Читать книгу Kuninganna jõulupidustused - Amanda McCabe - Страница 5

Richmondi palee, 1576

„Sina pead siia jääma, Alys. Ära mine kuhugi. Kas said aru?“

Leedi Alys Drury vaatas isale osa. Tavaliselt oli isa temaga alati hell ja naeratav, aga täna oli ta nägu karm. Õigupoolest Alys ei saanud aru. Kaheksa-aastane tüdruk polnud isa kunagi nii tõsisena näinud. Alati naerva ja tormaka mehe puhul, kes oli aldis tütart sülle haarama ja teda õhus ringi keerutama, oli see ennenägematu. Sestpeale, kui nad siia imelikku kohta – kuningalossi – jõudsid, olid isa ja ema olnud vaiksed.

Pärast päevi kestnud laevareisi ja tunde ema juures sadulas rappumist olid nad siia jõudnud. Alys ei saanud toimuvast aru, aga teadis, et talle ei meeldi kõrgete tornide ja paljude akendega palee, mis tundus varjavat sadu silmapaare, mis kõik teda jälgisid.

„Jah, isa, sain aru,“ vastas ta. „Kas saame varsti koju?“

Isa naeratas sunnitult. „Kui jumal tahab, mu väike liblikas.“ Ta suudles põgusalt tütre laupa, pööras ringi ja kiirustas kivitrepist üles. Isa kadus ukse taha, mida valvasid säravate kuldkaunistustega rohelisest sametist riietes mõõkadega mehed. Alys jäi üksi päikeselisse veidrasse aeda.

Alys pööras end aeglaselt ringiratast ja vaatas kummalist ümbrust. Kõrgete hekkidega ümbritsetud salakambrite ning täpsete ruudukujuliste maitsetaime- ja lillepeenardega aed meenutas haldjamaad, millest tüdruku hoidja armastas vesta.

Aed polnud ainus veidrus sel päeval. Alysi jaoks olid uudsed ka tema musta-kollakaspruunikirju jäik atlasskleit, mis krabises iga liigutuse juures, ja halokujuline soeng, millesse tema pikad tumedad juuksed olid sätitud.

Tüdruk lõi uude musta nahkkinga kängitsetud jalaga kruusakivi. Ta tahtis väga koju, kus ta sai vabalt ringi joosta ning kus vanemad ei sosistanud vihaselt ega ümisenud murelikult.

Alys ajas pea kuklasse ja vaatas pilvises taevas lendavat linnuparve. Kuigi taevas oli pilvine ja sompus, oli ilm soe ning kodus võinuks ta puu otsa ronida või kaldakaljude ääres joosta. Kuidas ta küll kõike seda taga igatses!

Alysi tähelepanu paelus naerulagin. Tüdruk pööras end ringi ja nägi korrastatud aia taga aasal ringi jooksvate temast veidi vanemate poiste salka. Poisid olid ainult särgi ja põlvpükste väel ning tagusid suurt pruuni nahkpalli.

Tüdruk igatses nende juurde minna, et mängu lähemalt näha. See ei sarnanenud ühegi varem nähtuga. Alys vaatas ukse poole, mille taha isa oli kadunud, aga too polnud tagasi tulnud. Mis sellest ikka juhtub, kui ta veidikeseks ajaks ära käib?

Alys kergitas seelikusaba ja nihkus mänguväljakule lähemale, pilk pallil, mida poisid tagusid. Perekonna ainsa lapsena polnud tüdrukul õdesid-vendi, kellega mängida, ja teiste laste mäng võlus teda.

Teistest pikema poisi väljakasvanud tumedad juuksed hüplesid joostes laubal. Ta liikus teistest vabamalt ja nõtkemalt. Alys oli temast nii võlutud, et ei märganud tema poole lendavat palli. Pall tabas Alysi laupa, lõi tema uue soengu viltu ja sundis teda paar sammu tagasi astuma. Hetkeks läks tüdruk ehmatusest üle kere külmaks ja siis tuli mühinal valu. Pisarsilmi haaras ta valusalt tuikavast peast kinni.

„Vaata ometi, kuhu sa lähed!“ hüüdis üks poistest. Ta oli kõhn, tedretähniline ja kõige pikemast poisist tunduvalt lühem. Ta rabas palli tagasi ja tõukas Alyst. „Siin pole rumalate tüdrukute koht. Kasi tagasi oma nõelatöö juurde!“

Alys nägi vaeva, et valutava lauba ja poisi julmade sõnade peale mitte nutma puhkeda. „Ma pole mingi rumal tüdruk! Igavene… Igavene okassiga!“

„Kelleks sa mind nimetasid, plika?“ Poiss astus ähvardavalt Alysile lähemale.

„Aitab!“ Pikk poiss tuli nende juurde ja tõmbas Alysi võimaliku ründaja tagasi. Ta tõukas vaenuliku poisi kõrvale ja pöördus hella naeratusega tüdruku poole. Alys märkas, et poisil on ennenägematud heledad mererohelised silmad. „Ise oled süüdi, George. Ära ole ebaviisakas. Vabanda daami ees.“

„Daami?“ norsatas George. „Ilmselgelt pole ta rohkem daam kui sina tõeline džentelmen, Huntley. Sellise joodikust isa puhul…“

Pikk poiss sai nende sõnade peale ilmselgelt vihaseks, tema kõrged selgepiirilised põsesarnad hakkasid õhetama. Ta tõmbas käed rusikasse ning… astus sammu tagasi, lõdvestas käed ja naeratas. Alys jälgis teda lummatult ja peaaegu unustas valu.

„Tundub, et hoopis sina said löögi pähe, George,“ ütles Huntley. „Ilmselgelt oled arust ära. Nüüd palu vabandust.“

„Ei, ma ei…“ George ahmis õhku, kui Huntley haaras tal käsivarrest, kiirelt nagu ründav madu. See näis täiesti sundimatu liigutusena, aga George kahvatas. „Palun vabadust, mileedi.“

„Juba parem.“ Huntley tõukas riiukuke eemale ja pööras talle pilku heitmata selja. Ta tuli Alysi juurde ja sirutas tüdrukule käe.

Poiss naeratas hellalt ja Alysil hakkas pea kergelt ringi käima.

„Mileedi,“ ütles ta. „Las ma saadan teid paleesse tagasi.“

„T-tänan,“ sosistas tüdruk. Ta võttis Huntleyl käe alt kinni nagu täiskasvanud daam ja jalutas poisi seltsis tagasi paleetrepi juurde.

„Kas saite väga haiget?“ küsis Huntley hellalt.

Alys taipas äkki, et ta pea ikka veel valutab. Huntleyt jälgides oli ta peaaegu kõik muu unustanud. „Ainult kerge peavalu. Emal on arstipaunas ravimtaimi, mis selle vastu aitavad.“

„Kus teie ema on? Viin teid tema juurde.“

Alys raputas pead. Ema oli halba enesetunnet kurtes võõrastemajja jäänud, niisiis oli Alys tulnud ainult isaga. Tüdrukul polnud aimugi, kuidas võõrastemajja tagasi minna. „Ta on külas. Mu isa…“

„Kas ta tuli kuninganna jutule?“

„Kuninganna? Kui see on kuninganna kodu, pole ime, et palee on nii suursugune. Aga miks läks isa kuninganna juurde? Alys oli suuremas segaduses kui kunagi varem. „Ma polnuks tohtinud enne tema naasmist trepi juurest ära minna. Sellest tuleb suur pahandus!“

„Ei, jään teie juurde, mileedi, ning selgitan juhtunut teie isale, kui ta tagasi tuleb.“

Alys vaatas poisile kahtlevalt otsa. „Kindlasti on teil tähtsamatki teha.“

Poisi naeratus venis laiemaks. „Ausõna, sellest pole miski tähtsam.“

Huntley saatis Alysi trepimademele, kuhu isa oli ta ootama jätnud, ja aitas tüdruku istuma. Poiss istus tema kõrvale ja katsus ettevaatlikult ta laupa. „Kardan, et see läheb siniseks. Loodetavasti on teie emal midagi muhu vastu.“

Huntley naeratas, ta kenad rohelised silmad läksid kissi. „See on nagu lahingumedal. Teil veab, et teil on hoolitsev ema.“

„Kas teie ema ei anna teile rohtu, kui haigeks jääte?“ küsis Alys, mõeldes kõigile ravimtaimedele ja salvidele, mis alandasid palavikku ja leevendasid valu sama tõhusalt kui ema jahe paitus, mis pühkis tütre tusatuju minema.

Poiss vaatas mujale. „Minu ema on ammu surnud.“

„Oh kui kahju!“ hüüatas Alys, südamest ematule poisile kaasa tundes. „Aga kas teil isa on? Vendi-õdesid?“ Tüdrukule meenus George’i õel märkus Huntley joodikust isa kohta ja ta soovis, et oleks suu kinni hoidnud.

„Ma näen isa harva. Ristiisa korraldab mu haridust. Vendi-õdesid mul pole. Aga teil?“

„Minul ka mitte. Soovin, et oleks. Mõnikord on kodus väga vaikne.“

„Kas te sellepärast jälgisitegi mängu?“

„Jah. See tundus olevat väga lõbus. Mis mäng see on?“

„Kas te pole kunagi jalgpalli mänginud?“

„Ma pole sellest kuulnudki. Olen näinud tennist, aga teiste pallimängude kohta tean väga vähe.“

„Jalgpall on kõige vahvam! Alustate nii…“ Huntley hüppas püsti ning jooksis Alysile väravaid ja penalteid selgitades edasi-tagasi. Võidust rääkides heitis ta käed pea kohale.

Tüdruk läks poisi vaimustusega kaasa, plaksutas ja naeris. Huntley kummardas.

„See on imetore,“ ütles Alys. „Soovin, et kodus oleks keegi, kellega saaksin selliseid mänge mängida.“

„Mida te kodus mängite?“ küsis poiss. Ta viskas tüdrukule palli. Alys püüdis selle vaistlikult kinni ja viskas tagasi.

„Enamasti loen või jalutan. Mängin nukuga ja mõnikord räägin temaga. Kardetavasti pole palju tegevusi, mida saaks üksi teha.“

„Saan aru. Enne kooliminekut olin sageli üksi.“ Huntley nägu oli mõtlik, justkui viibiks ta mõtetes mujal. Alys põles uudishimust. Ta tahtnuks poisi ja tema elu kohta rohkem teada.

„Alys! Mida sa teed?“ kuulis tüdruk isa hüüet.

Tüdruk pööras ringi ning nägi lähemale tõttavat ja ähvardavalt kulmu kortsutavat isa. „Papa! Palun andeks, ma ainult …“

„Kardetavasti sattus teie tütar väikesesse sekeldusse, milord,“ ütles Alysi uus sõber ja astus tema kõrvale. Tüdruk tundis end tema kõrval kindlamalt. „Ma nägin seda pealt ja …“

„Ta tuli mulle vapralt appi,“ ütles Alys.

Isa nägu selgines. „Kas tõesti? Tubli noormees. Olen sulle palju tänu võlgu.“

„Teie tütar on ehtne daam, milord,“ ütles Huntley. „Oli rõõm temaga tuttavaks saada.“

Isa leebus veelgi ja sirutas käe rahakoti järgi, et Huntleyle münt anda. Poiss raputas pead ja isa sõnas: „Tänan veel kord. Kena päeva, noormees, ja edu sulle.“ Isa võttis tütre sülle ja hakkas suurjoonelise palee juurest eemalduma.

Tüdruk heitis üle tema õla viimase pilgu sõbrale. Poiss naeratas ja lehvitas. Alys lehvitas vastu, kuni poiss silmist kadus. Ta mõtles, et ei unusta oma uut sõpra ja kangelaslikku päästjat kunagi.