Читать книгу Kuninganna jõulupidustused - Amanda McCabe - Страница 6

Dunboytoni kindlus, Galway, Iirimaa, 1578

„Ja see, niña querida? Mis see on? Mida see teeb?“

Leedi Alys Drury oli kümne ja poole aastane ja temalt oodati majapidamise õppimist. Tüdruk kummardus kandiku kohale, mida ema tema ees hoidis, pani silmad kinni ja nuusutas. Hoolimata Dunboytoni pakse kivimüüre piitsutavast kõledast tuulest hoovas kuivatatud ürdist roheluse ja päikesepaiste lõhna. Alys haistis lilli, puid ja ristikheina – kõike, mida ta suve juures armastas.

Aga suvest enam armastas tüdruk ema ja moonakambris koosveedetud päevi. Pikas kitsas ruumis rippusid ravimtaimede kimbud ning riiulitel olid reas õlipudelid ja salvitopsid. Siin oli alati soe ja valge ning õhus heljusid imepärased lõhnad. See oli pühapaik, kuhu peita end isa ja tema meeste pärusmaaks olevate koridoride lakkamatu kära ja pideva sagina eest.

Moonakambris oli Alys emaga kahekesi. Kümme aastat, niikaua kui tüdruk mäletas, oli see olnud tema lemmikpaik. Ta ei suutnud midagi paremat ette kujutada.

Tüdruk pani laubale libisenud lahtipääsenud pruuni juuksesalgu kõrva taha ja nuusutas uuesti. Lisaks taimelõhnale haistis ta veel midagi. Kas see oli magusa veini lõhn?

„Querida?“ ärgitas ema.

Alys tegi silmad lahti ja vaatas emale otsa. Elena Drury naeratas ja ta tumedate silmade nurkadesse tekkisid kanavarbad. Nagu ikka, oli emal seljas täiuslikult istuv ja elegantne hispaaniapärane must-valge riietus, mis meenutas emale kodumaad, kuid tema helges naeratuses polnud midagi sünget või karmi.

„Kas see on… sidrunmeliss, mi madre?“ küsis tüdruk.

„Väga hea, Alys“ hüüatas ema ja plaksutas käsi. „Si, see on melissa officinalis. Suurepärane abiline nukrusega võitlemiseks, kui talv venib liiga pikale.“

Alys kihistas. „Aga ilm on alati hall, madre!“ Pärast toda päeva kuninganna õukonnas, millest talle olid jäänud päikselised mälestused, tundusid tüdrukule kõik päevad hallid. Mõnikord oli ta kindel, et nägi kõike seda unes, eriti toda nägusat poissi. Tegelikkus oli ainult siin ja praegu.

Ema naeris ja puistas ettevaatlikult sidrunmelissi puru keevasse vette. „Ainult siin, Galways. Mõnes paigas on kogu aeg soe ja päikesepaisteline.“

„Kas nagu sinu sünnikodus?“ Alys oli ema pajatusi palju kordi kuulnud, aga igatses alati taas kuulda jutustusi ema sünnikoha Granada valgetest müüridest, punastest viilkatustest, soojast meretuulest, kitarrimängust ja laulust.

Elena naeratas nukralt. „Nii nagu minu sünnikohas Granadas. Maailmas pole teist sellist paika, querida.“

Alys vaatas moonakambri kitsast aknast välja. Vihm oli üle läinud jäiteks. Vastu vana aknaklaasi peksid jäänõelad, saatjaks tuule leinaline ulumine. „Miks su ema sellisest kohast ära tuli?“

„Ta armastas minu isa ja järgnes talle Inglismaale, kui isa pidi töö pärast siia tulema. Tema koht oli mehe kõrval.“

„Kas nii, nagu sinu koht on isa kõrval?“

„Muidugi. Naine peab olema abikaasale hea kaaslane. Selles elus on see naise kohus.“

„Sest sa armastad teda.“ See oli veel üks lugu, mida Alys oli sageli kuulnud. Lugu sellest, kuidas isa oli banketil kohtunud emaga – maailma kauneima naisega – ja abiellus temaga oma perekonna soovide kiuste. Alys teadis, et vanemad pole kunagi kahetsenud, et valisid ühise elutee. Ta oli sageli peale sattunud, kui isa ja ema salaja suudlesid, näinud neid koos naermas, pead lähestikku.

Ema naeris ja toppis Alysi vallapääsenud juuksesalgu tagasi väikese mütsi alla. „Seda ka, kuid oled veel liiga noor, et sellistele asjadele mõelda.“

„Kas mul on ka kunagi selline abikaasa nagu isa?“

Ema naeratus kustus ja ta kummardus teed segades poti kohale. Ema loor langes ettepoole ja varjas tema ilme. „Kardan, et sinu isa suguseid mehi on väga vähe ja oled kõigest kümneaastane. Sul pole veel kaua aega vaja sellele mõelda. Abiellutakse paljudel põhjustel: perekonna turvalisuse kindlustamise, raha, maa, mõnikord ka armastuse pärast. Aga luban, et kellega sa ka ei abielluks, on ta hea ja tugev mees. Sa pole Iirimaal igavesti.“

Alys oli kuulnud selliseid jutte sageli. Nende päriskodu polnud Iirimaal, isa tegi siin ainult mõnda aega kuninganna heaks tööd. Ühel päeval naasevad nad oma Inglismaa koju ja Alys läheb õukonda. Võib-olla hakkab ta isegi kuningannat teenima ning abiellub tugeva ja nägusa mehega. Aga peale Dunboytoni müüride, kaljude ja ümbritseva taltsutamatu mere oli tüdruk vähe maailma näinud. Ta oli saanud ainult põgusa pilgu heita kuninglikule õukonnale, jalgpalli taguvatele poistele ja siis oli seegi ainult mälestus.

„Nuusuta, querida, mis see on?“ küsis ema väikest pudelit Alysi poole sirutades.

Tüdruku ninna tungis kirbe, vaevutuntava sidruni alatooniga rohulõhn. „Majoraan!“

„Täpselt. Sobib sinu isa tänaõhtuse veini maitsestamiseks ja tema kõhuhädade leevendamiseks.“

„Kas isa on haige?“

Ema näol vilksatas naeratus. „Üldsegi mitte. Olen teda ikka ja jälle hoiatanud, et ta vürtsikate lihakastmetega ei liialdaks. Ah, olgu. Tule siia, niña, mul on midagi sinu jaoks.“

Alys hüppas toolilt püsti ja plaksutas rõõmsalt käsi. „Kas kingitus, madre?“

„Si, ja haruldane.“ Ema võttis nikerdatud, vanadusest tumenenud ning selles aastate jooksul hoitud ravimtaimede lõhnast läbi imbunud puitlaeka. Ta tõmbas sellest välja tillukese musliini mähitud pakikese ja pani selle ettevaatlikult tütre värisevasse pihku.

Alys mähkis musliini lahti ja leidis pakikesest mõned tillukesed, täiuslikult erkkollased suhkrustatud sidrunikoore viilud. Need olid kollased nagu päikesepaiste, puiste nagu lumehelbed. „Sidrunisukaad!“

See oli tüdruku lemmikmaius. See maises nagu päikesepaiste, millest ta alati puudust tundis. Alys ei suutnud kiusatusele vastu panna, pistis ühe tüki suhu ja lasi sel sulada magusaks kleepuvaks massiks.

Ema naeris. „Kallis tütreke, alati nii kärsitu. Seekord õnnestus mu vennal Hispaaniast väga vähe saata.“ Ta ohkas ja valas melissitee välja. „Ilm hoiab paljud laevad eemal.“

Alys vaatas taas jäätunud aknast välja. Tõsi mis tõsi, viimasel ajal oli sadamas olnud vähe laevu. Tavaliselt oli seal palju Hispaaniast ja Madalmaadest tulnud aluseid, mis tõid sealt haruldasi luksusesemeid ja emale uudiseid kodumaalt.

Äkki oli moonakambrisse viival keerdtrepil kuulda raskeid samme. Uks läks lahti ja lävel seisis Alysi isa, söör William Drury. Ta oli pikk laiaõlgne mees, moodsalt lühikeseks pöetud helepruunide juuste ja lühikese habemega. Aga viimasel ajal oli isa habemesse tekkinud rohkem halle karvu, selg kühmu vajunud. Alysile meenus, et ema oli öelnud, et isa vaevavad kõhuhädad.

Aga nagu alati, naeratas isa neid nähes laialt ja säravalt.

„Isa!“ hüüdis Alys, hüppas püsti ja jooksis tema juurde. Isa kallistas teda tugevalt nagu ikka, aga tüdruk tajus, et ta pole mõtetega tütre juures, vaid kuskil kaugel eemal.

Alys tõmbus isast eemale ja vaatas talle otsa. Isa oli pikk, temast palju pikem ja tüdruk pidi pea kuklasse ajama. Isa naeratas talle, aga ta silmad olid kurvad. Tal oli midagi käes, aga see jäi pooleldi selja taha peitu.

„William,“ kuulis tüdruk ema häält. Järgnes vaikne siidisahin ja Alys tundis õlal ema kätt. „Kas kiri…“

„Jah, Elena,“ ütles isa väsinult. „See on Londonist.“

„Alys,“ lausus ema leebelt. „Mis oleks, kui lippaksid kööki vaatama, kas õhtusöök on varsti valmis? Anna see kokale hautise jaoks.“

Ema surus kotikese peterselli ja rosmariiniga Alysi pihku ning tõukas teda ukse poole.

Enne ukse sulgumist vaatas tüdruk segaduses tagasi. Isa läks akna alla, pigistades midagi käes ja põrnitses märga aknaklaasi. Ema läks mehe juurde ja nõjatus tema õla vastu. Alys söandas ust ainult tolli jagu irvakil hoida ja viivitas lahkumisega. Ta tahtis teada, mis toimub. Vanemad ei räägiks talle sellest iial.

„Kas õukonnas pole ikka veel kohta?“ kuulis tüdruk ema küsimas. Elena hääl oli endiselt leebe ja lahke, kuid Alysile tundus, et ema hakkab nutma.

„Ei, veel mitte, vähemalt nii onu mulle kirjutab. Mind vajatakse veel mõnda aega siin, eriti hiljutisi rahutusi arvestades. Siin! Selles jumalast hüljatud paigas, kus ma ei saa midagi teha!“ Isa lõi äkki rusikaga lauale, nii et pudelid klirisesid.¹

„Kõik minu pärast,“ sosistas ema. „Madre de Dios, kui mind – meid – poleks, oleksid sulle õigusega kuuluvas kohas.“

„Elena, sina ja Alys olete minu jaoks kõik. Oleksid kuningliku õukonna ehe, kaunistaksid ükskõik millist kohta, kus sa ka ei viibiks. Need narrid ei näe seda.“

„Sest olen Lorca-Ramirez. Sa poleks pidanud minuga abielluma, mi corazón. Ma ei toonud sulle midagi kaasa. Kui sul oleks korralik inglannast naine… Kui oleksin surnud…“

„Jäta, Elena, sa ei tohi kunagi nii rääkida. Oled minu jaoks kõik. Olen parema meelega siin maailma lõpus sinu ja Alysiga kui kuningas Londoni palees.“

Uksepraost piiluv Alys nägi, kuidas isa haaras ema tugevasse embusse. Ema nuuksus tema õla vastas. Teades, et naine teda ei näe, oli isa näol tormine ja raevukas ilme.

Alys hiilis kikivarvul moonakambri trepist alla, ettevaatlikult, et mitte häält teha. Tal oli külm ja hirm. Isa polnud peaaegu kunagi vihane, aga tolles hetkes, isa ilmes, ema rõhuvas kurbuses oli midagi, mis tekitas tüdrukus tahtmise ära joosta.

Alys astus toimekasse kööki, ruttas mööda tule ääres mõõku puhastavatest sõduritest ning pottide-pannidega askeldavatest teenijatest ning seadis sammud koka poole, et talle maitsetaimed üle anda. London. Mis iganes isa vihastas, oli see Londonis. Loomulikult tüdruk teadis, et London asub kaugel üle mere Inglismaal. Seal on nende päriskodu, või nii isa mõnikord rääkis, aga Alysil oli seda raske ette kujutada. Kui isa näitas tütrele joonistusi kirikutest, sildadest ja paleedest, oli ta hämmastunud, et nii palju inimesi elab nii suurejoonelistes oludes. Tüdrukule kõige suurem teadaolev palee asus Galways. Kui Alys käis seal emaga turul, ütles isa, et London on nii suur nagu kakskümmend Galwayd.

Londonis elas ka kuninganna Elizabeth, kes oli kuulus, särav ja ilus ning hoidis kogu Inglismaad oma sõrmustatud käe kaitse all. Kas kuninganna tegi isa vihaseks? Kas tema kurvastas ema?

See tegi viha ja Alysi käed läksid rusikasse. Kuidas julges kuninganna – või ükskõik kes teine – teha tema vanematele liiga? See polnud õiglane. Alys ei hoolinud sellest, kus ta elab, kas Galways või Londonis, aga talle läks sügavalt korda, kui isal keelati elamast talle õigusega kuuluvas kohas.

„Mida see peaks tähendama, mileedi Alys? Miks nii vihane?“ küsis kokk. „Kas haldjad varastasid teie suhkru ja jätsid soola asemele?“

Alys naeris nokkimise peale. „Ei, tulin ainult maitsetaimi tooma. Ilmselt teeb külm ilm mul tuju pahaks.“

„Kõigi nende tulede juures pole siin kunagi külm. Mul oleks aiast veidi münti vaja. Arvan, et nägin müüri ääres mõnda rohelist taime. Kas tooksite need mulle? Veidi värsket õhku ei teeks teile paha, mileedi.“

Ülesande eest tänulik Alys noogutas, haaras mantli ja lipsas müüriga ümbritsetud köögiviljaaeda.

Väljas puhus vinge tuul, kuid Alys ei hoolinud sellest, kui ta läbi aia selle tagaosas asuvate maitsetaimepeenarde juurde sammus. Tuul tõi kaasa soolast merehõngu ja millal iganes tüdruk oli kurb või segaduses, rahustas see ta maha.

Alys ronis kivimüürile, istus ja vaatas merele. Kindluse abihooned – meierei, lihakarn ja tallid – varjasid suurema osa vaatest kaljudele, kuid tüdruk nägi kaugemal hõbehalli laineriba.

Ta mõtiskles, mis oleks, kui tema üle mere Londonisse läheks ja ajaks korda, mis iganes ta perekonda haavas. Ta räägiks kuningannaga. Võib-olla, lihtsalt võib-olla, näeks ta toda nägusat poissi jälle…

„Alys! Sa saad seal külma,“ kuulis ta isa hüüet.

Tüdruk vaatas tagasi ja nägi aiateel lähenevat isa. Isal polnud mantlit seljas ega mütsi peas, justkui ei paneks ta külma millekski. Isa tähelepanu oli jäägitult tütrel.

„Isa, kui kaugel on London?“

Isa kortsutas kulmu. „Oh, sa kuulsid pealt, eks? London on palju kaugemal, kui sina suudad lennata, mu väike liblikas.“ Isa tõstis Alysi müürilt alla, keerutas tütart ringi, nii et too kihistama hakkas ja surus ta siis oma õla vastu. „Võib-olla lähed sa ühel päeval sinna ja näed seda oma silmaga.“

„Kas ma kuningannaga ka kohtun?“

„Ainult siis, kui tal väga veab.“

„Aga mis siis, kui ta ei taha minuga kohtuda? Sest olen sinu ja ema tütar?“

Isa kallistas tütart tugevalt. „Sa ei tohi nii mõelda, Alys. Sa oled Drury. Sinu vanavanaema teenis Yorki Elizabethi, vanaema Aragoni Katherine’i. Meie suguvõsa on sajanditevanune ja ema oma veelgi vanem. Lorca-Ramirezid on hertsogisuguvõsa ja praegu pole Inglismaal ühtki hertsogit. Oleksid kõige suursugusem õuedaam.“

Alys polnud selles nii kindel. Ema ja hoidja rääkisid alatasa, et daamid ei roni müürile ega suple meres, nagu tema tegi. London – see kõlas väga põnevalt. Kui ta käitub tõelise daamina ja teenib kuningannat hästi, saavad Druryd lõpuks väljateenitud tasu.

Kui isa Alyst majja kandis, vaatas tüdruk tormist merd. Jah, ühel päeval läheb ta üle mere Inglismaale ja ta näeb sealseid imesid oma silmaga.

„See valelik lita! Ta on juba aastaid surnud ja ikka veel pillub mulle kaikaid kodarasse.“ Edward Huntley viskas savitaldriku vastu kaminasimssi, nii et klirin kaikus kogu majas. Sellele järgnes jalapingi purunemise ragin.

John Huntley kuulis teenijanna karjatust – kindel märk, et naine on majas uustulnuk. Kõik teised olid isa raevuhoogudega harjunud ja jätkasid, pea maas, pooleliolevat tegevust.

John pani isa vihahooge vaevu tähele, eriti siis, kui peitis end Huntleyburg Abbey iidvana peasöögisaali kohal väikesel pööningul. See oli koht, kust isa või keegi teine teda iial ei leia, välja arvatud ammu surnud munkade vaimud, kes paistsid olevat tema kohalolekuga leppinud. Kui John oli sunnitud koolivaheaegadel Huntleyburgi naasma, veetis ta päevad jahil ja õhtud selles kõrges peidupaigas, kus õppis ladina ja kreeka keelt ning tegi plaane selleks imeliseks päevaks, kui ta on lõpuks isast prii.

John oli nüüdseks peaaegu neljateistkümneaastane. Kindlasti tuleb see päev varsti.

Edward lõhkus taas midagi. John poleks isa märatsemist üldse kuulanud, aga hommikul oli juhtunud midagi ebatavalist – Huntleyburgi oli tulnud külaline.

Mitte ükskõik kes. Varsti pärast hommikusööki, kui isa oli just kanget klaretti rüüpama asunud, oli Johni ristiisa söör Matthew Morgan ette teatamata kohale kapanud. Niipea kui John tema saabumisest kuulis, tahtis ta kohe trepist alla joosta. Oli möödunud mitu kuud, kui ta viimati oli kuulnud isa nõost söör Matthew’st, kes elas kuninglikus õukonnas Huntleyde omast täiesti erinevat elu.

Aga miski oli Johni tagasi hoidnud. Õhkkond oli pingeline, kui teenijad ruttasid söör Matthew’ eest hoolitsema. John oli alati tajunud ümbritsevate inimeste vaevutuntavaid meeleolumuutusi ja varjatud saladusi. Saladusi, mis harva jäid talle teadmata. Isa raevutses, et John on ebaloomulik laps, et ta on oma neetud Hispaania emalt pärinud nõiaande ja üritas seda temast välja peksta. Kuni John õppis end tema eest peitma.

Täna hommikul oli õhk saladustest tiine. John tajus saladusi, mis käskisid tal oodata ja vaadata. Praegu tundus see olevat kõige parem. Lahing on edukam, kui enne seda on kogutud võimalikult palju teavet. Miks oli söör Matthew siin? Ta oli kõigest tunni siin viibinud ja juba needis isa ema mälestust.

See pidi olema Johni ema Maria-Caterina, keda Edward praegu maapõhja vandus. Kuigi ema oli juba kaksteist aastat surnud, oli ta isa jaoks ikka Hispaania hoor. John vaatas hämaras peidupaiga nurgas asuvat portreed. Siidmantilja alt naeratas talle vastu kena punakasblondide juuste ja roheliste silmadega hõbevalges jäigas atlasskleidis naine, käed süles. Tal oli sõrmes kuldsõrmus – seesama, mida John praegu väikeses sõrmes kandis.

Lõuend oli ühest nurgast rebenenud, raam Edwardi vihahoos kannatada saanud, kuid John oli ema maali päästnud ja toonud siia turvalisse kohta varjule. Ta sai ainult soovida, et saanuks ema kaitsta ka päriselus. Ema mälestuse nimel üritas ta aidata abituid, millal aga sai. Nagu too väike kena tüdruk, kes oli palliga vastu pead saanud. Mõnikord oleks John teada tahtnud, kus too on.

Hääled olid rahunenud. Ristiisa rääkis vaikselt, Edward nuuksus. John arvas, et nüüd, kui isa raev on nutuks üle läinud, on õige aeg välja ilmuda.

Ta võttis jalad enda alt välja, tõusis ja läks vanade sarikate all kummardudes pööningu teise otsa. Viimasel õppeveerandil oli ta kõvasti pikkuses juurde visanud ja vajas varsti suuremat peidupaika. Aga kui ema pühakud on armulised, on ta Huntleyburg Abbeyst varsti igaveseks läinud.

John läks söögisaali viiva redeli juurde. Tema vaarisa oli kloostri ostnud kuningas Henrylt.² Tol ajal oli olnud kõrge võlvlae, väärikate freskode, soojust hoidvate rikkalike seinavaipade ja gobeläänidega peasöögisaal helge paik, kuid kõik see oli juba aastate eest läinud. Nüüd oli siin hämar, tolmune ja lage.

Söögisaali vastasseinas kamina ees toolil kössitas isa. Tema kulunud karusnahaäärisega rüü oli veiniplekiline, pikad hallisegused juuksed ja habe sassis. Põrandal olid veripunased veiniloigud ja savikillud, kuid ükski teener polnud küllalt julge, et tulla neid koristama.

Söör Matthew seisis veidi kaugemal, käed rinnal risti, ja jälgis tundetult stseeni. Erinevalt Edwardist oli ta praegugi sale ja trimmis, seljas tumehallid kaunistusteta, kuid hästiistuvad ning kvaliteetsed peenvillast ja sametist reisirõivad. Mõõk puusal, nägi ta east hoolimata välja nii, et on valmis kasvõi kohe teele asuma ja kuninganna eest võitlema.

Mis oli sellise mehe toonud niisugusesse närusesse paika, nagu seda oli Huntleyburg?

Söör Matthew tõstis pilgu ja nägi hämaras ruumis Johni. „Ah, John, kallis poiss, siin sa oledki. Tore sind jälle näha. Kui pikaks sa oled kasvanud!“

Enne kui John vastata jõudis, vaatas isa teda häguse pilguga, nägu vihast moondunud. „Ta sõnus mind jälle ära,“ karjus ta. „Sina ja su ema olete mu elu ära rikkunud! Mind ei lasta ikka veel õukonda.“ Söör Matthew pani käe Edwardi õlale ja surus ta sundimatult, aga kindlakäeliselt toolile tagasi. „Tead väga hästi, et Maria-Caterinal pole sinu õukonda mittelubamisel mingit pistmist. Tõtt-öelda ainult tänu temale pole katus sulle juba aastate eest kaela kukkunud.“

John vaatas söögisaali iidvanu talasid, mida oli krohvikihiga lapitud. Tõsi, ema oli olnud osav perenaine, aga raha oli juba tema eluajal ammu otsas.

„Ta needis mu ära,“ vingus Edward. „Ta ütles, et siin kunagi elanud mungad nõuavad neile õigusega kuuluva paiga tagasi ja teevad mu maatasa.“

Söör Matthew heitis Johni isale põlgliku pilgu. Ta valas karahvinist veini, surus peekri Edwardile pihku ja naeratas rõõmutult, kui too selle alla kulistas.

„Meil on tähtis kõnelus pooleli, Edward,“ sõnas söör Matthew. „Maria-Caterina on ammu surnud ja sina oled tuulde heitnud kõik võimalused, mis sul kunagi olid. Kuid Johni jaoks pole veel hilja.“

„John? Mida saaks tema ära teha?“ küsis Edward pojale otsa vaatamata põlglikult.

„Õigupoolest päris palju. Kuulsin sinu õpetajatelt, et oled andekas, John, eriti keelte osas,“ ütles söör Matthew. Ta pööras Edwardile selja ja viipas Johni lähemale. „Nende arvates peaksid sa järgmisel aastal Cambridge’i minema. Kas sulle meeldib õppida?“

Johni hinges, kohas, mis tema arvates oli ammu tuimaks muutunud, liighatas miski. „Väga, milord. Ma valdan kaunis korralikult ladina, kreeka, prantsuse ja hispaania ning oskan veidi itaalia keelt.“

„Kuidas on vibu ja mõõgaga? Kui osav sa nendega oled?“

John mõtles ainsa vibunoolega tapetud hirvesokule, kes lõpetas nende lõunalaual. „Arvan, et mitte halb. Võite küsida kooli mõõgameistrilt, kellega ma igal nädalal harjutan.“

„Hm.“ Söör Matthew trummeldas sõrmedega käisele ja uuris Johni põhjalikult. „Nägus oled sa ka.“

„Ta päris selle oma neetud emalt,“ pomises Edward. „Need silmad…“

Söör Matthew kummardus Johnile lähemale. „Jah, oled tõmmu nagu hispaanlane, John.“ Ta kallas veel veini ja ulatas selle otsa vaatamata Edwardile. „Tule, John, jalutame veidi aega väljas. Pean varsti tagasi sõitma.“

John järgnes ristiisale kloostriaeda. Nagu majagi, oli see kunagi olnud suurejooneline paik, kus vulisesid purskkaevud ja lõhnasid kõikvõimalikes värvides haruldased roosid. Nüüd oli aed pruun ja surnud. Kuid John polnud enam ammu nii lootusrikas olnud. Kool andis talle ettekäände põgeneda kodust – kohast, kus elu oli vaevarikas. Kas ränk töö tasus end lõpuks ära? Milline on preemia?

„Ütlesite, et saan paljugi ära teha, milord,“ ütles John allasurutud innukusega. Ta püüdis jätta muljet, et on Cambridge’i minekuks ja selle lõpetamise järel ootavaks karjääriks piisavalt küps. Võib-olla pääseb ta isegi õukonda. „Loodan, et see on tõsi. Soovin kõigest hingest kuningannat teenida.“ Ja võib-olla ühtlasi taastada Huntleyde hea nime, kui selleks pole liiga hilja. Perekonnaau taastamisest saaks ta eluülesanne.

Söör Matthew naeratas. „Oivaline, John. Kuninganna vajab sinusuguseid andekaid ja lojaalseid mehi praegu rohkem kui kunagi enne. Kardan, et Inglismaad ootavad ees sünged ajad.“

Kas süngemad kui praegu, mil Hispaania ja Prantsusmaa nihkuvad lähemale ning Šotimaal ootab Mary kallalekargamiseks õiget hetke? „Milord?“

„Kuningannal on alati olnud palju vaenlasi, kuid nüüd muutuvad nood üha ähvardavamaks. Loodan peagi kokku kutsuda rügemendi, mida Madalmaadesse saata.“³

„Kas tõesti?“ küsis John kasvava innuga. Olla sõdur, võita lahingutes kuulsust – see oleks kindel viis Huntleyde hea nime taastamiseks. „Kas teil leiduks ka minu jaoks kohta, milord?“

Söör Matthew naeratas virilalt. „Ehk kunagi tulevikus, John. Kõigepealt pead õpingud lõpetama. Mõistusest ja keeleandest võib sulle veel suurt tulu tõusta.“

John varjas pettumust. „Kus mu koht võiks siis olla?“

„Ehk…“ Söör Matthew tundus kõhklevat. „Oled võib-olla kuulnud minu sõbrast söör Francis Walsinghamist?“⁴

Loomulikult oli John Walsinghamist kuulnud. Too oli kuninganna kõige usaldusväärsem sekretär, kes teadis palju riigisaladusi ja ohuallikaid. „Jah, ma tean teda.“

„Hiljuti päris ta minult sinu õpingute kohta. Kui Hispaaniaga peaks sõda puhkema, on tema sidemete ja sinu oskustega mehed kõrges hinnas.“

Johni peas tormlesid mõtted. Teadmine, et Walsinghami-sugune mees tegi tema kohta järelepärimisi, uhtis temast üle nagu tõusulaine ning tekitas kerget peapööritust. „Kas seepärast, et olen pooleldi hispaanlane?“

„Selle ja muidugi su mõistuse pärast. Võib-olla räägib sinu kasuks ka vaist. Märkasin seda, kui sind lapsepõlves jälgisin. Sa oskasid jälgida, sa – teadsid. See on sul praegugi olemas. Õigesti arendatud ja suunatud, võib see su veel kaugele viia.“

„Kas arvate, et Hispaania on meile ohtlik? Kas te sellepärast lähetegi Madalmaadesse?“’

„Hispaania on alati ohtlik, kallis poiss. Kes teab, mis juhtub mõne aasta pärast, kui oled oma õpingud lõpetanud. Mis oleks, kui räägiksid mulle rohkem oma õpingutest? Mida sa matemaatikas ja astronoomias oled õppinud?“

John tegi söör Matthew’ga aiale ringi peale ja lõpetas kloostri peaukse ees, kus ristiisa teener tema ratsuga juba ootas. John rääkis oma õpingutest ja esitas mõned küsimused õukonna kohta, millele söör Matthew põgusalt ka vastas.

„Õpi hoolega, John, ja ära isa pärast muretse. Tagan, et tema poolt ei sünni sulle midagi halba,“ ütles söör Matthew ja vinnas end sadulasse. „Pean nüüd minema, aga kas sa mõtled sellele, millest ma sulle rääkisin?“

„Loomulikult, milord.“ John oli üpris kindel, et ei suuda millestki muust mõelda. Ta kummardas ja söör Matthew kappas minema.

John pööras ringi ja vaatas maja. Kehvas valguses, mis varjas lappe ja pragusid, nägi Huntleyburg Abbey tavalisest parem välja. Nii väga kui John tahtis ka selle endist hiilgust ja ilu taastada, polnud tal aimugi, kuidas seda teha. Võib-olla aitavad saladused – Walsinghami ja Inglismaa omad. Aga milline ta elu siis oleks? Millise tee ta peaks valima? John ei teadnud.

Aga seda teadis ta kindlalt, et kui isa määritud Huntleyde hea nime taastamiseks tuleks tal hakata salakuulajaks, elada varjudes ja poolikult, teeb ta seda. Perekonna au taastamiseks teeb ta mida iganes, toob ükskõik kui suure ohvri. John tõotas seda endale ja oma suguvõsale. Huntleyde hea nime taastamisest saab tema eluülesanne.

1 Iirimaa oli ammustest aegadest kurikuulus nii mõnegi mehe hea maine põrmustajana. Piirkonda iseloomustas lakkamatu väiksemamahuline sõjategevus: võitlesid põliselanikud ja asunikud, iirlaste eri klannid ja isegi asunike eri rühmitused. Elizabeth I-l ei õnnestunudki Iirimaal Inglise ülemvõimu kehtestada ja lähetus sinna tähendas sageli kuninganna ebasoosingut. Tõlkija

2 Kuningas Henry VIII (1509–1547) viis Inglismaal läbi reformatsiooni ja rajas anglikaani kiriku. Kiriku- ja kloostrimaad riigistati ning oli tavaline, et kõrgaadlikud need endale häärberiks ostsid. Tõlkija

3 Elizabeth I taunis sõda ja üritas Mandri-Euroopa siseasjadesse mitte sekkuda, kartes sealsete riigipeade invasiooni Inglismaale. Kriis saabus 1584. aastal, kui mõrvati Madalmaade iseseisvuslaste juht Oranje Willem. Näis, et Parma hertsogile on mässu mahasurumiseks teed valla ja kui Felípe II on Madalmaad korrale kutsunud, keskendub ta Inglismaale. Tõlkija

4 Sir Francis Walshingam (1532–1590) oli alates 1573. aastast Elizabeth I peasekretär, kuid ajalukku on ta läinud peamiselt salateenistuse ülemana. Riigisekretäri tööülesanded polnud ametlikult kindlaks määratud, aga kuna ta haldas kogu kuninganna kirjavahetust ja määras riiginõukogu istungite päevakava, oli tal suur mõjuvõim nii sise- kui ka välispoliitikas. Tõlkija