Читать книгу Juudas - Amos Oz - Страница 6

„Astuge palun otse edasi. Seejärel pöörake paremale ja liikuge palun valguse suunas. Siis jõuate te minuni,“ ütles talle maja sisemusest vana mehe hääl. See oli madal, kergelt lõbustatud hääl, nagu oodanuks selle omanik juba, et talle tuleb just see külaline, aga mitte keegi teine, ning et ta saabub just sel, ja mitte mingil muul tunnil, ning rõõmustas nüüd selle üle, et tal oli õigus olnud, ja nautis oma ootuste täitumist. Maja uks ei olnud lukus.

Šmuel Aš komistas juba lävepakul, kuna ta eeldas, et selle taga olev aste viib üles, mitte alla. Tegelikkuses ei olnudki see aste, vaid selle aseaine, kipakas lauajupp. Niipea, kui külalise jalg selle peale astus, tõusis laua teine ots õhku, paisates tulija peaaegu ümber. Šmueli kiire reaktsioon oli see, mis ta rängast kukkumisest päästis – hetkel, mil laud tema all kaldu vajus ja selle ots õhku tõusis, oli külaline juba pika hüppega kivipõrandale maandunud, lokkis juuksed ettepoole lendlemas ja tõmbamas teda enda järel koridori sügavusse, kus valitses peaaegu pilkane pimedus, sest kõik uksed olid kinni.

Mida kaugemale maja sügavusse Šmuel tungis, tehes endale otsmikuga teed nagu sünniteedest väljuv laps, seda enam kasvas temas tunne, et koridori põrand ei ole tasapinnaline, vaid pigem lauge: nagu olnuks siin jõesäng, mitte hämar koridor. Samal ajal tungis tema ninasõõrmetesse meeldiv lõhnapuhang, milles oli värskelt pestud pesu, puhtuse, tärgeldusaine ja pesutriikimise lõhna.

Koridori lõpus hargnes sellest edasi üks lühem vahekäik, mille lõpust kumas valgust, valgust, mida lõbustatud hääl talle majja sisenedes oli lubanud. See valgus juhatas Šmuel Aši kõrge laega hubasesse raamatukogutuppa. Selle raudsed võretatud aknaluugid olid tihedalt kinni ning ruumi küttis ilusa sinise leegiga põlev petrooleumiahi. Ainsaks elektriliseks valgusallikaks oli kumera jalaga laualamp, mis tõstis esile raamatute ja paberite kuhja, mille kohale see kaardus, jättes toas olevad ülejäänud raamatud varju.

Sooja valgussõõri taga, kahe ratastega metall-lauakese vahel, millele olid kuhjatud raamatud, kaustad, vihikud ja kaustikud, istus kirjutuslaua taga vana mees, kes rääkis telefoniga. Ta õlgu kattis ruuduline pleed nagu palvesall. Mees oli inetu, pikk ja lai, kõver ja küürus, tema nina oli terav nagu januse linnu nokk ja lõuajoon meenutas sirpi. Hall, kohev, peaaegu naiselik juuksepahmakas langes hõbedase kosena pealaelt alla ja ulatus üle kaela. Mehe silmad asetsesid sügaval paksude valgete villasarnast härmatist meenutavate kulmurünkade all. Tema puhmas Einsteini-vuntsid olid nagu lumekuhi. Telefonikõnet katkestamata puuris mees külalist läbitungival pilgul, terav lõug vasaku õla suunas kallutatud, vasak silm kinni pigistatud, parem samal ajal täiesti pärani, ümmargune ja sinine ning peaaegu ebaloomulikult suur. Mehe näol lasus kas lõbustatult kaval või sarkastiliselt hukkamõistev ilme, nagu oleks ta enda ees seisvale külalisele üheainsa silmapilgu vältel hinnangu andnud, tema mõtteid lugenud ning ta kavatsused läbi näinud. Viivu pärast kustutas ta oma pilgus põleva prožektorivalguse, kinnitas kerge peanoogutusega külalise kohalolu, kuid ei katkestanud hetkeski telefoni teel peetavat vaidlust:

„Kas pole mitte nii, et see, kes pidevalt kahtlustab, see, kes kogu aeg eeldab, et kõik talle valetavad, kelle kogu elu pole muud kui lõksude vältimise lõputu jada … vabanda, mulle ilmus siia üks tentsik. Või on see mingi töömees, keda ma pole üldse kutsunud?“ Seda öelnud, kattis ta kuuldetoru käega, kusjuures ta sõrmed roosatasid laualambi valgusvihus peaaegu läbipaistavana, nagu kuuluksid need kummitusele. Korraga lõi tema oliivipuu pahklikku tüve meenutaval näol valgete puhmas vuntside all särama riukalik naeratus, nagu oleks tal õnnestunud meelitada oma külaline lõksu enne, kui see sellest arugi sai.

„Istuge. Siia. Oodake.“

Ja ta eemaldas käe kuuldetorult ning jätkas, pea endiselt vasaku õla poole kaldu.

„Tagakiusatud inimesel, kiusatagu teda siis taga sellepärast, et ta ise on kõik enda tagakiusajateks muutnud, või et tema armetu kujutlusvõime kubiseb salakavalatest vaenlastest, on kogu ta õnnetuse juures igal juhul lisaks ka teatav moraalne puudujääk: kas ei peitu selles tagakiusatud olemise rõõmus mingisugune põhimõtteline ebaausus? Ühtlasi on loomulik, et kannatused ja üksindus, hädad ja haigused tabavad sellist inimest veel suuremal määral kui meid, teisi. Kahtlustajale on juba tema loomu poolest määratud osaks saama ebaõnn. Kahtlemine on nagu hape, mis söövitab anumat, millesse see on pandud, ja hävitab kahtlustaja enda: ööd ja päevad läbi kogu inimkonna ees valvel olla, leiutada katkematult uusi mooduseid salasepitsuste ja vandenõude eest hoidumiseks, neist pääsemiseks, ja samal ajal nuputada, kuidas juba kaugelt haista jalge ette seatud lõksu – kõike seda nimetab Talmudi traktaat „Isad“ „asjadeks, mis inimese maailmast välja ajavad.³ Palun vabanda mind hetkeks …“

Ta kattis telefonitoru uuesti oma koolnusõrmedega ja pöördus madalal, kulunud ja veidi kähiseval häälel iroonilisel toonil Šmuel Aši poole: „Olge nii lahke ja oodake veel mõni hetk. Te võite seni kuulata, mida ma räägin. Kuigi teiesugune noor mees elab kahtlemata hoopis teisel planeedil?“

Vastust ära ootamata võttis vanamees käe telefonitorult ja jätkas:

„ … kuid peaasjalikult on kahtlustamine, tagakiusatud olemise rõõm ja koguni viha terve inimkonna vastu oma olemuselt palju vähem kahjulik, kui seda on armastus inimkonna vastu, millest õhkub verejõgede igiammust lehka. Minu silmis on põhjuseta armastus hullem kui põhjuseta vihkamine: need, kes armastavad kogu inimkonda, maailmaparandajatest rändrüütlid, need, kes põlvest põlve tõusevad meie vastu üles, et meid päästa, ja ei ole kedagi, kes meid nende käest päästaks, kas pole mitte just nemad … hea küll. Hea küll. Sul on õigus. Ärme lasku sellesse praegu. Samal ajal, kui meie sinuga siin igasuguste pääsemiste ja lohutuse üle arutame, on siia minu juurde ilmunud üks toekas sakris olekuga noormees, kellel on koopainimese habe ja seljas sõdurimantel ning jalas äkki samuti sõdurisaapad. Võib-olla tuli ta mind sõjaväkke värbama? Seega lõpetagem praeguseks. Me räägime kõigest sellest edasi homme ja ka ülehomme. Räägime, mu sõber, räägime, kindlasti räägime. Teisiti pole mõeldav. Ja mida muud meiesugustel veel teha oleks kui juttu ajada? Vaalu püüda? Seeba kuningannat võrgutada? Muuseas, à propos Seeba kuninganna, mul on kirjakohale „Aga armastus katab kinni kõik üleastumised“ omaenda antiromantiline, tegelikult üsna kriminaalne seletus. Samas kui salm „Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed“ tuletab mulle alati meelde tuletõrjeauto läbilõikavat sireeni. Tervita kallist Ženjat ning kallista ja suudle teda minu poolt, kallista ja suudle teda mulle omasel moel, mitte sulle omasel, ametlikul viisil. Ütle talle, et ma tunnen tema säravaist palgeist väga puudust. Ei, mitte sinu säravaist palgeist, mu kallis sõber, sinu nägu on sama igav kui kogu su põlvkonna nägu. Jah. Jällenägemiseni mõnel neist päevist. Ei. Ma ei tea, millal Atalja tagasi tuleb. Ta tegeleb oma asjadega ja minu asjadega ka. Jah. Nägemiseni. Aitäh. Aamen, sündigu sinu sõnade kohaselt.“

Seejärel pöördus ta Šmueli poole, kes oli vahepeal pärast mõningast kõhklemist istunud väga ettevaatlikult korvtooli, mis näis olevat tema jaoks hapravõitu ja tema kohmaka keha raskuse all kõikuma löövat. Korraga hüüatas mees valjul häälel:

„Wald!“

„Vabandust?“

„Wald! Wald! Minu nimi on Wald! Ja mis teie olete? Pioneer? Pioneer kibutsist? Olete otse Galilea kõrgendikelt lahkesti alla meie juurde tulnud? Või olete, vastupidi, tulnud Negevi tühermaalt?“

„Ma tulen siitsamast. Jeruusalemmast. See tähendab Haifast. Aga ma õpin siin. See tähendab, mitte ei õpi, vaid õppisin. Kuni praeguseni.“

„Ma palun teid, mu noor sõber: õpite või õppisite? Olete te Haifast või Jeruusalemmast? Viljaaidast või veinikeldrist?“

„Vabandust. Ma kohe selgitan.“

„Ja lisaks kõigele olete te kindlasti positiivne inimene? Ei? Laia silmaringiga? Edumeelne? Maailmaparandaja ning õigluse ja moraali eest seisja? Ideofiil-idealist, nagu te kõik? Kas pole nii? Tehke suu lahti ja rääkige, enne kui hilja,“ ütles ta ja jäi kannatlikult vastust ootama, pea vasaku õla poole kallutatud, üks silm kinni pigistatud ja teine pärani lahti nagu inimene, kes ootab stoilise rahuga, millal tõuseb eesriie ja algab etendus, mille suhtes tal tegelikult mingisuguseid ootusi pole, ning kellel ei jää üle muud, kui pikameelselt jälgida, mida tegelased üksteise suhtes ette võtavad: kuidas nad üksteist hädaorgu tõukavad, kui selline koht üldse olemas on, ja mil moel igaüks neist tõmbab endale kaela just talle osaks saama määratud häda.

Nii alustas Šmuel otsast peale, kuid seekord suurema ettevaatusega: ta ütles oma ees- ja perekonnanime … ei, ei, talle teadaolevalt ei ole ta kuulsa kirjaniku Šolem Aši sugulane, tema perekond on ametnike ja maamõõtjate perekond, pärit Haifast, ja tema õpib, või täpsemalt öeldes õppis siin, Jeruusalemmas, ajalugu ja usuteadust, kuigi ta ise ei ole usklik, kindlasti mitte, võiks öelda, et koguni pigem vastupidi, aga mingil moel just Naatsareti Jeesuse kuju … ja Juudas Iskarioti oma … ja Jeesuse endast ära tõuganud preestrite ja variseride vaimne maailm ja kuidas täpselt sai naatsaretlasest juutide silmis tagakiusatu asemel nii kiiresti tagakiusamise ja rõhumise sümbol … ja kuidas see on tema arvates mingil moel seotud viimaste põlvkondade ühiskonnaparandajatega … olgu peale, see on natuke liiga pikk jutt, ta igatahes loodab, et ta ei ole siin sissetungija, ja ta tuli tegelikult kuulutuse peale, selle, kus otsiti seltsilist ja mida ta oli juhuslikult märganud Kaplani õppehoone teadetetahvlil. Tudengitele mõeldud kohviku sissepääsu juures.

Seda kuulnud, ajas invaliid end sirgu, lastes ruudulisel pleedil õlgadelt maha langeda, ning ajas kogu oma pika kõvera kuju toolilt üles, keeras keeruliste liigutuste abil oma ülakeha, haaras mõlema käega kinni tooli käetugedest, tõusis seejärel üles ning jäi kummalise nurga all kogu pikkuses püsti seisma, kuigi oli selge, et keha raskust ei kandnud mitte jalad, vaid toolist kinni hoidvate käte lihasjõud. Ta ei puudutanud laua najal seisvaid karke. Ta oli tugev ja kõver, küürakas, kuid ometi niivõrd pikk, et tema pea peaaegu puudutas laest alla rippuvat lühtrit, ning kui ta seal niimoodi seisis, meenutas ta vana oliivipuu väändunud tüve. Mees oli suure kondiga, jäik, suurte kõrvadega ja ometi peaaegu kuninglik oma kaela mööda alla voogava halli juuksepahmaka, lumekuhilaid meenutavate kulmude ja kiiskavvalgete paksude vuntsidega. Kui Šmueli silmad hetkeks vana mehe silmadega kohtusid, märkas ta üllatusega, et hoolimata lõbus-iroonilisest kõneviisist olid tema sinised silmad pilvised ja täis leina.

Seejärel asetas mees peopesad lauale, kandis uuesti kogu oma keharaskuse käelihastele ning hakkas sel moel tohutu jõupingutusega aeglaselt piki lauaserva edasi liikuma nagu suur kaheksajalg, kes on kuivale maale heidetud ning üritab mööda rannariba tagasi vette roomata. Sel moel vinnas mees end käte jõul toolist üles ja liikus lauaservale toetudes edasi, kuni jõudis kirjutuslaua kõrval akna all seisva suure polsterdatud korvtooli juurde, mis oli talle lamamistooli eest. Siin, laualambi valgussõõrist väljas, asus ta sooritama keerukaid pöördeid ja kummardusi ja muutma oma käelabade alla jäävat toetuspunkti, kuni tal lõpuks õnnestus oma suur keha korvtooli paigutada. Ning kohe seejärel kõlas taas tema pilklik hääl:

„Ahaa! Kuulutus! Tähendab siis, et on kuulutus! Ja mina ütlesin kiiruga – olgu, aga tegelikult on see tema ja teie vaheline asi. Mul ei ole tema saladustega asja. Kuid vahepeal, kui see teile sobib, võite te minu poolest siin istuda ja teda oodata nii kaua, kui soovite. Ja mis varandust te siin peidate? See tähendab oma habeme varjus. Ei. Ma tegin vaid nalja. Vabandage mind, kui ma teie lahkel loal nüüd ühe uinaku teen. Nagu te näete, on mu haigus degeneratiivset laadi: asi läheb allamäge. See tähendab asi läheb allamäge, aga mina ei lähe enam kuskile. Aga teie, noormees, palun istuge, istuge, ärge kartke, teiega ei juhtu minu juures midagi halba, istuge, te võite endale ka mõne raamatu või paar lugemiseks võtta, kuni ta tuleb, kui te muidugi ei eelista samuti veidikeseks tukastada. No istuge seniks. Istuge, istuge juba.“

Siis ta vaikis. Ja sulges ehk tõesti ka silmad, lösutades asemel nagu hiiglaslik siidiussikookon oma villases pleedis, mis oli täpselt samasugune kui eelmine ja ootas teda uues kohas. Teki sisse mässituna muutusid tema piirjooned vaikiva mäeaheliku sarnaseks.

Šmuel oli härra Waldi korduvatest palvetest istuda kergelt hämmingus, sest viimasel piisanuks vaid külalisele pilk heita, et mõista, et see oli kogu aeg ühe koha peal istunud, ilma et ta oleks kordagi tõusnud või end liigutanud. Kirjutuslaua vastas oleval seinal raamaturiiulite vahel rippus kergelt vildakana kalender, kust paistis Reuven Rubini maal: org, künkad, oliivipuu, varemed ja käänuline mägirada. Šmueli valdas korraga vastupandamatu vajadus tõusta ja viltune pilt otseks seada. Seejärel naasis ta oma kohale ja võttis istet. Geršom Wald vaikis. Võib-olla oli ta uinunud ega näinud seda. Aga võib-olla ei olnud tema silmad paksude valgete kulmude all siiski veel täiesti kinni vajunud ning ta vaatas ja nägi, kuid oli kohendusega vaikimisi nõus.