaline fotoelemendile toetuv särimõõdik, kuid polnud nii palju oskusi, et selle näitu ümber arvestada makrovõtete jaoks.

Need olid minu jaoks üsna mõteterohked päevad. Ma ei andnud end kellelegi näole, lihtsalt hulkusin ringi ning mõtlesin, mis nüüd edasi saab. Et kas ma tõstan oma käpakesed püsti ja ütlen: soo-soo, ei sobi sulle see ala… Sest filmi tegemise tähtaeg ju tiksus, tootmine pidi lõppema kindlaks kuupäevaks ning kui sellest kinni ei peetud, siis ei saanud ülemused preemiat. Viimane aga oli üks väga tähtis asi.

Kui olin hulkunud mööda mereranda terve öö ning ühe päeva veel takkapihta ja mõtisklenud – sest viina ma ei joonud – siis jõudsin sisimas lõpuks vahva sõduri Švejki hüüdlauseni: "Lõuad pidada ja edasi teenida!"

Istusin laua taha ning hakkasin asju analüüsima. Lõpuks on see ju iga võtte juures normaalne käitumine, aga mulle oli see esimene säärane katse. Enne polnud niisugust asja juhtunud. Igatahes sain vead parandatud ning töö hakkas laabuma, sest nüüd ma juba teadsin, millele tuleb pöörata tähelepanu. Varem ma lihtsalt ei osanud selle peale tulla, et treipingist konstrueeritud riistapuul on millimeetrine loks sees, ma olin seda veel meelega lõdvemaks keeranud, et oleks hästi kerge vändata. Nüüd tuli seda seadeldist timmida, mingid seibid vahele panna, et hammasrattad üksteisega täpselt haakuksid. Kõik see, mille peale ei oleks osanud tavainimese mõistusega tullagi, osutus selles protsessis kole tähtsaks.

Moskvas olin kokku leppinud, et sealne instituut tuleb mulle vastu ja aitab elektronmikroskoobiga teha sipelgate kehaosadest fotosid. Tookord oli see võimalik vaid mustvalgena. Võtsin nüüd kuklased karbi sees kaasa ja läksin Moskvasse. Seal nad sügavkülmutati, kuivatati ning neile pihustati peale kullatolmu, alles seejärel lükati sipelgad elektronmikroskoopi.

Minu jaoks oli see tohutu põneva maailma avastamine, ma ei olnud ju neid loomakesi varem nii lähedalt näinud.

Muidugi on sipelgas selles filmis tehtud suhteliselt lihtsaks olevuseks. Tegelikult on ta mõistagi palju keerukam. Ka me ise oleme palju keerukamad, kui me arvame. Sipelgad andsid juba siis mulle paar mõistatust, millele ma siiamaani pole vastust leidnud.

Järgnev jutt võib tunduda soolapuhumisena, aga nii see kõik tõesti juhtus. Pärnust veidi Riia poole filmisime mereranna lähedal ühte sipelgapesa, mis asus mereäärse lageda ja noore männiku piiri peal. Jälgisime seal loomakeste liikumist, seda, kuidas nad pesasse kraami vedasid. Koht oli filmimiseks sobiv: metsa oli vähevõitu, päikest palju. Makrovõteteks on ju tohutult valgust tarvis.

Kui oled sipelgate tegemisi tükk aega vaadelnud, siis hakkad tähele panema nende kui kollektiivi käitumist ning selle iseärasusi. Sipelgapesal on mitu ava ning sellest ei lähe sisse mitte suvalised sipelgad, vaid selle kolonni sipelgad, kes peavad sealt sisse minema. Teine ava kuulub teisele kolonnile jne. Me jälgisime parajasti, mida sipelgad oma pessa toovad, see oli palju kannatust nõudev töö. Sa võid tund aega niisama passida, tehes vaid kaks-kolm ebaõnnestunud võtet, sest sipelgate liikumine on ju kole kiire. Aga siis lõpuks tabad just selle liikumise, mida sul on tarvis.

Kuklased hoolitsevad lehetäide karja eest, vastutasuks lüpsavad neilt aga magusat nestet.

Korraga märkasin, et sipelgate vool pesast väljapoole on katkenud ning kõik nad liiguvad vaid pesa poole. Seejärel hakati pesaavasid sulgema ning järsku oli pesa nagu välja surnud. Tõstsin pilgu viimaks kaameralt ning vaatasin mere poole – ja meri seisis meist paari meetri kaugusel!

Meri oli kogu aeg tõusnud. Pärnu lahes juhtub seda tuulte tõttu tihti, tuul tõstab vee üles ning tekivad kuulsad Pärnu üleujutused. Meil läks kibekiireks kätte, korjasime oma tehnika kokku ja evakueerusime. Pesa kadus peagi vee alla, nii et ainult pisike tipukene jäi veest välja paistma. Kui vesi viimaks alanes, siis tulid sipelgad veidi aja pärast uuesti välja ning nende elu jätkus nii nagu ennegi.

Inimeste ilmateenistus kõigi oma kosmiliste jälgimisvahenditega ei suuda ikkagi anda nii tõsiselt võetavaid ilmaprognoose, nagu seda oskavad teha kuklased.

Mind hämmastab mõte, et mingil moel pidi sipelgatel olemas olema informatsioon või taju selle kohta, et vesi hakkab tuule tõttu tõusma ning võib jõuda pesani. Ma ei oska öelda, kuidas, kust või mil moel nad võisid selle teabe saada.

Kogesin teistki mõistatust, mida mulle ei osanud seletada ei Marikovski ega ka keegi teine. Üks ilusamaid pilte looduses on sipelgate pulmalend ning mul oli kange tahtmine seda filmida. Kuklaste juures on tihti niimoodi, et üks pesa produtseerib emasipelgaid, teine aga võib samal ajal piirduda vaid isasipelgatega. Kui on paras ilm, küllalt niiske, soe ja päikesepaisteline, siis nad tõusevad mõlema pesa pealt lendu ja terve maailm on korraga täis sätendavat kulda. See on pilt, mida ma kujutasin juba silme ees ette oma filmi jaoks: tumerohelisel taustal käib valguses säravate pärlite mäng. Sipelgad tantsivad oma rütmis.

Ma olin selle filmimiseks valmis, ootasime koos Kirseliga sipelgate pulmalennu algust. Aga sobivat ilma ei tulnud ega tulnud, lendu ei toimunud. Kõik teised filmivõtted olid meil juba tehtud. Lõpuks ei kannatanud Kirsel välja ning kiskus ühe pesa lahti. Selgus, et kuna ilusat suveilma polnud saabunud, siis tootsid mõlemad pesad nii papasid kui ka mammasid, mingit suurejoonelist lendu ei olnud kavaski, oli vaid nigel liikumine pesa kohal. Igal aastal oli maailm sipelgatest särama löönud, kuid sel aastal mitte. Aga see tähendab, et sipelgatel peab olema väga hea ilmateenistus, sest vastsete toitmistsükkel, millega ammed oskavad ühesugustest munadest ja vastsetest produtseerida vastavalt vajadusele kas tööputukaid, tiivulisi kuningannasid või nende peigmehi või mõlemaid, oli alanud õige mitmeid nädalaid enne pulmalendu. Meie ilmateenistus ei suuda kõigi oma kosmiliste jälgimisvahenditega siiani anda tõsiselt võetavaid pikaajalisi prognoose. Või oli lennu ärajäämisel mingi muu põhjus? Terve hulk küsimusi, kahjuks aga mitte ühtegi vastust.

"Okaslinnus" tekitas minu suhtes teatava soodsa fooni, tänu millele mina ja mu ääremaalt pärit tagasihoidlik film sattusime teadlaste ja filmitegijate seltskonda, kus käisid koos väga nimekad ja väga tugeva praktikaga tegijad. Filmile võis paljutki ette heita, kuid katsed, mille tulemusi oli vaatajal võimalik ise tajuda, olid filmis midagi uut. Mõistet "loodusfilm" kui säärast polnud tollal Nõukogude Liidus ju veel olemaski. Oli mõiste "dokumentaalfilm" ja siis tolleaegse argoo järgi "populaarteaduslik film", praegu nimetatakse seda teabefilmiks, ka aimefilmiks. Loodusfilm võis kuuluda selle alla, olla üks sadadest võimalustest teha teabefilmi. Kui film oli teabefilm, siis allus ta paratamatult teatavale reglementeeritud korrapärale, ta pidi tingimata jagama teaduslikku infot, andma teadmisi ja võibolla nii muuseas ka veidikene tunnetust, kuid mitte liiga palju. Teabefilmi tegija pidi paratamatult muutuma uurijaks, ta pidi end teemasse sisse närima ja läbi lugema suure virna raamatuid. Olen tähele pannud, et selle ala võimsatel tegijatel on iga film väärt omaette magistrikraadi, kui mitte lausa doktoritööd. Teabefilmi maailm on väga huvitav ja kasvatav, pean tänama elu, et ta mulle selle koolivõimaluse andis.

Tallinnfilmi töökorraldus oli äärmiselt reglementeeritud, Eesti Telefilm oli selles suhtes palju vabam. Mitmed filmitegijad, keda Tallinnfilmi õhkkond hakkas lämmatama, läksid Telefilmi. Pisikeste ametnike struktuur ei olnud Telefilmis nii vägev või vähemalt mitte nii aktiivne. Koputajaid oli küll palju, seda sealgi, aga see kuulus asja juurde.

Telefilmil oli pealegi üks suur eelis: vaataja. See neetud telekast on kord juba niisugune asi, et ta tuleb millegagi täita. Ja kui ma selle ära tabasin, siis hakkasin täiesti süsteemikindlalt ja samm-sammult end televisiooni ja Telefilmi läbi murdma. Esiaastatel oli loodusfilm televisioonis peaaegu täiesti tundmatu nähtus. Üks väga tõsine asjamees ütles mulle: kui loodusfilmi näitame, siis jalgpallivõistluse vahel kümme minutit, mitte rohkem. Aga kui esimesed filmid hakkasid "minema" ja tähelepanu äratama, siis sain lõpuks küllalt palju vabadust. Minu teema – loodus – oli ju süütu. Ma ei seisnud mingisuguse poliitilise võitluse esirinnas.

Tagajärg oli see, et kui olid filmi valmis teinud, siis oli enam-vähem garanteeritud, et seda näidati kolm-neli, mõnikord ka viis korda aastas meie vaatajaskonnale. Lisaks paljundati filmi üle terve suure Liidu ja näidati kõigis televisioonides, sada miljonit vaatajat polnud midagi erilist. Aga see oli tähtis – lõpuks teed sa filmi ju ikkagi kellegi jaoks. Ainult iseendale on ka huvitav teha, aga tegemine muutub missiooniks alles siis, kui sa tead, et töötad publikule, suurelisemalt võiks öelda – rahvale.

Mu esimesi töid Telefilmis oli operaatoritöö Vladimir Karasjovi (hiljem Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar) filmis "Lindpriid". Karasjov, väga andekas inimene, oli õppinud nii teadlaseks kui režissööriks ning ta pani sellesse filmi praktiliselt kõik, mis ta filmist teadis. See oli tema esimene ja ühtlasi viimane mängufilm. Seetõttu on "Lindpriid" omamoodi entsüklopeedia. Aja kulgemine, aja tempo on seal kuidagi ebatavaline, kogu film on ebatavaline. Seepärast ta nii kurja vastuvõtu osaliseks saigi. Ei oldud harjutud, et tavapäraselt heroiseeritud revolutsionääri kuju oli viidud hoopis mingile teisele tasandile. Teiseks mõjus meie avalikkusele harjumatuna selle filmi keel, mis oli omane toonasele maailma eksklusiivsele filmile, mitte ajaviitefilmile.

Et mul oma mineviku tõttu ei olnud võimalik asuda televisioonis tööle koosseisulisena, siis töötasin alati lepingu alusel. Kui filmi valmis tegin ja midagi uut käsil ei olnud, siis olin vaba inimene. Vahepeal läksin tagasi Tallinnfilmi juurde ja tegin seal midagi, siis uuesti Telefilmis. Alles mitmeid aastaid hiljem muutusin Telefilmi koosseisuliseks töötajaks.