Читать книгу Meluha surematud - Amish Tripathi - Страница 6

Kashmiri kuberner Chenardhwaj tahtnuks Neelkanthi ilmumist tema pealinna kuulutada tervele maailmale. Väljavalitu polnud ilmunud mitte suurlinnades nagu Takshashila, Karachapa või Lothal, vaid hoopis tema Srinagaris! Kullerlind oli peaaegu et kohe jõudnud Meluha pealinnast Devagirist, mis tähendas jumalate elupaika, Srinagari. Korraldused olid kristallselged. Uudist Neelkanthi tulekust pidi hoitama saladuses senikaua, kuni kuningas ise on Shivat näinud. Chenardhwaj sai käsu saata Shiva koos saatjaskonnaga viivitamata Devagiri poole teele. Kõige tähtsam oli, et Shivale endale ei tohtinud legendist rääkida. “Imperaator kavatseb nõustada ning toetada arvatavat Neelkanthi ise sobival viisil,” oli kirja täpne sõnastus.

Chenardhwaj sai privileegi teatada isiklikult Shivale tema sõidust Devagirisse. Ta ei teadnud aga, et Shiva polnud kõige paremas tujus käskluste täitmiseks. Shiva oli äärmiselt nõutu kogu talle osaks langenud suurest pühendumisest meluhalaste poolt. Kuna tema uueks ajutiseks elukohaks oli määratud kuberneri residents, kus ta elas ümbritsetuna luksusest, pääsesid ainult Srinagari kõige tähtsamad elanikud tema jutule.

“Isand, me saadame teid Devagirisse, meie pealinna. See on vaid paari nädala teekond siit,” lausus Chenardhwaj, proovides samal ajal oma kogukat ja lihaselist keha painutada austusest allapoole rohkem kui kunagi varem.

“Ma ei lähe mitte kuhugi enne, kui keegi pole mulle rääkinud, mis toimub! Mis pagan on selle neetud Neelkanthi legendiga?” küsis Shiva vihaselt.

“Mu isand, palun uskuge meisse. Te saate selle võimalikult ruttu teada. Kuningas ise räägib sellest teile Devagiris.”

“Aga mis saab minu hõimust?”

“Neile antakse siinsamas Kashmiris maad, isand. Neile antakse kõik vajalik, et nad saaksid elada mugavat elu.”

“Kas see on mingi viis, et teha neist pantvangid?”

“Oh ei, mu isand,” lausus Chenardhwaj silmanähtavalt häiritult sellisest arvamisest.

“Nad on teie hõim, mu isand. Kui ma saaksin teha nii, nagu mina sooviksin, siis elaksid nad kõik nagu aadlikud kogu oma ülejäänud elu. Kahjuks ei saa reegleid aga rikkuda, isand. Isegi mitte teie jaoks. Me saame ainult anda neile seda, mis neile oli lubatud. Ajapikku saate teie, isand, ise muuta reegleid niimoodi, nagu teie vajalikuks peate. Siis me saame kindlasti paigutada nad, kuhu iganes teile meeldib.”

“Palun, isand,” anus Nandi, “uskuge meisse. Te ei suudaks isegi uskuda, kui tähtis te Meluha jaoks olete. Me oleme teid oodanud väga pikka aega. Meil on vaja teie abi.”

Appi. APPI! Aidake mind sellest jamast välja. Palun!

Mälestused kaugest ajast tulid Shiva juurde tagasi. Talle meenus ühe naise meeleheitlik abipalve. See mälestus tõukas Shiva uimasesse vaikusesse, milles ta meel kaugenes ruumist aina rohkem.

“Sinu elutee saab olema palju suurem kui need hiiglaslikud mäed siin.”

Lollus! Ma pole mingit saatust ära teeninud. Kui need inimesed teaksid minu süümepiinadest, lõpetaksid nad selle idiootsuse kohe!

“Ma ei tea, mida teha, Bhadra.”

Shiva istus kuninglikus aias Dali jõe kaldal. Bhadra, tema parim sõber, istus Shiva kõrval ja täitis hoolikalt marihuaanaga piipu. Samal ajal kui Bhadra kasutas pulka, et piip põlema saada, ütles Shiva kärsitult: “See oli märguanne, et sa räägiksid, tolgus.”

“Ei. See oli tegelikult märguanne mulle, et ma annaksin sulle piibu, Shiva.”

“Miks sa ei anna mulle nõu?” uuris ahastuses Shiva. “Me oleme ikka need samad sõbrad, kes ei teinud midagi enne, kui olid teineteiselt nõu küsinud.”

Bhadra naeratas. “Ei, me ei ole. Sina oled nüüd pealik. Hõim elab ja sureb sinu otsuste järgi. Sinu mõtteid ei tohi kellegi teise mõjutused moonutada. Me pole nagu pakratid, kus pealikul on vaja kuulata, mida iga lobamokk arvab nende nõukogus. Ainult pealiku tarkus on ülim gunade jaoks. See on olnud meie traditsioon.”

Shiva kulmud tõusid ärritunult. “Mõnesid traditsioone on vaja murda, et edasi liikuda!”

Bhadra istus vaikides. Shiva sirutas oma käe välja ning võttis piibu Bhadra käest ära.

Ta tõmbas ühe pika hinguse, lastes marihuaanal levitada oma mõju terves tema kehas.

“Ma olen ainult ühte rida kuulnud Neelkanthi legendi kohta,” ütles Bhadra. “Tuleb välja, et Meluha on suurtes probleemides ja ainult Neelkanth saab neid päästa.”

“Ometi ei tundu, nagu neil oleks siin üldse probleeme. Kõik tundub vapustav. Kui nad tahavad tõelisi probleeme näha, siis me peaksime viima nad meie maale!”

Bhadra naeris pisut. “Kuid mis on selle sinise kaelaga, mis paneb nad uskuma, et sina suudad Meluha päästa?”

“Põrguvägi, kui mina vaid teaks! Nad on nii palju rohkem arenenud kui meie hõim, kuid siiski nad langevad mind jumaldama, nagu ma oleksingi mingi jumal. Kõik ainult selle õnnistuse pärast, et minu kael läks mingil segasel põhjusel siniseks.”

“Ma arvan, et rohi, mida nad meile andsid, oli maagiline. Kas sa oled märganud, et see küür, mis mul oli, on natukene vähenenud?”

“Jah, olen küll. Nende arstid on tõeliselt andekad.”

“Kas sa teadsid, et nad kutsuvad oma arste brahminideks?”

“Nagu Ayurvati?” uuris Shiva, andes Bhadrale piibu tagasi.

“Jah. Brahminid ainult ei ravi inimesi. Nad on ka õpetajad, advokaadid, preestrid ja tegutsevad praktiliselt kõigil intellektuaalsetel aladel, mis nende riigis on.”

“Andekad inimesed,” krimpsutas Shiva nina.

“See pole kõik, mis ma teada sain,” lausus Bhadra kahe pika suitsutõmbe järel. “Neil on Meluhas inimesed korraldatud spetsialiseerumise alusel. Peale brahminide on neil ka grupp nimetusega kshatriya. Need on sõdalased ja valitsejad. Isegi naised võivad olla kshatriyad.”

“Tõsiselt? Nad lasevad naisi oma armeesse?”

“Tuleb välja, et pole palju naissoost kshatriyaid, kuid tahtmise korral võivad nad sinna minna.”

“Pole siis ime, et Meluha hädas on!”

Sõbrad naersid valjusti kõigi meluhalaste kummaliste kommete üle. Bhadra võttis järjekordse mahvi piibust, enne kui oma jutuga edasi läks. “Neil on ka vaishyad, kes peavad erinevaid käsitöö, kauplemise ja äriga seotud ameteid. Viimased nende hulgast on shudrad, põhiliselt põlluharijad ja töölisrahvas. Ükski kast ei saa teha teise kasti tööd.”

“Pea kinni,” ütles Shiva. “See tähendab, et kui ma olen sõdur, siis ma ei saagi minna turuplatsile ja kaubelda oma asjadega?”

“Just.”

“Täielik lollus! Kuidas sa mulle minu marihuaana, siis saad? Lõppude lõpuks on see ainukene asi, milleks sa kasulik oled!”

Shiva nõjatus tahapoole, et vältida mängulist hoopi, mille Bhadra tema poole saatis.

“Olgu, olgu. Võta rahulikult!” Ta naeris. Shiva võttis piibu Bhadra käest ära ning taaskord sisse hingates lasi marihuaanal mõjuda.

Me räägime kõigest muust, kui sellest, millest me tegelikult peaksime rääkima.

Shiva vaatas Bhadrat taaskord tõsise näoga. “Nüüd tõsiselt rääkides. Vahet pole, kui kummalised nad on. Mida ma peaksin tegema?”

“Mida sa ise mõtled, et peaksid tegema?”

Shiva vaatas eemale, nagu mõtiskleks rooside üle, mis õitsesid aia kaugemas nurgas.

“Ma ei taha järjekordselt ära joosta.”

“Mida?” küsis Bhadra, kuna ta ei kuulnud Shiva painajalikku sosinat.

“Ma ütlesin,” kordas Shiva kõval häälel, “et ma ei suuda elada süütundega, mis tuleb sellest, kui ära joosta.”

“See polnud sinu süü.”

“JAH! See oli küll.”

Bhadra jäi vaikseks. Polnud midagi, mida ta oleks suutnud öelda, et aidata. Kattes oma näo kätega ohkas Shiva uuesti: “Jah, oli küll.”

Bhadra pani oma käe sõbra õlale ja vajutas seda õrnalt, oodates kuni kohutav moment lahkub Shiva mõtteist. Shiva pöördus tagasi mehe poole. “Ma küsin sinult nõu, mu sõber. Mida ma peaksin tegema? Kui nad vajavad minu abi, siis ma ei saa neile selga pöörata. Samas, kuidas ma saan jätta oma hõimu üksinda siia tundmatusse? Mida ma peaksin tegema, Bhadra?”

Bhadra ei võtnud oma kätt Shiva õlalt. Tal oli vastus olemas, mis pani ta ohkama. See võis olla õige vastus Shivale tema sõbrale, kuid kas see oli õige vastus Shivale tema hõimu liidrile?

“Sul on vaja leida õige vastus enda seest, Shiva. See on olnud traditsioon.”

“Ah, ole sa neetud!”

Shiva viskas piibu tagasi Bhadra sülle ning kõndis minema.

Ainult paari päeva hiljem pidi väike karavan koos Shiva, Nandi ja kolme sõduriga lahkuma Srinagarist. Paika oli pandud, et grupp liigub kiirelt läbi kuningriigi ja jõuab Devagirisse nii kähku kui võimalik. Kuberner Chenardhwaj oli rahutu. Ta soovis, et kuningas tunnistaks Shiva võimalikult kiiresti Neelkanthiks. Ta tahtis minna ajalukku kui kuberner, kes oli leidnud Kõikide Päästja.

Shivat oli mitu päeva proovitud muuta kuningale “esitletavaks”. Tema juukseid oli õlitatud ja silutud. Shiva hele jume oli kooritud puhtaks eriliste ajurvedalike rohtudega, et aastatega mäestikutuultes kogunenud parkunud nahk ja mustus kätte saada. Kallid riided, uhked kõrvarõngad, kaelakeed ning kõiksugu teised ehted pidid tooma välja Shiva lihaselise keha. Tema jaoks oli ekstra stiliseeritud puuvillast kaelarätik, et katta tema sinakalt kumavat kaela. Riidetükk oli kavalalt kaunistatud helmestega, andes sallile välimuse, nagu oleks see kohalik traditsionaalne kaelaehe, mida Meluha mehed rituaalide ajal uhkusega kandsid. Riie ise hoidis, aga Shiva siiani külma kaela soojas.

“Ma olen varsti tagasi,” ütles Shiva Bhadrari ema kallistades. Ta oli üllatunud nähes, et vana naise lonkamine on muutunud vähem nähtavaks.

Meluhalaste rohud on tõesti maagilised.

Morn Bhadra vaatas Shivat, kui too sosistas: “Palun hoolitse hõimu eest. Sina oled nende juht senikaua, kuni ma tagasi tulen.”

Bhadra astus ehmunult tagasi. “Sul pole vaja seda teha sellepärast, et ma su sõber olen.”

“Mul on vaja seda teha, puupea. Põhjus, miks mul on vaja seda teha, peitub selles, et sina oled selle ülesande jaoks tegelikult rohkem pädev kui mina.”

Bhadra astus sammu lähemale ja embas Shivat. “Ei, Shiva. Ma pole parem. Isegi mitte oma unistustes.”

“Jää vakka! Kuula mind nüüd tähelepanelikult,” ütles Shiva, kui Bhadra talle nukralt naeratas. “Ma ei usu, et gunad oleksid siin ohus. Vähemalt mitte sama palju, kui nad Kailashi mäel olid. Sellest hoolimata, kui sa tunned, et vajad abi, siis mine küsi seda Ayurvati käest. Ma jälgisin teda, kui meie hõim haige oli. Ta näitas välja ääretut kohusetundlikkust meie päästmise nimel. Teda võib usaldada.”

Bhadra noogutas ning embas Shivat veel kord, enne kui pöördus, et ruumist lahkuda.

Ayurvati koputas viisakalt uksele. “Kas ma võin siseneda, mu isand?”

See oli esimene kord, mil arst oli tulnud Shiva lähedusse peale seitse päeva tagasi juhtunud intsidenti. Ayurvati jaoks tundus see nagu terve eluaeg. Kuigi naine nägi välja igapäevaselt enesekindel, oli temas tegelikult väike erinevus. Ta nägi välja nagu keegi, keda on puudutanud miski jumalik.

“Tule sisse, Ayurvati. Palun lõpeta minu kutsumine isandaks, see pole vajalik. Ma olen siiani seesama harimatu immigrant, keda sa kohtasid mõned päevad tagasi.”

“Ma siiralt vabandan selle kommentaari pärast, mu isand. See oli minust vale ja ma olen nõus vastu astuma karistusele, mille te leiate minu jaoks sobiva olevat.”

“Mis sul viga on? Miks ma peaksin tahtma sind karistada selle eest, et sa rääkisid ausalt? Miks see neetud sinine kael peaks midagi muutma?”

“Te avastate põhjuse varsti, mu isand,” sosistas Ayurvati Shivale kummardades. “Me oleme oodanud teid sajandeid.”

“Sajandeid!? Püha järve nimel, miks? Mida suudan mina teha, mida teie targad inimesed teha ei suudaks?”

“Imperaator seletab sulle, mu isand. Piisab sellest, et pärast kõike, mida ma sinu hõimult kuulnud olen, siis pole paremat inimest, kes oleks võinud Neelkanth olla.”

“Rääkides minu hõimust, siis ma ütlesin neile, et kui nad vajaksid millegagi abi, võivad nad alati sinu poole pöörduda. Ma loodan, et sellest ei tule sulle probleeme.”

“See on minu jaoks au, kui ma saaksin neid abistada, mu isand.”

Seda öeldes kummardas naine Shiva jalgade juurde, nagu India kommete kohaselt kellegi jumaldamisel tehakse. Shiva tundis ennast alistatuna, kui suurem osa meluhalasi nii tegid, kuid kui Ayurvati kummardas, siis astus ta sammu tagasi.

“Mida põrgut sa teed, Ayurvati?” küsis kohkunud Shiva. “Sa oled arst, elu andja! Ära häbista ennast mu jalgade katsumisega.”

Ayurvati vaatas Shivat, tema silmad särasid imetlusest ja pühendumusest. See on naise arust just õige inimene, kes on Neelkanthiks olemise vääriline.

Nandi sisenes Shiva tuppa safrankollase riidega, mille igale sentimeetrile oli tikitud sõna “Ram”. Ta palus, et Shiva selle endale ümber õlgade mässiks. Samal ajal, mil Shiva seda tegi, luges Nandi vaikselt lühikese palve nende ohutu reisi eest Devagirisse.

“Meie hobused on väljas ootamas, mu isand. Võime lahkuda siis, kui valmis olete,” lausus Nandi.

“Nandi,” sõnas Shiva ärritatult. “Mitu korda ma pean sulle seda ütlema? Minu nimi on Shiva. Ma olen su sõber, mitte sinu isand.”

“Oh ei, mu isand,” ehmus Nandi.”Sa oled Neelkanth. Sina oled kõigi isand. Kuidas ma võiksin kasutada sinu nime?”

Shiva pööritas oma silmi ning raputas oma pead nördinult, vaadates ukse poole. “Ma tõesti annan alla! Kas me võime nüüd lahkuda?”

“Loomulikult, mu isand.”

Nad lahkusid toast, et näha väljas kolme sõdurit hobustel juba kannatlikult ootamas. Nende kõrval seisid veel kolm hobust. Üks hobune oli mõeldud kandma pagasit ja ülejäänud kaks Shiva ning Nandi jaoks. Hästi organiseeritud Meluha impeeriumis olid kõigi suuremate teede juurde ehitatud puhkemajad ning taasvarustumispunktid. Kui teelolijatel oli vähemalt ühe päeva moon kaasas ning piisavalt Meluha raha, siis saadi mugavalt teelt lahkumata osta kõike vajaminevat, et vähemalt kuu vastu pidada mistahes suunas liikudes.

Nandi hobune oli köidetud väikse platvormi kõrvale. See oli seatud nii, et madal trepp viis kuni hobuse küljeni, kust üles sai. Kuna Nandi oli ülekaaluline, oli see nutikas lahendus, kuna muidu oleks see sõjamehele lihtne tegevus olnud tema jaoks suur probleem. Shiva vaatas Nandi hiiglaslikku keret ja siis tema õnnetut hobust ning uuesti Nandi poole.

“Kas meluhalastel pole reegleid loomade kaitseks julmuse vastu?” küsis Shiva oma kõige siirama näoga.

“Loomulikult on, mu isand. Väga kindlad reeglid. Meluhas on kõik elav püha. Isegi selleks on kindlad reeglid, kuidas ja millal võib loomi tappa, nagu näiteks…”

Järsult jäi Nandi vait. Tema aeglane mõistus jõudis Shiva naljale lõpuks järele. Nad mõlemad hakkasid naerma ning Shiva lõi sõbramehelikult vastu Nandi selga.

Shiva järgis koos oma saatjaskonnaga Jhelumi jõe liikumist, mis jätkas oma võimsat möirgamist mürinal, langedes Himaalaja mäestiku madalamast osast. Jõudes maalilisele tasandikule tormiline jõgi rahunes ning voolas sujuvalt edasi. Piisavalt rahulikult, et reisiseltskond otsustas minna ühele paljudest ühiskondlikest transpordipraamidest, millega sai kiirelt seilata Srinagarist alla Brihateshpurami.

Sealt edasi suundusid nad itta läbi Punjabi maakonna, mis oli impeeriumi põhjapoolseks südameks. Punjab tähendaski otsetõlkes “viie jõe maa” ehk maa-ala Induse, Jhelumi, Chenabi, Ravi ning Beasi vahel. Neli ida poole jäävat jõge püüdsid liituda suurejoonelise Induse jõega, mis voolas nendest lääne pool. Neil õnnestus see viimaks peale keerdunud teekonda läbi rikkaliku loodusega Punjabi maakonna. Indus ise leidis lõpuks mugava olemise ja kodu otsatus, kõikehaaravas ookeanis. Mõistatus, mis on ookeani lõpuks, oli veel vastuseta.

“Mis on Ram?” päris Shiva sõna kohta, mis vaatas talle vastu kollaka riide igalt sentimeetrilt.

Kolm sõdurit, kes Nandit ja Shivat saatsid, hoidsid end neist viisakal distantsil. Piisavalt kaugel, et mitte kuulda ühtegi juttu, mis neid ei puudutanud, kuid siiski lähedal, et olla valmis Shivat kaitsma esimese ilmuva ohu puhul. See oli Meluha kaitseväe standardina paika pandud.

“Isand Ram oli imperaator, kes pani aluse meie eluviisile, mu isand,” vastas Nandi.

“Ta elas kusagil tuhat kakssada aastat tagasi. Isand Ram pani paika kogu meie süsteemi, reeglid, ideoloogiad, ühesõnaga kõik. Tema valitsusaega teatakse kui “Ram Rajya”. Terminit “Ram Rajya” peatakse kuldseks standardiks sellele, kuidas ühes impeeriumis peaks valitsema, et luua perfektne elu kõigile kodanikele. Meluhat juhitakse siiani tema põhimõtetest lähtuvalt. Jai Shri Ram.”

“Ta pidi olema erakordne mees, sest ta lõi tõesti paradiisi maa peale.”

Shiva ei valetanud seda öeldes. Ta tõesti arvas, et kui kusagil peaks olema paradiis, siis see ei saanud olla eriti palju erinev Meluhast. See oli külluslik maa, kus valitses peaaegu taevalik täiuslikkus. See oli impeerium juhitud kindlate reeglite järgi, mida järgis iga meluhalane, kaasa arvatud imperaator ise. Riigis elas umbes kaheksa miljonit elanikku, kes kõik tundusid olevat hästi toidetud, terved ja jõukad. Keskmine intelligentsitase oli kõigi teiste tolle aja tsivilisatsioonidega võrreldes äärmiselt kõrge. Nad olid küll natuke liig tõsised, kuid kahtlemata viisakad ja hästi kasvatatud inimesed. See tundus tõesti olevat veatu ühiskond, kus kõik olid oma kohast teadlikud ning käitusid täpselt sellele vastavalt. Neil oli lausa kinnisideeks kujunenud teadlikkus oma kõigist kohustustest. Lihtne tõde jõudis järsult Shivani. Kui kogu ühiskond on teadlik oma ülesannetest, siis mitte keegi ei tunne vajadust võidelda oma individuaalsete õiguste eest. Kõigi õigused on siis ju tagatud automaatselt läbi teiste kohustuste, misläbi tekkib täiuslik ringlus. Isand Ram oli tõesti geniaalne.

Shiva kordas sõnu, mida Nandi hetk tagasi oli just austusega lausunud: “Jai Shri Ram.”

Isand Rami austuseks.

Olles oma hobused jätnud valitsuse poolt ülalpeetavasse postijaama, ületasid nad Ravi jõe, mis asus Hariyupa, Hari linna, lähedal. Shiva viivitas pisut teeleminekuga, imetledes Hariyupa linna kaugusest. Tema sõdurid püsisid väsimatult Shiva lähistel. Nad olid teisel pool Ravi jõge asuvast peatuspunktist endale uued hobused laenutanud. Hariyupa oli palju suurem kui Srinagari linn ja nägi ka väljast suurejooneline välja. Shiva tahtis minna ning uurida seda majesteetlikku linna lähemalt, kuid see oleks tähendanud Devagirisse jõudmise edasilükkumist. Shiva märkas, et Hariyupa linna kõrval teostatakse suuremat sorti ehitusprojekti. Ehitati uut platvormi, kuna Hariyupa rahvastik oli kõvasti kasvanud ning inimesed vajasid uusi elamuid.

Kuidas pagana pärast nad küll neid platvorme maa seest üles tõstavad?

Shiva lubas endale, et kui ta kunagi aega saab, siis läheb ta ehitusplatsile, et vastus leida. Samal ajal kui Shiva uuris ümbrust, rääkis Nandi hobuse seljast maha tulemata ületuskoha kapten Jattaaga.

“Proovige vältida teed, mis läheb läbi Jratakgiri,” soovitas Jattaa. “Eile õhtul toimus seal terroristide rünnak. Kõik brahminid tapeti ja küla tempel tehti maatasa. Vaenlased põgenesid enne, kui uued sõdurid appi jõudsid.”

“Millal, jumal Agni nimel, me neile vastu astume? Me peaksime nende riiki ründama!” urises silmanähtavalt ärritunud Nandi.

“Ma vannun Isand Indra nimel, et kui ma ühe neist Chandravanshi terroristidest kätte saan, siis lõikan ta kere pisikesteks tükkideks ja toidan koertele!” vastas Jattaa, surudes käe vihaselt rusikasse.

“Jattaa! Me oleme Suryavanshi järgijad. Me ei või mõelda sellist sorti barbaarsest sõjakäitumisest nagu see!” ütles üllatunud Nandi.

“Kas siis terroristid järgivad sõjareegleid, kui nad meid ründavad? Nad ju tapavad julmalt relvituid mehi!”

“See ei tähenda, et meie käituksime samamoodi nagu nemad, kapten. Meie oleme Meluhast!” Nandi raputas kurvalt pead.

Selle peale ei vastanud Jattaa enam midagi. Ta jälgis hoopis Shivat, kes seisis kaugemal, neid oodates.

“Kas ta reisib sinuga koos?” uuris mees.

“Jah.”

“Ta ei kanna kasti amuletti. Kas ta on üks nendest uutest immigrantidest?”

“Jah,” vastas Nandi monotoonselt, tundes kõigi Shiva kohta käivate küsimuste puhul ebamugavust.

“Ning te lähete Devagirisse, jah?” küsis Jattaa aina suureneva kahtlusega, puurides silmadega Shiva kaela. “Ma olen kuulnud jutte, mis tulevad Srinagarist, et…”

Nandi segas järsult Jattaale vahele: “Tänan teie abi eest, kapten Jattaa.”

Enne kui Jattaa oma kahtluse kinnitamiseks midagi jõudis ette võtta, ronis Nandi ruttu mööda platvormi oma hobusele ja ratsutas Shiva suunas. Jõudes sinna ta sosistas “Me peaksime lahkuma, mu isand.”

Shiva ei kuulnud teda. Ta vaatas hämmeldunud pilgul, kuidas järsult oli uhke kapten Jattaa oma põlvedele vajunud. Jattaa vaatas täpselt Shivale silma ning tema käed olid seatud austust avaldavaks namasteks. Tundus, nagu mõmisenuks ta kiirelt mingit teksti, millest Shiva aru ei saanud. Ta polnud kindel, kuid tundus, et kapten nutab seda tehes. Shiva raputas nördinult oma pead ja sosistas: “Miks?”

“Me peaksime kohe lahkuma, mu isand,” vastas Nandi natuke valjemalt.

Shiva pööras hobuse tema poole, noogutas ning nad suundusid sellest kohast eemale.

Nad sõitsid mööda sirge joonena kulgevat teed edasi. Shiva heitis pilgu vasemale, kus Nandi oma vaprat hobust edasi ergutas. Ta pööras ümber ja polnud üllatunud, nähes oma kolme ihukaitsjat sõitmas täpselt sama kaugel kui kogu aeg. Mitte liiga lähedal, samas mitte ka liiga kaugel. Shiva pilk peatus Nandi ehetel, mis ei tundunud ainult kaunistusteks olevat. Nandi kandis kahte amuletti oma kogukal paremal käel. Esimesel olid erinevad tähistusjooned, mille mõttest Shiva aru ei saanud. Teisel plaadil oli kujutis, mis nägi välja nagu loom. Arvatavasti pull, kui ta söövitatud kujutisest õigesti aru sai. Ühel temal kullast kettidest rippus kuldne ripats, mis kujutas täiusliku ringi sees päikest, mille kiired ulatusid ringist väljapoole. Teine ripats oli üleni pruun ning ovaalne, see nägi välja nagu seeme, milles oli palju väikesi looklevaid uurdeid.

“Kas sa võid mulle rääkida oma ehete tähendusest või on ka see üks neist riiklikest saladustest nagu minu legend?” noris Shiva.

“Loomulikult ma võin, mu isand,” vastas Nandi naljast aru saamata. Ta osutas esimese amuleti poole, mis oli seotud ümber tema käe kuldse siidist lõngaga.

“See amulett näitab, millisesse kasti ma kuulun. Jooned, mis siia peale on tõmmatud, sümboliseerivad Parmatma, kõikvõimsa, õlgu. See tähendab, et mina olen üks kshatriyatest.”

“Kui ma õieti aru saan, siis on igal kastil kindlalt paika pandud juhtnöörid, mis aitavad esindada oma kuuluvust?”

“Teil on täielik õigus, mu isand. Teis on silmapaistev intelligentsus.”

“Ei, vaevalt küll. Teie rahvas on lihtsalt äärmiselt ettearvatav.”

Nandi naeratas, kui Shiva jätkas. “Mis need teised siis on?”

“Mis on mis, mu isand?”

“Brahminite, vaishyade ja shudrade sümbolid.”

“Noh, kui jooned on tõmmatud nii, et sümboliseerida Parmatma pead, siis selle kandja peab olema brahmin. Vaishya märgiks on liinid, mis moodustavad Parmatma reied. Parmatma jalgade kujutise kandja peab olema aga shudra.”

“Huvitav,” lausus Shiva kortsus kulmuga. “Ma kujutan ette, et shudrad pole eriti rahul oma kohaga.”

Nandi oli Shiva kommentaarist üllatunud. Ta ei saanud aru, miks shudrad ei peaks rahul olema oma ammu ette määratud sümboliga. Ometi ei vastanud Nandi midagi, kuna kartis olla lahkarvamusel oma isandaga.