Читать книгу Minu nimi on Maryte - Alvydas Slepikas - Страница 3

Ta ütleb: Kõik see kerkib minevikust kui hämust. Tuulest kantud lumest või vaikuses heljuvast udust ümbritsetud inimesed ja sündmused. Kõik on kaugeks jäänud, kuid mitte ununenud. Mõned detailid on eredamad, teised juba kaotsi läinud otsekui tuhmuval fotol. Aeg ja unustus kattis kõik lume ja liiva, vere ja sogase veega.

Inimesed ilmuvad otsekui udust, pakasest, sombusest talvest, saavad mustaks koguks, heidavad sõjast sõtkutud, verest läbi imbunud maale varje ja kaovad. Ilmuvad vaid episoodiks, üheks lühikeseks mälusähvatuseks või mõneks ajaloopunktiiri täpikeseks, mis ei ole ilmtingimata kronoloogiliselt laiali pillatud:

siin, vaevalt ületanud Nemunase, kiri plakatil: „Воин Красной Армии! Перед тобой логово фашистского зверя“ („Punaarmee Sõdur! Sinu ees on fašistliku kiskja koobas“);

siin vene sõdurid, täis riputatud sõjasaaki – seinakellu, kardinaid, hõbetaldrikuid;

siin seinale naelutatud peata naisekeha;

siin nälginud inimmass rebimas veevedaja kõngenud setukat;

siin ema lastega, läheb otse jääminekus kõmisevasse Nemunasse, vajudes voolu ilma mingi ilmeta, mõtteta, otsekui oleks enese uputamine lihtne ja igapäevane;

siin jõgede väljaheidetud laibad – mustaks tõmbunud ja tursunud, ilma ees- ja perenimeta;

siin lahti kraabitud hauad;

siin õhku lastud kirikute varemed;

siin nõukogude sõdurile jagatavad brošüürid, mis vene keeles õhutavad: „Tapa kõik sakslased, ka nende lapsed. Ei ole süütuid sakslasi. Võta nende varandus, võta nende naised. See on sinu õigus, see on sinu saak“;

siin emad, kes leedu talunikele oma lapsi müüvad või pakuvad vahetuskaubaks kartulite, jahu, toidu eest, et teised lapsed ellu jääksid;

siin sõdurid, purjus ja naervad, tulistavad oma lõbuks linde, hiljem juba inimesi – samamoodi rõõmsalt ja mõttetult, kõhklemata – sõja-aastad kivistasid nad justkui kõrgahju savi;

siin kaevikuid kaevavad naised, kes surevad nälja ja väsimuse kätte;

siin lapsed, kes lõhkavad sõjast jäänud mürske;

siin hundid, kes harjunud sööma inimliha;

siin koer, must inimkämmal hambus;

siin näljane pilk, siin nälg, nälg ja nälg;

siin laibad – surm ja laibad;

siin sisserändajad, kolonistid, kes hävitavad kõik, mis on veel alles: kirikud, lossid, surnuaiad, kuivendussüsteemid, karjaaiad;

siin tühjad ja sünged põllud, kus eksib isegi tuul, leidmata omale teed varemete ja tühermaa vahel;

siin sõjajärgne Preisimaa, jalge alla tallatud, vägistatud, maha lastud.

Otsekui pimedusest, otsekui varjude ja valguse mäng, otsekui mustvalge filmi kaadrid ilmuvad minevikukillud.

1946. aasta.

Talv.

Külm ja kohutav sõjajärgne talv, sünge aeg.

Sild ripub taeva ja maa vahel, kinnikülmunud Nemunase kohal, mida mööda nagu maanteed mööda kannab tuul lumetolmu, mõnel pool mustendab jää, valev nagu marmor. On külm, üle kahekümne kraadi Celsiuse järgi.

Ohtralt metallkonstruktsioone, need ristuvad nagu arusaamatu võrgustik, mille niitide vahel vilistab tuul. Sild on metallist, tugev, see ulub ja laulab tormide laule.

Koos tuulega on kuulda ka imelikku idamaist sõdurilaulu.

Läbi silla metalli on kauguses näha mingid tumedad liikuvad täpid.

Silla konstruktsioonidele on kleebitud plakateid, kuulutusi, ajalehti – need kuulutavad võitu, õhutavad mitte halastama, tapma, hoiatavad, et peab olema sõjalise juhtkonna luba.

Ühe plakati rebenenud serv laperdab tuules. Igatsev laul valjeneb.

Sillal on kaks valvesõdurit: laulev asiaat ja venelane. Venelane üritab süüdata isekeeratud pläru, aga tuul kustutab tikud, ta on tige. Teda ärritab ka pilusilma laul.

Teisel kaldal liikuvad tumedad täpid jõuavad lähemale: need on saksa lapsed, kes üritavad jäätunud Nemunast ületada. Neid on kuskil seitse…

Venelase kannatus katkeb:

Bljad, pea lõuad, tsurka.

Asiaat naeratab hetkeks, jääb mõneks ajaks vait ja ütleb vaikselt: tsurka, tsurka, ise oled sa tsurka.

Tuul viliseb, aga kodumaa on kaugel, suits rebeneb, tikk murdub kalestunud käes.

Asiaat hakkab naerma:

Hei, Ivan…

Ma pole Ivan, olen Jevgeni, Ženja olen.

Vaata, Ivan, saksa põnn jooksma…

Saksa lapsed jooksevad mööda jääd nagu põldpüüd, mõned väiksemad jäävad pisut maha.

Vene sõdur karjub: „Seis, tagasi, seis, kuulata käsku, seis, fašistlikud sead,“ aga sild on kõrge, tuul kannab valvuri hääle minema, lapsed jooksevad edasi, nad näevad sillal kõõluvat inimest, ainult et ei saa sõduri kõnest aru.

Hei, Ivan…

Ma pole Ivan, tsurka…

Nad kusevad su peale, Ivan…

Maha löön su…

Rahune maha, lollike…

Venelane võtab granaadi, tõmbab rõnga ära ja saadab lastesalga poole teele. Mõlemad sõdurid kükitavad maha, poevad juhuslike kildude eest peitu, kõlab võimas plahvatus.

Plahvatuse hämu hajub:

plahvatusest tekkinud jääaugus sipleb laps, üritab välja pääseda, on külm, veest tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.

Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.

Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.

Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.

Asiaat tõstab püssi, sihib ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.

Jooksjale pihta saamata vangutab asiaat pead.

Jääaugus sipleb viimast jõudu kokku võttes laps.

Vene sõdur sülitab ja vaatab väikest, allpool jões vaevalt liigutavat poisikest.

Lapse pea vajub vee alla, veel hoiab jääservast käsi, lõpuks kaob ka see jää ja vee suppi.

Vene sõduril õnnestub lõpuks suits süüdata.

Tuul ulub.

Jälle kostub kurb, ürgne laul.

Läheneb öö. Talvel tuleb ta nii kiiresti. Evale tundub, nagu oleks juba mitu kuud ainult öö ja öö. Ja talv. Lõputu talv, lõputud lumehanged, pakane, hämarus, külm, tuul, lõputu nälg. Külm tungib läbi ta riiete otse südamesse, luude ja ajuni välja. Eval hakkab pea jälle ringi käima – see on näljast, ta pole ammu midagi söönud. Kui ka tekib mingi palake – annab kõik lastele. Maailm kõigub, hetkeks ujub silme ees pimedus, kuid tema iialgi alistumatu sõbratar Marta haarab tal küünarnukist: püsi püsti, ütleb ta, püsi püsti, Eva, hoia lapsi meeles. Evale ei pea seda meenutama, ainult lastest ta mõtlebki – Monikast, Renatest, hellikust Helmutist, kes on nii õrn, ent nõrk, haiglane laps, hoopis teistsugune kui Heinz. Kus ta praegu on, mu Heinz, mu poiss, ta sõitis rongiga Leetu ja teda pole juba peaaegu nädal – kas ta on elus, kas ta on terve, mida ta sööb, kas tal on koht, kus peavarju saada.

Inimesed seisavad liikumatult, tuulest ja külmast kühmus, pressivad üksteisele lähemale nagu lambad – tumedad siluetid aina tumenevas õhtusinas, hääbuva päeva pihtide vahel. Eva toetub Marta vastu, tal on hea tunda, et keegi tema kõrval on tugevam ja vastupidavam – Marta teab alati väljapääsu mis tahes olukorrast. Eva mõtleb, et pole kordagi näinud sõbratari nutmas. Isegi praegu, kui kõik päevad on üks suur, lõputu päev täis kaotusi, üks suur avatud haud. Ei, Marta ei nutnud kunagi, ta usub elusse, ta on ka praegu tugi ja varjupaik kõike kartva, kergelt ehmuva Eva jaoks – oh Marta, Marta, kui hea, et sa oled kõrval, kui hea, et oled lähedal, ma ei saa sulle seda öelda, seda pole võimalik sõnadesse panna. Kui praegu kaoks ka Marta, kaotaks maailm igasugused koordinaadid, kuigi juba praegu on ta rohkem vormitu mass kui maailm, tundub Evale.

Lõpuks ilmuvad sõdurid – kaks noorukit, küllap kaheksateistaastased, kuid karmid –, tõsiselt pingutades veavad nad suurt toidujäätmete katelt: kõige rohkem on seal kartulikoori, nii pikisilmi oodatud koori. Inimesed – vanurid, lapsed, naised, nende hulgas ka Eva ja Marta – ärkavad otsekui uuesti ellu, silmad löövad särama, kõik lähenevad, kõik on nälginud, ootamisest väsinud, külmunud, mingitesse räbalatesse mässitud, kõik tulevad lähemale, aga nad teavad, et tuleb oodata käsklust, tuleb oodata luba. Sõdurpoisid hõikavad midagi vene keeles, aga Eva ei oska seda keelt, ta teab vaid aitäh ja head aega, nüüd õppis veel ütlema leib ja kartulid. Aga sõdurpoisid ei ütle leib ega ütle aitäh, nad karjuvad, kus te ronite, värdjad, kus te ronite, fašistid, kaduge minema, saate vastu vahtimist, ärge ronige selga, ärge ronige selga. Kuigi keegi ei ronigi selga, kõik roomavad vaid tahtmatult lähemale, igaüks on valmis haarama oma osa, aga see osa on täpselt selline, millise suudad krabada. Eva läheneb koos teistega sõduritele ja katlale täis söögijäätmeid ja koori. Hetkeks näib, et ruum kõverdub, inimeste käed ja näod kaotavad piirjooned, kõik valgub laiali ja tõmbub siis kokku, kõik venib imelikult nagu aegluubis. Sõdurid valavad katla sisu otse maha, otse siia, sõdurisöökla tagahoovi, varem oli siin kõrts, aga nüüd söökla. Täna viskavad nad palju ära, niimoodi ei vea mitte iga kord, eriti veel õhtul.

Sõdurpoiss käratab saksa keeli, mõnitades, palun, laske hea maitsta, härrased fašistid. Saksa keeles ütleb ta ainult palun, kõik muu ütleb vene keeles, aga ükskõik mida ta ka ei ütleks, neile nälginud, näljastele ja külmunud inimestele see enam ei loe. Nad sööstavad koorte juurde, haaravad söögijäänuste järele ja topivad neid kaasavõetud riidest kottidesse, mingi vanaeit hakkab kriiskama, see on minu, see on minu, mina tahan ka elada, ta kukub, keegi komistab, astub ta käe peale, eit karjub. Eva satub segadusse, peatub hetkeks, ehk pooleks sekundiks, sest äkki näeb kõrvalt end nagu ussikest jäänustes tuhnimas, kuid selle pildi pühib kohe ära Marta hääl: hoia lapsi meeles. Aga vahest pole see üldse Marta, vahest on see ta ise – Eva, vahest ütleb seda tema enda hääl, hoia lapsi meeles, tema sisemine, ema hääl. Otsekui kiskja krabab, rebib, tirib ja topib ta riidekotti jäätunud kartulikoori. Küllap ka nutab. Aga ehk on need vaid mõned külmast ja tuulest välja pressitud maitsetud pisarad?

No on ikka sead, igasuguse inimlikkuse täielikult minetanud, ütleb sõdur vene keeles, kopsab siis naisterahva suitsupitsi hoone nurga vastu ja raputab sellest välja tubakajäänused.