Читать книгу Jan Vedderi naine - Amelia E. Barr - Страница 5

“Kõik armu- ja õnneõied puhkevad kaks korda.”

uhtus nii, et selle aasta vananaiste suvi oli ebatavaliselt pikk ja ilus. Hea ilm püsis kuni oktoobri lõpuni. Need nädalad olid Margareti ja Jani jaoks rõõmuküllased ning sellal näitas Jan end paljuski meeldivas valguses. Ta mängis hästi viiulit, ja nii kaua kui teemaks oli armastus, mõistis Margaret teda. Ta luges naisele erutavaid lugusid saagadest ja naine mõtles ainult sellele, kui kaunis mees oma välkuvate silmade ja õhetava näoga välja näeb. Ta ei mõelnud kunagi, et hing, mis saab panna elama need vanad lood, on suure tõenäosusega sugulashing nende rahutute seiklejatest meestega, kellest need lood pajatasid. Armastusest ja kodust piisas Margaretile õnneks täielikult ja ta lootis, et ka Jani unelmad on sama mõõtu.

Ent mõne nädala pärast hakkas Jan väsima igavast elust, mis keskendus üksnes armastusele. Paljud asjad, mille ta oli mõneks ajaks kõrvale heitnud, said tema üle taas võimust. Ta tahtis, et armuromantika ja äsja-abiellunute liialdused muutuksid eriliseks õrnuseks, mis nagu vaikne kiindumus tärkab sügaval inimese parimas minas. Aga Margaret ei olnud suuteline loobuma ning Jan kartis pidevalt, et võib mõnd välist kiindumusmärki unustades naise tundeid haavata. Ta püüdis rääkida kaasale oma tööst, soovist taas merele minna, poetöö üksluisusest. Ent naine ei suutnud seda mõista. Miks peaks mees tahtma tema juurest ära minna? Oli ta lakanud teda armastamast? Tema isa oli ju poes rahul. Margareti solvas, kui ta kuulis sõnakestki poetöö vastu. Ta arvas, et armastab Jani täiuslikult ning teda oleks sügavalt solvanud Michael Snorro arvamus temast – et ta on isekas naine.

Ühel hommikul, kui hakkas esimest lund langema, astus üks lehviva mantli, kõrge mütsi ja puukingadega suur hollandi kipper vargsi Peteri poodi ja ütles: “Sealt tulebki lõpuks Põhjatäht. Paljud juba arvasid, et ta enam ei tulegi.”

Jan pakkis parasjagu mune, kuid andis Michaelile märku koht üle võtta, ja oli mõne minuti pärast rahvahulga seas, kes laeva tulekut jälgis. Laev tuli kiiresti, täispurjes, nagu põgeneks teda tagaajava põhjamaa talve eest. Laeva paksud küljed olid jäämägedest ja -pankadest räsitud, tema tekki katsid hülgenahad ja vaalade lõualuud ning laeva keskel urises suures tünnis väike jääkaru. Tuultest-tormidest puretud ning lume ja härmaga kaetud laeva meeskonnal oli kaugetelt ja tundmatutelt maadelt tulijate kummaline välimus. Jan oli kord selle laeva peal seilanud ning laeva esimene madrus oli tema sõber. Ta oleks justkui surnust ülestõusnut kohanud. Uhkelt ja rõõmsalt viis ta mehe oma koju. Jan tahtis, et sõber näeks tema ilusat naist. Ta oli kindel, et Margaret rõõmustab, kui saab võõrustada nii vaprat ja mehele nii kallist inimest.

Vastupidi, naine oli sügavalt solvunud. Lambanahkses rüüs Christian Groat, õline ja tormivintsutatud, kasimata ja habetunud, tundus naise piinlikult puhtas toas sobimatu võõrkehana. See, et mees oli võidelnud loodusjõudude ja sügavikukoletistega, ei teinud teda naise silmis veel kangelaseks. Margaretile ei pakkunud huvi tema seiklused hulpivatel jääpankadel ega jäämägedelt eluohtliku hulljulgusega alla rullumine. Lugu, mis pani Jani vere keema ja tõi läikivad pisarad tema suurtesse sinistesse silmadesse, ei pannud Margareti pulssigi kõvemini lööma. Tema jaoks oli Christian Groat vaid üks labane vaalapüüdja ja see, et Jan oli toonud sellise mehe tema kolde ette ja tema laua äärde, vihastas teda.

Jan oli haavunud ja alandatud. Külaskäik, millest ta oli nii palju lootnud, kujunes piinarikkaks katsumuseks. Ta jalutas koos sõbraga tagasi linna ega olnud võimeline õieti rääkimagi. Margaret vaikis samuti kurvalt. Ta mõtles, et Jan oli olnud tema vastu ülekohtune. Ta pidi puhastama toolipadjad, millel meremees oli istunud. Veel päevi tundis ta vaalaõli lehka, mis üle turbapõlemislõhna ja isegi üle talveõhu soolase karguse tunda andis. Isa polnud kunagi midagi sellist teinud, Margaret ei suutnud mõista Jani hoolimatust tema suhtes.

Kaks päeva oli ta vait ja Jan talus seda väga hästi, sest ta ise oli samuti haavunud ja vihane. Kolmandal päeval hakkas ta naisega rääkima. Vähehaaval nendevaheline jahedus haihtus. Kuigi äge tüli ja mõned karmid sõnad oleksid võib-olla isegi paremini mõjunud, sest neile oleksid ehk järgnenud andestavad pisarad ja armastav leppimine. Aga nüüd läks nii, et õhtud möödusid vaikses sünguses. Margaret istus mehaaniliselt kududes, solvunud ja alistunud ilme ilusal näol, mis Jani meelelaadiga mehe jaoks oli talumatult ärritav. Kuigi Margaret ei öelnud abikaasale neil õnnetutel tundidel midagi, rääkis vanakuri selgesti tema eest.

“Miks,” küsis too, “jääd sa selle mossis naise kõrvale, kui kõik sinu vanad semud on Ragon Torris? Seal lauldakse, jutustatakse lugusid ja tõstetakse hüvade sõprade seltsis klaasi. Keda seal veel nii innukalt ooda-taks kui Jan Vedderit?”

Jan teadis seda kõike väga hästi. Aga kuna ta ei tahtnud oma naist õnnetuks teha, otsustas mees teda petta. Hetkel sadas lund ja tõenäoliselt sajab veel edasi; Margaret ei lähe sellise ilmaga poodi. Seepärast ütleski Jan naisele: “Michael Snorrol on palavik. Ta ei saa tööd teha. Halb lugu, üksnes mina saan teda asendada. Töö hoiab mind kaua kinni, ära mind ootama jää.” Iseendale ütles ta: “Paras oleks ta mõneks ööks üksinda jätta, sest kui ma seejärel oma kolde juurde naasen, võib tal tekkida ka tahtmine minuga rääkida.”

Margaretil oli üdini usaldav loomus. Ta ei kahelnud Jani sõnades kunagi. Oma enesearmastuses, mis oli tema alaline armetu kaaslane, oli ta vihane Snorro peale, et see oma haigusega tema pereelu segab, ent uskus oma abikaasa juttu täielikult.

Jan veetis kaks õhtut Ragon Torris, aga kolmandal hommikul hakkas tal südametunnistus pisut piinama. Ta vaatas Margareti ja soovis, et naine paluks: “Kas sa täna õhtul ei saaks varem koju tulla?” Ta vastanuks talle rõõmuga: “Ma tulen mis tahes tunnil, kui sa vaid soovid.” Aga õnnetuseks luges Margaret sel hetkel mune ja vähemalt kaks olid puudu. Ta oli selline naine, keda iga kokkuhoid rõõmustas ja ta arvas, et teenija on teda tüssanud või on tema kanad võõrasse pessa munenud. Sel hetkel oli see asi talle ülimalt oluline ning ta ei pannud tähelegi pinevat ja igatsevat pilku Jani silmis.

Kui mees lõpuks ütles: “Head aega, Margaret,” tõstis naine pilgu munakorvilt etteheitavalt mehe poole. Ta mõtles, et Jan oleks võinud tema kaotuse vastu rohkem huvi tunda. Ta ei olnud veel aru saanud, et tema väiksed säästud põhjustasidki mehe südames viha ja kadedust. Mees teadis hästi, et lõputu kudumise, munade, villa ja luigesulgede kogumise tulu läks kõik Lerwicki panka naise isiklikule arvele. Naine oli alustanud raha kogumist juba kuueaastase lapsena ning ei isa, ema ega ka abikaasa teadnud, kui palju tal oli juba kogutud. See oli asi, mida Margaret pidas üksnes enda teada, ja pruun raamatuke lebas tema sahtlis luku taga. Oli olnud hetki, mil Jan oleks võinud selle avada, kui oleks väga soovinud, aga ta oli olnud liiga haavunud ja uhke, et seda teha. Kui tema naine vabatahtlikult teda ei usalda, siis ei kuritarvita ta ka naise usaldust. Margaretile polnud aga kunagi pähegi tulnud, et see väike raamatuke oli nagu salakari, mille otsa võib mis tahes asi puruneda. See seisis endiselt seal, kuigi igapäevaelu lained sellest üle käisid, ja sellest kunagi ei räägitud.

Kogu päeva oli Jan tusane ja jonnakas ning Peter oleks peaaegu mitu korda temaga tülli läinud. Aga Peter arvas teadvat, milles asi, ja naeratas süngelt enda ette, tuletades meelde Margareti trotslikkust. Võib-olla tegi kaastunne isa ebatavaliselt kannatlikuks, sest talle meenus, et ta polnud saanud Thoratki viia absoluutse sõnakuulelikkuseni enne, kui oli talle pikka aega tuntavaid ebameeldivusi valmistanud. Ta vaatas Jani uudishimulikult ja sugugi mitte ilma kaastundeta, sest naiste treenimine on huvitav teema isegi nende jaoks, kes tunnevad, et on ise sellega üsna edukalt toime tulnud.

Päeva esimeste tundide ajal ei teadnud Jan, mida teha. Õlekõrski oleks teda emmale-kummale poole kallutanud ning õhtupoolikul see õlekõrs ilmuski. Kirkwallist saabus üks paat ja selle meeskonnas oli ka tema kaks kauget nõbu. Mehed olid peaaegu sama halvas olukorras nagu Christian Groat. Et mitte jälle riskida Margareti toolipatjade rikkumisega, kutsus Jan nõod Ragon Torri. Aga juhtus nii, et Margaretilgi oli olnud vilets päev, paljud pisiasjad olid viltu läinud. Ta igatses kaastunde järele ja hakkas soovima, et Jan koju tuleks; ta oli peaaegu valmis kaldale meest paluma minema.

Margaret avas ukse ja vaatas välja. Sadas endiselt hõredat lund, aga talved, kuigi tüütavad ja niisked, ei olnud nii külmad, et jõulude ajal ei saaks karikakrad kõikjal õide puhkeda või rukkililledele vähemalt kaheksa kuni kümne tolliseid rohelisi võrseid tekkida. Oli ka noorkuu ja roosade odadega lahingurivistuses virmalised olid kerkimas üles seniiti. Polnud sugugi ebameeldiv õhtu, sinises flanellmantlis ja keebis oleks jalutuskäik kaldale võinud mõnus ja värskendav olla.

Kui ta seal õnnetuna kahevahel seisis, nägi ta üht meest majale lähenemas. See oli Michael Snorro. Ka mehe võimas käehoop poleks Margareti rohkem rabanud. Ta sulges ukse ja vajus valutaval südamel istuma. Oli selge, et Snorro ei olnud haige ja et Jan oli talle valetanud. Snorro näis samuti kõhklevat ja tahtvat oma kavatsust muuta. Ta jalutas majast mitu korda mööda ja läks alles siis köögiukse juurde.

Mõne minuti pärast ütles Margareti teenija Elga Skade: “Michael Snorro tuli siia ja tahaks teie abikaasaga rääkida.” Margaret tõusis püsti ja läks Snorro juurde. Mees seisis köögikolde ees ning paistis hõõguva turba hämaras valguses lausa katuseni kõrguvat. Margaret vaatas peaaegu hirmunult suurt kahvatut nägu, mis teda kõrgusest süngelt trotsis, ja küsis vaevukuuldavalt: “Mida sa tahad, Snorro?”

“Tahaksin Janiga rääkida.”

“Ta ei ole veel koju tulnud. Mis kell ta poest lahkus?”

Snorros tärkas kohe kahtlus. Ta seisis minuti vaikides ja ütles siis: “Ta võis sinu isa juurest läbi astuda. Ma ootan.”

Mees hirmutas teda. Margaret aimas, et too ei usalda ega kiida teda heaks; ja ta ei küsinud enam midagi. Ta jättis mehe Elgaga, ent poole tunni pärast oli ta muutunud nii rahutuks, et ei suutnud pinget enam taluda ning läks kööki tagasi. Snorro ei andnud talle küsimuste esitamiseks mingit võimalust. Mees lausus sedamaid: “Shetlandis on vaid mõni maja, kus sisse astuvalt inimeselt ei küsitaks: “Soovid sa kah ehk midagi süüa või juua?””

“Ma unustasin, Snorro. Ma olen Jani pärast mures. Mida sa sooviksid?”

“Seda, mis sul on, ja Elga toogu see mulle lauale.”

Mõni minut hiljem asus mees sööma sellise rahuliku enesestmõistetavusega, mida Margaret ei suutnud taluda. Ta tõmbas mantli ja keebi ülle ning hüüdis Elgale: “Kui ta minu järele küsib, ütle, et läksin isa poole.”

Seejärel lipsas Margaret välisuksest välja ja läks jalgade välkudes linna. Tänav, mis oli nii kitsas, et üle tänava saanuks kättki suruda, oli pime ja tühi. Poed olid kõik kinni ja eluruumid jäid enamasti hoovi või mere poole. Ainult mõni juhuslik valgustatud aken sundis teda katuseviilu varju tõmbuma. Laskmata end millestki takistada, suundus ta peakai juures asuva maja poole. Hoone säras tuledes ning sealt võis kuulda muusikat ja laulu, lärmakat juttu ja naeru.

See oligi Ragon Torri kõrts. Esiaknad olid kardinateta ja nende alt läbi kiirustades silmas Margaret avarat suurt ruumi, mis oli rahvast täis, aga ta ei peatunud enne, kui oli maja küljel, kus ta piilus väljaulatuva korstna varjus seistes ettevaatlikult sealsetest väikestest kõrvalakendest sisse. Oligi nii, nagu ta oli kahtlustanud. Jan istus seltskonna keskel, ilusal näol säramas naeratus, käed nobedasti viiulist meloodiat võlumas. Torr ja pool tosinat meremeest kummardusid imetleval pilgul tema poole ning Ragoni naine, Barbara, peatus edasi-tagasi toimetades, et lausuda talle paar sõna, mille peale kõik teised naerma puhkesid, kuid Jani nägu morniks tõmbus.

Margaret ei kuulnud küll oma nime, aga ta oli kindel, et see märkus oli käinud tema kohta, ja ta südames kihvatas viha. Ta pöördus aknast eemale, kui kostus rõõmurõkatus ja sisse astus Suneva Torr. Margaretile polnud Suneva kunagi meeldinud; nüüd tundis ta aga, kuidas ta seda naist vihkab ja kardab. Naise ahvatlevad silmad põlesid ülemeelikusest, tema pikad kuldsed juuksed langesid suurte lainetena alla, ta läks Jani kõrvale, pani käe mehe õlale ja ütles talle midagi.

Jan pööras pead ja tõstis pilgu üles tema poole, noogutades rõõmsalt ta palve peale. Seejärel kostusid viiulihelid ning Suneva puhas, kõlav ja meloodiline hääl viis imelistesse kõrgustesse:

“Kui kord paati meid kutsutakse,

mingem aga, kergel jalal, kõik ahoi;

hüüdkem viiuldajat, Foula ² tants las kõlada,

nagu kala sisikond nii kergelt hüpleme, ahoi!”

Siis vaatas ta meeste, oma isa ja ema poole, ning sütitava koori kõla kandus vaikuses kaugele:

“Foula laulikud maksavad selle eest!

Las käia siis, kergejalgselt, kõik koos, poisid!”

Lustakas lärm lakkas, kui Suneva võttis üles laulu:

“Nüüd kerge ja hea õllepoti auks;

las käia siis, kergejalgselt, kõik koos, poisid!

Hea kalasaagi terviseks uuel aastal,

Foula laulikud maksavad selle eest, poisid!”

Kooris:

“Foula laulikud maksavad selle eest!

Las käia siis, kergejalgselt, kõik koos!”

Margaret ei suutnud seda enam kauem taluda ning vihaselt pöördus ta näost kaamena aknast eemale. Äkki märkas ta Michael Snorrot enda kõrval seismas. Pimedusest hoolimata teadis ta, et mehe silmad kiirgavad vihast. Snorro võttis tal küünarnukist kinni ja viis kõrtsi nurga juurde.

Seal ütles mees:

“No oled sina vast naine! Mina Jan Vedderi asemel ei tahaks enam kunagi su nägu näha! Mitte kunagi!”

“Jan valetas mulle! Mulle, oma naisele! Kas sina siis arvasid, et ta on minu isa juures? Ta on Ragon Torris.”

“Sina valetasid mulle samuti; ja kui Jan ongi Ragon Torris, siis kuula, mida ma sulle ütlen, sa ise ajasidki ta sinna.”

“Ma ei valetanud sulle. Ma ei valeta kunagi.”

“Jah, aga sa käskisid Elgal mulle valetada. Armukade naine ei tea ise kah, mida teeb. Kas sa läksid oma isa poole?”

“Ma ei räägi sinuga enam ühtki sõna, Michael Snorro.” Seejärel kiirustas Margaret tänavat mööda minema, kahe käega kõvasti rinnust kinni hoides, surudes alla nuukseid, mis teda lämmatada tahtsid, kuni jõudis koju ja lukustas enda järel kohe ukse. Margaret nuuksus mitu tundi järjest niisuguse kirgliku ohjeldamatusega, mis noort inimest suure mure puhul kõige paremini lohutab. Vananedes oleme juba targemad, me langetame pea ja alistume.

Kui Margaret oli ennast tühjaks nutnud, hakkas ta igatsema kellegi lohutust, kedagi, kellele saaks oma murest rääkida. Aga Margaretil oli vähe tuttavaid, ning nendegi väheste hulgas polnud kedagi, keda oma usaldusaluseks teha. Isa ja ema eest hoiaks ta seda alandust eelkõige salajas. Jumalat polnud ta kunagi oma sõbraks pidanud. See oli tema Looja, tema lunastaja, kellel on suur rõõm teda igavesest surmast päästa. Jumal oli küll universumi valitseja, kuid Margaret ei tundnud teda isana, kes oma lastele kaasa tunneb, jumalana, kes on purunenud südamete vastu õrn. Kas oli üldse võimalik, et armastuses haiget saanud ja valjult nuttev naine saaks kuidagi ühendust igavikuga? Sellist asja ei osanud ta küll ette kujutada. Nutmisest ja meeleheitest ajapikku ära väsinud, istus Margaret kolde ette, kus hõõgus turvas, unustanud seekord kurbade mõtete tõttu isegi kudumise.

Vahepeal oli Snorro Torri kõrtsi jõudnud ja nõudis Jani. Ta ei tahtnud kuulda mingeid vabandusi ega lubadusi, tema kahvatu vali nägu ja see, kuidas ta vaikselt, pea käte vahel, kaugemal istus, pani kõiki end õige pea ebamugavalt tundma. Jan tõusis tujutult ja läks koos Snorroga ära. Nii pahane, et ootas, kuni nad jõuavad poe juurde, et siis küsida: “Miks sa tulid ja minu lõbu ära rikkusid, Snorro?”

“Neil Bork läheb öise tõusu ajal Vooli poole teele. Ta ütles mulle, et sa pidid temaga oma nõole Magnusele kirja saatma.”

“Nii see on. Peter ei võta ju midagi ette. Ma pean otsima abi Magnuselt. Hüva, ma kirjutan siis selle kirja.”