Читать книгу Meluha surematud - Amish Tripathi - Страница 5

1900 BC, Mansarovari järv Kailashi mäe jalamil Tiibetis

Shiva jälgis oranži taevast. Viimsedki hetk tagasi Mansarovari järve katnud pilved olid eemaldunud, avades vaate päikeseloojangule. Hiilgav eluandja märkis järjekordselt, et päev on lõpule jõudmas. Shiva oli oma kahekümne ühe eluaasta jooksul näinud vaid mõnda päikesetõusu, küll aga päikeseloojanguid. Neid proovis ta mitte kunagi maha magada. Igal tavalisel päeval oleks Shiva katsunud lummavat vaadet nautida. Päikest ja üüratut järve, säramas veel viimaseid hetki vastu kuninglikult Himaalaja mäestikult, mis sirutub nii kaugele, kui silm seletab. Aga mitte täna.

Ta kükitas ning küünitas oma nõtke, kuid lihaselise keha üle kitsa kaldaserva järve poole. Vesi peegeldas läbi õrna kuma arvukaid lahinguarme Shiva kehal. Mehele meenus tema muretu lapsepõlv. Noorena oli ta täiuslikkuseni lihvinud oma lutsuviskamise oskuse. Siiani hoidis ta oma hõimu kõige suurema arvu põrgete rekordit. Tervelt seitseteist korda oli kivi vastu vett põrganud enne, kui see vee alla kadus.

Igal tavalisel päeval oleks Shiva ehk naeratanud oma õnneliku lapsepõlvemälestuse peale, ent praegu oli ta meelt matmas ängistus. Ta pöördus, et minna tagasi külla, suutmata tunda rõõmu ei praegustest ega meenunud hetkedest.

Bhadra oli valvel, kaitsmas peasissepääsu. Shiva andis talle lähemale jõudes silmadega märku, et Bhadra oma selja taha vaataks. Shivale selga pöörates leidis mees enda tagant kaks reservsõdurit unne suikununa vastu väravat toetamas. Ta vandus ja lõi neid tugevalt, et nad ärkaksid.

Shiva vaatas muiates veel korra järve poole.

Jumal hoidku Bhadrat! Vähemalt tema võtab vastutust oma tegude eest.

Shiva tõstis jakiluust piibu huultele ja tõmbas pikalt suitsu kopsudesse. Tavaliselt oleks marihuaana oma mõju avaldanud, ta rahutu meele tuimastanud ja andnud hingele mõned hetked lohutust. Aga mitte täna.

Ta vaatas endast vasakule, kus järve ääres hoiti järelevalve all kummalisi välismaalastest külalisi. Järv nende taga ning kakskümmend Shiva enda sõdurit kaitsepositsioonidel võttis võõrastelt vähimagi võimaluse neid rünnakuga üllatada.

Nad lasid ennast relvituks teha nii lihtsalt. Nad pole nagu need verejanulised lollpead meie kandist, kes otsivad igat võimalust võitluseks.

Võõra sõnad meenusid Shivale uuesti. “Tulge meie riiki! See asub teisel pool neid võimsaid mägesid. Teised kutsuvad seda Meluhaks, aga meie ise taevaks. Meluha on kõige rikkam ning võimsam impeerium Indias. Tegelikult see on kõige rikkam ja võimsam riik terves maailmas! Meie valitsejal on kõigile sisserännanuile ettepanek. Teile antakse viljakat maad ning põlluharimiseks vajalikud vahendid. Praegu sinu hõim, gunad, võitleb eksistentsi pärast siin karmil ja kõledal maal. Meluha pakub kõigile sellist elu, mida te ei suudaks isegi ette kujutada. Me ei taha vastutasuks midagi. Lihtsalt elage rahus, makske oma makse ja järgige riigi seadusi.”

Shiva mõtiskles selle üle, et ta poleks kindlasti pealik sellel uuel maal. Vähemalt mitte nii nagu gunade seas.

Kas ma tõesti igatseksin seda nii väga?

Tema hõim peaks elama võõraste seaduste järgi. Nad peaksid iga päev töötama, et endale elatist teenida.

See on parem kui iga päev võidelda ellujäämise nimel.

Shiva tõmbas piibust järjekordse mahvi. Samal ajal kui suits hõrenes, pööras ta end, et vaadata hütti oma küla keskel. Täpselt tema elukoha kõrvale oli majutatud võõramaalaste juht. Võõrale oldi lubatud, et ta saab seal mugavalt ilma hirmu tundmata magada. Tegelikult tahtis Shiva teda igaks juhuks hoida turvaliselt pantvangina.

Peaaegu iga kuu me võitleme pakratidega lihtsalt selle pärast, et meie küla võiks asuda püha järve kõrval. Iga aastaga muutuvad nad aina tugevamaks ja sõlmivad teiste hõimudega liite. Me suudame küll alistada pakratid, kuid mitte kõiki mägilasrahvaid korraga! Kui koliksime Meluhasse, siis saaksime pääsu sellest mõttetust vägivallast ja elaksime mugavustes. Mis võiks sellega valesti olla? Miks ei peaks me seda pakkumist vastu võtma? See tundub nii neetult hea.

Shiva tegi viimase tõmbe piibust, enne kui koputas selle vastu kivi, et lasta tahmal välja kukkuda. Ta tõusis kõrgendil püsti ja puhus minema mõned tahmakübemed, mis olid jäänud ta rinnale. Mees pühkis oma käed tiigrinahast hõlmikseelikusse ning hakkas kiirel sammul küla poole minema. Bhadra ja tema alluvad seisid valvel, kui Shiva läbi värava kõndis. Ta kortsutas kulmu ning viipas Bhadrale, et too vabalt seisaks.

Miks Bhadra pidevalt unustab, et ta on olnud mu üks lähedasemaid sõpru lapsepõlvest saati? Minu pealikuks saamine pole tegelikult ju midagi muutnud. Ta ei pea käituma minuga nii kuulekalt teiste ees.

Hütid, milles Shiva rahvas elas, olid luksuslikud võrreldes teiste hõimude eluasemetega sellel maal. Täiskasvanud mees võis seal isegi püsti seista, mitte ei pidanud pidevalt kummardama. Peavari suutis vastu pidada umbes kolm aastat mägede karmidele tuultele, enne kui lagunema hakkas. Ta viskas piibu enda onni enne, kui kõndis hütti juurde, kus külaline lamas sügavalt magades.

Selle mehega on tõesti vaid kaks võimalust. Kas ta ei saa aru, et ta on pantvang või ta tõesti arvab, et heast käitumisest sõltub ka hea vastuvõtt.

Shivale meenus, mida ta onu ning guru tihti öelnud oli. “Rahvas teeb seda, mida ühiskond heaks kiidab. Kui ühiskond tunnustab usaldust, siis rahvas on usaldusväärne.”

Meluha peaks olema usaldusväärne ühiskond, kui seal õpetatakse isegi sõduritele, et nad ootaksid inimestest parimat.

Shiva kratsis oma sagris habet samal ajal külalist karmil pilgul jälgides.

Ta ütles, et ta nimi on Nandi.

Meluhalase märkimisväärsed proportsioonid tundusid isegi veel suuremad, kui ta uimaselt põrandal lösutas, hiiglaslik kõht võnkumas igast hingetõmbest. Vaatamata tema ülekaalulisusele oli Nandi nahk pingul ja jumekas. Tema lapselik nägu nägi isegi veel süütum välja, kui ta magas, suu poolenisti lahti.

Kas see on tõesti see mees, kes juhib mind mu saatusele vastu? Kas mul tõesti on see saatus, millest onu mulle rääkis?

“Sinu elutee saab olema palju vägevam kui need hiiglaslikud mäed siin. Aga selleks, et see tõeks saaks, pead sa ületama needsamad massiivsed mäed.”

Kas ma väärin head saatust? Mu rahvas on esmatähtis. Kas nad oleksid Meluhas õnnelikud?

Shiva ei pööranud magavalt Nandilt silmi. Äkitselt kuulis ta kaugusest merikarbi häält.

Pakratid!

“Positsioonidele!” karjust Shiva ja tõmbas käigu pealt vöölt oma mõõga.

Nandi oli hetkega püsti, tõmmates peidetud mõõga oma kasuka alt, mis asus ta kõrval. Nad jooksid küla väravate juurde samal ajal, kui kõik juba sisseharjutatud käitumisjuhist järgisid. Naised hakkasid jooksma küla keskmesse, kandes oma lapsi kaasas. Mehed jooksid vastassuunas, mõõgad pihus.

“Bhadra! Meie mehed järve juures!” hõikas Shiva, kui jõudis küla sissepääsuni.

Bhadra jagas käsklusi ja guna sõdurid järgisid neid kohe. Nad olid üllatunud, nähes meluhalasi tõmbamas riiete alla peidetud mõõkasid ning jooksmas küla poole. Pakratid olid mõne momendiga nende kannul.

See oli pakratite poolt hästi planeeritud varitsusrünnak. Videvik oli aeg, mil tavaliselt guna sõdurid võtsid aja tänamaks oma jumalaid selle eest, et neil polnud päeval lahinguid toimunud. Naised täitsid oma kohustusi järvekaldal. See oli ainus nõrkusehetk muidu heidutavate gunade päevas. Kui oli hetk, mil nad polnud kardetud sõjaklann, vaid lihtsalt nagu iga teine mägilasrahvas, kes proovivad ellu jääda sellel karmil ja sõjakal maal, siis oli see just nüüd.

Ka seekord oli saatus pakratite vastu. Tänu võõramaalaste kohalolule oli Shiva käskinud kõigil gunadel ekstra valvel olla. Seetõttu olid gunad neid märganud ja pakratid kaotasid oma üllatusmomendi. Meluhalaste kohalolu oli ka võidu otsustaja, muutes selle lühikese ja julma lahingu käigu kiirelt gunade kasuks. Pakratid pidid tagasi tõmbuma.

Verise ja armilisena vaatas Shiva lahingu lõppedes üle saadud kahjustused. Kaks guna sõdurit oli võitluses saadud vigastustesse surnud. Neid mälestatakse kui klanni kangelasi. Kohutavamaks kui sõdalaste surm, tuli teadmine, et kümne guna naise ja lapse jaoks oli hoiatus tulnud liiga hilja. Nende sandistatud kehad leiti järve kaldalt. Hõimu jaoks olid sellised kaotused liiga suured.

Värdjad! Nad tapavad naisi ja lapsi, kui ei suuda ausal teel meid võita!

Kurbus südames kutsus Shiva terve hõimu küla keskmesse. Ta oli lõpuks otsustanud.

“See maa on sobiv ainult barbaritele! Me oleme pidanud mõttetuid lahinguid ja nende lõpp ei tundu lähenevat. Te teate, et mu onu proovis sõlmida rahu naaberhõimudega. Ta pakkus isegi teistele mägilashõimudele ligipääsu järve kaldaäärsele alale. Aga need kaabakad võtsid meie soovi rahuks hoopis meie nõrkusena. Me kõik teame, mis sellele järgnes!”

Gunad, kuigi harjunud tavaliste lahingute julmusega, olid šokis jõhkrast rünnakust naiste ja laste pihta.

“Mul ei ole teie ees saladusi. Te kõik teate kutsest, mille välismaalased on meile toonud,” jätkas Shiva, näidates Nandi ja meluhalaste suunas. “Nad võitlesid meiega täna õlg õla kõrval. Nad on ära teeninud minu usalduse. Ma tahan nendega koos minna Meluhasse, kuid see ei saa olla ainult minu otsus.”

“Sa oled meie pealik, Shiva,” ütles Bhadra. “Sinu otsused on meie otsused. See on olnud traditsioon.”

“Mitte seekord,” lausus Shiva, hoides oma lahtise pihuga kätt inimeste poole suunatuna. “See otsus muudab meie elusid täielikult. Ma usun, et see on muutus paremuse poole. Ükskõik mis on parem kui mõttetu vägivald, mida me peame iga päev taluma. Ma olen teile öelnud, mida ma tahan teha. Aga valik, kas minna või mitte, on teie teha. Gunad, rääkige! Seekord järgin mina teid.”

Gunad olid veendunud oma traditsioonides. Samas polnud austus pealiku vastu tingitud klanni kokkulepetest, vaid tulenes Shiva enda loomusest. Ta oli juhtinud gunasid nende suurimate sõjaliste võitudeni tänu oma nutikusele ja ehedale vaprusele.

Nad vastasid ühtse häälena: “Sinu otsused on ka meie otsused!”

On möödunud viis päeva sellest, mil Shiva oli ma rahva kodumaast välja juurinud. Karavan oli ennast sisse seadnud pelgupaika ühe Meluha tee peale jääva suurema oru allosas. Shiva oli organiseerinud laagri kolme üksteise ümber asetsevasse ringi. Jakkidest oli seotud ümber puude kõige välimine ring. Kasutades neid alarmsüsteemina juhuks, kui keegi peaks ründama. Mehed moodustasid keskmise ringi, et ära hoida või tagasi lüüa kõik rünnakud. Lapsed ja naised moodustasid sisemise ringi ümber tule. Väljavahetatavad esimesena, kaitsjad teisena ja kõige haavatavamad keskel.

Shiva oli valmistunud kõige hullemaks. Ta oli kindel, et kusagil on varitsus. Oli ainult aja küsimus, kui keegi peaks neid ründama.

Pakratid oleksid ometi pidanud olema õnnelikud, et nad saavad lõpuks võimaluse kolida kõige paremale maa-alale järve lähedal. Aga Shiva teadis, et Yakhya, pakratite pealik, ei lase neil lahkuda rahus. Yakhyale ei meeldiks midagi rohkem, kui muutuda legendiks, kuulutades kõigile, et on hävitanud Shiva gunad ja võitnud endale maa pakratite jaoks. Just see oligi Shiva arvates äraspidine klannijuhtimise loogika, mida ta jälestas. Sellises keskkonnas poleks kunagi olnud võimalust rahus elada.

Shiva meeli ergutas lahingukutsung, ta nautis võitlust kui kunsti. Samas teadis ta, et lahingud tema kodumaal oli pakratite jaoks lihtsalt tühine tapmisharjutus, mitte auga sooritatud kunst.

Ta pööras ennast valveloleva hoiakuga Nandi poole, kes istus natuke kaugemal. Kakskümmend viis Meluha sõdurit istusid kaares ümber teise lõkkeäärse ringi.

Miks nad andsid gunadele võimaluse kolida Meluhasse? Miks mitte pakratid?

Shiva mõte katkes, kui ta nägi varju kauguses liikumas. Ta jälgis ümbrust tähelepanelikult, kuid kõik näis rahulik. Mõnikord mängib lõkkest tulev valgus, tehes ümberkaudse maailmaga trikke. Shiva vabastas oma oleku pingest, mis oli temasse tekkinud.

Ja siis nägi ta jälle varju liikumas.

“RELVILE!” karjus Shiva oma meestele.

Gunad ja meluhalased tõmbasid oma relvad ning võtsid võitlusasendid samal hetkel, kui viiskümmend pakrati sõdurit ründasid. Lihtsa tormijooksu rumalus sai selgeks juba siis, kui vastane kohtas paanikas olevatest loomadest välisrinnet. Jakid lõid ja perutasid kontrollimatult, vigastades paljusid pakrati sõdureid enne, kui nood jõudsid isegi võitlema asuda. Osa neist pääses ometi läbi ja relvad põrkusid.

Noor pakrati, silmanähtavalt veel algaja, ründas Shivat, vehkides pööraselt mõõgaga. Shiva astus sammu tagasi, vältides lööki. Ta tõi oma mõõga sujuva kaarega üles ja tekitas nii pindmise haava pakrati rinnale. Noor sõdalane vandus, kuid ründas hoogsalt vastu, avades oma külje. See oli kõik, mida Shiva vajas. Ta lükkas oma mõõga julmalt sõdalase kõhtu ja lõikas oma vaenlase lõhki. Löögi järel tõmbas ta mõõga seda keerates välja, jättes pakrati aeglaselt piinarikkasse surma. Kiirelt pööras ta ringi, nähes, et juba järgmine pakrati ründas gunat. Shiva hüppas kõrgele üles ja langes vaenlasele peale, lõigates täpselt mehe mõõgakätte ja raiudes selle maha.

Samal ajal võitles Bhadra, kes oli sõjakunstis sama vilunud kui Shiva, kahe pakratiga korraga, mõõk mõlemas käes. Tema kühm seljal ei tundunud talle takistusi valmistavat, kui ta oma raskust jalalt jalale kandis. Lõi mõõga ühte pakratisse tema vasakul küljel, jättes tolle aeglaselt surema. Oma parema käega mõõka viibutades lõikas ta haava üle teise vastase näo, õõnestades tema silma koopast välja. Kui pakrati kukkus, tõi Bhadra oma vasaku mõõga hooga alla, lõpetades elulootuseta vaenlase piinlemised kiirelt.

Võitlus Meluha sõdurite poolel nägi välja teistsugune. Nad olid vaieldamatult hästi treenitud sõdurid, aga nad polnud julmad. Meluhalased järgisid võitlemisel reegleid, proovides tapmist vältida niikaua, kuniks võimalik.

Vähemuses ja halvasti juhitud, ei läinud kaua aega, kuni pakratid olid võidetud. Peaaegu pooled neist lamasid surnuna maas ja ülejäänud olid laskunud põlvili, paludes armu. Üks nende seast oli Yakhya. Tänu Nandile oli ta õlal sügav haav, mis nõrgestas tugevalt liigutusi tema mõõgakäes.

Bhadra seisis pakrati pealiku seljataga, mõõk kõrgele tõstetud, valmis lööma. “Shiva, kas kiire ja kerge, või aeglane ning piinarikas?”

“Härra!” sekkus Nandi enne, kui Shiva oleks jõudnud rääkima hakata.

Shiva pöördus meluhalase poole.

“See on vale! Nad paluvad armu! Nende tapmine oleks sõja reeglite vastane.”

“Sa ei tea pakrateid,” ütles Shiva, “nad on julmad. Nad ründaksid meid edasi isegi siis, kui mingit põhjust poleks. See peab lõppema. Ükskord ja lõplikult.”

“See juba lõpeb. Te ei ela enam sellel maal. Gunade hõim on varsti juba Meluhas.”

Shiva seisis vaikides.

Nandi jätkas: “See, kuidas sa tahad siintoimuva lõpetada, on sinu teha. Kas nii nagu alati või uut moodi?”

Bhadra jälgis Shivat ootuses.

“Sa võid pakratitele näidata, et oled neist parem,” ütles Nandi.

Shiva pöördus horisondi poole, nähes seal hiiglaslikke mägesid.

Saatus? Võimalus paremale elule?

Ta pöördus tagasi Bhadra poole. “Võtke nende relvad ära. Võtke kogu nende toidumoon. Laske nad vabaks.”

Isegi kui pakratid on piisavalt hullud, et tagasi oma külla minna uued relvad võtta ning tagasi tulla, oleme juba ammu siit kadunud.

Jahmunud Bhadra ei pööranud pilku Shivalt, kuid hakkas kohe korraldust täitma.

Nandigi vaatas Shivat uue lootusega. Oli ainult üks mõte, mis ta peas veel kajas. “Shival on süda õigel kohal. Tal on potentsiaali. Palun, las see olla tema. Ma palvetan sinu poole, Isand Ram. Las see olla tema!”

Shiva kõndis tagasi noore sõduri juurde, keda ta oli pussitanud. Too lamas väändununa maas, näol piinatud ilme, samal ajal kui veri aeglaselt tema kõhust välja nirises. Esimest korda elus tundis Shiva kaastunnet pakrati vastu. Ta tõmbas oma mõõga ning lõpetas sellega noore sõduri kannatused.

Peale nelja nädalat pidevat marssimist jõudis karavan viimase mäe jalamile, mis jäi Srinagara, Kashmiri oru pealinna ääremaile. Nandi oli pidevalt rääkinud kõigist uhketest asjadest, mis tema ideaalses riigis asuvad. Shiva oli ennast meelestanud selleks, et talle avanevad mõned hämmastavad vaated, mida ta oma lihtsal kodumaal poleks suutnud isegi ette kujutada. Miski poleks suutnud aga ette valmistada teda selliseks vaatepildiks. Tõesti tundus, et nad on jõudnud paradiisi.

Meluha. Elust pakatav maa!

Võimas Jhelumi jõgi, vihaselt möirgav tiiger mägedes, mis aeglustub sujuvaks nagu lehma samm, kui ta siseneb lopsakasse orgu. Oma vooluga paitab ta jumalikku Kashmiri maa-ala ning suundub looklevalt ääretusse Dali järve. Peaaegu otsatu järve teises nurgas murrab jõgi ennast veel kord lahti ja jätkab oma pikka teekonda mere suunas.

Avarat orgu kattis lopsakas roheline muru, moodustades lõuendi, mille peale oligi maalitud meistriteos nimega Kashmir. Kiht-kihilt oli sellele meisterlikkusega kantud kõigis võimalikes toonides lilli. Nende värvimänge katkestasid vaid chinaripuude jõulised akordid, mis andsid kogu vaatepildile majesteetlikkuse. Kogu taies kandis tulijani sõnumi Kashmiri soojast tervitusest. Linnud, kes harmooniliselt sädistasid, rahustasid väsinud Shiva rahva kõrvu, mis olid harjunud ainult kurjakuulutava ning jäise tuule ulgumisega, mis seljataha jäänud mägedes siiani võimutses.

“Kui see on ainult riigipiiril asuv maakond, siis kui täiuslik kogu ülejäänud riik veel olema peab?” sosistas Shiva aukartusega.

Iidsetel aegadel oli Dali järv olnud koht, mille ääres Meluha armee laager asus. Nüüd seisis järve läänekaldal, kohe Jhelumi jõe kaldal suursugune linn, mis oli silmanähtavalt kasvanud rohkemaks kui lihtne laagripaik. Arenenud suurejooneliseks Srinagariks, mis otsetõlkes tähendabki “austust väärt linna”.

Srinagari linn rajati kunagi hiiglaslikule, peaaegu saja hektari suurusele platvormile. Platvorm oli ehitatud ümberkaudsest pinnasest ja kõrgus umbes viie meetrini. Kõrgendi peal paiknes tohutu linnamüür, mis sirutus veel umbkaudu kakskümmend meetrit kõrgusesse ja neli meetrit laiusesse. Gunasid hämmastas, kui lihtne ja samas geniaalne oli olnud mõte ehitada terve linn platoole. See oli tugev kaitse vaenlaste vastu, kes oleks pidanud võitlema omale tee üles müüri juurde, mis oli tegelikkuses pinnasest tehtud kivikõva sein. Platvormil oli veel teinegi elutähtis otstarve. Tõstes linna maapinnast kõrgemale oli see efektiivne strateegia iga-aastaste üleujutuste vältimiseks, mis sellel maal tavalised olid. Linnamüüri sees oli linn jaotatud kvartaliteks teede järgi, mis olid joondatud osavalt võrgustiku mustri alusel. Seal olid spetsiaalsed alad ehitatud turupiirkondadele, aedadele, templitele, rahvakeskustele ja kõigele muule, mis oli vajalik arenenud linnaeluks. Kõik majad tundusid väljast nagu lihtsakoelised kahekorruselised ridaelamud. Ainuke viis eristamaks rikka mehe maja vaese mehe omast oli see, et rikaste majatahukad olid lihtsalt suuremad.

Kashmiri rikkaliku looduse taustal moodustas Srinagari linn ümbritseva maastikuga kontrasti. Põhilised domineerivad värvid linnas olid hallid, sinised ja valged. Terve linn ise oli musternäidis puhtusest, korrast ja tagasihoidlikkusest. Umbkaudu kakskümmend tuhat inimest kutsus Srinagari oma koduks. Nüüd olid Kailashi mäelt siia lisaks tulnud veel kaks tuhat hinge. Nende pealik tundis kergust oma olekus, mida ta polnud tundnud alates ühest kohutavast päevast mitmeid aastaid tagasi.

Ma olen pääsenud. Ma saan alustada otsast peale. Ma saan lõpuks unustada.

Karavan paigutati alustuseks immigrantide laagrisse, mis asus Srinagari serval. Laagriplats oli ehitatud linna lõunaküljes paiknevale eraldiseisvale platvormile. Nandi juhtis Shiva ja tema hõimu Välismaalaste Ametisse, mis paiknes sisserännanute linnakust eemal. Nandi soovis, et Shiva ootaks senikaua, kui ta käib kontorist läbi. Kui ta tagasi jõudis, saatis teda noor ametnik. Kätteõpitult naeratas ta gunadele ja sättis oma käed ametlikuks namasteks – tavapäraseks tervituseks kohtudes.

“Tere tulemast Meluhasse! Mina olen Chitraangadh, minust saab teie ümberkohanemise juhataja. Mõelge minust kui teie ainsast tugipunktist kõigis küsimustes, mis teil siin võivad tekkida. Ma usun, et teie liidri nimi on Shiva, kas ta, palun, astuks ette?”

Shiva astus sammu Chitaangadhi poole. “Mina olen Shiva.”

“Võrratu,” ütles ametnik. “Kas sa palun oleksid nii lahke ja tuleksid koos minuga registreerimislaua juurde? Sind pannakse kirja kui su hõimu vanemat. Kogu suhtlus, mis neid puudutab, hakkab käima läbi sinu. Kuna sina oled oma hõimu poolt määratud pealik, siis kõikide meie juhtnööride täitmine hõimus on sinu vastutusel.”

Nandi segas kiirelt Chitraangadhi ametlikule kõnele vahele, püüdes Shivat abistada. “Härra, kui te lubaksite mul lahkuda, siis ma läheks sisserännanute laagri majutusosakonda ja korraldaks sinu hõimule ära ajutise elamispinna võimalused.”

Shiva märkas, et Chitraangadhi pidevalt naeratav nägu oli kaotanud sekundiks oma treenitud naeratuse, kui Nandi tema juttu sekkus. Ta taastus sellest kiiresti ning juba mehaaniliseks muutunud naeratus naasis ta näole. Shiva pööras ja vaatas Nandit.

“Loomulikult, sa võid. Sul pole vaja minu luba selle jaoks, Nandi,” ütles Shiva lahkelt. “Kuid naasedes sa pead mulle midagi lubama, mu sõber.”

“Kindlasti, härra,” vastas Nandi ja kummardas põgusalt.

“Kutsu mind Shivaks, mitte härraks,” muigas Shiva. “Ma olen siiski su sõber, mitte su pealik!”

Üllatunult vaatas Nandi üles ja kummardas uuesti öeldes: “Jah, härra. See tähendab, jah Shiva.”

Shiva pöördus tagasi Chitraangadhi poole, kelle naeratus tundus nüüd millegipärast ehedam. Ta lausus: “Noh, Shiva. Kui sa saadad mind registreerimislauda, siis me saame nende formaalsustega kiirelt lõpule.”

Värskelt registreeritud hõim oli lõpuks jõudnud majutuskohtade alani sisserännanute linnakus. Nad nägid Nandit ootamas peaväravate juures, et rännult tulnuid sisse lasta. Teed laagris olid samasugused nagu Srinagaris. Need olid laotud korrapäraselt põhja-lõuna ja ida-lääne võrgustikku. Sellised hoolikalt laotud jalgteed olid tugevas kontrastis muldradadega, mis looklesid Shiva endisel kodumaal. Shiva märkas midagi kummalist nende laotud teede juures, mida ta ei osanud seletada.

“Nandi, miks need teist värvi kivid on teede keskele laotud?” küsis Shiva.

“Need katavad maa-aluseid torusid, Shiva. Torud viivad kogu musta vee linnakust välja. See tagab meile kõigile, et see linnaosa nagu teisedki on puhas ja hügieeniline.”

Shiva imetles meluhalaste piinlikult täpseid ja peaaegu kinnisideeks kujunenud planeerimisvorme.

Gunad jõudsid neile määratud suure ehitise juurde. Juba mõndkümnendat korda tänasid nad oma liidri arukust, et too oli neid Meluhasse tuua otsustanud. Selles kolmekorruselises majas olid iga pere jaoks olemas eraldi mugavad eluruumid. Igas ruumis oli mägedest tulnute jaoks luksuslikuna tunduv mööbel, mille hulka kuulus isegi mitmekordselt poleeritud vaskplaat seinal, kust sai oma peegelpilti näha. Ka olid seal puhtad linasest kangast voodilinad, rätikud ja isegi mõningad riided. Riiet katsudes küsis segaduses Shiva: “Mis materjal see on?”

Chitraangadh vastas talle innukalt: “See on puuvill, Shiva. Seda taime kasvatatakse meie maal ja töödeldakse riideks, mida sa praegu käes hoiad.”

Igal seinal oli lai aken, mis lasi sisse päikese valgust ja soojust. Silmused igas seinas toetasid metallist vardaid, mille otsas põles kontrollitud leek, mis valgustasid tuba. Iga toa juurde kuulus ka vannituba, mille põrand oli kergelt kaldu, aidates veel loomulikult voolata auku, kust see põrandaalusesse tühjendajasse kadus. Iga vannitoa põrandal paremas nurgas oli sillutatud valamu, mille keskpunkti moodustas suur auk. Selle atribuudi otstarve oli müsteerium tervele hõimule. Imeliku valamu kõrvalseinas oli mingisugune seadeldis, mis pöörates pani vee ära voolama.

“Võlukunst,” sosistas Bhadra ema.

Hoone peaukse kõrval asus külgnev juurdeehitis. Sealt astusid välja arst ja tema abilised, et tervitada Shivat. Arst, lühike nisukarva nahaga naine, kandis lihtsat valget rõivatükki, mis oli seotud tema puusade ja jalgade ümber stiilis, mida Meluhas kutsuti dhotiks. Väiksem valge riie oli seotud pluusiks tema torso ümber ning riidetükk nimetusega angvastram oli laotatud ta õlgadele. Naise laubal hakkas esimese asjana silma erkvalge täpp. Tema pealagi oli pöetud juustest paljaks, välja arvatud üks sõlmitud salk kuklaosas, mida kutsuti chotiks. Vabalt langev nöör, mida kutsuti janauks, oli sõlmitud tema paremast õlast üle torso kuni alla parema küljeni.

Nandi oli siiralt jahmunud teda nähes. Lugupidava käemärgi-namastega lausus ta: “Emand Ayurvati! Ma ei oodanud, et teie staatusega arst siin viibida võiks.”

Ayurvati naeratas Nandile ja tervitad teda viisaka namastega. “Ma usun välitöödest saadud kogemuste tõhususse, kapten. Minu tiim järgib seda eeskuju rangelt. Mul on äärmiselt kahju, aga ma ei tunne teid ära. Kas me oleme enne kohtunud?”

“Minu nimi on kapten Nandi, emand,” vastas Nandi viisakalt. “Me pole küll kohtunud, aga kes ei teaks teid, riigi parimat arsti?”

“Tänan teid, kapten Nandi,” vastas silmanähtavalt kohmetu Ayurvati. “Kuid ma usun, et te liialdate. Palju minust vanemaid ning auväärsemaid doktoreid on meie riigis.” Ayurvati pööras end Shiva poole ja jätkas: “Tere tulemast Meluhasse. Mina olen Ayurvati, teie hõimule määratud arst. Minu abilised ja mina oleme teile toeks ning abiks kogu selle aja, mil te siin elate.”

Shivalt reaktsiooni saamata ütles Chitraangadh oma kõige siiramal häälel: “Need on ainult ajutised eluruumid, Shiva. Majad, mis teile tegelikult määratakse, on palju mugavamad. Te peate siin olema vaid karantiini ajal, mis ei kesta rohkem kui seitse päeva.”

“Mis sa nüüd, mu sõber. Need ruumid on rohkem kui mugavad. Me poleks midagi sellist suutnud isegi ette kujutada. Või mis sa arvad, Mausi?” muigas Shiva vaadates Bhadra ema poole enne, kui pöördus murelikult tagasi Chitraangadhi poole. “Miks seda karantiini meile vaja on?”

Nandi ruttas vahele enne, kui keegi midagi öelda jõudis: “Shiva, see karantiin on ainult ettevaatusabinõu. Meil pole Meluhas eriti palju haigusi. Vahepeal sisserännanud võivad endaga kaasa tuua uusi tõbesid. Selle seitsmepäevase perioodi jooksul arstid jälgivad ning ravitsevad teid kõigist senistest vaevustest.”

“Üks juhtnööridest, mida te peate järgima, et haiguste levikut pidurdada, on puhtus. Peamine ülesanne on pidevalt hügieenistandardite järgimine,” lausus Ayurvati.

Shiva tegi selle peale Nandile nägusid ja sosistas: “Sa ei rääkinud midagi hügieeni standarditest.”

Nandi vaatas Shivat vabandust paluva näoga, samal ajal liigutades oma käsi õrnalt nagu proovides nõustumist saada. Ta pomises: “Palun mine sellega kaasa, Shiva. See on üks nendest asjadest, mida lihtsalt peab Meluhas tegema. Emand Ayurvatit peetakse parimaks arstiks tervel maal.”

“Kui sa oled praegu vaba, siis ma saaksin sulle kohe anda instruktsioonid,” ütles Ayurvati.

“Ma olen hetkel vaba tõesti,” nentis Shiva tõsise näoga. “Kuid hiljem küsin selle eest lisatasu.”

Bhadra itsitas nalja peale, kuid Ayurvati vaatas Shivat ilma ühegi naeruvineta näos.

“Ma olen kindel, et ma ei saanud aru, millele sa praegu vihjasid,” vastas Ayurvati külmalt. “Ilma pikema sissejuhatuseta alustame puhastavate rituaalidega.”

Ayurvati kõndis külalistemajja samal ajal pomisedes: “Need kombetud immigrandid…”

Shiva vaatas Bradrale otsa, üks kulm tõstetud, ning irvitas üleannetult oma nalja üle.

Sel õhtul, peale suurt söömingut serveeriti kõikidele gunadele meditsiiniline jook nende tubadesse.

“Vastik!” ütles Bhadra, nägu grimassiks väändunud. “See maitseb küll hullemini kui jaki kusi!”

“Kuidas sa tead, mis maitsega see veel on?” naeris Shiva ja andis tugeva laksu vastu Bhadra selga. “Nüüd mine oma tuppa! Ma tahan lõpuks peale seda päeva magada.”

“Kas sa oled neid voodeid näinud? Ma arvan, et see saab olema parim uni minu elus!”

“Ma olen seda voodit näinud, tont võtaks!” irvitas Shiva. “Nüüd ma tahan seda kogeda ka. Mine minema!”

Bhadra lahkus Shiva toast valjusti naerdes. Ta polnud ainus, kes oli elevil nähes ebaharilikult pehmeid voodeid. Kogu hõim oli peale sööki rutanud oma tubadesse eeldades kõige mugavamat ja paremat und, mida nad kunagi oleks saanud kogeda. Neid ootas ees aga üllatus.

Shiva vähkres ja pöörles rahutult oma voodil, suutmata uinuda. Ta kandis oranži värvi dhotit, sest tiigrinahk, mis tavaliselt ta keha kattis, oli hügieeni eesmärkidel pesemiseks ära võetud. Ta puuvillane angvastram oli laotatud madalale toolile seina juures. Kustunud piip lebas kummuli külglaual.

See neetud voodi on liiga pehme. Võimatu on sellisel magada!

Shiva tõmbad lina madratsilt ära ja viskas selle maha. Lamades põrandal, tugev pinnas ta all, tundis mees ennast natukene paremini. Aeglaselt hakkas tal unisus ka taas peale tulema, kuid mitte nii sügavalt ja kiirelt endasse haarates nagu kodumaal. Shiva igatses karmi külma pinnast oma hütis. Ta igatses Kailashi mäe läbilõikavat tuult, mida oli alati tunda, ükskõik kui tugevalt seda prooviti ignoreerida. Ta igatses seda lohutavat lehka, mis ta tiigrinahal oli. Polnud kahtlust, et praegune ümbrus oli ülearugi mugav, kuid kõik oli samas äärmiselt võõras ja harjumatu.

Nagu tavaliselt tõid tema instinktid esile tõe, mida ta proovis enese eest peita koduigatsuse alla.

Viga pole ruumis, vaid sinus.

Sel hetkel Shiva märkas, et ta higistab. Vaatamata jahedale tuulele, mis aknast tuli, higistas ta ohtrasti. Ruum tema ümber tundus õrnalt pöörlevat. Shiva tundis, kuidas ta nagu ühenduks oma kehast lahti. Tema parema jala suur varvas, mis oli kunagi külmast võetud, tundus põlevat. Mehel oli tunne, nagu keegi pinguldaks tema põlvel olevat lahinguarmi. Kõik lihased, mis olid väsinud ja valutavad, tundusid, nagu voolinuks neid keegi uueks. Tema rangluu, mis oli nihestatud kaua aega tagasi ja polnud kunagi lõpuni paranenud, tundus järsku, nagu rebiks lihased end sellelt lahti, et seejärel luud uuesti õieti kokku ühendada. Lihased tundusidki järele andvat, et luud saaksid oma tööd teha.

Hingamine oli jõupingutus. Shiva avas oma suu, et aidata oma kopsudele kaasa, kuid ometi polnud piisavalt õhku. Ta proovis rahuneda ja kontsentreeruda kogu oma meele jõuga, et muuta hingamine lihtsamaks. Kardinad akna ees õõtsusid, kui jahutav tuul sisse ruttas. Tänu sellele õhuvoole rahunes Shiva keha natuke, kuid lahing tema sees algas jälle. Ta koondas ennast järjekordselt ja ahmis õhku oma näljastesse kopsudesse.

Keegi koputas.

Tasane koputamine uksele tegi Shiva valvsaks. Ta oli veel segaduses ja hingeldas tugevalt. Õlg, mis oli pidevalt valutanud, tuikas, kuid varasem talle tuntud valu seal oli kadunud. Ta vaatas alla oma põlve, mis ei valutanud enam ja ka arm sellelt oli kadunud. Ta hingas raskelt. Silmates oma kärbunud varvast, oli see jälle terve ja töötav. Ta liigutas oma varbaid, kuna ei suutnud uskuda, et varvas liigub jälle. Järsk praksatus kõlas toas, kui ta varvas üle aastate tegi oma esimese liigutuse. Ta hingas raskelt veel kord. Kõige muutunuga oli lisandunud ka võõrapärane kihelev külmus tema kaelal.

Keegi koputas uuesti, seekord tugevamini.

Segaduses Shiva ajas aeglaselt ennast jalgadele ning tõmbas angvastrami ümber oma kaela, et seda soojendada. Avades ukse, märkas Shiva hämaruses meest, kelle näo oli süngus loorina katnud. Shiva sai häiritud enesetundest hoolimata aru, et tulijaks oli talle venna eest olev Bhadra. Too sosistas paanikast nõretaval häälel: “Shiva, ma ei taha sind nii hilisel kellaajal tülitada, aga mu emal on järsku tõusnud väga kõrge palavik. Mida ma tegema peaksin?”

Instinktiivselt katsus Shiva Bhadra laupa. “Ka sul on palavik, Bhadra. Mine oma tuppa. Ma lähen otsin arsti üles.”

Kui Shiva läbi koridori trepi poole liikus, avanesid ta teel aina rohkemad uksed nüüdseks juba tuttava sõnumiga: “Palun aidake! Meil on järsk palavik tekkinud.”

Shiva jooksis trepist alla kõrvalhoone ukseni, mille taga arstid elasid. Mees koputas kõvasti uksele. Ayurvati avas ukse kohe, nagu oleks ta Shivat oodanud. Shiva rääkis rahulikul häälel. “Ayurvati, kogu minu hõim on järsku haigeks jäänud. Palun tule kohe, neil on su abi vaja.”

Ayurvati katsus hoopis Shiva laupa. “Kas sul pole palavikku?”

Shiva raputas pead. “Ei.”

Ayurvati oli üllatunud ja kortsutas kulmu. Ta pöördus teiste poole: “Tulge! See on alanud. Lähme.”

Kui Ayurvati ja tema kaaslased kiirustasid majja, ilmus järsku ei tea kust Chitraangadh. Ta küsis Shivalt: “Mis juhtus?”

“Ma ei tea. Peaaegu et kõik minu hõimust jäid järsult haigeks.”

“Ka sina higistad tugevalt.”

“Ära muretse. Minul pole palavikku. Ma lähen tagasi majja. Mul on vaja näha, kuidas mu inimestel läheb.”

Chitraangadh noogutas ja sõnas: “Ma lähen kutsun Nandi.”

Samal ajal kui Chitraangadh minema kiirustas, et leida üles Nandi, jooksis Shiva tagasi külalistemajja. Ta oli üllatunud, kui kohale jõudis. Kõik tõrvikud majas olid süüdatud ja arstid käisid plaanipäraselt toast tuppa, jagades rohtu ning seletades, mida hirmunud patsiendid peaksid tegema. Kirjutaja kõndis iga arstiga kaasas ja märkis oma palmilehest märkmikusse täpselt üles kõik detailid iga ravitava kohta. Meluhalased olid silmanähtavalt selliseks olukorraks valmistunud. Ayurvati seisis koridori lõpus, käed puusas, nagu kindral, kes vaatas üle oma vapustavalt treenitud ja tõhusalt töötavaid sõdureid.

Shiva ruttas naise juurde ning küsis: “Mis saab nendest, kes on teisel ja kolmandal korrusel?”

Ayurvati vastas ilma, et oleks ta poole isegi silmi pööranud: “Arstid on jõudnud igasse ruumi selles majas. Ma lähen üles kohe, kui seisukord sellel korrusel on kindlaks tehtud. Me jõuame kõik patsiendid poole tunni jooksul läbi vaadata.”

“Sinu inimesed on tohutult tõhusad, kuid ma siiski palvetan, et kõigil meist oleks tervis korras,” ütles Shiva murelikult.

Ayurvati pöördus Shiva poole. Ta kulmud olid õrnalt tõstetud ja naer virvendas naise tõsisel näol. “Ära muretse. Me oleme meluhalased. Me oleme valmis tegutsema igas olukorras. Kõik saab korda.”

“Kas on midagi, millega ma saaksin aidata?”

“Jah, mine ja pese ennast.”

“Mida!?”

“Palun mine ja pese ennast kohe praegu,” ütles Ayurvati, asudes liikuma tagasi oma tiimi juurde. “Kõik palun pidage meeles, et lapsed alla viieteist eluaasta peab kiilaks ajama. Mastrak, palun mine ja alusta teistkordsete rohtude jagamist. Ma liitun teiega järgmise viie minuti jooksul.”

“Jah, mu emand,” lausus noor mees, kes samal ajal ruttas trepist üles, kandes suurt riidest kotti.

“Sa oled ikka veel siin?” küsis Ayurvati, kui ta märkas, et Shiva polnud lahkunud.

Shiva rääkis vaikselt, kontrollides oma tõusvat ärritust: “Mis vahet seal on, kas ma pesen või mitte? Minu rahvas on raskustes. Ma tahan neid aidata.”

“Mul pole aega, ega kannatust sinuga hetkel vaielda. Sa lähed ja pesed ennast kohe praegu!” lausus Ayurvati ärritudes ning ta isegi ei proovinud kontrollida oma tõusvat pahameelt.

Shiva jõllitas Ayurvatit ning tegi suuri jõupingutusi, et hoida tagasi vandesõnu, mis tahtsid tal üle huulte lipsata. Ta surus vihaselt oma käe rusikasse, mis tahtnuks hoopis teiste argumentidega mõjuda Ayurvatile, kui too poleks naine olnud.

Ayurvati ei astunud tagasi ning jõllitas Shivat vastu. Ta oli harjunud sellega, et teda kuulatakse. Ta oli ikkagi arst. Kui ta ütles oma ravitavale, et ta midagi teeks, siis ta ootas, et seda tehakse kõhklemata. Oma pikkas elus oli ta näinud väga vähe patsiente nagu Shiva, kuid just kõrgemast klassist inimeste hulgas. Selliseid inimesi pidi veenma, mitte juhendama. Kuid Shiva oli tavaline immigrant. Ta polnud isegi aadlik.

Kontrollides ennast suure vaevaga, suutis Ayurvati öelda: “Shiva, sa higistad. Kui sa seda maha ei pese, siis see tapab su ära. Palun usalda mind. Sa ei saa aidata oma hõimu, kui sa surnud oled.”

Chitraangadh prõmmis keset ööd valjult vastu Nandi ust. Unesegaselt vandus too maapõhja kopsija, kes teda sellisel tunnil äratab. Mees jõudis ukseni, tõmbas selle ärritunult lahti, mõmisedes pahaselt: “Parem oleks, kui see hetkel tähtis on!”

“Tule ruttu. Shiva hõim on juba haigeks jäänud.”

“Juba!? See on alles esimene öö!” hüüatas Nandi. Tuppa naastes võttis ta toolilt oma angvastrami ja ruttas tagasi Chitraangadhi juurde. “Meil pole aega kulutada!”

Vannituba tundus enese pesemiseks imelik koht. Shiva oli harjunud ennast kasima jahedas Mansarovari järves. Seal oli ta teinud põhjaliku puhtuserituaali ikka kaks korda kuus. Vannituba tundus enesepuhastuse jaoks aga veidralt piiratud alana. Ta keeras seinal asuvat maagilist seadet, mis reguleeris vee voolamist. Shiva kasutas veidrat koogisarnast ainet, mida meluhalased kutsusid seebiks. Sellega pidi oma keha hõõruma, et puhtaks saada. Ayurvati oli oma õpetustes olnud väga selgesõnaline. Seepi peab kindlasti kasutama. Ta keeras vee kinni ning võttis toolilt rätiku. Ennast jõuliselt rätikuga hõõrudes tulid Shivale meelde viimase paari tunni hämmastavad muutused, mida ta oli ignoreerinud tänu murele oma hõimu pärast. Õlg tundus olevad parem kui uus. Tema üllatunud pilk langes oma põlvele, kus polnud ei valu ega armi. Shiva silmitses umbusklikult oma täielikult paranenud suurt varvast. Järsult ta sai aru, et mitte ainult viga saanud osad polnud paranenud, vaid ka tema terve keha tundus nagu uus, noorem ning tugevam kui kunagi varem. Ainsa kehaosana tekitas võõrastust tema kael, mis tundus väljakannatamatult külmana.

Mis minuga juhtunud on?

Shiva astus vannitoast välja ning riietas ennast uude dhotisse. Jällegi oli Ayurvati kindlalt rõhutanud, et ei tohi kanda vanu riideid, mis olid nakatunud tänu tema mürgisele higile. Samal ajal, kui ta mähkis angvastrami ümber oma kaela, et sooja saada, koputas keegi uksele. Ayurvati hõikas läbi ukse: “Shiva, kas sa palun avaksid ukse? Ma lihtsalt tahan kontrollida, kas ka sinuga on kõik korras.”

Shiva läks ja avas Ayurvatile ukse. Naine asus kohe asja kallale, kontrollides Shiva temperatuuri. See oli normaalne. Ayurvati noogutas rahulolevalt ning sõnas: “Sa tundud terve olevat. Ka sinu hõim paraneb kiiresti. Kriis on möödunud.”

Shiva naeratas tänulikult. “Seda kõike tänu sinu tiimi oskustele ning osavusele. Ma tõesti tahtsin vabandada, et ma kiirel ajal hakkasin sinuga vaidlema. See oli ebavajalik. Ma tean, et sa tahtsid minu hõimule parimat.”

Ayurvati tõstis oma palmilehtedest tehtud märkmikult silmad. Kerge muie huulil ning üks kulm tõstetud, küsis ta: “Proovid viisakas olla, jah?”

“Ma pole pooltki nii ebaviisakas, kui sa arvad!” muigas mees. “Sina ning su rahvas olete lihtsalt nii uhked.”

Ayurvati lõpetas poole lause pealt Shiva kuulamise ning vaatas teda ehmunud pilgul. Kuidas ta polnud seda enne märganud? Ayurvati vandus mõttes. Ta polnud kunagi legendi uskunud. Ka ma olen tõesti esimene, kes näeb, kuidas see tõeks saab? Näpuga Shiva kaelale osutades küsis ta nõrkeval häälel: “Miks sa oled oma kaela ära katnud?”

“Mingil põhjusel on see äärmiselt külm. Kas selles on midagi, mille pärast ma peaksin muretsema?” küsis Shiva ja tõmbas oma angvastrami kaelalt ära.

Vali karje kajas läbi vaikse toa ning Ayurvati tuikus tahapoole. Naine kattis šokki varjata püüdes oma suu kätega ning kõik tema palmilehed kukkusid põrandale. Ta jalad muutusid liiga nõrgaks, et teda püsti hoida. Ayurvati kukkus põrandale selg vastu seina, tõstmata oma pilku hetkekski Shivalt. Tema uhketest silmadest hakkasid voolama pisarad. Ayurvati hakkas vaikselt pomisema: “Om Brahmaye namah. Om Brahmaye namah.”

“Mis on juhtunud? On see tõesti nii tõsine?” küsis murelik Shiva.

“Sa oled lõpuks meie juurde saabunud! Isand, sa lõpuks tulid!”

Enne kui segaduses Shiva jõudis naise imelikule reaktsioonile vastata, ruttas tuppa Nandi ja märkas Ayurvatit põrandal. Üle arsti palgete voolasid suured pisarad.

“Mis juhtus, emand?” uuris Nandi jahmunult.

Ayurvati lihtsalt näitas Shiva kaela suunas. Nandi vaatas tema poole ja nägi, kuidas mehe kael helendab ebamaiselt sillerdavat sinist tooni. Uluga, mis võinuks kuuluda pikka aega puuris olnud loomale, kes lastakse lõpuks vangistusest lahti, kukkus Nandi oma põlvedele.

“Isand! Sa oled tulnud meie sekka! Neelkanth on lõpuks tulnud!”

Kapten kummardas maani, et oma peaga puudutada aupaklikult Neelkanthi jalgu. Imetletud isik astus selle peale hoopis sammukese tagasi, vaadates äärmises segaduses ning häiritult ringi.

“Mis kurat teile sisse on läinud?” küsis ärritunud Shiva.

Kattes käega oma jääkülma kaela pööras ta ümber, et vaadata poleeritud vaskplaadile. Jahmunud hämmastusega vaatas ta oma peegeldust ja mõistis.

Neel kanth. Sinine kael.

Kusagilt ilmunud Chitraangadh hoidis uksepiidast kinni ja nuuksus nagu väike laps: “Me oleme päästetud! Lõpuks päästetud! Ta on ilmunud meie sekka!”