Читать книгу Kirjad minu veskilt - Alphonse Daudet - Страница 6

Küll alles jänesed imestasid!... Juba nii kaua oli veski uks kinni seisnud, seinad ja trepiesine rohtu kasvanud. Seda nähes olid nad hakanud lõpuks arvama, et möldrisugu on välja surnud, ja et koht neile meeldis, olid nad siia asutanud omamoodi peakorteri, lahinguoperatsioonide keskuse — otsekui jäneste Jemmapes’i veski ^[1]... Minu saabumise õhtul istusid nad seal trepiesisel ringis küll oma paarikümnekesi, ma ei luiska, ja soojendasid kuukiire paistel käppi... Vaevalt sain ma aga akent praotada, kui kogu välilaager viuhti plehku pani ja kõik need pisikesed valged taguotsad, sabad kikkis, padrikusse putkasid. Loodan siiski, et nad tulevad tagasi.

Veel keegi oli mind nähes väga imestunud: ülemise korruse üürnik, mõttetarga näoga vana tusane öökull, kes elab veskis juba üle kahekümne aasta. Ma leidsin ta ülemiselt korruselt liikumatult ja sirgelt võllil kükitamas, keset krohvipuru ja varisenud telliseid. Viivuks kõõritas ta mind oma ümmarguste silmadega, siis aga ehmus, sest ei tundnud mind, ning kukkus huikama „Uhhuu, uhhuu!“ ja vaevaliselt tolmust halle tiibu saputama — neid pagana mõttetarku küll! Et nad end ka kunagi ei harja... Mis siis ikka! Nii nagu ta on, oma pilkuvate silmade ja mossis näoga, meeldib see vaikne asukas mulle teistest enamgi ja ma pikendasin kähku tema üürilepingut. Temale jäi nagu ennegi kogu veski ülaosa ühes sissekäiguga läbi katuse; minu käes on alumine ruum, väike valgeks lubjatud kamber, madal ja võlvitud nagu kloostri refektoorium.

Siit ma teile kirjutangi, uks pärani avali päikesepaistes. Ilus valgusest sätendav männimets laskub mu ees alla nõlvajalamile. Silmapiiri lõikavad Alpilles’ mägede sakilised harjad... Vaikus... Vaevu-vaevu kostab kaugusest vilepilli, lavendlipuhmastest koovitajat, maanteelt muulakuljuseid... Kogu kaunis Provence’i maastik elab ainuüksi valgusest. Ja mis hea pärast peaksin ma nüüd teie kärarikast pimedat Pariisi taga igatsema? Mul on siin veskis nii mõnus olla! Just niisugust õdusat vaikset pesa olingi otsinud, sooja lõhnavat pesakest penikoormate kaugusel ajalehtedest, tõldadest, ududest!... Ja kui palju ilu on siin ümberringi! Olen siin viibinud vaevalt nädala, ja juba on mu pea pungil muljeist ja mälestustest... Palun väga! Alles eile õhtul vaatasin pealt, kuidas kari nõlvajalamile mas’i^[2] (tallu) tagasi pöördus, ja ma vannun teile, et seda vaatemängu ei vahetaks ma ka kõigi nende esietenduste vastu, mis teil Pariisis sel nädalal on olnud. Eks otsustage ise.

Pean teile selgitama, et Provence’is on kombeks kari soojade saabudes Alpidesse saata. Loomad ja karjused veedavad viis-kuus kuud seal üleval, elavad lageda taeva all, lausa kõhuni rohus. Esimeste külmade aegu tullakse siis tagasi alla mas’i, rosmariinist lõhnavatele hallidele küngastele jälle kodanlase kombel rohtu nosima... Eile õhtul saabuski kari koju. Hommikust saadik seisis värav ootel, mõlemad pooled valla, ja lambalautu täitsid värsked õled. Iga tunni tagant arutati: „Nüüd on nad Eyguière’is, nüüd Paradou’s.“ Siis õhtu hakul kostab äkki vali hõige: „Tulevad!“ ja kaugelt hakkab paistma tohutus tolmuoreoolis lähenev kari. Kogu tee näib loomadega kaasa sammuvat. Kõigepealt tulevad metsiku ilmega vanad jäärad. Nende taga tihedas summas lambad, väsinuvõitu uted, imevad talled jalus. Siis punaste tupsudega muulad, seljakorvides päevavanused voonakesed, keda nad käies kiigutavad. Seejärel üleni higised koerad, keeled maani ripakil, ja kaks suurt võrukaela-karjust, mõlemad mähitud villastesse ruugetesse ürpidesse, mis käivad neile vastu kandu nagu preestrikuued.

Kogu voor rühib rõõmsalt meie eest läbi ja robinal väravast sisse, ning nende sammumüdin kostab nagu vihmavaling... Peab nägema, mis möll nüüd laudas lahti läheb. Tüllharjalised prisked rohekuldsed paabulinnud õrrel on tulijad ära tundnud ning tervitavad neid vägeval pasunahäälel. Unne jäänud linnuaedik ärkab võpatades üles. Kõik on jalul: tuvid, pardid, kalkunid, pärlkanad. Linnud on kui arust ära, kanad peavad juba plaani öö läbi üleval olla!... Võiks arvata, et iga lammas on koos Alpide metsiku lõhnaga villa sees kaasa toonud mägede värsket, joovastavat ning tantsima panevat õhku.

Kõige liigutavamad on aga koerad, need tublid karjakrantsid, kes sekeldavad oma lojuste ümber ega märka mas’is midagi peale nende. Asjata kutsub õuekoer neid eemalt varjualusest, asjata ootab kaevurakkel värske veega ämber: nad ei taha midagi näha, midagi kuulda, enne kui loomad on varju all, riiv võreuksele ette lükatud ja karjased madalas kambris laua taga. Alles seejärel nõustuvad nad kuuti minema, ja kausist leent lakkudes jutustavad nad siis oma taluseltsilistele, mida nad tegid mägedes, seal kahtlases kandis, kus luusivad hundid ja kasvavad pilgeni kastet täis kõrged purpurpunased sõrmkübarad.