Читать книгу Jan Vedderi naine - Amelia E. Barr - Страница 4

“Kaugel idapool paistis inimkallas

hämara, varjudest värvilisena;

nagu vaikne ääretu vaimudemaa,

lebas lage meri vaikse taeva all –

siin-seal libises mõni laev üle vesise tühjuse,

liikudes nagu valgetiivuline merelind,

liigkahvatu täpina läbi ääretu avaruse.

Sinnapoole, läks ka päike,

kes kui valge ingel külastab

vaikset, jäässe eraldunud maailmanaba.”

Richter “Titaan”

ee lugu juhtus enam kui viiskümmend aastat tagasi: Jan Vedder abiellus Margaret Faega. See oli Shetlandi suve hakul, sel põgusal, kirjeldamatult kaunil hetkel, mil merevaigukarva päike jääb nädalateks madalale lillakasse taevasse; rästad ja lõokesed laulavad keskööl ja kogu maa lõhnab kaugele lummavalt, salapäraselt ja imeliselt.

Kuigi kell oli alles üheksa, valitses Lerwicki linnas vaikus, sest mehed olid molvat püüdmas ning kitsad kiviplaatidega sillutatud tänavad ja väikesed sadamakaid olid täiesti inimtühjad. Üksnes linna purskkaevu laial kaevurinnatisel istus väike seltskond veekannudega naisi ja tüdrukuid, ulmataolises valguses kududes, naerdes ja lobisedes.

“Näete siis, ka Margaret Fae abiellub lõpuks; temagi abiellub nagu kõik inimesed.”

“Jah. Miks ka mitte?”

“Kes siis ei teaks, et abielukoormat on alguses kerge vedada, aga katsu lõpuni vastu pidada. Ega keegi uskunud, et Margaret võiks abielluda Janiga – mehega, keda rohkem tantsupeol kui kirikus näha.”

“Jah, räägitakse ju, et ega temast mehena suurt asja ole. Magnus Yool võib ta tirida ühte kohta ja Nicol Sinclear teise ning pruugib vaid Suneva Torril talle oma näkisilmi teha, kui Jan jätab kõik sinnapaika, et temaga koos jalutada. Ega tal endal õiget oidu ole, pealegi on temaga raske asja ajada, põikpäine teine.”

“Sedasi arvame me kõik, Gisla, ainult et sina ütlesid selle välja. Ent ärgem enam Jani kohta midagi öelgem, sest naiste jutust sünnib tihti vaid häda.”

Rääkijateks olid keskealised naised, kelle mehed ja pojad olid kalapaatidega merel, ning murelikke pilke mere poole heites tõstsid nad veekannud pea kohale ja hakkasid aeglasel sammul kodu poole minema, minneski veel kududes. Lerwickis oli tol ajal ainult üks tähtis tänav. See oli märkimisväärselt pikk, hargnedes ranna äärt pidi poolkaares lugematute treppidega ristuvateks kõrvaltänavateks või tupikteedeks, viies välja kaugel linna taga kõrguva künkani. Majad olid üldiselt suured ja mugavad, kuigi olid ehitatud kaunis korrapäratult. Mõne aknad olid mere poole, teised maismaale, ning nende katuseviilud ulatusid erinevate nurkade all igasse ilmakaarde. Paljude vundament oli uuristatud rannakaljusse ning lahe tasane vesi oli avatud uste ja akende all kuus jalga sügav.

Linnas valitses äärmine vaikus. Shetlandis ei olnud kaarikuid ega tõldu ning üksnes Shetlandi lambakoerte jooksumadin või mõne purjus madruse laul võis vaikust häirida. Kogu paigal oli omapärane, vanale maailmale omane väljanägemine, ja majade ustel seisvad nimed viitasid muinas-skandinaavia ja viikingite aegadele. Majades elasidki nende järeltulijad, sama kahepaiksed nagu nende esiisadki, kes veetsid suurema osa elust merel, magasid harva katuse all ja soojendasid end vaid aeg-ajalt kodukolde ees. Tugev, jumalakartlik, vaoshoitud inimrass, kes äkilistest tundepuhangutest ometigi kergesti süttis nagu kõik muinas-skandinaavlased.

Thorkelsite ja Halcrote, Yoolide ja Trailide hulgas tõusis esile ka Peter Fae nimi. Peteril oli Lerwickis kõige suurem pood, tal oli kõige suurem kalaküpsetamise koda, tal oli kõige rohkem paate. Tema linnast väljas asuv valgest kivist maja oli kahekorruseline ja hästi sisustatud, ning räägiti, et ta jätvat oma tütrele Margaretile 10 000 naela, Shetlandi tüdruku kohta väga suure kaasavara. Peter oli selgelt muinas-skandinaavlase masti, tal oli massiivne nägu ja oma rassile iseloomulikud nõtke jõulisus, rahategemise oskus ja sügavad religioossed tunded. Võib-olla oleks õigem öelda protestantlikud tunded, sest muinas-skandinaavlased on alati olnud protestandid, kes hakkasid Rooma kirikut vihkama niipea, kui sellest kuulsid.

Kui anglo-saksid või anglo-ameeriklased tunneksid huvi, kust on pärit nende rassitunnused, võiksid nad veeta mõne nädala Shetlandi skandinaavlaste hulgas, sest just neil inimestel on olemas erilised omadused, mille üle meie oleme harjunud uhkust tundma: looduslembesus ja ergas pilk, südamest tulev mõistmine ja soojus, merearmastus, absoluutne tõsimeelsus oma elu ja tegemiste suhtes, elu karmile tegelikkusele näkku vaatama harjunud inimese avalus ja siirus.

Peteri naine Thora oli päritolult samuti puhast norra verd ja teatud salapärasel moel mõjutasid esivanemad tema igapäevast elu. Ta oli sünnitanud neli poega, aga Shetlandi kõnepruuki kasutades, “meri oli nad endale nõudnud”, ning tütar Margaret oli nende kogutud kulla ainus pärija. Thora oli uhke, sõnaaher naine, kelle tõeline armastus kuulus oma lastele üksildases merehauas. Sügaval südames, kuhu usk ulatus, oli ta kindlalt veendunud, et Faed ja Thorkelid, kes olid seilanud neid meresid juba sajandeid, olid tema poisid enda juurde “kutsunud”. Pidevalt süüdistas ta end ühe riituse pärast, millest oli heauskselt kinni pidanud, ning mille pärast nüüd kindlalt uskus end poegade surmaga karistatud olevat. Sageli, kui ta pojad õõtsusid mustal Põhjamerel, oli ta läinud künka otsa ja mere poole vaadates mananud minevikust esile pruunide purjedega laevad ja suured kollasejuukselised, aere sikutavad mehed; ning oli südames alandlikult nende mälestuseks palvetanud. Tegevus, mille Peter oleks sellest teades väga raevukalt hukka mõistnud, ei vähema ega rohkemana kui saatana teenimisena.

Kuid mida teame me sellest südamest, kes on meie südamele lähedal? Mida teame me omaendagi südamest? Esivanemad, kes seilasid koos Offaga, või kes võitlesid Raudnaela¹ vastu, või protestisid koos presbüterlastega, või andsid koos puritaanlastega seadusi välja, võivad meid mingil hetkel mõjutada, ilma et sellest kellelegi räägiksime või et ükski teine hing sellesse sekkuks.

Thorat lohutas üks asi. Tema tütar oli talle hingelt sarnane. Peter oli saatnud ta Edinburghi, lootes, et ta toob põhjamaisesse kodupaika naastes kaasa mõned Šotimaa tasandiku peened maneerid, millest Peteril oli ähmane, aga võib-olla ka liialdatud ettekujutus. Ent Margaret Fae iseloom ei olnud sellisest paindlikust materjalist, mida saab kergesti uude vormi suruda. Ta oli seiranud usaldamatuse ja sallimatusega elu, mis temale tundus kunstliku ja ekstravagantsena, ning oli tulnud tagasi Shetlandile, iga viimne kui muinas-skandinaavia tunnusjoon veelgi tugevamalt kinnistunud.

Mis siis sundis teda Jan Vedderiga kihluma? Nõrk, elukauge mees, kel polnud suurt muud pakkuda kui hea iseloom, meeldiv käitumine ja erakordne ilu. Sellest hoolimata tark ja ettevaatlik Margaret Fae armastas teda, armastas spontaanselt, nagu oja armastab voolata ja linnud armastavad laulda.

“Aga pea meeles, abikaasa,” ütles Thora kihlusõhtul, “et see on sinu tegu. Sina palkasid Jan Vedderi, kuigi oleksid võinud palgata parema mehe. Sina tõid ta oma majja.”

“Naine, ta on kena poiss. Kui tal oleks sama palju raha kui Margaretil kaasavara ja kui ta oleks korralduste täitmisel täpsem, ei annaks tal viga leidagi.”

“Nii arvan ka mina. Aga kui mehel ei ole usku ning on tühjad taskud, siis on ta ju igatpidi vaene. Näib nõndaviisi, et meie Margaret peab abielluma vaese mehega. Ja seda ma ütlen, et sa lasksid end tühjast mõjutada, Janil oli ilus nägu ja särav naeratus, ta meeldis sulle.”

“Suurt südamevalu saavad tunda need inimesed, kes peavad meeldivat näolappi enamaks kui inimese sisemist väärtust. Ent kui selles poisis on midagi head, siis küllap abielu selle välja toob.”

“Olgu sellega kuidas on. Tihti olen ma näinud, et abielu hoopis halva välja toob. Kuidas saab keegi enne öelda, kas mees on hea või halb, kui pole temaga ühe katuse all elanud? Kas pealtnäha saab veel meeldivamat meest tahta kui Ragon Torr? Aga kodus peavad kõik tema soovide järgi tantsima.”

Selle vestluse katkestas Margareti sisenemine. Ta oli pikk ja sirge tüdruk, kaunite näojoonte ning rahuliku näoga, mida raamisid imetlusväärselt rasked juuksepuhmad, kollased nagu koidik. Tal oli erakordselt ilus jume ning külmad ja kained sinisilmad. Ta oli vaoshoitud ja kiretu olemisega, kuid kaugel sellest, et hingelt külm olla, ometigi olid tema kristallpuhtas hinges lihvimata nurgad; mis võisid ehk ka teravaks ja lõikavaks muutuda. Tal oli suursugune kehahoid ning kõndides õhkus temast meelekindlust. Peter vaatas talle üksisilmi otsa ja ütles:

“Nüüd oled sa küll omadega plindris, Margaret. Kui noor tüdruk abiellub, tuleb tal omaette elama hakata ning nii mõnigi kord võetakse oma õlule raskus, mida ei suudeta kanda.”

“Täpipealt! Ka minu hinge vaevab see pisut,” lisas ema. “Ma ju rääkisin sulle sinu nõost Magnus Hayst, ja siis äkki tuleb see Jan Vedder!”

“Jah, tuleb jah!” ning Margaret seisis ja kuulatas, õhetus levimas põskedelt kõrvaotsteni ja sealt alla valgele kaelale. “Jah, tuleb küll!” ning nende sõnade saatel ilmus ukselävele Jan. Oli see alles särav ja ilus noormees! Tervel saarel polnud kedagi pooltki nii ilusat.

“Peter!” hüüdis ta rõõmsalt. “Suurepärased uudised! Sure-Giver on kogu meeskonnaga õnnelikult sadamas. Saabus mõõna ajal. Viimne kui laud ja nael on terved.”

“See on tõepoolest suurepärane uudis, Jan. Aga vedamisest ei tasu rääkida, see on halb enne. Õhtusöök on valmis, istu koos meiega sööma,” kutsus Peter Fae.

Ainult Thora ei lausunud sõnagi ning Jan heitis Margaretile küsiva pilgu.

“Seda see tähendabki, Jan, ei muud. Ma rääkisin isale ja emale, et sa teed mu oma naiseks.”

“Seda ihaldan ma üle kõige.”

“Siis pole vaja pikalt rääkida. Ma kihlun sinuga siinsamas, nii elus kui ka surmas, Jan Vedder, ning mu isa ja ema olgu meile tunnistajateks,” seda lausudes läks Margaret Jani juurde, võttis ta käest kinni, ning noormees tõmbas ta uhkusega oma rinnale ja suudles teda.

Thora lahkus toast, heitmata armunutele ainsatki pilku. Peter tõusis ja lausus vihaselt: “Liiga palju, ja enamgi veel, on täna õhtul öeldud. Ei, Jan, ma ei suru sinu kätt enne, kui me oleme teineteisega rääkinud. Abielu tähendab enamat kui tüdruku jah-sõna ja abielusõrmust.”

Selline oli siis Jani kihlumise lugu, ja kui ta kiiresti tagasi linna kõndis, kerkis talle südamesse tunne, mis talle kohe kuidagi rõõmu ei teinud. Hoolimata Margareti armastusest ja tüdruku meelekindlast otsusest, tundis noormees end alandatuna.

“Nii juhtubki mehega, kes endale rikast naist ihaldab,” pomises ta, “aga ma lähen ja räägin sellest Michael Snorroga.” Selle mõtte peale naeratades kiirustas Jan edasi Peteri poe poole.

Seal just Michael Snorro elaski. Tänavapoolne uks oli kinni, aga mere poole jääv ristseliti lahti. Majas sees, sulekottide ja luigesulgede, vaala-nahahunnikute, vaalaõlitünnide, merelinnumunade ja suitsujuustukastide vahel istus Michael. Meri loksus vastu laohoone seinu ja vulksus väikese kai all, mis ukseni ulatus; see oligi ainus heli, mida oli kuulda. Michael istus, pea käte vahel, ja põrnitses ulgumerd, kus seisis ankrus suur hulk laevu. Jani hääle peale peegeldus Snorro hing hetkeks ta palgel ning rõõmuvärinal tõusis ta sõpra tervitama.

Kogu Michael Snorro armetu elu jooksul polnud mitte keegi teda armastanud. Kahtlus, et “tal pole täit aru peas” ja ta on seetõttu “üks jumala kätetöö”, oli talle pika vaeslapsepõlve jooksul kindlustanud küll toidu, riided, peavarju ja kõik eluks vajaliku, ent mitte keegi polnud talle andnud armastust. Michael oligi alandlikul meelel omaks võtnud, et seda ta ei saagi loota, sest loodus oli olnud tema vastu julmalt ülekohtune. Mis seal salata, ta oli peaaegu hiiglaslikku kasvu, kuid kohmakas ja ebaproportsionaalne. Tema suur ja lame nägu oli ilmetuim jumalalooming, kui välja arvata need haruldased hetked, mil tema hing selle särama lõi, aga mitte ükski surelik peale Jan Vedderi polnud seda sära kunagi näinud.

Sama raske kui mõista seda, miks Joona hing Taaveti hingele esimesest kohtumise hetkest ustavaks jäi, on mõista, miks Michael Jani armastas. Võib-olla oli see sõge kiindumus, aga see armastus ületas naise armastuse. Pealegi, kas me üldse suudamegi mõista, kuidas need kaks meest hingeliselt seotud võisid olla. Nende vahel oli mingi side, millest hing ega ihu ei teadnud.

“Michael, ma abiellun.”

“Hästi, Jan – aga mis tollest?”

“Minuga läheb samuti nagu teistega, mul tulevad lapsed, ma saan rikkaks ja vanaks ning suren ära.”

“Kes ta on, Jan?”

“Margaret Fae.”

“Seda ma arvasingi. Sina oled päike, Jan, aga tema on külm nagu vesi. Kui päike ei paista, vesi jäätub, muutub külmaks ja kangeks.”

“Sulle ei meeldi naised, Michael.”

“Seda mitte, aga ma ei usalda neid. Kuhu kurat ise minna ei julge, sinna saadab ta naise. Minust ta küll igatahes oma käskjalga teha ei saa. Mingu aga ise. See oleks paras; neil on kergem võidelda.”

“Kui olen abielus, hakkan oma paadiga sõitma ning sina saad kogu aeg minuga olla, Michael. Me tunneme värsket tuult purjedes puhumas, soolast lainevahtu näol ja paat lendab nagu suula kaljude poole.”

“Ah et sedaviisi sa arvad, mis? Las ma ütlen sulle üht: sa loed kalu, kui need alles ujuvad. Niikaua kuni Peter Fae käed pole mulla all, ei loovuta ta ainumastki kuldmünti. Seda võta sa teadmiseks.”

“Margaret saab oma kaasavara.”

“Seda me veel näeme, aga kui sa raha tahad, Jan, siis mul on seda kirstus, ja mis saab mulle veel suuremat rõõmu teha, kui seda sinu käes näha – kõige täiega? Nii väga meele järele oled sa mulle.”

Jan tõusis ja pani käe Michaeli õlale ning sõbra ülespoole pööratud nägu tabas Jani kummardunud näo lõõma ning meeste hinged rääkisid teineteisega, kuigi nende huuled ei paotunud.

Järgmisel päeval selgus, et Michaelil oli õigus olnud. Peter ei maininud Margareti kaasavara. Ta ütles, et annab Margaretile maja koos vajaliku sisustusega; ja lubas maksta ka kõigi pulmakulutuste eest. Kuid ühestki rahasummast ei olnud poole sõnagagi juttu ning Jan oli oma vaesuses liiga uhke, et küsida seda, mis õigusega talle kuulus. Kuigi ta vihjas küll, et kui tal tuleb hakata maja ülal pidama, peaks tal ka suurem palk olema. Ent Peter ei tahtnud mõista, et palga tõstmine oleks õige. “Ma annan sulle kõik, mida sa väärt oled, ega anna sulle ühtki Šoti marka juurde,” vastas ta järsult. “Kui asi puudutab palka, Jan, siis on oma poeg ja võõras mulle täpselt ühesugused.” Kui Jan rääkis sõbrale, mida talle oli lubatud, lausus Michael ainult: “Aga sa saad ju naise.”

Kaheteistkümnendal augustil on Shetlandis “kalahooaja lõpupidu”, saare suurejooneline pidustus. Seetõttu lepiti kokku, et pulmad leiavad aset just siis. Sellel ajal saabub vähemalt kakssada kalalaeva Brassy Soundi ja paljude kaluritega oli Peter juba äri ajanud või kavatses seda tulevikus teha.

“Kolm päeva peame pidu nende auks, kes suvatsevad tulla,” ütles Peter. Kui pulmarong hakkas kirikusse minekuks kogunema, ootaski peaaegu kuussada meest ja naist, et Janile ja tema pruudile järgneda. Jan viis pruudi nende ette ja oli seal vast imetlus- ja vaimustussuminat. Neiu kleit oli kõige kallimast valgest satiinist ja tema rasked kuldehted – sajandite vanused perereliikviad – andsid kleidile teatud barbaarse hiilguse. Eredad päikesekiired langesid pruudi peale, andes talle sära veelgi juurde; ning Jan mõtles peigmehele andeksantava uhkusega, et pruut näeb välja midagi palju enamat kui surelik.

Kirikusse minnes säilitas rongkäik usuriituse tõsiduse, ent tagasi tulles puudutas keegi õrnalt viiulikeeli ning hetkega vallandusid sajad lauluhääled:

“Nii sageli olen ma korranud: öösel oled sa mu unenägu ja hommikul ärgates mu esimene mõte.

Olen sind alati armastanud: mitte kolm kuud, mitte aasta, vaid esimesest pilgust armastan ma sind ja mu armastus ei närbu enne, kuni surm meid lahutab.

Oh, mu armsaim! Mu naine! Kallim sa mulle kui päevavalgus! Lähemal sa mulle kui mu oma käed ja jalad! Ei miski peale surma saa mind sinust lahuta, ei eales!”

Laul avas nende südamed. Järgnes pidu ja tants, lõputult energiline tants, mis on omamoodi ohjeldamatu ja mille kaudu tõsine rahvas valab välja kõik oma allasurutud pinged. See ei meeldinud Margaretile, ta oli varsti lärmist ja saginast väsinud ning rõõmustas südamest, kui teda kutsuti kolmanda päeva õhtul lahkumistoosti ütlema:

“Nende meeste terviseks, kes võrke ja õngesid heidavad!” hüüdis ta hõbepeekrit pea kohale tõstes. “Hoidku jumal oma kätt nende kohal ja avanegu halli kala suu!”

“Pruudi terviseks,” vastas kõige vanem kohalolev kalur, “õnnistagu jumal teda mõlema käega!”

Seepeale pidulised lahkusid, ühed läksid oma koju Lerwicki ja Scallowaysse, teised purjetasid Iirimaale ja Šotimaale, isegi Hollandisse; ent Peter teadis, et hoolimata sellest, kui palju see pidustus talle ka maksma polnud läinud, oli see raha välja antud hea intressiga, ning et suure tõenäosusega teenib ta selle järgmisel kalahooajal tagasi.

1 Oliver Cromwelli hüüdnimi – Tõlkija märkus.