Читать книгу Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides - Alo Lõhmus - Страница 5

(TALLINNFILM 1974)

See oli Tallinnfilmi haarav mängufilm, mida tegid väga eripärased režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming. Toomingu teatriloomingut ma imetlesin. Aruoja töötas televisioonis mängufilmirežissöörina, ta oli üks vähestest naistest, kes oli järjekindlalt režissöör. Mind huvitas hirmsasti, kuidas need kaks täiesti erineva laadi ja nägemisega režissööri omavahel kokku klapivad. Tol ajal mind mängufilm mõneti veel paelus, see film aga köitis eriti, sest ta oli suunatud lapse maailma ning selle tajumise poole.

Filmi stsenaarium oli kehvavõitu, selle oli Ivar Kosenkranius kirjutanud traditsioonilises mängufilmistsenaariumi laadis, nii nagu see enamasti olema peab. Mina olin operaator-lavastaja ning mul oli üks sügav mängufilmikogemus Karasjovi filmi näol juba olemas. "Lindpriid" oli olnud sõna tõsises mõttes ülikool, sest me arutasime koos Karasjoviga kogu filmi kaader kaadrilt, episood episoodilt läbi. Kunstnik Tiiu Übi joonistas iga kaadri eelnevalt üles, kõik oli raudselt ette mõeldud ja planeeritud: milline on kaadri visuaalne sõnum, milline tunnetus selles sisaldub. Iga episoodi pikkus oli sekundi pealt ette määratud.

Aga kui filmima hakkasime, siis juhtus veider asi. Käivitan kaamera, kaader läheb lahti, selle pikkuseks on ette arvestatud kaheksa sekundit. Aga mööduvad kümnes, kaheteistkümnes, kahekümnes sekund… kaader ei lõpe ega lõpe ära, sest ma ei saa ju kaamerat peatada enne režissööri käsklust: "Stopp!" Aga režissöör nautis tegevuse kulgu, ta ei tahtnud seda peatada. Selle asemel, et teha lõputu arv duubleid, eelistas Karasjov filmida pika lõigu ning lõigata sealt just talle sobiv koht filmi jaoks välja.

Muidu oli Karasjov ehtne perfektsionist. Iga nööp Eesti politseiniku mundril pidi olema ehtne, ta katsus ise järele, kas ikka on õige nööp või ei ole. Kui ei olnud, siis jäi võte pooleli, kuni õiged nööbid olid ette aetud.

Niisugust kooli omades mõtlesin, et miks mitte proovida tööd "Värviliste unenägudega". Selle filmimine käis aga sootuks teistmoodi. Kuigi me ei teinud niisugust pikka eelarutelu, nagu harrastas Karasjov, arutasime eelmisel õhtul uue päeva võtted põhjalikult läbi. Andsime meeskonnale teada, kes peab millises kohas millisel kellaajal mida tegema. Ent kui hommikul võte peale hakkas, siis oli Jaan Toominga pulbitsev fantaasia mõelnud välja juba uued variandid, hoopis teistsugused. Mul oli tükk tegemist, et oma operaatorimeeskonda vaos hoida ja revolutsiooni vältida.

Grupp oli huvitav ka selles mõttes, et kui tavalised nõukogudeaegsed mängufilmigrupid olid hiiglaslikud, siis meie grupis ei olnud ühtegi üleliigset inimest. Filmisime Hiiumaal, emamaast võimalikult eemal, ning filmimise kohad olid väga ilusad ja kihvtid, need klappisid filmiga kõigiti.

Hiiumaa oli ülepea üks müstiline paik, on siiani. Tal on mingisugune eriline aura. Küla, kus me elasime oli tolleaegsele Eestimaale üpris tüüpiline. Mehed olid kuhugi ära pudenenud ja taludes olid suuremalt jaolt alles vaid vanad naised. Küla oli omapärane selleski mõttes, et kui sinna läksid, siis tundus alati, et midagi on kohutavalt paigast ära. Mind see esialgu lausa häiris. Seal oli vist ainult kolm või neli talu, neis elasid vanad perenaised, rohkem kedagi ei olnud. Küla oli metsa sees, väikesed põllud ümberringi. Kuid talude ümbrused meenutasid mõne inglise lordi maavaldusi, kus kaks korda päevas käiakse ja niidetakse ning rullitakse muru. Kogu muru oli absoluutselt sile. Kadakad olid kujundatud vormikateks püramiidideks. Ei mingit metsikust. Alles mõne päeva pärast sain teada, milles oli asi.

Operaator-lavastaja Rein Maran ja režissöör Jaan Tooming arutavad, kuidas ekraniseerida värvilisi unenägusid.

Naistele ei olnud jõukohane ühegi muu looma kui lammaste pidamine, lambad ja kitsed jalutasid majade ümber vabalt ringi, krõmpsutasid rohtu ja kadakaoksi. Nad olid kõige ehtsamad ja paremad aednikud. Ma olen alati mõelnud, et kui mul oleks veel teine elu käepärast, siis peaksin trobikonda lambaid ning laseksin neil majaümbruse eest hoolitseda.

Hiiumaal ringi käies avastasime vapustavaid paiku. Kassaris maaparanduse tõttu või mingil muul põhjusel võis põld koosneda eri värvi taimede ja lilledega kaetud põllusiiludest: seal oli sinine põllusiil, siis valge siil, siis punane siil. Miks taimed olid niimoodi jaotunud, ei tea ma siiamaani. Kuid kaader, kus tüdruk koos emaga mööda värvikirevat nurme kõnnib, on võetud just sellises kohas. Need taimed ei ole sinna spetsiaalselt istutatud, nagu mängufilmis tavaliselt tehti, vaid kasvasidki niimoodi.

Hetk kaadri taga. Kõik filmis nähtavad kombineeritud võtted on tehtud otse võtteplatsil, mitte paviljonis.

Kui me Jaaniga seda nägime, siis mõlemad lausa hõiskasime. Olime Hiiumaast niivõrd vaimustatud, et Jaani eestvedamisel tekkis hullumeelne idee teha Hiiumaale omaette teater. Leidsime ühe talu, mis kuulus mingile ususektile, kes oli sellest ehitanud päris korraliku saaliga palvemaja. Pidasime juba aru, et ostame selle ära ja hakkame seal teatrit tegema. Aga nii Jaanil kui ka minul tulid uued tööd ja tegemised peale ning mõte ununes – ja Jumal tänatud, et ununes. Kes teab, mis sellest välja oleks tulnud.

Helirežissöör Enn Säde, kes on olnud ka mitme minu filmi helindaja, oli suur puhta heli entusiast ning kogu selle mängufilmi heli on otse võtteplatsil võetud, midagi ei ole tagantjärele sünkroniseeritud. Kõik dialoogid ja repliigid on võetud otse. Seetõttu oli distsipliin võtteplatsil hoopis teist laadi kui tavalise mängufilmi tegemisel. Keegi ei tohtinud köhatadagi mitte, rääkimata millelegi prõksuvale astumisest. Helisalvestamise tõttu ei võinud ka kaamera olla näitlejatele väga lähedal ning see tegi töö põnevaks. Minu arvates on Enn Säde üks geniaalsemaid helirežissööre Eesti filmiajaloos üldse ning selle filmi puhas heli on just tema lapsuke.

Et kogu film on üles ehitatud värelevale tunnetuslikule fantaasiamaailmale, siis võimaldas see mul pildiga täiesti ohjeldamatult mängelda. Kõik filmis nähtavad kombineeritud võtted on tehtud otse võtteplatsil, mitte paviljonis. Kasutasime peegeldusi, ülilainurkobjektiive ja mida kõike veel. Tehnilise kontrolli osakond oli paanikas, sest tavaliselt filmis selliseid asju ei pruugita.

Fantaasiamöll oli märkimisväärne. Me avastasime oma lähikonnas liivadüünid, kus tuul oli liiva alt välja puhastanud kunagised männitüved ja muud puud, mis moodustasid kõikvõimalikke kujundeid, mõned olid isegi inimese moodi. Tüved oli seest õõnsad, nähtavasti oli koore ümber vaiku rohkem olnud kui sisemuses ning puude väliskestad säilisid. Seetõttu tegid nad kõik koputamisel mingit iselaadset heli. Kui filmi helilooja Arvo Pärt avastas, et nende peal saab muusikat mängida, muutus see filmi üheks muusikaelemendiks. Pärt ei olnud kogu aeg meie juures võtetel, kuid käis aeg-ajalt seal ja elas meie tööle kaasa.

Kogu filmiseltskond oli marusümpaatne. Harilikult oli nõukogude ajal mängufilmil oma tuumik, kes põdes ja elas filmile kaasa täie pingega, ning selle kõrval oli ülejäänud suur filmigrupp, kes tegi lihtsalt oma tööd, mida eriti palju ei olnud, ja veetis lõbusalt aega. Toona naerdi, et filmivõtetel on iga seina jaoks oma naelalööja. Meil mõtles filmile kaasa kogu grupp.

Kuidas meil õnnestus filmis esinevaid lapsi nii hästi mängima panna? Neile lihtsalt anti võimalus mängida, lapsed tulid mõttega kaasa, see oligi nende jaoks mäng. Meie asi oli see mäng fikseerida ja kätte saada. Jaan suunas seda mängu väga oskuslikult just selles suunas, kuhu tal oli parajasti tarvis.

Mul kõlab siiani kõrvus meie noorukese primadonna filmis kõlanud küsimus "Kes sa oled?". Usun siiani, et aeg-ajalt peaks igaüks endale selle küsimuse esitama.

Kui me tagasi Tallinna jõudsime, hakkas möll peale. Mina montaaži rohkem ei sekkunud, kui see pildi juures vajalik oli, sest mu põhimõte on, et igale inimesele grupis tuleb anda võimalus teha seda tööd, mis on tema teha. Kuid pinged tõusid juba üsna kõrgele. Kui esimene koopia sai lõpuks hirmsa kiiruga valmis tehtud, oli vastuvõtt rohkem kui jäine. Stuudio juhtkond nõudis muidugi kõige ümbertegemist. Jaan kergitas kübarat – ta oli töötanud lepinguliselt – ja ütles, et tema on oma töö teinud. Virve kui tõsine inimene püüdis siis säilitada seda huvitavat, mis filmis on, ja kombineeris sellele juurde soliidsema lõpu: kassi ülesleidmine, miilitsa tulek ja kogu see jura-pura, mis praegu filmi lõpus on. Ta püüdis meeheitlikult säilitada filmi tunnetuslikku maailma ja ühtaegu seda ka toonastele ajanõuetele kohandada. Asi lõppes kurvalt: filmi toimetaja Grigori Skulski kaitses meie filmi ning ta lasti Tallinnfilmist päevapealt lahti.

Vastuseis filmile ei tekkinud kusagil kõrgemates sfäärides, vaid Tallinnfilmis endas. Tallinnfilm oli selles mõttes omapärane stuudio, et tema meeskond oli väga tugev ja kompaktne – ja väga ideeline.