Читать книгу Minu nimi on Maryte - Alvydas Slepikas - Страница 4

Tuiskab. Tuisk lennutab lund, puistab silma. Eva ja Marta kiirustavad, aga minna on raske, nende ettepoole kumerasse vajunud siluetid vajuvad aina enam saabuvasse öösse. Lõpuks ometi endine meierei, selle järel kraasimiskoja õu, hoone nurk on suurtüki tabamusest varemetes. Hoone sisemus on avatud nagu tapetud looma külg, aga sees on vaid lõputu pimedus. Evat hirmutavad need elutud hooned, talle viirastuvad ikka mingid varjud, mis jälitavad teda ja Martat. Hetkega tekib higi, kuigi külm torkab ikka ihust läbi. Muidu nii tuttav kodulinn paistab nüüd selles tuisus võõras, õudne, tappev.

Kuskilt kostub lask. Seejärel teine. Naised kiirendavad veel sammu, läbi tuisu ulgumise ja lumekeeriste kandub kaugusest lainetena vene karmoška hääl. Kuigi võõras, rahustab see siiski, sest on nii uskumatu, justkui teisest maailmast. Evale isegi tundub, et ta ise, tema alateadvus loob seda mažoorset muusikat, lihtsat ürgset meloodiat. Eva surub sõdurite söökla juurest rabatud kartulikoored enda vastu. Kodus ootavad lapsed, näljased, tema elust kallimad lapsed. Ta tahaks hundi kombel ulguda, tahaks lõigata enese keha ja toita neid nälginud, mitte milleski süüdi olevaid, kuid ometi kannatavaid, oma nõnda jumalast karistatud lapsi. Ta kannab koju vene sõdurite äravisatud jääke, aga tema meheõde Lotta kuivatab metallist matkaahjul kartulikoored ära, hiljem jahvatab need vanas kohviveskis ja küpsetab saadud jahust pätsikesed. Eva ei tea, kuidas jääda ellu ilma Lottata. Ilma Lotta ja Martata.

Eva ja Marta kiirustavad koju, nad on kookus külmast ja hirmust, et keegi neid ei kõnetaks. Lumekeeristest ilmuvad hetketi valguselaigud, autod, sõdurid, mingid siluetid, keegi naerab, kuskil kajavad lasud. Nüüd üritavad nad läbi lipsata nokastanud vene sõdurite rühmast, neile hüütakse midagi, aga naised teevad näo, et ei kuule. Oluline on mitte seisma jääda, mitte ringi pöörata, rahulikult mööda minna. Eva astub edasi ning igal sammul lausub silphaaval palvet, mille Jeesus inimestele õpetas: Meie isa, kes sa oled taevas, sinu tahtmine sündigu… Ta ei olnud mitte kunagi usklik, pigem vabamõtleja, kuid nüüd aina kordab ja kordab seda palvet, mille on ka lastele selgeks õpetanud, talle tundub, et see palve aitab, et pühad, Jumala huultest puudutatud sõnad päästavad. Marta naerab ta üle – sinust on saanud vagatseja. Eva ei vihasta Marta peale, tema peale ei saa vihastada – ei saa vihastada selle ilusa, rühika, mis tahes hädades murdumatu naise peale, ei saa vihastada –, sest eks kuule ju nüüdki vahel harva seda tema erilist, nii nakatavat naeru. Raske uskuda, et Marta naerab isegi praegu. Küll harva. Võib-olla tahtes teistel meeleolu tõsta.

Äkki haarab keegi Eval käest, eided, eided, naerab ja karjub purjus sõdur, tema silmad on nagu hullumeelsel. Eva karjatab ehmunult, lükkab sõdurit, aga see on kõvasti külge klammerdunud, mõlemad kukuvad maha, Eva tunneb sõduri suust levivat piiritusehaisu, ta lükkab, lööb, tõuseb, sõdur on ta varrukasse klammerdunud, aga Marta aitab, rebib mehe Eva küljest lahti. Aga ümber nende on kogunenud juba rohkem naervaid, mõnitavaid suid, sõdurid viskuvad lähemale, nad ilmuvad välja otse lumekeerisest. Kõik karjuvad midagi, naeravad, õrritavad üksteist, kuuldub ka saksakeelne fraas: prouad, ärge kartke, me oleme väga õrnad. Seejärel naer.

Marta pääseb veel ühest ründajast, Eval haarab keegi jalast, üks ründaja kukub, kuid ka kukkudes ihkab naist.

Lõpuks õnnestub mõlemal põgenema saada, nad jooksevad, kuidas aga suudavad, aga ründajad ei kavatsegi nii lihtsalt alla anda, nad järgnevad, keegi tulistab õhku. Eva surub vastu rinda lastele varutud toitu, ta ei anna mitte mingi hinna eest oma saaki käest. Naised pööravad teelt ära, nad sukelduvad hoonetevahelisse pimedusse, nad tunnevad siin kõike või vähemalt varem tundsid igat jalatäit maad sellest väikelinnast. Nüüd kooli taha, seejärel läbi mahapõlenud politseimaja, läbi selle varemete, läbi hoovide, läbi aedade. Praegu on kõige tähtsam ründajad maha raputada, nad tuisus eksitada, muidu tulevad koduni järele, neid ei peata lihtne puukuuri riiv, leidis ju Eva pere ulualuse puukuuris, seal, kuhu ajasid nad uued sisserändajad – mürsušokis sõjaväelane ja tema naine. Puukuur on nüüd nende kodu.

Eval pole enam jõudu joosta, ta liibub hoone seina vastu, kükitab, surub end nurka ja ootab. Kus on Marta? Kuhu kadus Marta, tundus, et nad jooksid koos, tundus, et koos hakkasid vastu, kaklesid purjus ründajatega, aga kus ta nüüd on? Korraga kuuleb Eva hüüdeid, paari lasku. Kõigevägevam, kaitse mind ja mu sõbratari Martat, kaitse tema peret, tema lapsi ja minu lapsi, vii meid ära sellest surmakõrbest, anna meile tagasi elu.

Eva tõuseb, üritab astuda, aga jääb mingi oksa taha kinni.

Ei, see pole oks, see on käsi.

See on külmunud laip, neid on nüüd teede ääres nii palju, et räägitakse, et hundid on harjunud inimliha sööma. Aga kus nüüd neid hunte on, kui inimesed ümberringi on hundid…

Äkki mõistab Eva, et teda isegi ei ehmata see surnukeha, ta ainult imestab.

Naine kuulatab veel ööd ja tuult, veendub, et läheduses pole kedagi, ja liigub kodu poole. Tema siluett kaob öösse.

Aga laip jääbki sedasi ettesirutatud, paluva käega.

Temal pole enam külm.