Читать книгу Kirjad minu veskilt - Alphonse Daudet - Страница 5

Härra Honorat Grapazi, Pampérigouste’i notari ette on ilmunud härra Gaspard Mitifio, proua Vivette Cornille’ abikaasa, Tirtsuvälja peremees, elukoht sealsamas, kes käesoleva aktiga on müünud ja üle andnud, seaduste ja tõsiasjade tagatisel ning kõigist võlgadest, pruugieesõigustest ja hüpoteekidest vabana härra Alphonse Daudet’le, luuletajale, elukohaga Pariisis, praegusel hetkel siin viibiv ja seda vastu võtmas, ühe tuule jõul töötava jahuveski, mis asub Rhône’i orus, otse Provence’i südames, mändide ja okastammedega kaetud nõlvakul; kusjuures ülalmainitud veski on rohkem kui kahekümne aasta eest maha jäetud ning jahvatamiseks kõlbmatu, millist asjaolu osutavad sammal, rosmariin, metsviinapuud ja muud ronitaimed, mis katavad mainitud ehitist kuni tiivaotsteni; selle peale vaatamata, säärasena, nagu see on ja kirjeldusele vastab, oma katkise suure ratta ja trepiplatvormiga, mille kivide vahel kasvab rohi, teadustab ülalmainitud härra Daudet, et veski temale meeldib ning võib sobida tema luuletööks, ning ta võtab selle vastu omal riisikol ja vastutusel, ilma et tal müüja vastu oleks mingeid nõudmisi remonttööde suhtes, mis veskis vajalikeks võiksid osutuda.

See müük on toimunud kaubaartikli täies ulatuses kokkulepitud hinna eest, mille härra Daudet, luuletaja, on asetanud lauale käibel olevas sularahas. Nimetatud summa on seejärel kogu ulatuses vastu võetud ning omandatud härra Mitifio poolt notarite ja alla kirjutanud tunnistajate nähes ja selle kohta on olemas kviitung.

Tehing sündinud Pampérigouste’is, Honorat’ kontoris, vilepuhuja Francet Mamaï ja Louiset’, liignimega le Quique, valgete patukahetsejate vennaskonna ristikandja juuresolekul, kes ühes osapooltega ja notariga on pärast läbilugemist alla kirjutanud...